www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 25 Okt, 2020 17:28

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 1579 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1 ... 102, 103, 104, 105, 106  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Re: Mis Ukrainas toimub? 5. osa
PostitusPostitatud: 10 Sept, 2020 19:18 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 04 Juul, 2009 13:29
Postitusi: 8775
UKR pool lükkas inspekteerimise tagasi. Vene pool eelnevalt pommitas antud piirkonda, kuhu sooviti minna.
Tsiteeri:
The situation is like this: The tripartite group agreed on the inspection for tomorrow. Ukr marines holding the positions at #Shumy say they have no written order to allow such inspection. Allegedly RU Maj General Ruslan Vakhitov and other RU officers would inspect Ukr positions.

https://twitter.com/Guderian_Xaba/statu ... 9100505090

Tsiteeri:
The joint inspection by the Ukrainian Armed Forces and Russian Occupation Forces in Shumiv area has been canceled - the Russians have set unacceptable conditions. Ukraine's JFO reported that the Russians fired on the area where the meeting of the JCCC and OSCE was to take place.

https://twitter.com/GorseFires/status/1 ... 1060038663

_________________
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, võib kogu poliitika(demokraatia ja seadused) ära unustada.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Mis Ukrainas toimub? 5. osa
PostitusPostitatud: 12 Sept, 2020 1:06 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 26 Jaan, 2009 19:45
Postitusi: 2288
Asukoht: Viljandi
Kui see nüüd feik pole, siis on see küll kôva sôna.
Ukraina kohus arestis 65 Ukraina territooriumil asuvat moskoovia reisilennukit, mis peale Krimmi annekteerimist on külastanud Krimmi. Need saab nüüd oksjonile panna.

http://arab.com.ua/en/court-arrested-65-russian-aircraft-for-flights-to-annexed-crimea

_________________
Võtke teed ja tulge homme jälle..


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Mis Ukrainas toimub? 5. osa
PostitusPostitatud: 14 Sept, 2020 17:49 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 04 Juul, 2009 13:29
Postitusi: 8775
Täna käis 2 USA B-52 pommitajat uuesti Ukraina kohal lendamas. Seekord Odessa piirkonnas. Hetkel tagasiteel Saksamaa piiri lähedal.
Tsiteeri:
Boeing B-52H are flying over Ukraine again. Very likely accompanied by Ukraine's fighter jets and other U.S. Air Force refueling aircraft.
Heading out to the Black Sea region now.

Pilt
https://twitter.com/IAPonomarenko/statu ... 9293991937

_________________
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, võib kogu poliitika(demokraatia ja seadused) ära unustada.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Mis Ukrainas toimub? 5. osa
PostitusPostitatud: 16 Sept, 2020 12:42 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 13 Jaan, 2010 19:32
Postitusi: 3694
Asukoht: Põllul
Наживо | Андрей Деркач. Новые аудиозаписи Порошенко-Байден, а еще много нового. 16.09.2020
https://www.youtube.com/watch?v=vd8_EYU ... Ycb69V7Uyo

_________________
"Vaated ja veendumused pärinevad tunnetemaailma sügavikest ja loogika on enamasti vaid kuuleka intellekti abivalmis instrument põhjendamiseks ja õigustamiseks"
"Maul halten und warten diner!" (lõuad pidada ja lõunat oodata!)


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Mis Ukrainas toimub? 5. osa
PostitusPostitatud: 16 Sept, 2020 19:34 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 04 Juul, 2009 13:29
Postitusi: 8775
Venemaa poolsed juhised Azovi ja Musta merel tegutsemiseks piirivalvele(FSB) ja armeele.
Tsiteeri:
Russia has amended its State Border law to allow FSB Border Guards and Russian Armed Forces to fire warning shots and warning airstrikes across the path of Ukrainian naval vessels in the Black Sea and Sea of Azov

https://twitter.com/GorseFires/status/1 ... 6658210818

_________________
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, võib kogu poliitika(demokraatia ja seadused) ära unustada.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Mis Ukrainas toimub? 5. osa
PostitusPostitatud: 16 Sept, 2020 22:41 
Eemal
Liige

Liitunud: 26 Jaan, 2015 15:13
Postitusi: 73
Krimmis on veega halvevemini , kui kunagi varem.

https://www.youtube.com/watch?time_continue=65&v=1F6zxljUI-s&feature=emb_logo

_________________
oh sa kuriloom, oh sa kuriloom, oh sa Põltsamaa kuriloom


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Mis Ukrainas toimub? 5. osa
PostitusPostitatud: 20 Sept, 2020 9:18 
Eemal
Liige

Liitunud: 31 Dets, 2005 17:39
Postitusi: 993
Vastuseks parasjagu toimuvale vene õppusele Kavkaz-2020 korraldasid ukraina õhudessantväelased Mõkolajivi oblastis koos brittidega suure õhudessandi, brittide jaoks "üle aastakümnete suurima" kui uskuda reporterit. Hüppasid sajad dessantnikud, kaasaarvatud brittide õhudessandi eliit, Pathfinders ja 16. õhuründebrigaadi ülem brigaadikindral Martin ning Ukraina õhudessantvägede ülem kindralleitnant Moisjuk.
Videolugu: https://www.youtube.com/watch?time_cont ... =emb_title
Pathfinders: https://www.youtube.com/watch?v=amc_ZhulNtQ


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Mis Ukrainas toimub? 5. osa
PostitusPostitatud: 21 Sept, 2020 19:40 
Eemal
Liige

Liitunud: 09 Aug, 2009 10:40
Postitusi: 495
Asukoht: Jõgevamaa
Arvan, et see link kõlbab siia küll, kuna Ukrainast on palju juttu muu hulgas, aga ka muud palju huvitavat.
https://www.youtube.com/watch?v=f9lnSp93GMo
US Navy Commander Juri Tabach/ Капитан 1-го ранга ВМС США Табах. Путин, Трамп, Россия, Крым, Донбасс, НАТО, Беларусь. "ГОРДОН"
Ülihuvitav intervjuu, US Navy eru- commander muljetab ja ütleb asju üsna otse.
Paraku vene keeles, aga pole siin midagi nina kirtsutada, põlisvaenlase keelt ja kombeid peab teadma ja tundma! :D


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Mis Ukrainas toimub? 5. osa
PostitusPostitatud: 23 Sept, 2020 20:18 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 04 Juul, 2009 13:29
Postitusi: 8775
Küberrünnakud Ukraina asutuste vastu ja fake newside ülespanekud.
Tsiteeri:
Also fake message on deaths of U.S. soldiers during drill in Kherson region was published at hacked police website.

In another fake report death of 3 servicemen at range in Lviv region announced

https://twitter.com/Liveuamap/status/13 ... 4531030017

Tsiteeri:
Website of National Police of Ukraine was hacked today, shutdown to fix vulnerability.
Message on nuclear incident also was published (confirming report at hacked website of Varash city council)

Coordinated attack

https://twitter.com/Liveuamap/status/13 ... 1976892416

Ukraina saab UK-lt laenuga 8 ründelaeva
Tsiteeri:
Citing the website "Save the Royal Navy", an Ukrainian media has reported the UK also offered a loan of £1.2 billion, to be repaid over about 10 years, in order to finance the construction of 8 missile boats based on the Vosper Thornycroft-designed Barzan class vessels built for Qatar in the 1990s. The first two ships would be constructed in the UK with a technology and skills transfer to allow the remaining 6 vessels to be completed in Ukraine. If this project is agreed, the UK is apparently ready to finance other similar projects for the Ukrainian Navy.

The Barzan-class is a fast attack craft designed by British shipbuilder Vosper Thornycroft for the Qatar Emiri Navy. The Qatari navy operates four BARZAN-class guided-missile patrol boats, which were ordered in 1992. HULL: The class has a steel hull and aluminum superstructure. The design is based on Vosper-Thornycroft (56-m) patrol craft built for Kenya and Oman in the 1980s.

A fast attack craft (FAC) is a small, fast, agile and offensive warship armed with anti-ship missiles, guns, or torpedoes. A FAC is usually operated in close proximity to land as they lack both the seakeeping and all-round defensive capabilities to survive in blue water.

In 2012, a contract was awarded to Thales to upgrade the Barzan Class. This included the modernization of the radars, combat system, counter-measures, and communication systems.

The armament of the Barzan-class includes two four-cell launchers able to launch MM40 Exocet surface-to-surface sea-skimming missiles manufactured by MBDA. The missile has a range from 4 to 70 km and is fitted with a warhead of 165 kg. The ship is also armed with surface-to-air missiles Mistral which have a range of 4 km. The front deck is fitted with an Oto Melara 76mm / 62 Super Rapid naval gun which has a range of 16 km.

The Barzan-class is powered by four MTU 20V 538 TB93 diesel engines developing 18.740 hp. The ship can reach a maximum speed of 35 kt with a maximum range of 1,800 nm at 12 kt.

https://www.navyrecognition.com/index.p ... raine.html

_________________
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, võib kogu poliitika(demokraatia ja seadused) ära unustada.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Mis Ukrainas toimub? 5. osa
PostitusPostitatud: 23 Sept, 2020 22:32 
Eemal
Liige

Liitunud: 17 Veebr, 2009 22:30
Postitusi: 1789
Tõlge on teglikult toores, ja peaks viimistlema, aga kuna ma siin jälle mölisen, siis las jääb. Mingid osad on ilmselt vigased, ja venet vabalt valdvad võivad julgelt kritiseerida. Tekst on raske, ja ei tahtnud lihtsalt ümber jutustada. Aga sellega on pull emotsiooni teema. Pikema teksti puhul mingil hetkel tõlgid ühe osa jutust ära ja oled meeleolus x, siis tõlgid teise osa ja on meeleolu y. Ja siis hiljem loed üle ja mõtled - mida pekki. Ehk siis kokkuvõtlikult - lugeda kõlbab. Vajaks kõpitsemist ja pilte, aga ma ju tean, et keskeltläbi teil ei ole vahet.
Ja ei ole häid-halbu siin jutus. Karmis realismi zanris ja võib-olla tiba subjektiivne. Faktitäpne selles osas, mida mees ise nägi ja mida annab kontollida – kinnitan.
Ikka sama 93.Br 3. rood, kus oli ka Poisu, kes kirjutas künkast 17. Osaliselt samad tegelased, Poisu, Galjuna (kes saab siin loo lõpupoole surma), Timu, meedik-Roma alias Disk, kes käis ka Eestis koolitusel hiljem (akf Kuido20 info põhjal).
Gofman ise osales Vana terminali lahingutes, Dispetšeritorni kaitses, 17 kõrgendiku valves. Et keegi kergekäeliselt midagi ei arvaks.
Tundub, et kirjanikumateriali 93.Brigaadis jagub/jagus.
https://www.facebook.com/permalink.php? ... 0334322832

Ja et tegemist on siis tagaisvaatega 2015 jaanuari.

16 – 17 jaanuari sündmused ja mõningad varasemad juhtumised naabrite juurest. Igor Gofmani meenutused – 3. rood, 93.Br. Nende baasi juures ööbis 6. rood 16.01 vastu 17. 01 enne rünnakut kloostrile. Meie grupp viibid seal 8-9 päeva, muuhulgas vahepeal ka nende baasis.


Poisid helistasid – seis on kehva. Katkestasin põrutuseravi, hüppasin bussi ja sõitsin väeossa, et dokumendid sisse anda ja kuttidega liituda. Seal uimerdas paar masinat tsooni (ATO – Avatar) minekuks laadida. Teel kohtusin kahte tuttava poisiga san-roodust, sõdisime koos vanas terminalis. Kirjutan detailidest, et oleks arusaadav, mis rindel toimub. Kutid niisiis räägivad – eile pidime terve patiga minema teid välja vahetama, poisid kaanisid ennast täis, hommikul pooled mõtlesid ümber. Lähen kasarmusse, ohvitseride ruumis pole kedagi. Kohtan tuttavat solbakut; küsin, kus rahvas on – mul vaja kirja panna ja tsooni; vastab – polügoonil, ei tea kust otsida; ütlen – tee uksed lahti. Teeb lahti – laud klaase täi – õhtu läks pikaks. Hakkab mulle seletama, kuhu minna ja keda kus oodata. Näen, et asi haiseb ja raiskan niisama aega; panen nime kirja ja kaon tsooni.
Paberite järgi peaks minema masinatega - tähendab kaotad päeva kolm. Juba bussiga sõites helistan roodu kom -ile. - see kinnitab, et kõik tõesti kehva ja rõõmustab, et ma naasen - lubab mind peale võtta Krasnoarmeiskis, et ei peaks veel tunde mööda tsooni kolama. Kohtume, teel selgitab, et kohe vaja saata reserv tugipunkt Kalitkasse (Positsioon Uues Terminalis – 0-korrus, vastu Vana Terminali - Avatar) ja ta ei saa kuidagi 8 vabatahtliku kokku. On ainult kolm; oli seitse, aga neli mõtlesid ümber. Nõustun minema, jõuame staapi, roodukom kannab olukorrast ette ja saab pasunasse, et mehi ei ole; tõmbame baasis. Küsin baasis kuttitelt – miks keelduvad - vastavad, et just tulid tagasi kõrgendikult (Kõrgendi 17 – Avatar) – läbi klobitud, väsinud ja külmunud. Ühel on lülisambavigastus ja ei saa killuvesti selga, teisel peavalud pärast Ilovaiskist saadud põrutust. No põhimõtteliselt näen, et pole võitlusvõimelised – ei valeta. Vastik õhkond, aiman halba. Ütlen komandörile – kui leiad kedagi, siis vaheta mind välja. Lähen nonde juurde, kes nõustusid sõitma. Kõik reipad, lõbusad, rahulikud. Mõtlen, et äkki põen niisama. Kaon magama. 10 õhtul tuleb komandör ja ütleb – võtke rahulikult, väljasõitu ei tule – puhake. Stardivalmis olnud kutid lähvad valvesse. Ja niisama jõmisema. Pool üks öösel läheb jälle tõmblemiseks – komandör tuleb sisse ja ütleb, et kell üks on sõit, sina lähed ka. Küsin – kedagi asemele ei leidnud, vastab – ei, kõik vigased, ainult teie olete terved. Kott oli Kalitka tarbeks juba varem valmis pandud, talvine õli relvale, sokid ja kaks paari kindaid, kolm mütsi. Ütlen – mul pole relva, mu kuulipilduja sai hukka, anna relv ja kiiver. Annab mulle kotist tutika AK74 ja oma kiivri. Lähen kuttide käest magasine saama, magasine jagab põlenud jalgadega Edik, kes keeldus evakueerumast, tuli haiglast poole pealt ära, nahk pole veel haavadele peale kasvanud, lamab ja täidab pabereid. Andis oma sarved. Ruttu välja ja lasen automaadi ja kiivri valge aerosooliga laiguliseks. Laen magasinid ja kraban veel paar ründegranaati. Tuleb käsk sõita. Kiiver ja automaat on kuivanud. Magasinid määrivad tiba käsi. Vahetan vesti plaadid kaasa toodud titaanplaatide vastu ja hüppame meedikute masinasse. Medmasinaga sõidame teise pati (122.pat – Avatar) baasi – seal on MTLB, mis meid terminali viib...
Jõuame kohale, öö, majade klaasid on terved, midagi on valesti. Ootame. Vastik eelaimdus rõhub. Kutid suitsetavad. Mina kebin lähimasse masinasse magama, ei taha niisama jalgu külmetada ja oma aimdusi analüüsida. Tundi kaks ootame. Saabub soomuk (MTLB), käsk peale laadida.
Ronime vaevaga masinasse, sisse trügib veel neli meest naabrite 80. brigaadist. Komadnör muudab käsku – nüüd me sõidame terminali asemel torni, seal pesitseb Slava oma poistega ja vajab toetust. Hea kindel tunne on selles suhtes. Soomuki uksed ei taha kinni minna, ühel on ülemine, teisel alumine käepide puru.
Peksame jalgadega läbi häda mõlemad lukud kinni. Kitsas ja külm, jalgade peal istub naaberbrigaadi kutt. Kulub pool tundi, kõigil on jalad-käed surnud, liigutada ei suuda enam – külmunud; sõimame juhti, see vabandab, vandudes ronime taas dessantluugist tänavale. Seisame. Tuleb nende komandör ja veelkord muudetakse käsku – nüüd ei sõida me enam dispetšeritorni, vaid tuletõrjedepoosse, mille väidetavalt on hõivanud 80.brigaadi luure (See oli teada-tuntud Rahman, kes pidi muidu TT meeskonnaga terminali tanke küttima minema, aga lõpetas tiba teisiti - Avatar), kes istub seal koos meie poistega tornist. Kirume komandöre ja proovime aru saada, mis toimub. Me ju võtsime asjad kaasa terminali jaoks, aga torni on vaja hoopis teistsugust varustust, ja mida on vaja depoosse, seda üldse keegi ei tea... Suhtlesime varem omadega ja uurisime, mida vaja ja mida tuua. Komadörid laiutavad käsi – staabis keegi ei teadnud ette, mis toimub. Istume masinasse, sõidame, jõuame probleemideta kohale, hüppame välja – vaikus, keegi ei tulista. Vari seinapraos viipab käega. Küsin, kas ronime maha – vastab rahulikult et jah, justkui see sektor ei ole tule all. Ronime pimedas välja ja soomuk sõidab ära. Selline hele hääl küsib – kes on teil vanem?. Ootame, et Poisu (Poisu memuaarid Kõrgendikult 17 2014 novembrist sai siin mõne aja eest tõlgitud; Poisu hukkus 2015 detsembris – Avatar) võtab vastutuse, ta tavaliselt oli nõus suhtlema staabi ja ohvitseridega. Mina eelistasin jääda kõrvale. Poisu vaikib, nad ei oodanud, et kohe uuesti eesliinile satuvad, neid just vahetati välja ja nad olid oodanud puhkust. Mina olen vanem – ütlen. Kutsutakse kõrvale – lähme, räägime. Ronime pimedas üle mingisuguse prügi ja roomame seinakappi, sulgeme uksed, süttib lamp ja näen kahte tegelast. Ühel aastaid umbes 30 - pikk, teisel umbes 25 – 27 - keskmist kasvu, puhtakesed. Esitlevad end: pikk – Kolp, lühemat ei mäletas. Kolp küsima – palju sul mehi? Vastan – koos minuga kaheksa. Kolp sisistab – see sinu brigaadi dessant Tornist ei kuuletu, ma olen kapten, paarimees on leitnant, nad saatsid meid perse, istuvad nurgas ja ei liiguta. Ütle neile, et vaja on tubades postid mehitada – üles ja postidele.
Vastan, et pea kinni – teeme kõigepealt omavahel asjad selgeks, siis räägin poistega. Tema – mida sa silmas pead? Selgitan – esiteks mina olen reamees, sina – kapten, seal on minu üksusest ka seersante jne, aga me ei täida mitte selle korraldusi, kellel kõrgem auaste vaid neid, mis on õigemad. Kes annab õiged käsud – seda kuulame. Seleta mulle kõigepealt, kus me oleme, ja mis ülesanne meil on. Kolp – me oleme dessandi luure, hõivasime selle hoone, ja peame siin kaitset hoidma, teie brigaadi mehed anti meile Tornist toetuseks, öeldi, et kogenud võitlejad, aga nad ei tee sittagi – istuvad pundis nurgas. Küsin – kus suunas on põhi? Kolp ei saanud aru, küsin uuesti – kus on põhi, näita käega! Näitab diagonaalis maja nurka. Küsin – kus on venelaste ja sepakate laibad, kuhu te need toppisite, või vedelevad niisama. Vastab – laipu pole, siin polnud enne meid kedagi. Küsin edasi - kaua te siin juba olete, vastab – kolm päeva oleme kaitses olnud ja korrigeerime tuld. Ütlen – hüva Kolp, ma lähen ja räägin oma brigaadi meestega, vaatan veidi depoos ringi ja siis räägime. Lähen poiste juurde, tee peal vaatan akendest paremale-vasakule. Poisid istuvad seina ääres. Nurgas näen Slava Lõsenkot – rühmakomabi; ütlen – Slava, ma olen uute tulijate vanem, seleta mulle mis siin toimub. Slava mulle – kaitsesime torni kaks nädalat, tank tuli pimedasse alasse (tähendab, ei saanud tanki kuidagi häirida/tulistada jne; üldiselt need kõik seisukohad on vaieldavad, aga nii on kirjas, ja see on vahetu mälestus, mis kirjeldab osalenud inimeste arusaama - Avatar) ja lasi torni 120 mürsku, torn kukkus meile pähe ja purustas alumised korrused. Kui varju roomasime, siis kukkus rõdule miin, kõik on põrutada saanud, külmunud. Palusime et meid evakueeritaks, öeldi et tuleb Motolõkats (kurat ma ei tea, mis võiks olla mõnus maakeelne väljend MTLB slänginimele – Avatar) või Beh (ja samamoodi BMP – Avatar) - veab meid haiglasse ja remonti. Evakueerijad saabusid öösel koos nende kahe kollanokaga, istusime peale, sõitsime, motolõkats jääb poole minuti pärast seisma ja öeldakse, et ronige välja. Arvasime, et läks katki, ronime välja, näeme hoonet ja istume seina äärde, motolõkats sõidab minema. Kollanokad aga räägivad, et nüüd on vaja hõivata sepakate käes olev maja – vot istusime lolli peaga soomukisse ja nüüd istume siin mokk töllakil. Kõik külmunud, põrutada saanud, kurdid, asju kaasas ei ole ja istume. Lootsime et teie motolõkats äkki viib meid minema, aga teie ronisite välja ja nüüd istute siin koos meiega. Sain aru – ütlesin – lähen räägin Kolbaga. Kolp kuula mind – enam-vähem sain pildi ette, vasta paarile küsimusele, asi on tõsine, sest jutt on meie eludest ja me otsustame ise kuidas käske täita. Kas sa oled varem tõelises lahingutegevuses osalenud? Jah, me siin varem Peski puhastasime mardikatest, oleme lennuvälja piirkonnas pikalt tegutsenud. Ma olen kümme aastat kutseline olnud. Pea kinni – ütlen – me ei mõõda siin tilli pikkust, siin on oluline, kes paremini olukorda eblab. Seletan, milles küss – põhi ei ole seal nurgas, aga koridori sihis – tähendab sa kolm päeva juhid suurtükituld teadmata kus on põhi. Kus sepakate laibad sa ka öelda ei oska. Ütle – sa reaalselt oled tapnud, näinud ära rebitud jäsemeid ja keha tükke, eemaldanud miine, on sul lahingus saanud otsa padrunid – granaadid? Me ei võrdle praegu baarileti taga, kes on kõvem, me oleme Siin, ja Siin on perse. Kolp – ei, ma ei ole tõsises aadrilaskmises osalenud. Kui siia hoonesse tulime, siis kedagi mättasse lüüa polnud vaja – depoo oli tühi. Alustame puhtalt lehelt – ruumid kontrollisime kõik üle – lõkse ja üllasid ei olnud. Sain aru. Ma nägin nurgas DŠK (II MS eel relvastusse võetud suurekaliibriline kuuliprits – Avatar) kolmjalga – tähendab sepakad olid siin, ja niisamuti võivad ka üllad olla. Põhi on seal, lennurada on sirgelt idast läände, Donetsk on seal, poisid ei liiguta nurgast, sest nende hulgas pole kedagi, kes oskaks miine ja lõkse eemaldada. Ja lisaks on kõik peale selle nurga tule all. Kutid on kogemustega ja teevad kõik õigesti – pimesi tundmatusse hoonesse pole vaja ronida. Läheb valgeks, siis kontrollime kõik üle, selgitame, kus on ohutud sektorid, kus magada, kus võidelda ja kust meie pihta tulistatakse. Jagame laiali moona ja seame üles postid. Kõik koidikul. Poisid said paika ja sina ka Kolp – mõtle, nad on haavatud, põrutatud, ilma soojade riieteta – lootsid pääseda baasi või haiglasse. Sa justkui oled ka dessant, luuraja või tulejuht – kompassi justkui pole, binoklit pole, kaugusmõõtjat pole, sapööre grupis pole, snaiprit pole, sooje riideid – väljas on talv – ka pole. Millega sidevahendeid laadida - genekas on? On. Kaart ka on, toitu on, vett on aga kõik külmund ja sulatada pole millegagi. Meil on laskemoona sitaks ja meil on ka TT – tank tuleb, siis lasme sodiks. Sodisk laseme siis kui näeme – ütlen.
Saabus koidik – oleme külmunud. Hämaras algas tubade kontroll, otsisime lõkse – lõkse ei leidnud, ainult traadid – sepakad olid granaadid eemaldanud. DŠK ja Utježi (70 -ndatel relvastusse võetud suurekaliibriline kuuliprits – Avatar) kolmajalad. TT -d ei näinud. Luurajad ilmuvad välja minu automaadiga, räägivad – näe leidsime sepakate automaadi saalist otse nina alt. Ütlen – see on minu, oli prahi all, värvitud, ma jätsin ta saali, kui lõkse otsisin, ei tahtnud et viga saab, kui pauk käib. Ausalt öelda polnud ma kunagi varem miine või lõkse ohutustanud. Keegi ka ei tunnistanud, et on, aga kontrollida oli vaja. Üldised teoreetilised teadmised internetist olid. Pärastpoole, kui kõik on möödas, hakkan ma torkima igat miini, mis mulle kätte satub ja hakkan uurima lõkse ning lõhkekehasid igal võimalusel. Aga see on pärast. Siis oli esimene kord. Arutasime Kolbaga, palju poste ja kuhu paigutada, tema tahtis kaheksat, mina nõudsin kuute. Meid oli 15, neid 4 – kaheksa posti, külmaga ja ilma soojade riieteta tähendab kaks meest postile, aga millal magad? Kolp jäi nõusse. Kõik see aeg käis miinipildujate ja Gradide tuli. Piilusime ettevaatlikult toa sügavusest, et ennast mitte paljastada ja raporteerisime, kust tulistatakse ja kuhu mürsud-miinid kukuvad. Leidsin mingi lavatsi ja heitsin magama. Ärkasin, poisid juba ladusid aknaid ehitusplokkidega kinni. Ma öösel rääkisin, et ei tohi end paljastada akende muutmisega, barrikaadid tuleb teha hoone sisse, Kolp ei saanud aru, kuni ma magasin, ladusid aknad välisseina joonelt kinni. Väljast näha, et aknad on muutnud ja meie oleme sees.
Vaikisin, mis enam, tegu on juba tehtud. Seletasin rahulikult – kergplokkidest on vähe kasu, kuul lööb läbi nagu vatist. Tuleb peita ennast kallakute taha. Hindasin silma järgi, millistes tubades lagi võiks miinitabamuse kinni pidada. Meie pea kohal olevad teise korruse põrandapaneelid kandsid juba allakukkunud kolmanda korruse paneelide ja katuse-elementide raskust, lisaks purustatud seinte tükke. Kandevõime piiril paneelid võisid meile kaela variseda. Valisin välja turvalisemad alad. Kõige kindlama koha jätsime Kolbale. Ikkagi kapten, ja tal on lisaks raadio, ning ta võib teada midagi, mis pole meile mõeldud. Poisid asusid postidele. Süütasime saalis väikese lõkke ja sulatasime vett. Need kes tulid tornist kurtsid, et asjad ja jalatsid on läbimärjad, ja et külm on. Terminal oli pideva tule all, poisid hakkasid raadio teel arutama, kuidas sealt minema pääseda. Seinad olid Terminalis kokku kukkunud, osa katust varisenud, oli võimalik hoone taha näha – kogu hoone oli läbivaid mürsuauke täis. Meid hakati tulirelvadest kõmmutama, veidikene – kompamiseks, leppisime kokku, et ei vasta. Saabus öö, poisid proovisid päeval magada, ei õnnestunud. Väga külm, põrutada saanud kaebasid peavalude üle, magada õnnestus 15 minuti kaupa. Päeval seletasin Kolbale, miks on vaja meie (93 Br - Avatar) grupp evakueerida – need kes ümberkukkunud tornist. Poisid on haiged, haavatud ja külmunud, varustust kaasas pole, TT -st pole kasu kuna oleme lohus, ümber-ringi kõrgem ala, Tankid ja BMP -d tulistavad meid künka tagant, aga meie neid ei näe.Staap nõudis Kolbalt lolli järjekindlusega tankide asukohta, proovis seletada, et oleme umbes miinus kolm meetrit augus, aga seal nähtavasti ei saadud aru. Öö saabudes sai pilt selgeks. Perse on majas, aga esialgu peame vastu.
Suurtükituli oli lakkamatu, nii meie, kui nende, killud lendasid pidevalt läbi saali, aga kedagi ei vigastanud, kõik positsioonid olid õnnestunud. Korrigeerisime suurtükituld, seletasime kuhu kukuvad meie ja nende mürsud. Minu kutid juhtisid täpsemini, hindasid kaugust ja suunda paremini. Lisaks mõistsime helisid paremini lugeda. Võttes arvesse senitehtud vigu hakkasin Kolbale survet avaldama, et inimesed välja vahetataks. Ta võttis staabiga ühendust ja seletas olukorda. Lubati saata 20 meest meie asemel. Jäi uskuma ja rahustas mind, et öösel saadab nende Pat. vahetuse. Haistsin pettust, Slavka samuti (Pettusega oli nii ja naa. Kolba 90.pat oli parajasti puhkustel ja reservis – nende rotatsioon DAP -is oli november-detsember 2014 ja pidi uuesti algama millalgi 2015 jaanuari lõpp või nii. Kui olukord Jaanuari teises dekaadis hakkas pinevaks minema, siis hakati mehi puhkustelt tagasi kutsuma. 16.01.2015 päeval oli koos vähemalt üks 14 meheline dessandigrupp. Kas seda isegi kaaluti Depoosse saata – ei tea. Küll on aga teada, et juba 16.01.2015 hommikust alates muutus olukord Uues Terminalis kriitiliseks ja umbes 16:00 päeval jäi ukrainlaste kätte vaid üks nö. 0-korruse nurk. Seetõttu läks 90.pati desant öösel hoopis Uude Terminali – seda Gofman edaspidi ka kirjeldab. Kirjelduste põhjal parandas värskete (kuigi juba sisenemisel rappida saanud) meete tulek Terminalis olukorda märgatavalt, ja kui järgmisel ööl õnnestus ka enamus raskemaid haavatuid evakueerida, siis siit ka põhjus, miks mardikad õhkimise teed läksid. Neil ei jätkunud kohaliku taktikalist pilti jagavaid ründajaid ja rünnakuga tekitatud kurnamistaktikaline aken oli sulgumas – Avatar). Ütlesin Kolbale, et meid lollitatakse, mingit vahetust ei tule. Tema arvas, et oleme paanikas. Hakkas rahustama. Proovisin seletada – me ei ole paanikas, lihtsalt me mõnikord tunnetame surma tulekut nahaga. Tema ei saanud aru, nagu kirjeldaks pimedale mägesid. Mäed on nagu suured kivihunnikud - aga misasjad on hunnikud? Kui Ta (Surm – Avatar) sust korduvalt lähedalt möödub, siis sa hakkad Ta lõhna tajuma. Slava tundis, Tšetšeen-Antonov – rahu temaga – samuti. Paljud meie grupist tundsid, mitte kõik, aga paljud. Eelkõige need, kes Ilovaiskist läbi käisid, mind seal küll ei olnud, mul on Temaga teistsugune kokkupuude. Aga Kolp ei saanud meist aru. Leppisime Slavaga kokku, kuidas hakata välja tõmbuma. Võtsime RLS -i (Ilmajaam, Ukraina tugipunkt üle lennuradade- Avatar) Paremsekkidega ühendust, sidemees Jarik, vahetasime telefoninumbreid juhuks, kui keegi meist – mina või Slava tapetakse, siis teisel on ühendus olemas.
Hakkas hämarduma, Terminal sai kõvasti pihta. Neil oli palju kahesajaseid ja kolmesajaseid (Hukkunud – Haavatud. Tegelikult oli hukkunuid selleks ajaks terminalis 15.01 – 16.01.2015 lahingutes – vaid 2 meest. Eri raskusastmega haavatuid võis olla 10-20. Lisaks nö põrutatud. Sõltumata väikesest hukkunute arvust muutis haavatute % suht võimatuks kõigi UT terminali positsioonide järkusuutliku mehitamise ja sealt ka ahelreaktsioon – perimeetrit ei õnnestunud kaitsta ja taanduti 0-korruse nurka ringkaitsesse – Avatar). Kolp andis teada – täna meie omad ründavad. Seletasin talle, et sellisel juhul on meil veel kehvem olukord, sest me oleme täpselt kahe tule vahel ja meid hakkavad tümitama nii omad, kui võõrad. Ta hakkas jälle nagu lapsele rääkima paanikast, täitsa nagu Pappel Vanas Terminalis. Kui Vanast Terminalist oleks kohe hommikuhämaruses organiseeritud taandumine, siis oleks me jõudnud terminali koos moskalitega kindlapeale õhkida. On paanika ja on eelaimdus. Ja meil oli mõlemaga kogemust. Silmapiiril vasakul Donetski poolt vaadates läksid kolm meie BMP2 -e piki metsaserva lippude all rünnakule. Keegi rõõmustas, nad ei märganud viga. Behid sõitsid üksteise järel kolonnis. Hakati suurtükkidest tulistama ja Utjež võttis nad tule alla. Esimese ja teise BMP soomus sai tabamuse. Utjež sai üheainsa valanguga neile kõigile pihta, tal ei olnd vaja isegi rauda liigutada. Teine masin sai kõige raskemalt tabamusi torni ja mootor läks põlema. Viimane masin hakkas tagurdama. Esimene ja tagumine sundisid oma suurtükkidega Utježi vaikima ja kõik kolm, kaasa-arvatud rappida saanud teine, tagurdasid tulistamist jätkates minema. Sai selgeks, et staabis ei ole asjad selged. Saadeti ründama kogenud, aga kehvalt informeeritud võitlejad. Behid taandusid oskuslikult, aga nad ei teadnud, kus Utjež paikneb. Meie kõik teadsime, kus Utjež on, ja et rünnata oleks tulnud ahelikus, mitte kolonnis. Siis ei oleks neid nii lihte tabada olnud.
