http://maailm.postimees.ee/4259543/isla ... -lapse-emaReykjaviki politsei tuvastas ohvrina 44-aastase lätlanna Sanita Brauna, kes oli elanud Islandil mitu aastat ja töötas seal koristaja ja toateenijana mitmes hotellis ja külalistemajas.
Lätlanna tapmise kahtlustusega on politsei kinni pidanud asüüli taotlenud mehe Jeemenist, kel oli naisega olnud lühiajaline suhe, vahendas Islandi uudisveeb Visir politseiülema Grímur Grímssoni sõnu.
Nojah, aga kui tüüp ise tunnistas Kapole, et on 22, ei pruugi ta olla kellelegi valetanud. Dokumendi väljaandja eksimust ei saa automaatselt selle kandja kraesse väänata. Tegu pole ka eriti harva juhtumiga:Vastuolu süürlase jutu (ta ise ütles, et on 22) ja dokumendil märgitu (seal oli ta 20) vahel tuvastati juba mullu kevadel taustakontrolli käigus Kreeka pagulaslaagris, kui Mohammadide perekond Eesti riigilt asüüli palus.
Ka väike vale on piisavaks põhjuseks, miks asüüli mitte anda, sest väikse vea taga võib olla peidus midagi palju suuremat. Kas tegu oli teadliku vale või apsakaga, seda ei saa Kovanilt küsida, sest kohtunik on keelanud igasuguse kontakti temaga. Igal juhul oli see mõttetu faktiviga, sest see ei muutnud kurdi ei alaealiseks ega aidanud ka kuidagi muudmoodi. Kapo ametnik on mullu intervjuus Lääne Elule aga öelnud, et ka väike vale on piisavaks põhjuseks, miks asüüli mitte anda. Sest väikse vea taga võib olla midagi palju suuremat peidus.
Ometi Kovan Eestilt asüüli sai.
Allkirjeldatu on suurem probleem kui selle tölli vanus:Kovani juhtum ei ole väga suur erand. Tihti ei kattu pagulaste vanus dokumentides sellega, mida nad ise oma vanuse kohta arvavad või teavad. Mõni, kelle peres pole kombeks sünnipäevi pidada, ei teagi oma tegelikku vanust. Paljudel on kuupäevaks märgitud 1. jaanuar.
Valesid on hullemaidki. On peresid, kes polegi pered, vaid juhuslikult kokku saanud naine ja mees, kes teesklevad abielupaari.
Kvoodipagulastega tegid eestlased Kreekas kahetunnise intervjuu. Kohal oli kaitsepolitsei, politsei- ja piirivalveameti ja sotsiaalministeeriumi ametnikud. Tavaliselt intervjueeris umbes viis inimest (igaühel oma roll, kes keskendub julgeolekule, kes integreerimise küsimustele).
Kovanit ja tema naist intervjueeriti eraldi, et vältida mehe kättemaksu, kui naine midagi „valesti“ ütleb.
Aega oli vähe. Kahe tunni jooksul tuli Eesti riiki tutvustada ja siis asüülitaotlejatele küsimusi esitada, et välja selgitada, kas nad ei või kujutada riigile (või teineteisele) ohtu. Näiteks, kas peres esineb vägivalda. Või küsiti mehelt, kuidas ta reageeriks, kui ta naine tahaks õhtul üksi baari minna.
Hinnati nii julgeolekuriske, ohtu avalikule korrale kui ka seda, kui hästi pere Eestis kohaneks.
Kovanil on seitse klassi haridust, ta on töötanud juuksurina, inglise keelt ei räägi. Tema 22aastane naine on õppinud ülikoolis, räägib vabalt inglise keelt – ametnikud nägid, et naise abiga saaks pere võõras riigis ja kultuurikeskkonnas hakkama.
Eesti oli esimene riik, mis nõudis kohapeal – Kreekas või Türgis – intervjuude korraldamist. Valdav osa Euroopa Liidu riikidest tegid intervjuusid kodumaa pinnal, kui põgenikud olid juba kohale jõudnud. Eesti tahtis eriti ettevaatlik olla.
Enne intervjuud saavad Eesti ametnikud materjale Euroopa asüüliteenistuselt EASO-lt. Eestlastel ei ole kohapeal võimekust inimese vanust hinnata. Ja kui ei teki kahtlust, et inimene valetab end alaealiseks, ei hakata ka täiendavalt kontrollima.
Kaks aastat tundub väike viga. Aga kuidas sellised apsakad läbi saavad lipsata?
Kvoodipagulasi valides läks ilmselt kiireks.
Kriku kirjutas:Küsima peab ikka. Küsimus on üks viis informatsiooni edastada. See, et talt niisugust asja küsitakse, peaks temas mõtteid tekitama.
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline
