Kurdistan

Sündmused, mis saavad ajalooks alles homme.
Vasta
Kasutaja avatar
Chupacabra
Liige
Postitusi: 3499
Liitunud: 25 Juun, 2014 15:25
Kontakt:

Re: Kurdistan

Postitus Postitas Chupacabra »

Tundub, et Iraagi ja Süüria kurdide alad on üksteisest ära lõigatud. See on väga strateegiline liigutus ja viitab väga tugevalt mingile kokkuleppele Iraagi, Türgi ja võib-olla Süüria vahel (ja Iraan?). Kurdid on taas sita sees ja oma riik tundub järjest ebatõenäolisem. Usun, et kui Assadil oleks vähegi vaba resurssi, siis alustaks ta kurdide kontrolli all olevate alade tagasivõtmist. Hetkel lihtsalt on suuremaid probleeme. USA on kogu oma mõju Lähis-Idas kaotamas, Obama pehmotamine pani USA pikaajalistele huvidele korraliku paugu.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Kurdistan

Postitus Postitas Kriku »

Kurdide infoagentuur teatab, et 14 Iraagi parlamendi liiget tahetakse iseseisvusreferendumil hääletamise eest kohtu alla anda. Initsiatiiv tuli 100 parlamendiliikmelt, kuid ülemkohus keeldus. Nüüd tahetakse nad väidetavalt parlamendist eemaldada ja uuele ringile minna.
On suggestions from the Shiite State of Law Coalition nearly 100 MPs submitted a letter to the Iraqi Federal Court, wanting legal measures taken against the Kurdish MPs who voted for the independence of Kurdistan from Iraq.

Of the 14 MPs, 10 are from the Kurdistan Democratic Party (KDP), two from the Patriotic Union of Kurdistan (PUK) and the other two from the KIU.

The Federal Court refused to issue any verdicts against them, saying according to the Iraqi constitution, it was not their business to issue verdicts against the respective MPs.

On October 10, a temporary committee comprised of the legal and MPs affairs committees decided to expel the 14 MPs and sent their cases to the court.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Kurdistan

Postitus Postitas Kriku »

Kasutaja avatar
Tundmatu sõdur nr. 4
Liige
Postitusi: 10495
Liitunud: 16 Okt, 2005 18:42
Asukoht: Siilis

Re: Kurdistan

Postitus Postitas Tundmatu sõdur nr. 4 »

Kross: kurdid saavad oma riigi niikuinii, Eesti peaks hakkama nende Islandiks

Okupatsiooni ajal Iraagi valitsust nõustanud Eerik-Niiles Krossi sõnul on selle riigi lagunemine paratamatu ja Eesti peaks kurdide iseseisvust toetama, nagu Island tunnustas 1991. aastal Eestit.

Julgeolekuekspert Eerik-Niiles Kross oli 2004. aastal kõigest kapteni auastmes, kui sai koos USA koloneli Philip J. Dermeriga Iraagi ajutiselt valitsuselt ülesande mehitada Saddam Husseini järgse Iraagi kaitsejõudude juhtkond. Krossi võib tögada, et ta oli kõige kõrgemal tasemel eestlane sõdivas võõrriigis, sama kõrgel kui Vaino Väljas NSVL-i suursaadikuna kodusõdivas Nicaraguas 1980-ndatel. Ta ei hakka sellisele võrdlusele vastu, ehkki rohkem meeltmööda oleks Krossile paralleel Rahvasteliidu esindaja Johannes Laidoneriga, kelle näpunäite järgi tõmmati 1925. aastal Iraagi-Türgi piirijoon. See piir ei hoolinud kurdide maadest ja seda pani Kurdi regiooni president Mesûd Barzani eelmisel nädalal Brüsselis esinedes Euroopa riikidele ka südamele.
Nagu Kross 2014. aastal Eesti Päevalehele rääkis, lõppes Iraagi uue armee rajamine fiaskoga, mis tal siiani südame valutama paneb. Nimelt kehtestas okupatsioonivalitsus reegli, et Iraagi senine eliit ehk sunniitide Baathi partei liikmed ei tohi riigi ülesehituses osaleda. Seda kasutades hõivasid šiiidid varsti pärast ameeriklaste lahkumist armees kõik olulised kohad ja hakkasid sunniitidele julmalt kätte maksma. Krossi värvatud kaitsejõudude juhataja, sunniit kindral Amer Bakr tõrjuti ametist, jäeti ilma ka turvameestest ja tapeti ühel hommikul kodupalvuse ajal koduhoovis „nagu mõni reetur”.

„Sellest ajast teevad šiiidid ja otse öeldes Iraan Bagdadis seda, mida heaks arvavad,” ütleb Kross. „Iraagi armees võimutsevad šiiidid. Uues „demokraatlikus” Iraagi riigis ei antud sunniitidele mingit võimalust. Pole ime, et sunniidi ohvitserid ühinesid pettumusest Al Qaidaga ja toetasid hiljem ISIS-t. Eelmise presidendi Nuri Al-Maliki ajal toimunud valimisi, kus sunniitide nimekiri oleks võinud võita, lihtsalt võltsiti. Veel enne USA vägede ametlikku lahkumist algas araablaste suur vastastikune vaenamine, pommiplahvatused, kuni lõpuks kuulutatigi Mosulis 2014. aastal välja kalifaat. Seevastu Kurdistan on jäänud puutumatuks, ainsaks alaks, kuhu ISIS-e kõrilõikajad ei pääsenud. Bagdadi keskvõimul ei sobi enam territooriumi kaitsmise teemal jutustada. Kurdide hõlma alla on pagenud kõik, keda pühasõdalased maha tappa tahavad: kristlased, jeziidid ja muidugi ka lihtsad sunni araablased.”
Juunis käis Kross taas Kurdistanis. Ta jagas Eesti Päevalehele külaskäigust muljeid ning rääkis piirkonna keerulistest suhetest septembris kavandatava kurdide iseseisvusreferendumi eel.

Missugune näeb välja kurdide pealinn Arbil? Kustkaudu sinna lennata saab? Ja mis mandaadiga sa seal üldse käid?
Minu mandaat on sõjaaegsed sõbrad ja karmavõlg kurdide ees. Üle aastate olen alati käinud, viimati nüüd juunis. Seal on uus rahvusvaheline lennuväli, lennata saab näiteks Istanbulist või Frankfurdist. Euroopa Liiduga on viisavabadus, see tähendab, et nad ei nõua endi külastajatelt Iraagi viisat!

Kas viisavabadus tähendab, et hakkame Euroopa tänavatel rohkem kurde nägema?
Ei, see on siiski ühepoolne viisavabadus. Aga kurdid ei igatse kodust minema. Ennustan, et kui iseseisvus peaks saabuma, sõidavad nad ise maailmast tagasi koju ja kõik ümberkaudsed inimesed ihkavad Kurdistani kolida. Seal ei hakka inimene teist tapma usu tõttu.
Arbili linn on veidi tolmune, kuid keskuses on klaasmajad justkui Dubais. Seal liigub raha, sest 23 välisfirmat on tõtanud kohale naftat pumpama. Bagdad võib kade olla, kuid ei suuda riikliku nafta müümist takistada. Kuniks ühtse Iraagi ideed usuti ja USA väed kohal olid, pidid kurdid Kirkuki piirkonna naftat müüma Bagdadi kaudu, kus siis korrumpeerunud šiiitide punt suurema osa tulusid vahelt lõikas. Arbilis tekkis seetõttu kõva eelarvekriis.
Ega ei jäänudki muud üle – Exxon, Total ja teised suured lääne firmad tegid Kirkuki kurdidega otselepingud. Nafta liigub välismaale läbi Türgi, kes muuseas on Iraagi kurdide suur sõber.
Tänu kurdide liidri Mesûd Barzani osavusele on õnnestunud võimatu – normaalne töine suhe Türgiga. Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğani parteil on Kurdi Demokraatliku Parteiga koostööleping ja Iraagi kurdid ei protesti, kui Türgi lennukid Iraagi mägedes peituva Kurdi Tööpartei (PKK) võitlejaid kõmmutavad. Mina käingi rohkem läbi Demokraatliku Partei tiiva ehk Barzani inimestega.
Kui veel rikkustest rääkida, siis ka venelaste Gazprom on jõudnud kohale ja saanud lepingud kahele naftaleiukohale.

Kirkuki naftat nimetatakse hea kvaliteedi tõttu naftade šampanjaks. Kas sul endal pole olnud huvi mõnda naftalepingut vahendada? Eesti ajakirjandus on avaldanud, et sa oled seda äri nuusutanud.
Ei viitsi. Tähendab – kohe, kui sul muu huvi tekib, kaotad sõltumatu toetaja staatuse.

Kuidas on võimalik, et miljonilinn Mosul anti 2014. aastal ISIS-e kõrilõikajatele ära paari päevaga, aga tagasivõitmiseks kulus mitmel armeel üheksa kuud?
ISIS-el pidi olema kellegagi kokkulepe, et Mosulit ei kaitsta. Võib-olla maksti kellelegi Iraagi armeest, et need nii haledalt plagama pistsid. Sarnane lugu oli Tikritis. Ühe mu sõbra isa nägi ise pealt, kuidas saabuvad ISIS-e komandörid kohtusid Iraagi armee komandöridega, siis tõmbus terve täisrelvis Iraagi brigaad lahinguta välja – mingite Toyota Hiluxite ja Kalašnikovidega relvastatud rättipää’de eest!
Iraanile on samuti kasulik, kui ISIS-e võitlejad kohalikke sunniite terroriseerivad. Siis saavad Iraani sõdalased saabuda pärast justkui rahuinglid. Minu meelest oligi viga, et Mosuli vabastamisele kaasati šiiidi rahvamiilits. Mosul on põhiliselt sunniitide linn. Seal ei jää senikaua kunagi rahulikuks, kuni šiiidid oma jõudu näitavad.
Mul endal on Mosuliga kuri kogemus. Käisime 2004. aastal seal kohtumas endiste Saddami armee ohvitseridega – ja ilmselt ka nende hulka peitunud mässulistega. Viis minutit pärast ärasõitu plahvatas pomm kohal, kus meie auto oli seisnud.
Igatahes oli islami kalifaadi jõukudel vaieldamatult osa kohalike toetus. Nad ju tõid tänavatele komandanditunni ja suvalised plahvatused lakkasid. Kehtestati koolikohustus, muidugi mitte naistele. Prügivedu pandi käima. Haiglad töötasid. Isegi sellist tõika olen kuulnud, et pärast ISIS-e kalifaadi teket käisid inimesed Bagdadist ennast salaja Mosulis ISIS-e haiglates ravimas. Kalifaat suhtus kõigisse võrdselt. Aga nad on räiged mõrtsukad, eriti võõramaa palgasõdurid. Piinavad vange elektriga ja muud sellist.

Newsweekile andis intervjuu kristlane Sheema, kes põgenes Mosulist ja elab nüüd kurdide juures Arbili põgenikelaagris. Araablaste sekka ta enam elama ei naase, sest pärast ISIS-t võib tulla mõni veel hullem punt. Ta oli väga pettunud oma naabrites, kes tervitasid avasüli ISIS-t ja kasutasid kohemaid juhust kristlasi kiusama hakata.
Ega kurdidel pole samuti illusioone, et araablaste omavaheline vaen niipea lõpeks. Kurdidele on araablased nagu meile venelased – väga veab, kui õnnestub sõjaka naabriga veidi rahus elada. Saddam omal ajal gaasitas kurde. Süürias aga, muide, ei anta kurdidele isegi passe. Assadite võimuklann ei tunnista neid täieõiguslikeks Süüria kodanikeks! Aga kui oli tarvis ISIS-t tagasi tõrjuda, Kobane linna kaitsta, siis oli Süüria presidendil Bashar al Assadil kurde küll tarvis.

Sõja käigus on Süüria kurdid nüüd loonud Põhja-Süüriasse de facto autonoomse piirkonna. Seda nimetatakse Rojavaks, kurdi keeles Lääneks, ja see on üks neljast põlisest kurdide asualast. Rojava on türklastele suur probleem, kuni selleni välja, et Türgi saatis Põhja-Süüriasse oma tankid. Türklaste arust on Süüria kurdide partei liiga lähedal terroristlikule PKK-le.
Eks Süüria kurdid hakkavad samasugust autonoomiat tahtma nagu Iraagi kurdid, ent küsimus on: kellelt? Mis saab üldse Süüria riigist, on ju ebaselge. Reedel tuli teade, et Donald Trump lõpetab Assadi vastastele USA relvade ja muu abi saatmise. Kui nii läheb, siis see mängib venelastele Süürias kõik kaardid kätte.
Kui võrrelda eri linnade, Mosuli ja Aleppo pommitamist, siis selgub, kui erineval viisil sõdivad Vene ja USA lennuväed. Venelaste jälg on palju jõhkram. Aleppot Süüria armee eel puhastades pommitasid Vene lennukid ka haiglaid.

On see fakt?
Jah. Meelega pommitasid haiglaid ja varemeid, kust inimesed elavalt maetud sugulasi päästsid. See on mõeldud masenduse tekitamiseks, et vastaspool alla annaks ja nõustuks ükskõik millega.
Venelaste ja ISIS-e suhete kohta on mul kõvad kahtlused. Osa ISIS-e tegelasi räägib videotes vabalt vene keelt. Ja kuidas ikkagi võisid Venemaa teadmata liikuda üle Vene piiri pühasõdaste ridadesse 3000 hambuni relvastatud tšetšeeni ja muud palgasõdurit? Mulle on räägitud justkui „kogemata vales kohas” maandunud Vene transpordilennukist, kust ISIS sai suure relvalaadungi...
Sõda tõi inimloomuses esile nii kurjema kui ka helgema palge. Soovitan vaadata dokfilmi „Viimased inimesed Aleppos”. Rahva hulgast kasvasid välja valgetes kiivrites vabatahtlikud päästjad, keda pommitasid nende endi riigi ja Vene lennukid. Mosuli võtmiseks läks üheksa kuud seetõttu, et USA lennuvägi üritas pommitada siiski konkreetselt ISIS-t. Eesti kaitseväele on hea uudis, kui kaua linnalahingutes on võimalik vastu pidada, isegi kui õhuväge pole. Tuba-toalt tuli kalifaadi käest maju välja võidelda.

Tigrise jõest leitakse jälle kinniseotud kätega laipu, kes pole aga enam pühasõdalaste ohvrid, vaid Iraagi armee või muude võitjate kohtuta hukatud sunniidid. Araablaste sektantlik kisma ei lõpe ilmselt ei Süürias ega Iraagis. Selge, et kurdid tahaksid sellest kõigest eralduda ja oma riigiga edasi minna.
Eesti välisministeerium aga seda ei arva. Olen mitu korda püüdnud neile selgitada, et ühtset Iraaki enam ei ole ja selles ei ole süüdi mitte ainult lääs. Sven Mikseri (välisminister, SDE – toim) seisukoht on: „Ärme kõigutame paati.” Ühtse Iraagi toetamisega teeme Brüsselil ja Washingtonil elu mugavaks, aga kas see on siis nii tähtis? USA ise ütleb samuti peaaegu samas lauses, et toetab Iraagi ühtsust, „kuid mõistab ka kurdi rahva püüdlusi”. Peaksime hakkama kurdide Islandiks – nagu Island 1991. aastal esimesena Eesti iseseisvust tunnustas.
Euroopa Liit võiks oma suure moraalsuse lõpuks tegevuseks pöörata ja kohapeale minna. Mitte sõjaliselt, vaid poliitiliselt. Oleks tarvis kohalikes poliitilistes otsustes kaasa rääkida, et – kuidas ma nüüd ütleksin – õiged inimesed pukki valitaks. Euroopa räägib viimasel ajal põgenikekriisi algpõhjuste lahendamisest. Aga senikaua? Ükski kristlik piirivalve ei pea kinni miljoneid pagulasi. Levandi maade opositsioonirühmad ja üldse eliit tegelikult ootaks, et Euroopa langetaks oma valiku, keda ta toetab, kes on „lääne mees”. Peaksime väärikad inimesed välja valima ja see tugi peab olema selge ja pikaajaline. Niikaua, kuni me paati kõigutada ei taha, jätkub kaos, sealhulgas põgenikekriis.

Mesûd Barzani pole tegelikult ju päris president – kui tema ametiaeg lõppes, siis pikendas kurdide parlament ta volitusi ühe aasta võrra ja ka see aeg on möödas. Sõja või millegi muu tõttu ei ole kurdidel presidendivalimisi toimunud. Võistlevast parteist pärit parlamendiesimees Yusuf Mohammed Sadiq aga sai üldse parlamendile lähenemiskeelu. Ei ole ka just demokraatlik. Võib-olla just sellepärast ei saanud Barzani europarlamendis toetust ja jättis eelmisele nädalale plaanitud Skandinaavia reisi ära?
Jah, Iraagi kolm kurdi erakonda konkureerivad, nii et suled lendavad. Olgu öeldud, et ka Iraagi sunniidid ei suuda ühises liidris kokku leppida. Kuid küsida, mis volitused on Barzanil, on sama hea kui Inglise kuningannalt volitusi küsida. Barzani on kurdi rahvusluse koondkuju. Iraak ja Süüria on lagunemas, eks võib teatud mõttes mõista, et presidendivalimisi pole mingis autonoomia olukorras ette võetud.