Selle rünnaku järel rääkisime Slavaga taandumisest ja Terminalis ning Tornis olijate katmisest. Läksin uuesti Kolba juurde, sundisin teda staabiga ühendust võtma ja seletasin, et poisid 93 -st on valmis katma taandumist Terminalist ja Tornist. Ainult väljugu pimedas, enne kella kolme öösel, siis me saame nad kohe üle põllu Paremsekkide juurde juhatada. Mõned võivad ju hukkuda väljudes, aga kui sinna jäävad, siis on surnuid rohkem. Seal justkui kuulati meid ära ja lubati vastata. Hiljem võeti meiega uuesti ühendust ja ma täpsustasin et kui meie omad Terminalist ja Tornist väljuvad, siis viime nad otse väljale ja hoidume tulevahetusest. Et kindlasti ei tulistataks väljumisel, muidu on sähvatuste järgi meie teed näha ja saame miinid kaela. Nõustusid ja lubasid jälle kaaluda. Veidi hiljem hakkas staap Kolbaga kooskõlastama, et kuidas jätta 80 võitlejat Terminalist ja 15 võitlejat Tornist meie positsioonidele (Depoosse – Avatar). Sain aru, et meil on tegemist kliiniliste idiootidega. Neile sai terve päev meie olukorda kirjeldatud, kesksaali katus on plekist – lainepapist. Üks miinitabamus ja oleme kõik kutud. Mainate remodikanal saalis 1,2 x 16 meetrit – mahutaks maksimaalselt viisteist võitlejat, ja kaitstav ainult kahes suunas, peakohal ikka sama plekkatus. Hoone tellistest tiibade laepaneelid peaks vaid ühe miinitabamuse kinni. Seinad pakuvad kaitset ainult kuulide ja kildude vastu. Termobaarilisi me hoones kasutada ei saa, lasu gaasidel on ruumi vaja, meie aga oleme väikestes poolkinnistes tubades. Kärsatame ennast lasu põlemisgaasidega ära. Sama käib ühekordsete TT laskude kohta, tubadest nendega kõmmutada pole lahe, ja mille pihta? Tahetakse siia kokku orgunnida 120 meest - jääme üksteisele jalgu. Kaardil on ju hoone mõõtmed näha ja teavad, et tiibade ülemised korrused on kokku varisenud. Tähendab üks miinitabamus ja kümned laibad. Kolp kuulas mu ära: sa õhutad paanikat; vastan – me ise tulime siia vabatahtlikult toetuseks, me ei põgene kuhugi, kuigi on juba pime ja me teame kuhu minna. Mis kuradi paanika? Eesmärk on inimesed Terminalist ja Tornist välja aidata ja ma pakun pääseteed, sina aga usud staapi ja saadad inimesed surma. Surnutega – räägin - ei sõdi, me tulime sõtta vabatahtlikult, me teame mida teeme. Proovi mõista lollpea – ma tean, mis saab, kui inimesed siia kokku istuma aetakse – saab hunnik laipu ja hunnik põrutatuid. Seejärel võtavad sepakad ellujäänud vangi ja hakkavad nendega nagu lipuga lehvitama. Kui aga inimesi Terminalist ja Tornist välja ei vii, siis saab seal hulk kogenud võitlejaid surma ja haavata. Mul on kakskümmend aastat kogemust ehitiste ja nende lammutamisega, ma näen, kui hoone kaotab stabiilsuse ja võib iga hetk kokku variseda. Kui vasturünnak (Ukraina – Avatar) tuleb päeval, siis meid ei ole siin vaja. Jääme risttule alla ja meid tambitakse ära – jällegi, kes siis homme edasi sõdib? Staabis keegi ei taha plekki oma mundrile - kui tarvis, venitavad viimase võitlejani. Pärast ütlevad, et tegid kõik mis võimalik, rohkemat ei suuda, pole kellegagi. Ja neist saavad kangelased, kes pidasid lõpuni vastu, paraku küll ainult meie lõpuni. Selleks, et sõda võita, on vaja inimesi – päästame poisid, siis on kellega sõdida; jätame sinna, siis peab jälle hakkama rinnet lappima uute ja rohelistega. Lennuväli on nagu lipp, sõdida tuleb inimeste mitte lippude eest. Kolp justkui kuulas ära. Hakkasime ootama poiste väljumist terminalist. Saatsin meie snaipri valvesse, asise tegelase, mitte naga vindiga, Bokuni nimeline papi. Käskisin kuulipilduja maha võtta, kui peaks hakkama Terminalist meie poistele selga tulistama. Kui väljuvad. Ega ma tegelikult ei tea, kas papil reaalset snaiprikogemust oli, aga püssi hellitas nagu last, ja ma nägin teda õppustel – oleks maha võtnud küll. Staabist tuli korraldus - mitte mingitel tingimustel tuld avada ei tohi. Ootasime kolmeni öösel, Terminal põleb. Sõitsid Terminali 2 motolõkatsit, üks lasti puruks, teise kanti pooled haavatud ja too lahkus. Puruks lastu veeti mõne ajapärast tule all minema, kuulmise järgi BMP. Täpselt ei tea, aga heli oli selline. (Šostaki – Dobermani juhitud MTLB oli see, mis terminali ette vigasena maha jäi. Seda tegelikult ära ei veetud ja lasti hommikul mardikate poolt lõplikult puruks. Terminali pääses toetuseks 90 pati dessant, 14 meest – Avatar) Oli näha, kuidas inimesed Terminalis põlevad, katuselt valati neile mingit põlevat segu pähe, tilkus nagu plastik. Mingi paksendajaga kütus. Meie pihta kõmmutati paar korda kergrelvadest. Sepakad palusid kahest kolmeni vaherahu, et oma surnud ja haavatud välja vedada. Saabus vaikus. Keegi ei tulistanud. Sel hetkel oleks võinud kõik inimesed Terminalist välja viia, isegi haavatud kanderaamidega. Meieni polnud enamat, kui meetrit kolmsada. Meie juurest oleks juba jõudnud Ilmajaama paremsekkide evakuatsioonipunkti. Ja haavatud minema saatnud. Staap vaikis. Võimalus möödus. Kell sai 3 öösel. Terminalis algas uuesti lahing. Slava saatis mu Kolba juurde, et paluda luba taandumiseks. Kolp punnis vastu. Pakkusin, et võtab staabiga ühendust ja selgitab neile olukorda. Võttis. Talle öeldi – oota. Slava võttis ühendust meie patül -iga, Guboiga. See seletas, et ta üldse pole meid siia saatnud, ja tal pole õrna aimugi, kuidas me Depoosse sattusime. Kolp seepeale rääkis – olin staabis, töötati välja plaan hoone hõivamiseks, saadeti mind koos leitnantiga Torni, öeldi – seal on kogemustega dessantlased, võtate nad tornist kaasa ja hõivate koos nendega hoone. Ütlesin talle – näed nüüd – üks kepp teise otsa. Sulle anti juhtida meie haavatud võitlejad ja saadeti hooneid kammima ning tuld korrigeerima. Niisama – ilma teadmisteta. Tulejuhtimine käis nii – kakssada meetrit aiast meie suunas. Sada meetrit meist. Mis kakssada, mis sada, kuhu?
Kell neli on viimane aeg liigutada - mõtlen -läheme ise, kui neil on plaan kõik võitlejad terminali matta, siis minul mitte, mina viin omad minema. Kolp nõustus kell neli lahkuma. Slava helistas patül -ile, ütleb: Vana, vii meid siit minema, ära jäta maha. Too vastu: Vannun, et ei jäta, hommikuks olete sealt kadunud. Slava kangesti tahtis teda uskuda, oli nagu suur laps. Tiba hiljem võttis ühendust Panda, ütles et hommikul tuleb suur üllatus.
Slava räägib mulle üllatusest, endal hääl ääretult kurb. Ütlesin talle toona, et seda enam on põhjust minema tõmmata, nende üllatusest saab meile kellad. Kolp hakkas mind jälle paanikas süüdistama. Mul viskas kopa ette ja ütlesin talle näkku, mis homme juhtuma hakkab - jäta meelde ja kirjuta üles! Tšetšeen aimas samuti surma. Ütleb – vennas, ma olen sinuga, laseme koos jalga, saame siin hukka muidu. Ootasime neljani hommikul. Hakkas koitma. Slava: mine ütle tollele, et läheme minema. Läksin, Kolp tõrkus, sa oled vana – ütleb – mine ise kui kused, mina poisse terminali maha ei jäta. Mina talle: koidab, tulistada ei tohi, poisid ei saa valges enam terminalist välja, meie siit samuti, kõik hukkunud jäävad sinu hingele. Pane tähele – hommikul tõmmatakse meile tuli peale, teavad suurepäraselt, et oleme siin hoones, läheb veriseks. Võime jääda, aga ma tean, et keegi sureb veel selle pärast – ütlen kõigi ees, et oleks selge ja meeles. Slava hakkas kõhklema – jääme pealegi. Ma ei hakanud rohkem suruma ja jäime. Saabus hommik, külmetasime, süütasime lõkke plekk-purgi sees, soojendasime käsi ja varbaid. Läbi katuse lendas sisse esimene miin. Lõi läbi katusepleki ja plahvatas samba taga. Killud lendasid sambasse. Siis avas kuulipilduja tule. Hajusime saalis ja tubades laiali. Kuulsime tanki. Mootor undas Donetski pool künka taga – meil on seal pime tsoon – ja pani paugu. Kolp läks närvi – mis see oli? Meie – tank. Kus? Seal kuhu me ei näe - kohe hakkab seina puruks laskma. Tank tegi veel kolm lasku, lõunapoolse tiiva paneelidest tükid lendasid. Karjed – meil on haavatud! Seal oli mu snaiper ja veel üks võitleja. Vaheldumisi peites ja sööstes sinna, seome haavatut – tal on killud käes ja jalas, põrutus. Toaseinas on auk, lagi on alla varisenud. Oleme tankimürskude plahvatusest kurdid, ei kuule kuidas tabab miin Bokuni ja Migašhuki posti. Jookseme Läänepoolsesse tiiba See on servast servani varisenud laepaneele täis. Migašhukil on killud käe küünarnukist ülalpool läbi puurinud. Kuidagimoodi seome kinni.
Teatame staapi kolmesajastest, palume evakueerida.
Kolp on näost valge. Küsib mult – mida teha. Ütlen – avame kõik padruni-tsingid (Konservilaadne idaploki padrunikarp, padrunite pikaajaliseks säilitamiseks. Ja saab tõesti ka teatud tüüpi konserviavajaga avada. - Avatar), jagame granaadid postide vahel laiali. Kui saame pihta, siis vähemalt osa moona säilib. Tsinkkides on tast vähe kasu.
Ise läksin Tšetšeen-Antonovi ja Bandera tuppa idapoolse tiiva lõunanurgas. Tõin nad sealt keskmisesse saali. Sinna plekk-katuse alla. Ülejäänud poisid korjasin samuti sinna plekk-katuse alla kokku. Kolp hakkas mu peale röökima, et ma viiks mehed tagasi kergbetooniga vooderdatud laskepesadesse. Keeldusin. Ütlesin, et seal on mõttetult ohtlik. Tema hakkas mind jälle arguses süüdistama. Et ta vait jääks - ütlesin, et lähen ise, ilma poisteta ja pean vahti. Inimesed aga jätan sinna, kuhu nad kogusin. Iva oli selles, et Kolp kartis moskaleid, kes võivad meid üle välja jalgsi rünnata. Proovi paanikas inimesele seletada, et päevasel ajal ja lumes on kolmsada meetrit talveriietes ja täisvarustusega joosta ebareaalne. Vaja on vähemalt 2 minutit, meie aga kiikame iga minut välja ja siis jälle poeme peitu. Sellise rünnaku tõenäosus on nullilähedane. Lisaks on meie positsioon Terminali ja Torni vahel – saaksid veel flankeerivat tuld. Ühesõnaga ma läksin sinna tiiba üksi ja jätsin poisid maha. Vares ja noor leitnant luurest (Kolba 90 pat – Avatar) tulid minuga. Kolp jäi inimestega saali. Läksime idapoolsesse tiiba, Vares kuulipildujaga minu järel. Tanke ei kuulnud, aga loomulikult me olime varasemate plahvatuste järel pool-kurdid. Idast tuli kaks lasku vastu kõrvalolevat seina. Vares lendab põrandale, Kolba abiline tema kõrvale. Mina jäin püsti, aga kiiver lendas põrandale. Haaran põrandalt kiivri ja jooksen laskude suunas, sinna kuhu tabasid mürsud. Kõik on punast suitsu ja tolmu täis, plahvatuste lõhn - nähtavus null. Naasen Varese juurde ja karjun et ronigu leitnantiga aknast välja. Seal oli tiiva ja ülejäänud saali vahel plastikaken, umbes nagu dispetšeriruum. Lõime akna puruks ja pugesime läbi. Ise koban rusude suunas – seal on Bendera. Ta tuli meile leitnanti karjumise peale järele. Ega ma ei teadnud, lihtsalt läksin sammu kümme. Tahtsin kontrollida tabamuse kohta. Näen Benderat – see on elus. Seisab šokis tellisehunnikus, seljataga tuba enam pole. Kiivri ja õlgade peal betoonist uksesillus. Keskelt kiivri kohalt on sillus pooleks murdunud, otsad toetavad õlgadele, selline väiksem - meeter kakskümmend pikk. Kui Bendera liigutas, siis kukkus maha. Auk on pool seina, kõikjal plokkide ja talade rusud. Seal samas pesas kust Kolba plaani järgi pidid poisid vahti pidama. Järgmises toas on laskepesa asemel samuti auk. Just seal, kus ennem seisis üks luurajatest - on nüüd hunnik prahti. Poiss polnud meie hulgast, mul vaja omad üle vaadata. Kaks mürsku - kaks laskepesa.
Lähenen Banderale: oled terve – jah, pea on korras. Mis korras - ütlen – su kevlarist kiiver on kolmeks. Naeratab, võtab kiivri – nääh, tõsijutt, kiivri on kolmeks löönud. Sa oled põrutada saanud – ütlen – mine saali ja kanalisse varju. Vaatan kella, oleks nagu 10 hommikul. Läheme saali, toetan teda kaenla alt. Näitan kutti Slavkale, see imestab purunenud kiivri üle. Bendera kõik see aeg naeratab. Slavkale tuleb meelde, et ta enda kiiver jäi torni varemetesse. Annan oma talle, tema küsib – kuis sina ilma kiivrita. Mina aga tunnen et täna pole minu päev surra - nii talle ütlengi. Ta saab aru. Teab, mis on see õlal istuv kõrva kutitaja. Tema sai endale säärase ilmselt Ilovaiskist. Kuradi Kolp tatsab mööda garaaži saali - saada inimesed postidele! Seletan – jalaväerünnakut ei tule, tank läks just laadima. Vaatan kella, et aega arvestada. Slava Lõssenko Kolbale üle – tank läks laadima, hakkab maja lõhkuma. Jõudis kohale. Osa kutte on remondikanalis. Katan nad plaatide ja uksetahvlitega. Hakatakse aitama. Palun tuua naabetoast tükk konveierilinti – meetrit 8 pikk ja 20mm paks. Kiruvad, aga tassivad. Toon kaks tooli ja lasen kanalisse – ühe ida -, teise läänepoolses kanali otsas. Et ei peaks kanalisse hüppama - saaks astuda. Tassin juurde rehvi ja suure soojapuhuri. Ehitan neist kanali keskele vaheseina ja eraldan kanalis olevad kutid kaheks grupiks. Kolp näeb meie koostööd, tuleb appi – tassib moonakasti. Toon granaadiheitjad ja granaadid (ilmselt "Kärbsed" "Muhad" – Avatar), paigutan kanali servadele. Kaheksa meetrit kanali keskosa saab kaetud plaatide ja kummiga. Otsad jäävad paari meetri pikkuselt lahti, nurkades toolid, et saaks vajadusel seistes tulistada ja ei murraks kanalisse hüpates jalgu. Paremat kätt paigutan endal Granaadiheitja ("Kärbes"– Avata) ja vasakule Termobaarilise. Varese poolt nad tehnikaga ligineda ei riskiks, nii Terminal, kui Torn hakkavad selja tagant rappima. Jääb minu ots. Proovin lugeda kasutusjuhendit termobaarilise korpusel ja üritan sihikust aru saada. Kanali orvades on granaadid RGD-5 (Nõukaaegsed ründegranaadid – Avatar). Kolp hakkab jälle vinguma, et saadaksin inimesed seinas olevate aukude juurde. Seletan – jalaväerünnakut ei tule, tank külvab meid väljast mürskudega üle, miinid ja Grand, lisaks kuulipildujad. Valmistume kiirelt tanki rünnaku vastu. Slava kinnitab minu sõnu – tankidega hakkavad meie hoonet lõhkuma. Kolbale ei jõua kohale, aga lõpetab. Vares võtab positsiooni kanali idaotsas, mina lääneotsas. Jagan kutid kaheks grupiks, ühed ajan kanalisse, kummist ja soojapuhurist ehitatud vaheseinast paremale ja vasakule. Seletan – kui peaks miin kanalisse kukkuma, siis ei jää kõik korraga kildude teele. Keegi ei vaidle. Teise grupi ja Kolba abilise saadan kõrvaltuppa. Uurin paneelide vuuke laes, vuugid on põhjast – lõunasse. Paigutan poisid põhjapoolse ja lõunapoolse seina äärde, seletan kuidas paneelid hakkavad kukkuma, palun jaguneda kaheks. Et kõik korraga pihta ei saaks. Kui laepaneelid alla sajavad, siis otsad jäävad seina külge rippuma, sealt on armatuur kinnitatud seintes olevate aasade külge. Kui alla varisevad, siis piki seina äärt jääb ohutu koobas. Grupis on Poisu ja Igor Kovalenko, keda kutsutakse Kindraliks. Ilmselt naljapärast – ta on selline väike ja kleenuke. Homtšak on samuti väike ja kleenuke, aga näed Kovalenko on Kindral. Tank tuleb, kõmmutab uuesti seinu, purustab läänepoolse tiiva. Loeme laske – 27 lasku. Paus. Ronime kummi alt välja. Täpsustan aega. Saadan Pandale SMS -i. Mobiilside on maas, aga meie Raadio töötab nüüd ainult vastuvõtval sagedusel. Kolba oma töötab mõlemat pidi, aga meil ainult vastuvõtt.
Kuulipildujad, Gradid ja miinid, Gradide suured seeriad kuhugi ligidale, pihta ei tule. Kuulid lendavad läbi saali, aga mitte meie sektoris. Tuletõrjemasina taga. Tolles nurgas on mingi putkat, vist trafo. Toas on poistel kõik hästi. Poisu jalutab saalis ringi ja filmib. Kolmesajane on läinud sinisest roosaks, aga peab vastu. Snaiper on end kuhugi peitnud, aga ta on kogemustega papi, täna ma tema juures surma varju ei näe. Tuleb Kolp jälle oma lollide käskudega – saada inimesed postidele. Seletan sõbralikult – need ongi nüüd meie postid. Endistel postidel saame hukka, aga siin esialgu peame vastu. Tema esitab mulle pretensioone stiilis – me ju eile leppisime kokku teised positsioonid. Kordan – eile oli erinev olukord, täna on olukord muutunud, ja positsioonid samuti. Kolp läheb Slava juurde. Slava oli positsioonil edela-nurgas, nurga taga koos temaga Vitalik Nagornjak. Nende vahel lollaka nõukaaegse teraskiivriga üks lindudest. - kas Sõtsev (Öökull v.k. - Avatar) või Sokolov (Pistrik v.k. - Avatar). Puruks lastud soomuki meeskond. Nimede pärast kutsuti soomuki meeskonda – Linnud. Kolp hakkas Slava ajusid keppima, tema aga paindub iga kõrgema auastmega tegelase järgi. Mitte küll alati, aga no juhtub. Slava tuleb mulle rääkima - kuule tuleb otsustada, kes juhib. Kutid vahivad meid. Vastan hästi kõva häälega – mina juhin meie inimesi, kapten las täidab enda käske. Määran ennast komandöriks, kui Kolbale ei meeldi – võib mind maha lasta. Kutid nõustuvad. Kapteni toru jääb kabuuri ja läheb keskmisesse tuppa. Kõige ohutumasse kohta. Sinna kus paneelid hakkavad kukuma kaldu põhjast lõunasse ja vastupidi. Küsib, kust miine lastakse ja kannab staapi ette. Hiljem tuleb ta abi ja küsib mult – on sul meest, vaja paigutada ta idapoolsete väravate juurde valvesse. Kutid kuulavad, vaatavad; vastan – sa oled mees; tema küsib misasja? Ütlen – sa oled mees, mine ise sinna postile, ma tean, et kohe tuleb sinna laks, vot mine ja ole ise seal postil valves.Läheb tagasi kesmisesse tuppa Kolba juurde. Kutid hingavad kergendatult. Tank põrutab jälle idapoolset tiiba, meie omadest seal kedagi pole, Kolp ühe enda omadest saatis.Loeme 27 lasku, paus - läks ära. Oleme kurdistatud, mootorit ei kuule. Vaidleme tanki tüübi üle, piilume ettevaatlikult mürsuaukudest välja. Slava kaob jälle positsioonile, mille ta ise valis, Nagornjak koos temaga. Ronin välja ja vaatan ringi, küsin Kolbalt kus see kutt on kes tal põhjapoolses tiivas oli. Hüüame, ei vasta, otsustame, et surnud. Siis ikkagi ronib välja, poolkurt, aga elus. Vaatan kella, tank on viis minutit hilinenud, eelmine paus oli 40 minutit. Küsin – keegi nägi tanki – keegi ei näinud. Põrutab nagu pätt nurga tagant. Saadan SMS -i Pandale, et teaksid staabis laadimise aega, võib-olla nuputavad välja kus laeb. Taamal horisondil põleb hoone milles olid Paremsekid (Ilmajaam – Avatar). Ümberringi plahvatused, saali lakke lendab paar miini, aga nad plahvatavad saali põhjaosas, meid kaitseb saali keskel olev tuletõrjemasin. Slava karjub – meie tankid läksid, rasked, uued, palju. Poisu karjub – meie tankid läksid rünnakule, lippude all. Rõhutab viimast silpi. Vaatame – need kes terved – seal kus eile said tabamusi meie BMP -d, sõidavad nüüd kuus meie tanki, lisaks mitu BMP -d lippudega. Peski poolt Kloostri peale. Ütlen Kolbale – teata staapi, meil on seitse kolmesajast, las saadavad pääsud (93. Br 3. Roodu BMP -d - Avatar). Kolp annab edasi. Slava helistab meie staapi ja palub sama. Lubavad evakueerimist. Poisu jälle filmib. Minu kaamera lõpetab töö peale seda, kui lööklaine lennutab ta põrandale. Midagi nagu AGS või väiksekaliibriline miin ja kild vigastab Varese jalga pahkluu juurest. Verd ei ole näha ja seetõttu lihtsalt pingutame saapapaelu. Igatahes nii on mul meeles. Vares jääb kuulipildujaga oma sektorit katma. Terminali suunas, poolest kehast lamades kanali serval. Või siis oli põlvili tooli peal – ei mäleta täpselt. Mäletan ainult selles suunas sihtivat RPK -d (Salvega Kalašnikovi kuuliprits, põhimõtteliselt pikema toruga AK harkjalal. Et oleks selge – tegemist pole mingi linti sööva kuulipildujaga – Avatar) ja selle kohal Varese pead. Poisu filmib. Hüüan – Ljoha (Poisu = Aleksei Boldõrev – Ljoha = Aleksei lühend vk – Avatar), sa said põrutada, su mõistus ei tööta korralikult - vaidleb, mul on kõik kombes. Üritan seletada – sa jalutad mööda saali ja naeratad, killud-kuulid lendavad, sa ei suuda adekvaatselt olukorda hinnata - selge viide põrutusele. Poisu naerab. (Olles Poisu videosid ja memuaare vaadanud-lugenud, siis pigem Poisu oligi fatalist-patrioot. Poisu mälestustes ta samuti rääkis, kuidas kõrgendikul 17 ühe kaasvõitleja – Jakuut - julgustamiseks võttis teadliku riski ja kõndis snaipri tule all, sest hindas, et üle poole kliki (km) ei suuda snaiper nagunii sihikulist tuld anda. Mis oli ka tõsi. Ja samas oli tõsi ka Poisu sõpsi Timuri hinnang toona, et Poisu on futskin Napoleon. Nagu oli teisalt tõsi ka see, et poisu teadvustas – kuul on loll. Hiljem 2015 suvel jooksis Poisu Lennuväljal, positsioonis Zeniit, 81mm miinipidujate tule all – siin foorumis pandi ka tähele – hull. Ja siis filmis pihtasaanud Ukraina miinides (pihta saanud ladustuskoht) põlevat trotüüli. Kommenteeris kõrvale -. Näete kuidas TNT põleb – sigahästi põleb. Et äkki te nüüd arvate, et käib pauk ja mind enam ei ole. Nooh jaah (ja siis oli enesekaemus-paus) , kõik võib juhtuda. Siiski sõltumata oma fatalismist Poisu hukkus 2015 lõpu-talvel miinile sõitnud BMP -s – olukorras, kus tema nö. enesehävituslik käitumine absoluutselt kaasa ei mänginud. Ja noh nii lahingkauge inimesena panin tähele – minu meelest Poisul ei olnud ka neid väga levinud põrutusi. Kuigi ta osales intensiivses lahingutegevuses, kus ridamisis põrutatud rivist kukkusid. Mis ei tähenda, et sellist asja nagu põrutus ei ole olemas. Aga nii lihtsalt. Te lugege edasi ja näete ka Grofmani jutus Poisu edasist käitumist, kui välja Depoost tulid. Põrutus on selline huvitav ja raskelt diagnoositav asi, mis fanaatikutel-patriootidel esineb tunduvalt harvemini, kui keskmisel reasõduril. Ma lihtsalt pidin selle siia kirjutama, sest Poisu oli mulle sümpaatne. Aga mis üldse ei pea viitama, nagu ma oleksin käesoleva jutustuse autori - Grofmani suhtes negatiivne - absoluutselt ei ole. Vabandage pikka vahemula. – Avatar.) Slavka räägib Poisule sama – Ljoha, sa ei näe ennast kõrvalt, kuidas sa käitud. Poisu mobla kukub ära- ja ta läheb kõrvaltuppa. Vaatan kella – "meie" tank (jutt on ikka Mardikate tankist, kes Depood tulistas – Avatar) hilineb jälle viis minutit. Kommenteerin seda kõigile. Slava ütleb oma viimased sõnad, pöördudes minu poole – Igortsik, kebi kanalisse, ära kakerda siin ringi. Ma laskun kanali omapoolse otsa toolile, näoga idasuunas. Sähvatus, lööklaine, lendan tulepilves kanalisse poistele otsa. Filmimeistritele, kellel on reeglina sitad konsultandid, kirjeldan, kuidas näeb välja tankimürsu plahvatus nelja sammu pealt. Silmapilgu jooksul muutub ümbrus oranžide joonte vooks. Midagi muud pole näha peale nende igas suunas laiali paiskuvate joonte. Nõelte, või peente joonte, mis meenutavad hõõguv-kuumasid traate. Lendan keset oranžide kiirte kera ja kõik muu on kadunud. Mitte midagi rohkem ei ole – mitte kuskil. Keset neid kiiri lendab inimkeha. Raks. Betoonpõrand. Pea on märg, katsun – peopesadel verd ei ole – tähendab lumi põrandalt jäi juustesse. Paremast kõrvast ripub midagi, vasak on korras. Aa – kõrvades on riidetükid, millega ma automaati puhastan. Toppisin kõrvad kinni, kui tulistamine algas. Kannan neid paremas vormipükste (põlve?) -taskus kaasas alates Vana Terminali päevist . Koos viimaste padrunitega. (Grofman osales kuni 31.11.2014 93.Br 3.Roodu koosseisus Vana Terminali tõrjelahingutes. Novembri lõpus VT hüljati – Avatar). Kui esimest korda sellest lahingust kirjutasin, siis arvasin, et kohe peale plahvatust hakkasin oma pead ja käsi kontrollima. Aasta hiljem Migašhuk ütles mulle, et vedelesin oimetult põrandal minutit kakskümmend. Otsin oma mütsi, poisid on kanalis löödud kahte lehte. Depoo väriseb, tunnen tanki-laske nahaga. Kõrvadega ei kuule midagi. Justkui läbi vati kuulen karjumist - meil on kahesajane ja kolmesajane (surnud ja haavatud – Avatar). Tankilasud jätkuvad – kaheksa tükki veel. Karjutakse, et Slava on haavatud. Veel üheksateist lasku. Vaikus. Vaatan, kutid ka lugesid laske, tõstavad pead. Vares karjub ja vääneleb valu käes, Tšetšeen röögib – tõsine põrutus. Küsin Vareselt – mis viga? Räägib mulle midagi, aga heli ei ole. Küsin uuesti – verejooks? Raputab pead – ei. Vist "Kindral" tõuseb püsti ja näitab oma pea suunas – kus su müts on – võtan mütsi oma jalgade juurest – pole minu oma. Tšetšeen annab märku – minu. Viskan talle. Õhk on tolmu täis ja ma isegi ei näinud, et müts oli musta värvi. Minu oma oli roheline Norfin. Kutid vabrikust ostsid mulle. Vaatan mu roheline müts vedeleb seal, kus ennist seisin. Lendasin kaheksa meetrit, aga näe müts jäi paigale. Jäingi imestama lööklaine iseärasuste üle, kuni kodus võtsin killuvesti seljast ja plaadid kukkusid põrandale. Selgus, mingit imet pole – seljaosa plaaid olid kilde täis. Ehk siis põhimõteliselt lõid killud mind mütsi alt minema. Korjasin oma mütsi üles, tõmbasin pähe. Vaatan kanalist välja – Slavat pole. Nagornjak istub automaadiga omal kohal, aga midagi on valesti. Karjun - kas kõik on terved, apteeki on vaja kellelgi? Heli hakkab naasma. Vaatan, kanalis, mu jalgade juures on mürsu tagaosa (tanki mürskudel on torust väljumise järel vedruga lahti käivad, lendu stabiliseerivad tiivad. See osa tanki-mürsust jääb mõnikord tabamuse lähedale suht tervelt vedelema – Avatar). Seal, kus ennist seisis Slava on sein puru, kahhelkivid minema lennanud, põrandast kahe ja poole meetri kõrgusel seinas kraater. Vastasseinas on umbes meetrise läbimõõduga mürsu sisenemisava. Mõtlen – hea, et me ei paigutanud sinna inimest, nagu Kolp soovis – auk ja sealt lennanud praht katsid ümbrust kuue meetri raadiuses. Jälle on kuulda – miinid kukuvad järjest meie saali. Kukutame ennast kanali põhja. Ootame. Paus. Tekib väga tugev arusaam, et tuleb kanalist kaduda. Tahan kanalist välja ronida, aga Kindral haarab mul jalast. Ära roni! Poisu hüüab mind, tahan uuesti välja ronida, Kindral ei lase – ära tõmble, seal on ohtlik. Selge pilt – ma katsin teda lääne poolt kildude eest, ida pool oli tal viis kutti. Haistan jälle surma hõngu – ühene tunne, et nüüd tabab täpselt kanalisse. Rebin jala Kindrali haardest ja karjun – poisid kaome tuppa laiali. Ronin välja, poisid minu järel. Jookseme Saalis laiali ja poeme nurkadesse. Poisu räägib, et Slava on haavatud, või isegi surnud, ja Vitalikul on pea läinud. Vares hüüab saalis appi. Ronin vaatama – küünitab kätt kanalist, ei suuda välja ronida, jalad on kildudest läbi puuritud. Haaran käest ja lohistan kanalist välja. Saalis on tugev plahvatus. Mitte tankimürsk. Suurekaliibriline miin. Vaikus. Poisu tahab uurima minna. Karjun – ei tohi, tean, et tabas kanalisse. Mul pole vaja vaadata – lihtsalt tean. Kanalis on granaadid ja padrunid. Kanali ääres Granaadilasud ja Ternobaarilised. Mõtlen – vedas, et granaadilaskude otsad on sihitud õue poole, kui vaid plahvatusega neid segi ei lennutanud. Granaadid (käsi – Avatar) lõhkevad. Summutatult. Kanalis. Tunda on põleva kummi haisu. Padrunid lõhkevad. Siis plahvatab üks Granaailask (Muha Kärbes – Avatar). Siis on pikalt vaikne. Tabas täpselt kanali keskele. Tuli jälle tank (Mardikate – Avatar) ja hakkas Depoo seinu lõhkuma. Siis tuli veel üks, meie oma (seekord on jutt Ukraina tankist - Avatar), nad hakkavad üksteist läbi depoo saali kõmmutama – või vähemalt selline tunne on. Gradid lendavad meile selga. Sepakate tank sai kas pihta või kadus minema. Kõmmutab ainult meie oma. (Tolles lahingust mul ei ole kahjuks endiselt kontrollitult selge, kes ja mida kaotas, aga on märkus mardikate Vostok "brigaadi" kuulunud nö 10. roodu alias Sut Vremeni komandörilt Volgalt - märkis, et Vostoki soomuskgrupp - Vostoki soomusgrupp = tankid - oli igate pidi vapper Kloostri vastu suunatud 93. Ukraina Br, 6 Roodu rünnaku riivistamisel, aga pidi hiljem pimedas 2 oma tehnikaühikut slepis lahinguäljalt evakueerima – mis ei ütle midagi nende evakueeritud tankide seisu kohta, aga ma ütleks et kehva remondibaasiga – ja sellised mardikad ohtrast propast hoolimata olid - võib need tankid hinnata mahakantuks. Siiski üks pardasse saanud Vostoki tank hiljem -veebruar 2015 figureerib nö taastatuna videodes. Võib olla üks käesolvel juhul pihta saanutest. Kahjuks usaldusväärseid fotomateriale ei ole leidnud – kelle tankid, oletatavate jõudude ristanalüüs jne. Aga võiks olla loogiline, et Mardiate soomusgrupp tolles rünnakus kandis kaotusi kuue Ukraina tanki vastu. Eriti arvestades, et osa Ukraina 93.Br 6.roodu rünndegrupist pidas lahingut mardikate tugipunkti (Klooster) ees mitmeid tunde peale Ukraina 93. Br tankigrupi taandumist. Kui mardikatel oleks olnud lõigus vabad tankid (lõik oli Vostok brigaadi 3 pati ala), siis ilmselt oleks see asi (mardikate poolne Kloostri deblokeerimine) lõppenud suht kiirelt ja veriselt ukrainalaste jaoks . Kuradi segane jutt tuli– Avatar.) Sepakad üritavad teda miinidega tõrjuda ja tabavad meie Depood. Meie tanki toru pöördub Depoo akna suunas. Lask. Karjun Kolbale, et ta võtaks tankiga ühendust ja annaks teada, et oleme siin, ja laskude heitgaasid teevad meile otsa peale (kui keegi võib-olla on näinud mingit videot kuskilt Berliinist 1945 – kuidas punaarmeelased sattusid propafilmis oma otsesihtimisega suurtüki laskesektoruisse ja pikali lendasid – siin on jutt samast efektist – Avatar). Ise mõtlen, et kui ta raisk minema ei tõmba, siis panen talle granaadiga. Aga neid ju tegelikult ei ole – põlesid ära. Üürike vaikus. Ronin kanalist välja ja otsin pilguga Slavat – ta on vööni riietest paljaks rebitud. Käsi küljest, samuti tükk jalga. Kildudega lõhki lõigatud kõht vatiebemeid täis, kael puruks. Nägu on terve. Haaran telefoni ja hakkan