Kataloonia politsei asus riigi valitsuse poolele.
Evelyn Kaldoja
Kuigi Kataloonia piirkonna valitsus teatas eile ametlikult 1. oktoobri iseseisvusreferendumi kampaaniale avalööki andes, et kavatseb selle Hispaania valitsuse poolt ebaseaduslikuks kuulutatud ettevõtmisega jätkata, saabus sel nädalal ka teade, mis kallutab tõenäosust hääletuse läbikukkumise poole.
Nimelt kinnitas Kataloonia kohaliku politseijõu Mossos D’Esquadra juht Josep Lluis Trapero, et allub Hispaania valitsuse käsule takistada seadusvastase referendumi läbiviimist. Enne seda oli talle alluvatest Kataloonia politseijõududest kasvõi osa võimalik vastuhakk keskvõimule üks mure ja ebakindluse külvajaid.
Peljati, et Mossose asemel peab Kataloonias riigikorra hoidja rolli üle võtma üleriigiline politseijõud Guardia Civil. See aga süvendanuks veelgi pingeid piirkonnas, mille elanikkonnast umbes 40 protsenti toetab praegu Hispaaniast eraldumist.
Murest Mossose pärast annab tunnistust näiteks seadus, mis võeti Hispaanias vastu aastal 2015 ehk Kataloonia iseseisvusliikumise tipphetkel, kui eraldumismeelsete osakaal piirkonnas tõusis 50 protsendi juurde. See lubab muidu Kataloonia võimudele alluva politseijõu võtta vajadusel riigi valitsuse otsealluvusse.
Barcelonas baseeruva päevalehe La Vanguardia eilse artikli kohaselt on Guardia Civil umbes aasta jooksul takistanud ka Mossosel suuremate relvade ja laskemoona hankimist.
Juba paar aastat endast märku andnud mure suurenes veelgi, kui 17. juulil ehk täpselt kuu enne Barcelona rünnakuid pidi ametist lahkuma Mossose juht Albert Batlle. Tema vallandamist nõudsid mitmed iseseisvusmeelsed katalaani poliitikud.
Batlle oli otse mõista andnud, et pole valmis saatma alluvaid turvama keskvalitsuse poolt illegaalseks tunnistatud referendumit. Oma otsust põhjendas ta sellega, et tema töö on kaitsta kodanikke laitmatult seadust järgides. Nüüd on aga ka Trapero andnud lubaduse illegaalset referendumit takistada ning konfiskeerida valimisurne ja muud selle korraldamiseks vajalikku.
Möödunud nädalal, kui Trapero otsus polnud veel teada, meenutas Mossosele nende kohustusi Hispaania peaprokurör Jose Manuel Maza. Tema avaldus puudutas aga teisigi.
Maza teatas nimelt, et seadusvastase hääletuse käivitanud Kataloonia piirkonna presidenti Carles Puidgemonti ja tema valitsust ootavad kriminaalsüüdistused. Ta lisas, et kohalikel omavalitsustel lasub kohustus seda ettevõtmist takistada. Kaasaaitajaid ootavad aga samasugused süüdistused nagu piirkonna valitsustki.
Puidgemont ja tema meeskond omakorda nõuab omavalitsustelt 1. oktoobril valimisjaoskondade avamist. Kataloonia 948 omavalitsusest rohkem kui 700 on lubanud referendumi läbi viia. Uudisteagentuuri AFP andmeil on enamik nõustujaist aga väiksemad linnad, kümnest suuremast on referendumit pidama nõustunud vaid kolm.
Üks esimesi kindla «ei» öelnud suuri linnu oli Kataloonia lõunaosas paiknev 131 000 elanikuga Tarragona. «Jah» poolel on üsna ootuspäraselt iseseisvuslaste tugipunkt Girona. Samuti Barcelona eeslinnad Badalona ja Sabadell.
Siiani on kõhklejate seas ka piirkonna 1,6 miljoni elanikuga pealinna Barcelona meer, Podemose parteisse kuuluv Ada Colau. Enda sõnul ta küll pooldab referendumit, aga kahtleb, kas praegu kavas olev hääletus võimaldab kõigil katalaanidel valida, ning muretseb karistuste pärast, mis võivad oodata ebaseaduslikku hääletust korraldada aitavaid linnavalitsuse töötajaid.
Hispaania peaminister Mariano Rajoy lubas, et vastab neile, kes üritavad demokraatiat petta, proportsionaalselt ja intelligentselt. «Hispaanias on võimalik olla iseseisvusmeelne. Kuid demokraatlikest reeglitest ei saa üle trampida,» ütles ta möödunudnädalasel pressikonverentsil. «Mis pole legaalne, pole ka demokraatlik.» Kataloonia piirkonna võimudel soovitas ta lihtsalt lõpetada kuristiku poole liikumise.
Rajoy juhtimisel Hispaaniat valitsevale konservatiivsele Rahvaparteile on Kataloonia küsimuses toetust lubanud ka kaks suurt opositsiooniparteid – sotsialistid ja liberaalne Ciudadanos.
Nende lähenemised on aga erinevad: sotsialistid pooldavad rohkem dialoogi ja usuvad, et 1. oktoobri hääletuse tulemusi võiks lihtsalt eirata, sest tegu on niikuinii ebaseadusliku referendumiga. «Nad nimetavad seda referendumiks, aga tegelikult ei ole see referendum,» ütles sotside juht Pedro Sanchez.
Ciudadanos (eesti keeles Kodanikud) ootaks aga karmimat lähenemist. Praeguseks üle Hispaania levinud erakonnale, mille sünninimi on katalaanikeelne Ciutadans ja peakorter jätkuvalt Barcelonas, panid 2005. aastal aluse eraldumisvastased katalaanid ning iseseisvusele vastu seismine on nende partei vaieldamatult kindlaim positsioon.
Praegu peetakse tõenäolisemaks, et valitsus karistab ebaseadusliku referendumi korraldajaid pigem trahvide ja teatud avalike ametite pidamise keelu kui vangistusega. Sellele viitavad eelnevad pretsedendid, näiteks 2014. aastal iseseisvuslaste korraldatud nn konsultatiivne referendum iseseisvuse küsimuses.
Kataloonia piirkonna valitsus on aga teatanud, et kui 1. oktoobril hääletama tulevad inimesed – ükskõik kui palju või vähe neid ka on – annavad rohkem kui 50 protsenti häältest iseseisvuse toetuseks, kuulutavad nemad 48 tunni jooksul vabariigi välja.
Kuna mingit osaluskünnist hääletusele seatud pole ja paljud iseseisvuse vastased järgivad suure tõenäosusega Hispaania valitsuse palvet ebaseaduslikule hääletusele mitte minna, on eraldumismeelsete võit referendumi toimumise korral tõenäoline.
2014. aasta novembris korraldatud ja valitsuse poolt ebaseaduslikuks tunnistatud nn konsultatiivsel hääletusel Kataloonia iseseisvuse üle osales 7,5 miljoni elanikuga piirkonna elanikest umbes 2,3 miljonit. Neist üle 80 protsendi andis hääle eraldumise toetuseks.
Viimatise Kataloonia enda võimude tellitud Centre d’Estudis d’Opinio uuringu järgi toetab Hispaaniast eraldumist 41,1 protsenti Kataloonia elanikest. 49,4 protsenti on aga selle vastu. Ehk mõlemal poolel seisab arvestatav osa rahvastikust.
Raül Romeva, keda Kataloonia võimud nimetavad oma välisministriks, ütleb intervjuus Postimehele, et pole sugugi kogu oma poliitilise karjääri olnud iseseisvuslane. «Aastal 2010 oli hetk, kui suur hulk föderaliste hakkas toetama iseseisvust. Mina olen üks neist,» räägib ta.
«Kui vaatate arvamusküsitlusi, siis näete, et enne 2010. aastat oli iseseisvuse poolt 15–30 protsenti inimestest, mitte rohkem,» kirjeldab Romeva. «Pärast 2010. aastat jõuti 50 protsendini.»
http://maailm.postimees.ee/4244331/kata ... teravamalt