Kuid jah, Kurdistani parteides on palju hõimupõhist. Jagunetakse selle järgi, kust kandist pärit ollakse. Me ei saa kurdidelt ka enne, kui nende riiki oleme tunnustanud, nõuda inimõigusi ja inimeste võrdset kohtlemist ÜRO konventsioonide raames, millega nad ei ole veel liitunud. Esmalt riik.


REFERENDUMIT ENAM EI PEATA
„Kohe pärast Saddam Husseini kukutamist ennustas üks kurdi kindral mulle, et Iraak jaguneb kolmeks: Kurdistan, Sunnistan ja Shiastan,” ütleb Kross. „Kurdi sõjamehed on mu vanad tuttavad, kellest mõne värbasin 2004. aastal isiklikult uude Iraagi armeesse. Praeguseks kontrollivad nad isegi suuremat territooriumi kui see kurdide autonoomia, mille iseseisvust nüüd 25. septembri rahvahääletusel nõudma hakatakse. Käin aeg-ajalt Iraagi kurdide pealinnas Arbilis, viimati juunis. Tunne on, et lähenevat iseseisvusreferendumit ei suuda mitte miski takistada. Bagdad tundub olevat ka vaikimisi olukorraga leppinud. Mesûd Barzani ja tema Demokraatliku Partei juhitud rahval on olemas oma maakaitsevägi pešmerga, oma politsei, oma pangad ja naftaraha. Hiljuti müüsid nad koguni Londonis oma võlakirju. Oma ülikool, oma ajakirjandus... Iisrael ja Saudi Araabia teatasid oma toetusest kurdide iseseisvusele. On aeg.”
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
nimetu
Liige
Postitusi: 7574
Liitunud: 25 Mär, 2016 21:16
Kontakt:

Re: Kurdistan

Postitus Postitas nimetu »

Selles suhtes nõus, et kui on üldse olemas rahvus, kes on oma riigi ära teeninud, siis see on kahtlemata kurdid.
Kasutaja avatar
Tundmatu sõdur nr. 4
Liige
Postitusi: 10495
Liitunud: 16 Okt, 2005 18:42
Asukoht: Siilis

Re: Kurdistan

Postitus Postitas Tundmatu sõdur nr. 4 »

Olev Remsu: koloniaalaega põlatakse, kolonisaatorite tõmmatud piire austatakse

Kurdide probleemi lahendus oleks piiride pühadusest loobumine. See on ulmeline lootus, aga kõige muuga kaasneb verevalamine.

Õpinguaastail Moskvas tutvusin ühikakaaslase, Türgist pärit Bekiriga. Vahepeal side katkes, ent palgeraamatu ajastul otsis ta mind virtuaalselt üles ning me postitasime teineteisele ühte ja teist. Bekir käis mul Haapsalus külaski, mina kohtusin temaga Istanbulis, ta näitas mulle seda suurepärast linna. Keskturul usaldas ta mulle, et ta polegi türklane, vaid kurd. Ta hoidis seda minu eest mitukümmend aastat saladuses! Juba asjaolu, et keegi peab oma rahvust varjama, on kõnekas.
Ja kohe uhkustas ta sellega, et Saladin – araabia maade suurim vallutaja – oli kurd. „Ma tean, et toona ei olnud rahvusel vähimatki tähtsust, ent tagantjärele võib tema üle ikka uhke olla,” lisas Bekir kähku. Veel loetles ta piirkonna riikide peaministreid ja teisi kõrgeid ametimehi, kes on päritolult kurdid, ent on selle suuresti maha salanud. Ma ei saanudki aru, kas ta taunib seda või mitte.
Seal turul tohtis Bekir juba kurdi keelt rääkida, veel kümmekond aastat tagasi oli see Türgis avalikus kohas keelatud. Keelekeeld on üks humaansemaid repressioone, mis on kurdide kallal toime pandud. Nende kõigil kolmel peamisel asualal – Türgis, Iraagis ja Iraanis – on alates ajast, mil neil on tekkinud rahvuslik iseolemise soov, nende kallal toime pandud genotsiide, etnotsiide, Iraagis hävitas neid Saddam Hussein koguni gaasirelvaga. Kurde on küüditatud sadade tuhandete kaupa nende põlisaladelt vähem viljakatesse paikadesse.

Ka Stalin ja Lenin olid mängus
Otsekui sarkastilise pilkena kurdide soovile luua oma riik, Stalin selle Põhja-Kurdistanis lühikeseks ajaks teise maailmasõja järel ka asutas. Tegi neid koguni kaks, Lõuna-Aserbaidžaani Vabariigi ja Kurdistani Demokraatliku Vabariigi. Stalini eesmärk oli rebida Iraani küljest tükke ja liita need nõukogude Taga-Kaukaasiaga. Stalin loobus oma üritusest Ida-Euroopa alistamise kasuks (kõike ei jõua) ja nende vabariikide juhid, tema käsikud, pandi vangi.
Muuseas, ka Lenin on siin mängus. Tema ajal loodi Karabahhias autonoomne kurdide piirkond, mis püsis viis aastat ja mille Stalin likvideeris. Kurdide seas liigub müüt, nagu oleks Sèvres’i rahuleping, mis sõlmiti 1920. aastal esimese maailmasõja juriidiliseks lõpetamiseks sealkandis, lubanud neile riiklust. Müüt on innustanud neid võitlusele vabaduse ja omariikluse eest, ent kahjuks ei vasta tõele. Armeenia probleemiga seoses mööndakse Kurdistani autonoomia võimalust.
Nii on ameeriklaste toel rajatud Kurdistani (autonoomne) regioon Põhja-Iraagis ainus tõsiselt võetav kurdidele kuuluv ja nende omavalitsusega ala. Naabreid, Iraani ja Türgit häirib suhteliselt ulatusliku otsustamisõigusega osaliselt iseseisev territoorium kõvasti. Nemad kardavad, et fenomen õhutab nendegi kurde suuremaid õigusi nõudma. Loomulikult põhjendatakse soovi kurde vaos hoida terrorismiohuga.
Kindlasti ei laseks Iraan ega Türgi sündida iseseisval kurdide riigil ka väljaspool oma territooriumi. Türklased on välja mõelnud pilkeloo, et kurd võib alluda kellele tahes, kuid ta pole nõus alluma teisele kurdile, kuna mõistavad ise, et tulemus oleks kaos. Nõnda õigustatakse kurdide üle valitsemist.

Poolsada erinevat hõimu
Umbes kolmkümmend-nelikümmend miljonit kurdi ei ole konsolideerunud üheks rahvuseks, neid on umbes poolsada hõimu. Räägitakse eri murdeid, mida mõned lingvistid peavad omaette keelteks. Kurdid jagunevad ka mitmesse usku, islamisse ja selle harudesse, kristlusesse ja selle harudesse, judaismi ja zoroastrismi.
Ka poliitiliselt on nad vägagi eri meelt, Türgil on õnnestunud panna osa kurde võitlema poolkommunistliku Kurdistani Tööpartei vastu, selle partei on kuulutatud terroristlikuks peale Türgi veel USA, Euroopa Liit jt. Nii Nõukogude Liit kui ka Iisrael on kasutanud kurde Iraagis, Iraanis ja Türgis kehtiva režiimi õõnestamiseks. Ehk Venemaagi ja mõne teisegi riigi salateenistus? On ju väga raske tõmmata piiri rahvusliku vabadusvõitluse ja riigivastasuse vahele.
Aga riike, kus räägitakse eri keeli, järgitakse eri religioone, pooldatakse erinevaid poliitilisi suundmusi, on maailmas väga palju, nõnda et see ei ole argument iseseisva Kurdistani loomise vastu.
Kurdidele annab nende võitluses lootust asjaolu, et sealkandis on ikka uusi riike tekkinud, meenutame kasvõi Aserbaidžaani, Gruusia ja Armeenia uut sündi. Muuseas, Aserbaidžaanis oma dünastiat luua püüdev İlham Heydər oğlu Əliyev nagu tema isagi, kunagine poliitbüroo liige ja Aserbaidžaani esimene president Heydər Əlirza oğlu Əliyev on kurdi päritolu ning sealses klanniühiskonnas on paljud kurdid kõrgetel kohtadel.
Linnastunud kurde on kasinalt, ent näiteks sealsamas Istanbulis elab neid umbes neli miljonit, naljatamisi kutsutakse seda linna ka Kurdistanbuliks ja see on kurdide kõige kompaktsem asuala. Linnastumata kurdid on peamiselt nomaadid-karjakasvatajad, kelle hooajaline migratsioon kulgeb suvel üles mäkke, talvel alla.

Laidoneri märgitud piirid
Kuidas kurdide olukorda parandada? Mis on nende kohutava olukorra põhjus?
Esiteks, kolonisaatorite tõmmatud piirid nagu mitmes muus konfliktikohas. Antanti riigid leppisid esimese maailmasõja ajal salalepinguga kokku tolle kandi riigipiirides. Inglismaad ja Prantsusmaad huvitas nafta, Venemaa tahtis endale oma unistuste unistust, Türgi väinu ja Konstantinoopolit (mida venelased hellitamisi Tsargradiks kutsuvad), ja liitlased lubasid seda talle. Britid ja prantslased said nafta, Venemaa jäi magusast suutäiest ilma, kuna varises kokku. Ent toona tõmmatud piirid kehtivad Rahvasteliidu otsusel praeguseni; meenutame, et Türgi-Iraagi piiri aitas maastikule märkida meie Johan Laidoner.
Kust need piirid tulevad? Heitlusest territooriumi pärast, mida me tegime juba siis, kui ei olnud veel Homo sapiens’iks küpsenud. Ja mida meie vennad, loomad teevad siiamaani nagu meiegi. Piiridega on seesugune lugu, et ikka tõmmatakse need igaveseks, olgu lepingud salajased või avalikud. Aga näiteks tšuktšid ja korjakid, kes omavahel sõdisid viis tuhat aastat, sõlmisid lepinguid, kus määratleti ajutisi piire. Oleksime targemad, kui me ei peaks piire igaveseks.

Riigiegoism toob verevalamise
Mis meil aga takistab piire muutmast? Riigiegoism. Loomulikult tuleb austada kõikide riikide suveräänsust ja piiride puutumatust, ent riigid võivad ju ise oma suveräänsust teatud piirkonnas kärpida, ise oma piire muuta. Ühelt poolt peaksid kurdid lahti saama riigikultusest, leppima autonoomiaga, ning teiselt poolt peaksid Iraan, Iraak ja Türgi lahti ütlema piiride pühadusest, võimaldama kurdide autonoomia ulatust üle oma piiride. Paradoks seisab selles, et koloniaalaega põlatakse, ent kolonisaatorite tõmmatud piire austatakse, püütakse neid hoida igavestena ja puutumatutena, nagu kolonisaatorid seda soovisidki.
Ulme? Võib-olla täna veel küll, ent midagi muud teha ei ole. Kõik muu toob kaasa verevalamise.

Ja Bekir? Ta ei ole tükk aega endast märku andnud, varem oli ta kiire vastaja, nüüd püsib tema poolt vaikus. Ma ei välista kumbagi võimalust. Esiteks, et ta on sattunud konflikti Türgi võimudega. Ja teiseks, et ta on läinud appi oma rahvuskaaslastele Põhja-Süürias, neile, keda Türgi ründab.
Manused
Kurdi maailmas.jpg
Viimati muutis Tundmatu sõdur nr. 4, 04 Nov, 2019 10:07, muudetud 1 kord kokku.
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Kurdistan

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Kurdistani tunnustamisel Islandi kujul on üks probleem - see eeldab ju failed state nimega Iraagi piiride küsimuse alla seadmist. Väga suur osa Kurdistani aladest asub naftarikkas Põhja-Iraagis. See omakorda tähendab Washingtonile varbale astumist.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kasutaja avatar
Health
Liige
Postitusi: 863
Liitunud: 25 Aug, 2019 14:13
Kontakt:

Re: Kurdistan

Postitus Postitas Health »

Sellest suurem probleem, vähemalt meie jaoks, oleks ilmselt ikkagi NATO liitlase Türgi varvastele alasi viskamine.
Kasutaja avatar
Tundmatu sõdur nr. 4
Liige
Postitusi: 10495
Liitunud: 16 Okt, 2005 18:42
Asukoht: Siilis

Re: Kurdistan

Postitus Postitas Tundmatu sõdur nr. 4 »

Türklaste toimetet armeenlaste genotsiidi ülemaailmne tunnustamine valmistab pinna ette kurdide riigi loomiseks..

Et vaata kustotsast tahad - sultanit näikse ootavat totaalne imagoloogiline häving :?
Mitte et mul sest kudagi kahju oleks :mrgreen:
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Kurdistan

Postitus Postitas Kriku »

Iraagi-Türgi piiri ei tõmmanud kolonisaatorid, veel vähem Laidoner. Türgi parlament luges ennast 1920. aastal nii türklaste kui kurdide esindajaks, neil vahet tegemata. Türgi praegused piirid on ikkagi nn. Türgi iseseisvussõja tulemus: https://en.wikipedia.org/wiki/Turkish_W ... dependence
nimetu
Liige
Postitusi: 7574
Liitunud: 25 Mär, 2016 21:16
Kontakt:

Re: Kurdistan

Postitus Postitas nimetu »

Kolmas probleem on ju Iraani pinnal asuvad kurdid. Mida nemad siis peaksid tegema? Vaevalt, et Iraan oleks nõus oma riigist tükki ära andma. Samas on selle pinnal rohkem kurde kui Süürias ja Iraagis kokku. Lisaks pole küsimuse all mitte lihtsalt need maalapid, vaid ka ressursid, mis nende maalappidel on.
See asi vajaks rahvusvahelist lahendust, kuid keegi pole tegelikult huvitatud selle teema puudutamisestki.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Kurdistan

Postitus Postitas Kriku »

See rahvusvaheline lahendus muide oleks järjekordne endiste kolonisaatorite poolt piiride tõmbamine.
kalvis
Liige
Postitusi: 947
Liitunud: 03 Aug, 2014 9:49
Kontakt:

Re: Kurdistan

Postitus Postitas kalvis »

Iraan valitseb raudse rusikaga, sealsetel kurdidel pole mingitki lootust. Iraanis pole kurdid ainsad, samuti on seal ports azereid.
Ühtegi riiki ei huvita kurdide riik nii et selle võib lähiajal maha kanda.
Iraagi kurdid peavad üliõnnelikud olema kuna USA niipalju neid kaitses, et Iraagi valitsus jättis neile kultuurautonoomia alles, kuid sisuliselt on nad ikkagi poolriiklikus iseseisvuses. Kui Iraagi kurdidel on kasvõi natukene oidu siis nad peaksid sealt saama suuta nn. riik-riigis lahenduse välja võluda, kus vormiliselt ollakse Iraagi koosseisus aga sisult on neil oma riik.
Mis Süürias edasi saab, ei tea. Kui Assad on Idlibiga maha saanud võib täitsa vabalt kurdide alade käes olla tõetund. Sultan ei eitagi, et talle see lahendus meeldiks, võibolla jagavad Assadiga kurdide alad pooleks.

Iseseisva riigigiks saamiseks peaksid kurdid kõigepealt ühtsuse ja majandusliku iseseisvuse kätte saama. St. nad pole nomaadid mägedes kes kuidagi ära elavad vaid ajavad pappi kokku tänapäevasel moel.
nimetu
Liige
Postitusi: 7574
Liitunud: 25 Mär, 2016 21:16
Kontakt:

Re: Kurdistan

Postitus Postitas nimetu »

See rahvusvaheline lahendus muide oleks järjekordne endiste kolonisaatorite poolt piiride tõmbamine.
Nojah, aga ega selle asja pealt vaatamine ka ühtegi probleemi ei lahenda. Jube mõnus oleks muidugi kogu asja ignoreerida nagu seni on tehtud, kuid sellisel juhul kipuvad need probleemid vinduma kuni lõpuks kulmineeruvad mingi suure jamaga. Siis on jälle kõik tagantjärgi targad.
Iseseisva riigigiks saamiseks peaksid kurdid kõigepealt ühtsuse ja majandusliku iseseisvuse kätte saama. St. nad pole nomaadid mägedes kes kuidagi ära elavad vaid ajavad pappi kokku tänapäevasel moel.
Aga jätkuvalt on probleemiks see, et ükski riik ei võimalda seda neil teha. Parim võimalus hetkel on teatav autonoomia Iraagis, kuid ega sealgi neil päris vabu käsi ei anta. Pealegi, mine sa tea mis tuuled seal tulevikus puhuvad.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Kurdistan

Postitus Postitas Kriku »

Ega rahvusvaheline kogukond Kurdistani riiki ka ilma sõjata asutada saa. Vaadatagu näiteks kasvõi seda verist tantsu, mis Iisraeli asutamisega siiamaani kaasneb.

Deklaratsioone võib igasuguseid teha, kuid lõpuks on ainukesed, mis loevad, ikkagi Blut und Eisen.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Google [Bot] ja 16 külalist