filmima. Kutid küsivad – milleks seda? Vastan – prokurööridele, muidu hakkavad sugulasi nussima, kes kus. Nagu varem meie hukkunutega on olnud. Nii saavad sugulased kiiremini raha kätte. Peas aga keerleb, et me võib-olla peame taanduma, ja ei saa surnukehi kaasa võtta. Nii on juba olnud. Vanas Terminalis. (Ei tähenda, et seal külmkirsus, mida mardikat VT -s näitasid olid ukrainlased – seal jäi ukrainlasi seinte alla, ei suudetud välja kaevata. Külmikus näitasid mardikad omi – Avatar.) Lähen saali. Vitalik Nagornjak istub, automaat käes. Filmin teda. Filmin mürsust läbistatud seinu. Pead pole. Korjan kokku nende relvad. Slaviku automaadi summuti ja kaas on kildudest läbi puuritud. Vitaliku oma on terve, ainult summutil juuksed ja ajutükid. Viin relvad tuppa. Kanali kohal on plekk-laes augud, tükk lage on alla kukkunud, kanal on seest põlenud. Jälle algab intensiivne miinipildujatuli. Kolp räägib evakueerimisest. Et esimesena tuleb kahesajased (surnud – Avatar) ära viia. Katkestan – esimesena lähevad peale kolmesajased (haavatud – Avatar)! Kõigepealt viime ära elusad, siis surnud. Aitab ilusatest žestidest ja kinematograafilisest sitast. Surnud lähevad siis, kui ruumi on. Kui ruumi pole, siis ainult elusad. Miinipildujatuli kestab pimedani. Poisu vaatab aknast välja. Meil on kõik põrutustega, või siis haavatud. Kolmteist viieteistkümnest. Kolp ja tema abiline on terved. Nemad olid keskmises toas. Poisu vaidleb vastu, et tema on terve. Seletan – vaata aknast välja, miinid lõhkevad ja killud lendavad, sa ei ole adekvaatne. Poisu käes heliseb telefon – see on Slava oma. Ema helistab. Poisu küsib – ema helistab juba mitmendat korda, ütlen talle? Keelan, ära vasta, las elab veel lootuses .Äkki pole kõrval kedagi ja süda ei pea vastu. Poisu sadistliku näoga tahab ikka vastata. Teised ei lase. Pakun, et helistame Babai naisele, ta helistab arstidele, ja koos ütlevad emale. Poisu lepib. Tuleb Kolp, ütlen talle hoopis vastupidist, kui mida tahaks ütelda. Ütlen – Kolp – sa olid ainus ohvitser koos oma leitnantiga, kes olid siin koos meiega, perse need varasemad erimeelsused, sa ei ole nende surmas süüdi. Sa oled lihtsalt noor ja ei suutnud meid uskuda. Täna ei sure meist enam keegi – ma tean. Kui keegi kuttidest tahab vaielda – las räägib kohe. Kutid on vait. Surun Kolbal kätt ja niisamuti tema leitul. Ei tahtnud, et mees jääb süüd kandma – surnuid tagasi ei too, temal aga on vaja veel edasi sõdida ja elada. Seepärast valetan. Kolp räägib, et jääb omadega koos tuld juhtima. Temas leidub veel vaprust, minus enam mitte, minus on ainult väsimus. Jõuan äratundmisele, et üks suur sitt on see kõik, aga ei ole enam jaksu analüüsida miks ja kuidas. Lepime kokku, et kui tuleb isegi ainult üks Pääsu (Eedit: 93Br 6.rood kutsus oma brigaadi BMP-sid nii, miks täpselt - ma enam ei mäleta - võin oletada, aga milleks - Avatar) siis läheme ikka kõik peale (93.Br kutid – Avatar), kes sees, kes soomusel. Nüüd on peamine see, et omad meid pimeduses maha ei laseks. Palun kõigil mitte peale ronida, enne kui on selge, et masin on meie evakueerimiseks, aga mitte järgmiseks dessandiks kuhugi. Lahingutegevus vaibub. Läheneb BMP, karjuvad – on siin keegi, küsin kes te ise olete. Ütleb – Serjoga Dõnovski. Serjoga on oma, meie rood, ainuke alles jäänud ekipaaž. Istume peale, kahele kohti ei jagu, maha jäävad meie snaiper ja üks võitleja. Jõudu ei ole, et BMP luuki sulgeda. Suruvad väljastpoolt kinni. Seisame pikalt, väljas on mingi kära. Hakkame viie minuti pärast liikuma, raputab kõvasti. Hiljem on juba rahulik. Jääme seisma. Väljume meedikute punkti juures. Slavka on soomusel. Tõstame Slavka maha. Kõik kehaosad ja tükid ühte kanderaami. Küsitakse, kus on teine kahesajane. Läks teel kaduma. Slava kanderaam asetati lumele. Keegi hakkab mahajäänud Vitaliku pärast paanitsema. Ütlen - lähme baasi. Laadime veritsevad kolmesajased Romka juures maha, nood paigutatakse kohe masinatele ja masinad sõidavad minema. Meie tõmbame üle tiigi baasi. Laadime kutid ja relvad maha, võtan vesti seljast. Haaran baasist värsked mehed – Timuri ja ühe uustulnuka, keda näen esimest korda. Nööri, et keha siduda. Oma kotist mõned lambiga tulemasinad. Sõidame Serjogaga tagasi lennuväljale. Liigume lagendiku mööda, istun komandöri kohal, poolest kehast masinast väljas, et midagigi pimedas näha. Serjoga sama moodi. Jõuame lahingute piirkonda. Kuulipildujad töötavad, aga kaugel. Väljume masinast, jagan lambiga tulemasinad laiali. Süütame lambid. Taevas lendavad terasest jaanimardikad, aga nad ei valgusta. Möödub terminali suunduv BTR. Otsime oma – Serjoga märkab. Lihtsalt üks määrdunud ja tellisetolmuge ülepuistatud tumeroheline kühm. Seekord tõstame dessandiruumi sisse. Keha ei taha mahtuda. Kangestust pole. Timur ronib masinasse ja tõmbab jalgadest, mina ei suuda üksinda keha tõsta ja Serjoga koos teise kutiga tõstavad kätest, ning mina lükkan kõhuga kaelakönti. Kuidagi saame sisse lükatud. Sõidame baasi meedikute juurde. Tõstame välja. Slavka on juba ära viidud. Meedikuid pole näha. Paneme kanderaami maja kõevale ja lähme tagasi baasi. Kõik, lahing on läbi. Tavaline lahing. Täiesti tavaline. Veel üks. Kutid baasis räägivad – käisid staabis, kedagi kainet ei leidnud. Keegi ähvardab automaadiga minna sotte selgeks rääkima ja lubab staapi granaadi visata. Rahustan. Gradid ja miinid sajavad ümberringi tihedalt. Kild lööb läbi ukse ja kaob seina. Heidan magama. Kutid jätkavad seletamist. Mul tuleb meelde piiritusepudel, mis kapis vedeleb, ma ei joo, nuusutan lihtsalt. Viin selle poistele. Miin lõhkes värava juures ja lõi värava puruks, kutid kadusid seepeale katlaruumi – viin piirituse sinna. Võtan vett kaasa, Depoos ei olnud, kõik oli külmunud. Räägin kuttidele, et viin nad hommikul minema. Värava juures said veel neli põrutada. Nad ei usu, et neid minema lastakse. Lähen staabi suunas Romkat otsima. Romkat pole. Purjus Panda asjatab midagi. Teel näen - seesama masin, millega Panda mind kahe päeva eest koos Marinkaga Krasikust siia tõi. Tee äärde vajunud ja esiratas küljest lennanud. On pime, kurvi peal kiriku juures põleb tõrvikuna purunenud gaasitrass. Lähen tagasi baasi. Tee peal vedeleb kellegi Makarov. Võtan kaasa ja viskan padja alla. Panda küsib väriseva häälega, kus ta Makarov on. Annan talle padja alt võetud toru. Voolu pole, kõik käib küünlavalgel. Panda kaob kuhugi kedagi otsima või halisema. Hommik, Babaid pole – läks Slaviku kehaga tegelema. Panda käib vett joomas ja kustub mõne minuti pärast uuesti. Seekord leian ma tuki uksest veidi kaugemalt lumes vedelemas. Panen taskusse. Lähen Romat-Diski otsima. Meedikute maja ei ole enam. Ainult vundament. Maja on plahvatuses laiali lennanud. Romka on maja kõrval keldrisüvendis, käed küünarnukkidenin verised. Seletan talle põrutatute olukorda. Räägib, et pole aega ja masinaid pole samuti. Nende meedikute masin sai peaaegu Gradiga pihta ja plahvatus rebis masinalt ratta, teised masinad on samuti purud ja juht on paanikas, koikust enam välja ei roni. Romka näeb välja nagu lihunik mõnest õudusfilmist. Tema juurde süvendisse on järjekord veristest haavatutest. Miine sajab tihedalt. Leppisime kokku, et ta nägi poisse ja on nõus evakueerimisega, aga masinaid loomulikult ikka ei ole – kõik on ju purud. Vitalik Nagornjak endiselt lebab kanderaamil, seal kuhu ta asetasime. Teen pildi. Lähen Farmi (93.Br 3.roodu baas oli seafarmis – Avatar). Panda otsib jälle oma tukki. Annan Makarovi talle tagasi. Komandör särab. Seletan, kuidas on olukord Romka juures, teen nimekirja nendest kes sõidavad haiglasse. Jälle jooksuga Romka keldri juurde. Joostes seepärast, et kogu lõigus käivad plahvatused. Annan nimekirja Romkale ja naasen. Panda rivistab kõik üles, määrab mind vanemaks, käsutab asjad ja mehed soomusele ning oleme valmis lahkuma. Poisu on ennast üles kruttinud ja keeldub – ütleb: läheme Timuriga Uude Terminali, poisse päästma. Ümber veenda ei õnnestu. Oleme intensiivse tule all, pole aeg jutustamiseks. Jooksen garaaži taha kusele, kesk toimingut näen kuidas lähedalolev mobiilimast kerkib hetkeks ja siis kukub külili. Seejärel toimub veel kaks tugevat plahvatust – iga järgev aina lähemal. Tundub nagu SAU (Iseliikuv suurtükk – ilmselt siis 122mm Gvozdik – Avatar). Lõpetan kähku ja sööstan varikatuse all olevate poiste juurde. Ka seekord ei saada meile pihta. Serjoga toob BMP välja, poisid ronivad peale ja lahkume. Saime minema. Meist ei ole enam võitlejaid, õmblused on katki, ajud lööklainetest segi tambitud, peame end ravima. Küborgid on remodis. Aga me teeme ennast korda, küll mitte kõiki, aga neid keda võib ja saame jälle ohtlikeks. Ja kasutuskõlblikeks. Homme on Vitaliku matused. Olen kõigi hukkunute ees süüdi, ma teadsin ju et nii läheb – ütlesin seda ka Kolbale, kui Depoost lahkusime. Et too ei arvaks nagu ma niisama jutustan – ütlesin – kirjuta üles, järgneb tugev suurtükituli, tuleb suur vasturünnak, sina näed võitu, mina näen vigasi ja kaotusi. Järgnevad tapetud, haavatud, vangistatud.
Ja järgneb öö Grebenka külakeses.
Oh mis kole ase on sul pojake! Oh mis kole on su uus ase! Kivist on mu süda, et ta ei lõhke, kui sind vaatan! Hämaras tuuakse õue must läikiv kirst. Kirstus on mu sõber Slava Lõsenko, kirstu ees aga karjub neid sõnu tema ema. Neli aastat tagasi. Mustajuukseline naine silitab kirikus musta läikiva kirstu kaant. Vaikides. Eemaloleva näoga tüüp seisab kõrval – poeg. Kirstus on Vitalik.
Veel on kuus minutit aega nende hukkumiseni. Neli aastat tagasi, pool üks öösel. Veel kuus minutit on nad elus.


