Kross: kurdid saavad oma riigi niikuinii, Eesti peaks hakkama nende Islandiks
Okupatsiooni ajal Iraagi valitsust nõustanud Eerik-Niiles Krossi sõnul on selle riigi lagunemine paratamatu ja Eesti peaks kurdide iseseisvust toetama, nagu Island tunnustas 1991. aastal Eestit.
Julgeolekuekspert Eerik-Niiles Kross oli 2004. aastal kõigest kapteni auastmes, kui sai koos USA koloneli Philip J. Dermeriga Iraagi ajutiselt valitsuselt ülesande mehitada Saddam Husseini järgse Iraagi kaitsejõudude juhtkond. Krossi võib tögada, et ta oli kõige kõrgemal tasemel eestlane sõdivas võõrriigis, sama kõrgel kui Vaino Väljas NSVL-i suursaadikuna kodusõdivas Nicaraguas 1980-ndatel. Ta ei hakka sellisele võrdlusele vastu, ehkki rohkem meeltmööda oleks Krossile paralleel Rahvasteliidu esindaja Johannes Laidoneriga, kelle näpunäite järgi tõmmati 1925. aastal Iraagi-Türgi piirijoon. See piir ei hoolinud kurdide maadest ja seda pani Kurdi regiooni president Mesûd Barzani eelmisel nädalal Brüsselis esinedes Euroopa riikidele ka südamele.
Nagu Kross 2014. aastal Eesti Päevalehele rääkis, lõppes Iraagi uue armee rajamine fiaskoga, mis tal siiani südame valutama paneb. Nimelt kehtestas okupatsioonivalitsus reegli, et Iraagi senine eliit ehk sunniitide Baathi partei liikmed ei tohi riigi ülesehituses osaleda. Seda kasutades hõivasid šiiidid varsti pärast ameeriklaste lahkumist armees kõik olulised kohad ja hakkasid sunniitidele julmalt kätte maksma. Krossi värvatud kaitsejõudude juhataja, sunniit kindral Amer Bakr tõrjuti ametist, jäeti ilma ka turvameestest ja tapeti ühel hommikul kodupalvuse ajal koduhoovis „nagu mõni reetur”.
„Sellest ajast teevad šiiidid ja otse öeldes Iraan Bagdadis seda, mida heaks arvavad,” ütleb Kross. „Iraagi armees võimutsevad šiiidid. Uues „demokraatlikus” Iraagi riigis ei antud sunniitidele mingit võimalust. Pole ime, et sunniidi ohvitserid ühinesid pettumusest Al Qaidaga ja toetasid hiljem ISIS-t. Eelmise presidendi Nuri Al-Maliki ajal toimunud valimisi, kus sunniitide nimekiri oleks võinud võita, lihtsalt võltsiti. Veel enne USA vägede ametlikku lahkumist algas araablaste suur vastastikune vaenamine, pommiplahvatused, kuni lõpuks kuulutatigi Mosulis 2014. aastal välja kalifaat. Seevastu Kurdistan on jäänud puutumatuks, ainsaks alaks, kuhu ISIS-e kõrilõikajad ei pääsenud. Bagdadi keskvõimul ei sobi enam territooriumi kaitsmise teemal jutustada. Kurdide hõlma alla on pagenud kõik, keda pühasõdalased maha tappa tahavad: kristlased, jeziidid ja muidugi ka lihtsad sunni araablased.”
Juunis käis Kross taas Kurdistanis. Ta jagas Eesti Päevalehele külaskäigust muljeid ning rääkis piirkonna keerulistest suhetest septembris kavandatava kurdide iseseisvusreferendumi eel.
Missugune näeb välja kurdide pealinn Arbil? Kustkaudu sinna lennata saab? Ja mis mandaadiga sa seal üldse käid?
Minu mandaat on sõjaaegsed sõbrad ja karmavõlg kurdide ees. Üle aastate olen alati käinud, viimati nüüd juunis. Seal on uus rahvusvaheline lennuväli, lennata saab näiteks Istanbulist või Frankfurdist. Euroopa Liiduga on viisavabadus, see tähendab, et nad ei nõua endi külastajatelt Iraagi viisat!
Kas viisavabadus tähendab, et hakkame Euroopa tänavatel rohkem kurde nägema?
Ei, see on siiski ühepoolne viisavabadus. Aga kurdid ei igatse kodust minema. Ennustan, et kui iseseisvus peaks saabuma, sõidavad nad ise maailmast tagasi koju ja kõik ümberkaudsed inimesed ihkavad Kurdistani kolida. Seal ei hakka inimene teist tapma usu tõttu.
Arbili linn on veidi tolmune, kuid keskuses on klaasmajad justkui Dubais. Seal liigub raha, sest 23 välisfirmat on tõtanud kohale naftat pumpama. Bagdad võib kade olla, kuid ei suuda riikliku nafta müümist takistada. Kuniks ühtse Iraagi ideed usuti ja USA väed kohal olid, pidid kurdid Kirkuki piirkonna naftat müüma Bagdadi kaudu, kus siis korrumpeerunud šiiitide punt suurema osa tulusid vahelt lõikas. Arbilis tekkis seetõttu kõva eelarvekriis.
Ega ei jäänudki muud üle – Exxon, Total ja teised suured lääne firmad tegid Kirkuki kurdidega otselepingud. Nafta liigub välismaale läbi Türgi, kes muuseas on Iraagi kurdide suur sõber.
Tänu kurdide liidri Mesûd Barzani osavusele on õnnestunud võimatu – normaalne töine suhe Türgiga. Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğani parteil on Kurdi Demokraatliku Parteiga koostööleping ja Iraagi kurdid ei protesti, kui Türgi lennukid Iraagi mägedes peituva Kurdi Tööpartei (PKK) võitlejaid kõmmutavad. Mina käingi rohkem läbi Demokraatliku Partei tiiva ehk Barzani inimestega.
Kui veel rikkustest rääkida, siis ka venelaste Gazprom on jõudnud kohale ja saanud lepingud kahele naftaleiukohale.
Kirkuki naftat nimetatakse hea kvaliteedi tõttu naftade šampanjaks. Kas sul endal pole olnud huvi mõnda naftalepingut vahendada? Eesti ajakirjandus on avaldanud, et sa oled seda äri nuusutanud.
Ei viitsi. Tähendab – kohe, kui sul muu huvi tekib, kaotad sõltumatu toetaja staatuse.
Kuidas on võimalik, et miljonilinn Mosul anti 2014. aastal ISIS-e kõrilõikajatele ära paari päevaga, aga tagasivõitmiseks kulus mitmel armeel üheksa kuud?
ISIS-el pidi olema kellegagi kokkulepe, et Mosulit ei kaitsta. Võib-olla maksti kellelegi Iraagi armeest, et need nii haledalt plagama pistsid. Sarnane lugu oli Tikritis. Ühe mu sõbra isa nägi ise pealt, kuidas saabuvad ISIS-e komandörid kohtusid Iraagi armee komandöridega, siis tõmbus terve täisrelvis Iraagi brigaad lahinguta välja – mingite Toyota Hiluxite ja Kalašnikovidega relvastatud rättipää’de eest!
Iraanile on samuti kasulik, kui ISIS-e võitlejad kohalikke sunniite terroriseerivad. Siis saavad Iraani sõdalased saabuda pärast justkui rahuinglid. Minu meelest oligi viga, et Mosuli vabastamisele kaasati šiiidi rahvamiilits. Mosul on põhiliselt sunniitide linn. Seal ei jää senikaua kunagi rahulikuks, kuni šiiidid oma jõudu näitavad.
Mul endal on Mosuliga kuri kogemus. Käisime 2004. aastal seal kohtumas endiste Saddami armee ohvitseridega – ja ilmselt ka nende hulka peitunud mässulistega. Viis minutit pärast ärasõitu plahvatas pomm kohal, kus meie auto oli seisnud.
Igatahes oli islami kalifaadi jõukudel vaieldamatult osa kohalike toetus. Nad ju tõid tänavatele komandanditunni ja suvalised plahvatused lakkasid. Kehtestati koolikohustus, muidugi mitte naistele. Prügivedu pandi käima. Haiglad töötasid. Isegi sellist tõika olen kuulnud, et pärast ISIS-e kalifaadi teket käisid inimesed Bagdadist ennast salaja Mosulis ISIS-e haiglates ravimas. Kalifaat suhtus kõigisse võrdselt. Aga nad on räiged mõrtsukad, eriti võõramaa palgasõdurid. Piinavad vange elektriga ja muud sellist.
Newsweekile andis intervjuu kristlane Sheema, kes põgenes Mosulist ja elab nüüd kurdide juures Arbili põgenikelaagris. Araablaste sekka ta enam elama ei naase, sest pärast ISIS-t võib tulla mõni veel hullem punt. Ta oli väga pettunud oma naabrites, kes tervitasid avasüli ISIS-t ja kasutasid kohemaid juhust kristlasi kiusama hakata.
Ega kurdidel pole samuti illusioone, et araablaste omavaheline vaen niipea lõpeks. Kurdidele on araablased nagu meile venelased – väga veab, kui õnnestub sõjaka naabriga veidi rahus elada. Saddam omal ajal gaasitas kurde. Süürias aga, muide, ei anta kurdidele isegi passe. Assadite võimuklann ei tunnista neid täieõiguslikeks Süüria kodanikeks! Aga kui oli tarvis ISIS-t tagasi tõrjuda, Kobane linna kaitsta, siis oli Süüria presidendil Bashar al Assadil kurde küll tarvis.
Sõja käigus on Süüria kurdid nüüd loonud Põhja-Süüriasse de facto autonoomse piirkonna. Seda nimetatakse Rojavaks, kurdi keeles Lääneks, ja see on üks neljast põlisest kurdide asualast. Rojava on türklastele suur probleem, kuni selleni välja, et Türgi saatis Põhja-Süüriasse oma tankid. Türklaste arust on Süüria kurdide partei liiga lähedal terroristlikule PKK-le.
Eks Süüria kurdid hakkavad samasugust autonoomiat tahtma nagu Iraagi kurdid, ent küsimus on: kellelt? Mis saab üldse Süüria riigist, on ju ebaselge. Reedel tuli teade, et Donald Trump lõpetab Assadi vastastele USA relvade ja muu abi saatmise. Kui nii läheb, siis see mängib venelastele Süürias kõik kaardid kätte.
Kui võrrelda eri linnade, Mosuli ja Aleppo pommitamist, siis selgub, kui erineval viisil sõdivad Vene ja USA lennuväed. Venelaste jälg on palju jõhkram. Aleppot Süüria armee eel puhastades pommitasid Vene lennukid ka haiglaid.
On see fakt?
Jah. Meelega pommitasid haiglaid ja varemeid, kust inimesed elavalt maetud sugulasi päästsid. See on mõeldud masenduse tekitamiseks, et vastaspool alla annaks ja nõustuks ükskõik millega.
Venelaste ja ISIS-e suhete kohta on mul kõvad kahtlused. Osa ISIS-e tegelasi räägib videotes vabalt vene keelt. Ja kuidas ikkagi võisid Venemaa teadmata liikuda üle Vene piiri pühasõdaste ridadesse 3000 hambuni relvastatud tšetšeeni ja muud palgasõdurit? Mulle on räägitud justkui „kogemata vales kohas” maandunud Vene transpordilennukist, kust ISIS sai suure relvalaadungi...
Sõda tõi inimloomuses esile nii kurjema kui ka helgema palge. Soovitan vaadata dokfilmi „Viimased inimesed Aleppos”. Rahva hulgast kasvasid välja valgetes kiivrites vabatahtlikud päästjad, keda pommitasid nende endi riigi ja Vene lennukid. Mosuli võtmiseks läks üheksa kuud seetõttu, et USA lennuvägi üritas pommitada siiski konkreetselt ISIS-t. Eesti kaitseväele on hea uudis, kui kaua linnalahingutes on võimalik vastu pidada, isegi kui õhuväge pole. Tuba-toalt tuli kalifaadi käest maju välja võidelda.
Tigrise jõest leitakse jälle kinniseotud kätega laipu, kes pole aga enam pühasõdalaste ohvrid, vaid Iraagi armee või muude võitjate kohtuta hukatud sunniidid. Araablaste sektantlik kisma ei lõpe ilmselt ei Süürias ega Iraagis. Selge, et kurdid tahaksid sellest kõigest eralduda ja oma riigiga edasi minna.
Eesti välisministeerium aga seda ei arva. Olen mitu korda püüdnud neile selgitada, et ühtset Iraaki enam ei ole ja selles ei ole süüdi mitte ainult lääs. Sven Mikseri (välisminister, SDE – toim) seisukoht on: „Ärme kõigutame paati.” Ühtse Iraagi toetamisega teeme Brüsselil ja Washingtonil elu mugavaks, aga kas see on siis nii tähtis? USA ise ütleb samuti peaaegu samas lauses, et toetab Iraagi ühtsust, „kuid mõistab ka kurdi rahva püüdlusi”. Peaksime hakkama kurdide Islandiks – nagu Island 1991. aastal esimesena Eesti iseseisvust tunnustas.
Euroopa Liit võiks oma suure moraalsuse lõpuks tegevuseks pöörata ja kohapeale minna. Mitte sõjaliselt, vaid poliitiliselt. Oleks tarvis kohalikes poliitilistes otsustes kaasa rääkida, et – kuidas ma nüüd ütleksin – õiged inimesed pukki valitaks. Euroopa räägib viimasel ajal põgenikekriisi algpõhjuste lahendamisest. Aga senikaua? Ükski kristlik piirivalve ei pea kinni miljoneid pagulasi. Levandi maade opositsioonirühmad ja üldse eliit tegelikult ootaks, et Euroopa langetaks oma valiku, keda ta toetab, kes on „lääne mees”. Peaksime väärikad inimesed välja valima ja see tugi peab olema selge ja pikaajaline. Niikaua, kuni me paati kõigutada ei taha, jätkub kaos, sealhulgas põgenikekriis.
Mesûd Barzani pole tegelikult ju päris president – kui tema ametiaeg lõppes, siis pikendas kurdide parlament ta volitusi ühe aasta võrra ja ka see aeg on möödas. Sõja või millegi muu tõttu ei ole kurdidel presidendivalimisi toimunud. Võistlevast parteist pärit parlamendiesimees Yusuf Mohammed Sadiq aga sai üldse parlamendile lähenemiskeelu. Ei ole ka just demokraatlik. Võib-olla just sellepärast ei saanud Barzani europarlamendis toetust ja jättis eelmisele nädalale plaanitud Skandinaavia reisi ära?
Jah, Iraagi kolm kurdi erakonda konkureerivad, nii et suled lendavad. Olgu öeldud, et ka Iraagi sunniidid ei suuda ühises liidris kokku leppida. Kuid küsida, mis volitused on Barzanil, on sama hea kui Inglise kuningannalt volitusi küsida. Barzani on kurdi rahvusluse koondkuju. Iraak ja Süüria on lagunemas, eks võib teatud mõttes mõista, et presidendivalimisi pole mingis autonoomia olukorras ette võetud.
Kuid jah, Kurdistani parteides on palju hõimupõhist. Jagunetakse selle järgi, kust kandist pärit ollakse. Me ei saa kurdidelt ka enne, kui nende riiki oleme tunnustanud, nõuda inimõigusi ja inimeste võrdset kohtlemist ÜRO konventsioonide raames, millega nad ei ole veel liitunud. Esmalt riik.
REFERENDUMIT ENAM EI PEATA
„Kohe pärast Saddam Husseini kukutamist ennustas üks kurdi kindral mulle, et Iraak jaguneb kolmeks: Kurdistan, Sunnistan ja Shiastan,” ütleb Kross. „Kurdi sõjamehed on mu vanad tuttavad, kellest mõne värbasin 2004. aastal isiklikult uude Iraagi armeesse. Praeguseks kontrollivad nad isegi suuremat territooriumi kui see kurdide autonoomia, mille iseseisvust nüüd 25. septembri rahvahääletusel nõudma hakatakse. Käin aeg-ajalt Iraagi kurdide pealinnas Arbilis, viimati juunis. Tunne on, et lähenevat iseseisvusreferendumit ei suuda mitte miski takistada. Bagdad tundub olevat ka vaikimisi olukorraga leppinud. Mesûd Barzani ja tema Demokraatliku Partei juhitud rahval on olemas oma maakaitsevägi pešmerga, oma politsei, oma pangad ja naftaraha. Hiljuti müüsid nad koguni Londonis oma võlakirju. Oma ülikool, oma ajakirjandus... Iisrael ja Saudi Araabia teatasid oma toetusest kurdide iseseisvusele. On aeg.”