Re: Mis Ukrainas toimub? 5. osa
Postitatud: 16 Okt, 2019 18:18
Donbastaanis on kindlaks tehtud Zahartshenko atendaadi teinud isikud. Need olevat kõrges eas pensionärif, keda kontrollis Kiiev. Kui arvutisse sattun, otsin lingi.
Militaarteemad minevikust kaasaega
https://www.militaar.net/phpBB2/
https://zn.ua/internal/byudzhet-2020-sh ... 1780_.htmlВ 2020 году Минобороны получит ресурсы на содержание армии, и немного на тактическую войну"
Kolm neljanikku kaitse-eelarvest "süüakse" ära, ehk Ukraina sõdib selle tehnikaga, mis NLiidust ladudesse alles on jäänud ja millega 5-6 aasta pärast sõdima hakatake on raske küsimus, kui olemasoleva tehnika ressurss läbi saab.Но, самое главное — ничего принципиально в армии в будущем году не изменится, поскольку желание изменений не подтверждено ресурсами
Армия численностью 250 тыс. человек (молчу о силах обороны, общая численность увеличивает число боеспособных людей в погонах еще на 100 тыс. человек) проедает 72–76% оборонного бюджета. Замкнутый круг, не позволяющий закупать новые системы и создать пресловутую "цифровую" армию, которая позволила бы защитить страну и максимально сберечь жизни солдат и офицеров.
2014. aastal puhkenud sõjategevus Ukraina Donetski ja Luganski oblastites on tekitanud aeglaselt areneva, kuid pidevalt süveneva ökoloogilise katastroofi. Donbassi tööstuspiirkonna kaevandused on täitunud veega, tuues maasügavustest üles saastunud, isegi radioaktiivse sisaldusega vett, mis seguneb piirkonna joogiveevarudega.
/-/
Et mõista asja põhjuseid, tuleb minna tagasi 1979. aasta septembrisse. Tol sügisel korraldati Noorte Kommunaaride (Юных Коммунаров) ehk Junkomi kaevanduses maa-alune tuumaplahvatus.Plahvatuse tagajärjel moodustus kaevanduses klaasiks sulanud seintega kapsel, kuhu kogunes vesi koos radioaktiivsete strontsiumi ja tseesiumiga. See sai nimeks „objekt Klivaž“. Juurdepääsud objektile suleti betoonseintega.
/-/
Sellest hoolimata arvati kuni möödunud aasta kevadeni, et „objekt Klivaž“ on kaevanduse põhjas küllalt kindlalt konserveeritud. Üheks selle säilitamise ja radioaktiivse saaste leviku kümneteks aastateks tõkestamise kõige tähtsamaks teguriks peeti „kuiva konserveerimist“. Kaevandusest pumbati vesi välja, et see kapslit üle ei ujutaks. Kaevandusveed pumbati alati spetsiaalsetesse puhastushoidlatesse, et hoida ohutut taset ja vältida nende jõudmist vettkandvatesse kihtidesse. Neid töid tuleb teha pidevalt ja see läheb üsna kalliks. Neist ei saa loobuda isegi siis, kui kaevandus enam ei tööta. Seal tuleb ikkagi jätkata vee väljapumpamist, et säilitada ohutu tase. Nii tehakse aga ainult õige töökorralduse ja finantseerimise korral ning rahuajal.
/-/
Ja siis, 2018. aasta aprillis, teatas isehakanud Donetski rahvavabariigi juhtkond otsusest vee väljapumpamine vanast Junkomi kaevandusest lõpetada. Ühtaegu lülitati pumbad välja ja kaevandus hakkas veega täituma kiirusega, mis ulatus ligi kaheksa meetrini ööpäevas. Nüüd kardavad paljud teadlased, et tuumaplahvatusest tekkinud kapsel, milles on suures koguses radioaktiivseid aineid, võib niivõrd mineraliseerunud ja sooladerikkas kaevandusvees aegamööda laguneda. Siis aga inflitreeruvad vette ka kõik need radioaktiivsed ained. Pealegi on uppunud kaevanduses radioaktiivset taset juba võimatu jälgida.
/-/
See tähendab, et radioaktiivse saastumise korral võib vesi levida Jukomist ka naabruses asuvasse kaevandusse, selle kaudu aga ka kõigisse teistesse Donbassi keskrajooni kaevandustesse. Et kõik sealsed kaevandused on omavahel seotud, võibki radioaktiivne vesi jõuda lõpuks vettkandvate kihtide ja joogivee reservallikateni.
/-/
Enne relvakonflikti aktiivset faasi pumbati selle piirkonna kaevandustest välja ühtekokku 800 miljonit kuupmeetrit vett, mis läbis settetiikide süsteemis primitiivse puhastuse. Nüüd aga pumbatakse hüdrogeoloogide umbkaudsete arvutuste kohaselt välja 400-450 miljonit kuupmeetrit, mis tähendab, et vesi uputab kontrollimatult paljusid kaevandusi. Nähtavasti selleks, et aeglustada saastatud vee infiltreerumist, uputati täielikult Junkomi naaberkaevandused Krasnõi Oktjabr ja Poltavskaja. Seda tehti Venemaa teadlaste abiga koostatud projekti alusel. Selle tagajärjel on mineraalidega saastunud kaevandusveed tõusnud sõja kuuendaks aastaks põhjaveehorisontideni ja maapinnale paljudes piirkondades Gorlovka, Donetski ja Makejevka lähistel. Terveid elamurajoone ähvardab nüüd vältimatu uputus. Loomulikult jõuavad saastunud kaevandusveed ka kohalikesse veekogudesse – järvedesse, ojadesse ja jõgedesse.
/-/
Selles seisnebki ilmselt Donbassis tasapisi laieneva ökoloogilise katastroofi kõige alatum iseärasus. Ette on seda valmistatud aastakümneid, see hiilib vaikselt, kiirustamata, kedagi hämmastamata ega šokeerimata, sest selle eraldi ilmingutega on kõik juba ammu harjunud. On levinud isegi arvamus, et Donbassil on väga vedanud, kuna sealsed probleemid on ikkagi kroonilise, aga mitte „terava“ iseloomuga. See on võimaldanud probleemi lahendamist hilisemale edasi lükata, pidamata seda esmaseks ülesandeks, pidamata millekski väheste asjatundjate appihüüdeid.
/-/
Ukraina keskkonnaministeeriumi 2019. aasta uurimustes on esitatud numbreid põhjasetete kohta veehoidlates Kleban-Byki looduskaitsealal vaenupoolte eraldusjoone lähedal. 2008. aasta andmetega võrreldes on näha oluliselt suuremat saastumist lahingumoona standardsete koostisosadega: mitteradioaktiivse strontsiumiga (viis korda), kaadmiumiga (sadu kordi) ja baariumiga (tuhandeid kordi). Lahingutegevuse paikades täheldati pinnases saastainete kontsentratsioonide süstemaatilist ületamist. Elavhõbedat, vanaadiumi, kaadmiumi, mitteradioaktiivset strontsiumi ja gammakiirgust oli 1,1-1,3 korda rohkem.
Postimees veendus sõjatsoonis: vägede eraldamine Donbassis ei tundu praegu reaalne, mistõttu pole võimalik edasi minna ka rahuläbirääkimistega. Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi heade kavatsuste esialgne tulemus on hoopis infopuuduse tõttu ära hirmutatud kohalikud elanikud.
Separatistide kontrolli all olevast Donetskist 50 kilomeetrit lõunas teineteise kõrval asuvad Petrivski ja Bogdanivka küla on täielik Donbassi kolgas keset lõputuid põlde. Mõlemasse väiksesse külla on jäänud üksikud elanikud, enamik maju on maha jäetud ja lagunenud. Kuigi mitu aastat on külad asunud otse rindejoonel, on nad seni Donbassi sõjast pääsenud peaaegu puutumatult: strateegiliselt pole neil küladel sõjaväelaste jaoks erilist väärtust. Poliitiliselt on neil aga väga suur väärtus. Tõenäoliselt on need praegu ühed Euroopa kõige tähtsamad külad.
«Poliitikud ootavad seitset päeva vaikust [tulevahetusest], meie ootame käsku,» ütleb Postimehele Bogdanivkas seisva Ukraina 128. jalaväebrigaadi pressiohvitser, vanemleitnant Bogdan Petrik. Käsku, et juba viis aastat kestvas Donbassi sõjas saabuks kauaoodatud hetk: Ukraina ja Venemaa toetatavate separatistide vägede eraldamine, et nad ei oleks enam otseses tulekontaktis. Kolm aastat tagasi leppisid Ukraina, Venemaa ja separatistid (nn Donetski Rahvavabariik ehk DNR ja Luganski Rahvavabariik ehk LNR) Minskis kokku, et kestva vaherahu sõlmimiseks tuleb kõigepealt saavutada vägede eraldamine kolmes punktis. Keset eimiskit asuv Petrivski küla on üks neist kohtadest. Oktoobri algusest alates on Petrivski all üritatud vägesid tulekontaktist välja viia, aga midagi pole välja tulnud. Ukraina pool on tingimuseks seadnud, et viib oma väed senistelt positsioonidelt kilomeetri kaugusele, kui vähemalt seitse päeva ei toimu seal ühtegi tulevahetust. Kui Postimees eelmisel nädalal kohapeal käis, siis polnud kordagi üle paari päeva pausi tulnud.
«Iga öö on tulistamist kuulda,» rääkis 88-aastane Fjodori-taat, üks kümnest Bogdanivka küla viimasest elanikust. «Väga hea oleks [kui väed üksteisest eemale viidaks], siis ei tulistataks enam.» Kogu 400 kilomeetri pikkusel Donbassi rindel toimub iga päev endiselt kümneid tulevahetusi. Hoolimata lootusest rahuläbirääkimistega edasi liikuda jätkub hoopis tõeline sõda. Septembris langes 16 Ukraina sõdurit, mis on tänavu suurim ukrainlaste kaotuste hulk ühe kuu jooksul. Oktoobris oli eilseks langenud üheksa Ukraina sõdurit.
Igal pool rindejoone linnakestes ja külades, kus Postimees eelmisel nädalal käis – välja arvatud Stanõtsja Luganskas – oli aeg-ajalt kuulda laskmist kergerelvadest. Donetski külje all Majorski kontroll-läbilaskepunkti lähedal asuva Zaitseve-Žovenko küla ääres oli Postimees laupäeva õhtul tunnistajaks päris pikalt kestnud tugevale kuulipildujatulele ja sellele järgnenud tuleseeriale automaatsest granaadiheitjast AGS Ukraina positsioonide pihta, mis asusid piki küla viimast tänavat. Loomulikult Ukraina sõdurid vastasid separatistide tulele. Kohaliku teejuhi sõnul on tulevahetus peaaegu igal õhtul.
Õnneks tuleb raskerelvadest tulistamist ette varasemast harvem, möönsid kohalikud ja sõjaväelased. Peamiselt tulistatakse kergerelvadest ning sagenenud on snaiprirünnakud, mis on Ukraina sõjaväelaste sõnul ka peamine surmajuhtumite põhjus. Teise trendina on tulevahetused liikunud suurte asulate juurest rindejoone nurgatagusematesse kohtadesse, kus see ei hakka silma Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) vaatlejatele. Viimase asjaolu suur pluss on, et see on praktiliselt nullini viinud tsiviilohvrite arvu, mis on üks vähene positiivne ilming Donbassi sõja arengus.
Petrivski ja Bogdanivka küla asuvad keset põlde teineteisest kuue kilomeetri kaugusel. Rindejoon jookseb enam-vähem külade keskelt. Kokkuleppe järgi peaksid mõlemad pooled oma väed praegusest rindejoonest viima vähemalt ühe kilomeetri kaugusele. Idee poolest peaks siis vastaste vahele jääma vähemalt kahekilomeetrine neutraalne ala, nn hall tsoon. «Loogika on selles, et me oleksime väljaspool teineteise tulistamiskaugust,» räägib vanemleitnant Petrik. «Snaiper peab küll olema vähemalt meistersportlane, kui suudab nii kaugelt tabada. Kuulipildujatuli võtab sellise vahemaa pealt vaevu-vaevu, aga see ei saa olla efektiivne.» Miinipilduja- ja suurtükituld selline vahemaa muidugi ei piira, aga nende relvade suuremakaliibriliste variantide kasutamine on nagunii ametlikult keelatud.
Petrivski all asuvad Ukraina vägede põhipositsioonid rindejoonest – ametlikult nimetatakse seda kontaktjooneks, kuna sõjaseisukorda Ukrainas pole – nagunii kaugemal kui eraldamiseks mõeldud kilomeeter. «Meie midagi ära anda ei kavatse,» lausub Petrik. Taga-Karpaatidest pärit Ukraina sõdur, kes on sõja algusest peale kaasa teinud, ütleb, et kui tuleb käsk vaenlase kätte anda kasvõi meeter maad, «mis on minu kaaslaste verega kastetud», siis paneb ta relva maha ja läheb lihtsalt ära, aga sellist käsku ta täita ei kavatse. Samasugust juttu räägivad ka teised sõdurid. Mingit konkreetset infot kohapeal rinnet hoidvatel sõduritel vägede eraldamise kohta pole.
«Ma loodan, et Ukraina vägesid siit külast ära ei viida,» ütleb ukraina keelt rääkiv Fjodori-taat vaikselt murelikul toonil. Kuigi külad asuvad keset valdavalt venekeelset Donetski oblastit, on ümbruskond ajalooliselt olnud ukrainakeelne. 1930ndate alguses Nõukogude võimu tekitatud ja miljoneid elusid nõudnud näljahäda ajal kannatas see piirkond kõvasti. Väga vaesed on ümberkaudsed külad siiani. Bogdanivkast ja rindejoonest veidi kaugemal Novognativka külas elava 86-aastase Olga-memme hoov ja tare pärineb justkui üle-eelmise sajandi lõpu külarealismi kujutavast teosest. «Peaasi, et hullemaks ei läheks. Mina olen ukrainlane, see on kindel, et mina oma maalt kuhugi ei lähe,» vastab Olga küsimusele, kas ta usub enam rahu saabumisse Donbassis. Seejärel hakkab ta nutma mure pärast, mis tema jaoks on palju olulisem: «Issand jumal, kas ma enam pääsen kunagi veel Bogdanivka surnuaiale! Mul on ju kõik sinna maetud. Kes mind enam sinna viib!» Tema tarest Bogdanivkasse on vaid mõni kilomeeter, aga pole ühtegi viijat. Tema lapsed elavad kõik separatistide poolel. Nagu ka Fjodori-taadi omad. Vanad on jäetud üksi rindejoonele virelema. Tavaline pilt kõikjal Donbassis.
Nurgatagustest Petrivskist ja Bogdanivkast hoopis suuremad kired möllavad Luganski oblastis Zolote kunagise söekaevanduskeskuse ümber. See on teine koht, kus juba kolmandat nädalat oodatakse teineteisest 300 meetri kaugusel seisvate vägede eraldamise algust. Seal toimuv on õpikunäide, kuidas kohalike elanike suhtes selliseid asju ajada ei tohiks. «Ma olen kuulnud, et väed viiakse siit 15 kilomeetri kaugusele,» ütleb Zolote kunstikooli juhataja Nadežda Pirogova. «Ma olen kuulnud jutte, et väed viiakse seitsme kilomeetri kaugusele,» ütleb Zolote kodanikuõiguste aktivist Jelena Vinokurova. «Mina tean, et [väed] viiakse eemale ühe kilomeetri võrra, aga olen kuulnud, et see on vaid esimene etapp,» ütleb Zolote nelipühalaste juht ja vabatahtlik kaplan Juri Petšonõi. Kolmel Postimehega rääkinud kohalikul on kolm täiesti erinevat versiooni, kuidas nende kodukohas vägede eraldamine välja näeb ja kui kaugele sõjaväelased üksteisest viiakse. Totaalne infopuudus hirmutab väga kohalikke, kes kardavad, et tagasitõmbuvad Ukraina väed jätavad nad tekkivas puhveralas, nn hallis tsoonis, ilma kaitseta. «Kui me jääme halli tsooni, siis võib siin öösel hakata juhtuma ükskõik mis ning keegi ei kaitse meid. Kui öösel võib siia ükskõik kes (separatistide poolelt – J. P.) sisse tulla, siis võib meie inimene (peab silmas Ukraina-meelseid kohalikke – J. P.) väga lihtsalt ära kaduda,» seletab Petšonõi, miks on osa inimesi lausa paanikas ning seetõttu igasuguse vägede liigutamise vastu. «Inimestele pole antud mingit garantiid, mis juhtub nendega homme, kui väed eemale viiakse.» Petšonõid toetab Vinokurova. «Mina kardan konkreetselt, et kui meie väed eemale viiakse, siis nad (separatistid – J. P.) tulevad tagasi. Ma ei usu ühtegi Putini sõna! Kui sinikiivrid (ÜRO rahuvalvajad – J. P.) tuleksid vahele, siis ma ehk oleksin sellega nõus.» «Millestki peab ju alustama, kui me tahame seda sõda lõpetada!» pareerib neile vastuseks Pirogova. «Zelenskõi lubas meile rahu. Nüüd ootame seda,» lisab ta.
Zolote kohaliku sõjalis-tsiviiladministratsiooni piirivalvurist juht Aleksei Babtšenko (32) on selles vaidluses Pirogova poolt. «Ilma nende sammudeta ei saa me kunagi okupeeritud territooriume tagasi. Laup lauba vastu sõdides ei suuda me [neid alasid] tagasi saada,» ütleb ta. 14 000 elanikuga Zolote koosneb viiest eraldi asuvast kaevandusasulast. Üks neist asulatest, Zolote-5 on separatistide, nn Luganski Rahvavabariigi kontrolli all. Rindepiir jookseb Zolote asulate vahel nii, et lähimate elumajade hoovidest on näha mõlema poole vägede positsioonid. Babtšenko väidab, et inimesed kardavad ilmaasjata: Ukraina väed ei lähe kaugele. Tema väitel peavad mõlemad pooled praegustelt positsioonidelt taganema nii, et nende vahele jääks ainult kahekilomeetrine ala laiusega 400–500 meetrit. Aga sel juhul peaks halli tsooni sisse jääma osa Katerinevka külast vähemalt mitmekümne majaga. Kuid inimesed ei usu Babtšenko juttu vaid ühe ruutkilomeetri suurusest hallist tsoonist. Autoriteeti kohalikul võimul pole, sest juba üle viie aasta kestnud sõja jooksul pole Ukraina võim Zolotes inimeste heaks sama hästi kui mitte midagi teinud. Nüüd, kus Zolote on sattunud meedia tähelepanu alla, on äkitselt keset suurt sügist hakatud lappima asfaltiauke teel, mis viib kontrollpunkti, kus peaks toimuma vägede eraldamine. Ülejäänud Zolotesse viivad teed on sellised, millistel Eestis korraldatakse off-road-võistlusi.
Vägede eraldamise kohaks on Zolotes määratud koht kahe kaevandusasula vahel, kus Ukraina võimud on juba mitu aastat püüdnud avada kontroll-läbilaskepunkti (KLP) inimestele ja autodele kahe vaenupoole vahel, kuid separatistide pool sellega nõus ei ole. Kui õnnestuks väed eraldada, siis oleks ehk võimalik avada ka läbipääs inimestele ning sugulased pääseksid lõpuks lihtsamini üksteisele külla. Zolote ametnike meelest oleks see juba suur asi, aga nad kardavad, et Luganski separatistid pole väga huvitatud inimeste läbikäimisest ning seetõttu ei taha vägede eraldamist. «Tavalistele [nn Luganski Rahvavabariigi] elanikele oleks KLP avamine väga kasulik, sest nad saaksid seal kõiki meie teenuseid kasutada, aga poliitilistel põhjustel separatistide juhid seda ei taha,» väidab Babtšenko. Aga esialgu pole tekkinud isegi võimalust vägede reaalseks eraldamiseks, sest nagu Petrivskis ja Bogdanivkas, pole ka seal relvad üle paari päeva vaikinud. Kohalikele ja sõjaväelastele on kõige põletavam küsimus nii Zolotes kui ka Bogdanivkas see, kes hakkab kontrollima, et vägedest vabaks jäänud neutraalsel alal tõepoolest täidetakse reegleid. «Kes kindlustab, et separatistid ei tule [relvadega] sisse ega hõiva [halli tsooni]?» küsis Ukraina 128. jalaväebrigaadi pressiohvitser Petrik.
Kokkuleppe järgi peab hallist tsoonist saama demilitariseeritud ehk relvavaba ala, kus ei tohi relva kanda. Muidugi ei tohi sinna rajada ega hõivata sinna varem ehitatud vastaste positsioone. Kas separatistid, kes ukrainlaste väitel rikuvad pidevalt kokkuleppeid, kavatsevad seda täita? Küsimus on tõsine, sest Venemaa on avalikult väitnud, et nemad DNRi-LNRi armeesid ei kontrolli, väites, et need on iseseisvad riigid ja Venemaa ei puutu asjasse. Väide, et hallis tsoonis võiksid kokkulepete kehtimist kontrollida relvitud OSCE vaatlejad, paneb Petriku ja teised Ukraina sõjaväelased kas naerma või vanduma. Zolote administratsiooni juhi Babtšenko kinnitusel hakkab halli tsooni n-ö Ukraina-poolsel alal patrullima Ukraina politsei ja Rahvuskaart (siseväed), kuid ilma relvadeta. Kohalikele elanikele see kindlust ei lisa.
Peamiselt Zolote elanike veenmiseks kasutavad Ukraina võimud Stanõtsja Luganska näidet. See separatistide hõivatud Lugaski külje all asuv Ukraina võimu all olev linnake on seni ainuke toimiv näide, kuidas vägede laialiminek on Minskis kokkulepitu järgi kulgenud. Veidi üle 10 000 elanikuga linnakese servas on kummagi poole relvaüksused taganenud kilomeetri kaugusele Donetsi jõe keskpaigast, mis tähistab sealkandis rindejoont. Seal oli aga vägede eraldamist kergem korraldada, kuna jõgi on looduslik tõke. Vägede eraldamise kohas asub sild, üle mille käib kogu Luganski oblasti ainus ametlik ülekäik teisele poolele. Autoga seejuures üle ei pääse, sest separatistid lasid silla keskosa kohe sõja alguses õhku. Kogu Stanõtsja Luganska sild ja sillale viiv tee on alates juulist neutraalne tsoon, kus ei tohi olla ühtegi relvastatud inimest. Eelmisel nädalal saatis mind sillani relvadeta Ukraina sõjaväelane. Silla teisel poolel pidid seisma separatistide samasugused relvadeta sõjaväelased, kuid veenduda selles ei saanud, sest separatistid ei lubanud mind teisele poole silda. Nende väitel võivad kohalikud ületada silda takistusteta, kuid teistel peab selleks olema nende võimude luba.
«Parem ongi, et sa sinna ei saanud, sest sa ei või teada, kas nad oleksid sind üldse tagasi lasknud,» kommenteeris saatjast sõjaväelane. Umbusaldus üksteise suhtes on tohutu. Ukrainlased näiteks ei usu, et nn Luganski Rahvavabariigi väed on hallis tsoonis relvadeta. Nad on veendunud, et kuigi sillal seisavad separatistide sõdurid pealtnäha relvadeta, hoiavad nad relvi sillale püstitatud kindlustuses. OSCE vaatlejaid sinna ei lubata. Ukraina sõjaväelasi pole kuskil näha, kuigi varem olid nende positsioonid Luganski poole viival sillal hästi näha. Stanõtsja Luganska rajooni ülema Juri Zolkini sõnul pole nende hallis tsoonis seni ette tulnud ühtegi intsidenti, mis oleks sealkandis vägede eraldamise ohtu seadnud. Üks kohaliku kodanikuaktiivsuse keskuse juhte Galina Barbašova tunnistab, et kuigi relvavaba tsooni loomise järel on seni olnud rahulik, püsib ikkagi kartus, et see ei pruugi kesta igavesti. «Kes teab, mis Putinile pähe lööb? Näiteks lihtsalt Zelenskõile surve avaldamiseks meid rünnata üle silla, mida meie väed enam ei valva,» räägib ta.
https://twitter.com/lennutrajektoor/sta ... 3699865600The army units who discussed the situation in Zolotoe with Zelensky got information after the smartphone video of a tense exchange was leaked to the social networks the president gave orders to disperse the fighters. The fighters posted a video response.
https://twitter.com/lennutrajektoor/sta ... 3283155969Zelensky bluntly declared everyone wants peace and is ready to withdraw
https://twitter.com/lennutrajektoor/sta ... 5035322372Zelensky 2nd meeting with Steinmeier in Japan has turned perspectives of Ukraine quite significantly south. It's official - Zelensky goes for the Transnistria scenario.