Ja siin on Gofmani miksitud video sündmustest. Osalt tema, osalt Poisu filmitud:
https://www.youtube.com/watch?v=GmBOOdvG2hU

_________________
Ceterum Censeo Russiam Esse Delendam


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Mis Ukrainas toimub? 5. osa
PostitusPostitatud: 25 Sept, 2020 23:17 
Eemal
Liige

Liitunud: 31 Dets, 2005 17:39
Postitusi: 993
Jälle on pääsenud ruudulist taevast vaatama keegi Kasahstani kodanik, kes aastatel 2014- 2016 käis Donbabwes affikarja ridades sõdimas. Kohtualune olevat kohtuprotsessi ajal oma süüd täielikult tunnistanud ja vastutasuks mõistis kohus talle armulikult kolm aastat :mrgreen:
Analoogne saatus analoogse teo eest olevat tabanud ka Valgevene kodanikku, kes mingil põhjusel otsustas ennast NATO liikme Tšehhi Vabariigi küünte vahele heita. Sellise vapra ja omakasupüüdmatu akti eest premeeris kohus teda 4,5- aastase vangistusega 8)

https://www.ukrinform.net/rubric-crime/ ... tefL8_OW5o

Avatar, kas sinu arust nimetatakse pääsukeseks (lastotška) transpordivahendit laiemalt, millega jalavägi liigub või on see ikkagi mingi konkreetse masina hüüdnimi? Sama hüüdnime oma BTR-i kohta kasutas Vana Terminali 2014 sügisel kaitsnud 79. VDV brigaadi luureroodu ülem legendaarne Jevgeni "Maršal" Žukov. Muuseas MTLB e. Motolõga eestikeelne hüüdnime vaste võiks minupärast vabalt Motoplõkats olla :lol: , väga hea uudissõna!


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Mis Ukrainas toimub? 5. osa
PostitusPostitatud: 26 Sept, 2020 0:37 
Eemal
Liige

Liitunud: 17 Veebr, 2009 22:30
Postitusi: 1789
Kindlasti ei ole mingi konkreetse tehnikaühiku (a'la üks kindel BMP) nimetus. Kui mälu järgi võtan, siis 93.Br 3.Roodul oli kasutada 3 ühikut BMP-2 -sid. Võib-olla nüüd ise juba ajan segamini. Kõlab loogiline, et kõik nö. kiired soomustransad olid nö. Pääsud. Samas minu meelest on huvitav, et Gofman varem teise Brigaadi MTLB -de puhul ei kasuta seda slängi. Alles siis, kui jutt on 93.Br soomukitest. See ei tähenda muidugi midagi kindlat.
93.Br näiteks kutsus oma MehBrigaadi tanke "Miškad" - "Karukesed". Kui nüüd päris puusse ei pane, siis tuli sellest, et Tankipati lipul oli Karupea. Aga mälu võib alt vedada. Ühel 93.Br tankil olid torul pääsukesed (tabamused?), nö pääsu-tank, aga see ei ole üldse eelnevaga seotud. Tuli lihtsalt meelde. Oli üks konkreetne tank
eedit: Pääsu on ikka väga konkreetselt BMP Ilmselt siit:
https://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%A7%D1 ... 0%B8%D1%87
Например, для БМП-1 был предложен способ сепарирования воды и воздуха для плавающего объекта «БМП-1», что позволяло избегать попадания воды в двигатель даже при стремительном погружении. За эту особенность и за обводы корпуса «БМП» получила название «Ласточка».
eedit 2: Lisaks tegelikult kutid lahingus panevad seal väga tihti segast. Poisu näiteks hüüab depoos samuti, et jee, meie Betrõ (BTR -id) läksid, järgmisel hetkel lisab, et Behi (BMP). Ma panin varem ka tähele, et Beh - Betr käib suht risti-rästi. Kui jutt käib 90 pati kom Kuzminõh -i evakueerimisüritusest, siis osalejad räägivad vaheldumisi Behidest ja Betrõdest ja ka soomukitest. Mis tegelikult paneb mind arvama, et äkki keskmine võitleja kasutab neid nimetusi suht meelevaldeselt. Ma ei ole siiamaani kindle, millega Kuzminõh sinna UT -sse päästeopile läks. On pildid VT nurgas, kus on mingi huvitav MTLB mardiakte taustal. Ma arvan, et tegelikult Kuzminõh sõitis päästma MTLB -dega. Eks ma urgitsen.

Ma lisan siia eelneva jutu juurde pilte. Pildid on ülejala.

Siin on orienteeruvalt positsioonid 16- 17.01.2015. Punased - mardikad; rohelised (äh :)) ukrainlased; sinised alad, kuha ukrainlased võisid üritada mehi laadida. Mardikate haare on päris kõvaa. Mardikate Sektorid peaks olema suurekaliibriliste omad. VT vastu UT ei ole kindel::
Manus:
tulesektorid.jpg
tulesektorid.jpg [ 737.23 KB | Vaadatud 3534 korda ]

Siin on enam-vähem tuvastatavad Somali tankide positsioonid-numbrid, kust nad Depood ja torni tulistasid:
Manus:
Tankid Somali 215 vasakul 15.01.2015.jpg
Tankid Somali 215 vasakul 15.01.2015.jpg [ 712.75 KB | Vaadatud 3525 korda ]

Neid kohti on veel. Lihtsalt pilte-videosid ei ole, mis kinnitavad. Somali Tankid olid T-64 ja pardanumbritega 210 - 217. Mu imeline mälupulk ei ole praegu saadaval, aga Somali jäi Putilovka silla all Tankidest 215 - 117 ilma. 211 vist suri sita kütuse tõttu mõneks ajaks. 210 ja 212 (ja hiljem ja 211) figureerisid pärast UT lahinguid mõnda aega, aga 213 ja 214 kadusid vaateväljast. Võib-olla said Ukraina suurtükiväelt laksu.
Eedit3: siin (must nool) tegelikult ei ole suurekaliibrilist. ääh. Ma ei viitsi otsast peale joonistada -vabandust. Rohkem ei kirjuta täna :) Nende piltide postitamine õiges järjekorras jooksutas mu juhtme selleks nädalaks toteelselt kokku tsau.


Manused:
suurekaliibritu.JPG
suurekaliibritu.JPG [ 110.04 KB | Vaadatud 3527 korda ]

_________________
Ceterum Censeo Russiam Esse Delendam
Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Mis Ukrainas toimub? 5. osa
PostitusPostitatud: 28 Sept, 2020 17:36 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 30 Okt, 2005 22:13
Postitusi: 1246
Asukoht: Tallinn
krijgsvolk kirjutas:
Arvan, et see link kõlbab siia küll, kuna Ukrainast on palju juttu muu hulgas, aga ka muud palju huvitavat.
https://www.youtube.com/watch?v=f9lnSp93GMo
US Navy Commander Juri Tabach/ Капитан 1-го ранга ВМС США Табах. Путин, Трамп, Россия, Крым, Донбасс, НАТО, Беларусь. "ГОРДОН"
Ülihuvitav intervjuu, US Navy eru- commander muljetab ja ütleb asju üsna otse.
Paraku vene keeles, aga pole siin midagi nina kirtsutada, põlisvaenlase keelt ja kombeid peab teadma ja tundma! :D


Muide Tabah on Venemaal NL ajal sündinud, mingi aja seal koolis käinud ja siis koos vanematega Ameerikasse välja rännanud juutide emigreerimisprogrammi raames. Märkimisväärne on ka see, et ta tegi karjääri mereväes ja oli hiljem ka USA Moskva saatkonna sõjaväe atašhee. Oma ajaloo tõttu tunneb ta mõlemat poolt põhjalikult ja teda on väga huvitav kuulata.

_________________
Tagantjärele tarkus on täppisteadus!


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Mis Ukrainas toimub? 5. osa
PostitusPostitatud: 02 Okt, 2020 17:03 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 04 Juul, 2009 13:29
Postitusi: 8775
Vene väed okupeeritud Donbassis tulistavad süütekuulidega, et panna kuiv rohi ja maastik põlema. Tugeva tuulega tekivad maastikupõlengud, mida raske kontrollida. Mitmed inimesed selle tõttu hukkunud ja maha põlenud palju elumajasid.
Tsiteeri:
Russian Occupation Forces in Luhansk region of Ukraine's Donbas caught on video attempting to start wildfires (which have so fare killed 9 Ukrainian civilians) in the dry vegetation and strong breezes

https://twitter.com/GorseFires/status/1 ... 6049882112

_________________
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, võib kogu poliitika(demokraatia ja seadused) ära unustada.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Mis Ukrainas toimub? 5. osa
PostitusPostitatud: 06 Okt, 2020 9:41 
Eemal
Liige

Liitunud: 10 Dets, 2014 20:27
Postitusi: 67
https://twitter.com/MertMehmet15/status ... 4900773891

Huvitav uudis...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 1579 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1 ... 102, 103, 104, 105, 106  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 15 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt