www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 17 Sept, 2019 20:10

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 1037 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1 ... 31, 32, 33, 34, 35, 36, 37 ... 70  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Re: Mis Ukrainas toimub? 5. osa
PostitusPostitatud: 17 Jaan, 2019 12:31 
Eemal
Liige

Liitunud: 13 Sept, 2011 18:35
Postitusi: 4696
Postimehes Vene poolt siis väga julge avaldus,sellest,et varsti enam Ukraina riiki ei ole.Tegijaks Patrušhev,kes peaks olema idanaabri Julgeoleku Nõukogu juht.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Mis Ukrainas toimub? 5. osa
PostitusPostitatud: 17 Jaan, 2019 13:17 
Eemal
Liige

Liitunud: 16 Mär, 2018 12:29
Postitusi: 503
Orkid üritasid ukrainlasi Donetski juures rünnata. Video
https://twitter.com/Liveuamap/status/10 ... 1840201728


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Mis Ukrainas toimub? 5. osa
PostitusPostitatud: 18 Jaan, 2019 3:36 
Eemal
Liige

Liitunud: 19 Mär, 2014 13:31
Postitusi: 439
wk2 kirjutas:
huvitun kirjutas:
Olen ka lugenud/kuulnud Türgile alluvuse juttu, kust see on tulnud? Miks just Türgi?

Konstantinoopoli patriarhaadi keskus asub Türgis Konstantinoopolis ehk Istambulis.

Pikk ja rikas Bütsantsi ajalugu :)
Constantinus rajas Rooma riigi uue pealinna aastal 330 kohta mida täna nimetatakse Istambuliks.
Ka oli ta üks esimesi ristiusu vastu võtnud riigijuhte (esimene peaks olema Armeenia ca 300 või 301).
Kristlik maailmakeskus kujunes Konstantinopolis (vist on arusaadav kust selline nimi) kuskil 325, kui Nikaias (ca 90 km kaugusel) kogunesid esimest korda kõigi toonaste kristlaste esindajad üle rooma impeeriumi - koptid egitusest, süüria, jerusalemma, rooma, kreeka, antiookia (mis oli ka esimene kristlaste kogunemispaik peale jeruusalemmas toimunud ristilöömist ja tagakiusu - ja kust kristlased ka oma nimetuse said), jne. Konstantinoopolis algselt endas kristlikku kogudust polnud, vaid imporditi igalt poolt mujalt esindajad, ja aegade jooksul ehitati sinna palju võimsamaid kirikuid (ka praegune Hagia Sophia oli ehitatud algselt kristliku kirikuna, ja on ühena vähestest säilinud).

Suur ja võimas Rooma riik muidugi lagunes, 476 kukkus ära Lääne-Rooma, Idapoolse/Konstantinopoli kätte jäid alad kreekast/balkanist, egiptusest alates itta. Kuskil 650ndaks kaotati araabia kalifaadile egiptus ja süüria alad (kuid nende kristlike koguduste kese jäi), hiljem veel veneetslastele (Kreeta jt ) ja lääne ristisõdijatele mitmeid kreeka saari (Malta, Rhodos jt) kuni lõpetati vist ca viiimased 50a sisuliselt linn-riigina kuni türgi hõimud selle 1453 vallutasid.

Kiriku mõttes lõi Rooma (=lääne) kogudus, kes pidas ennast Peetruse järgijateks - teistest lahku 1054 aastal, ja sellest sai siis Vatikan :)
Praegune õigeusu kirik aga esindab praktiliselt kõiki teisi aastatuhandete taguseid kirikuid - egiptuse kopte, süüria kirikut, jeruusalemma, armeenia, gruusia, bulgaaria, serbia, jne aga keskne roll on tänapäeval siiski kreeka kirikul, ja eriti tähtis või kõigepüham on Tessaloonika lähedal asuvad Athose mäe kloostrid. Ka praegustel Türgi aladel palju vanu kirikuid, kuid enamasti nad Armeenia või Kreeka kiriku alluvuses.
Ajaloolist rikkust on õigeusu kirikutel kindlasti rohkem, kuid lääne kirik tänu laevanduse võimsale arengule ja ümbermaailmareisidele ja kolooniatele - laiendas kristlaskonda palju jõulisemalt üle maailma.
Venelased liitusid õigeusu/kristlusega suht hilja, mingit erilist ajalugu sääl pole, aga massi ja kirikute arvu on palju.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Mis Ukrainas toimub? 5. osa
PostitusPostitatud: 18 Jaan, 2019 10:06 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Dets, 2006 22:43
Postitusi: 9449
Asukoht: Metsas / Ämbris
ИС opinf 9-15 jaanuar.
Оперативные данные группы «Информационное Сопротивление»
http://sprotyv.info/ru/news/kiev/svodka ... plat-v-vsu

Gängi kaotustest 16 jaanuaril Širokino ruumis - 7KIA (ma ei tea, kust on võetud pealkirjas toodud 12KIA? Ilmselt osad kaotused on kaks korda loetud ja viga on arvutamises)
Samas aktsioonis sai 5 UKR võitlejat haavata + 5 erinevaid traumasid.
Вчера российские боевики на Донбассе понесли серьезные потери - 12-ть 200-х, - ИС
17.01.2019 - 09:40
http://sprotyv.info/ru/news/kiev/vchera ... mero-200-h

Viimase ööpäeva ülevaade. 13 vaherahu rikkumist. UKR poolel 1 WIA. Gängil 3 KIA
Сутки в районе ООС: один военнослужащий ОС получил ранения, трое оккупантов уничтожены
18.01.2019 - 08:20
http://sprotyv.info/ru/news/kiev/sutki- ... okkupantov

OSCE aruanne Avdeevka-Jasinovatoe-Donetski lennujaam ruumist
Треугольник Авдеевка-Ясиноватая-Донецкий аэропорт остается крайне опасным
Pilt
http://avdeevka.city/news/view/treugoln ... mpaign=rss

VF lubab hakata VF passe jagama Luganda ja Dommbasstaani elanikele (UKR keelne artikkel)
Росія почала роздавати свої паспорти
Tsiteeri:
Оккупационная администрация обещает предоставить российское гражданство всем, кто живет на захваченных территориях Луганской и Донецкой областей. Такие действия направлены на создание впечатления быстрого присоединения псевдореспублик в Россию.

- Руководство так называемой народной милиции ЛНР был проинформирован о том, что после подписания соответствующего указа Владимиром Путиным жители ЛНР и ДНР, которые уже имеют фейковые документы, смогут получать паспорта граждан РФ, - говорит координатор общественной организации "Информационный сопротивление" Дмитрий Тимчук, 46 лет.

Такую новость сообщили российские кураторы террористов на заседании в оккупированном Первомайске 13 января.

15 января Государственная дума России приняла проект закона, позволяющий принимать на государственную службу граждан Украины, которые получили российский паспорт.

Некоторых российских военных, которые воюют на Донбассе, планируют наградить знаками отличия так называемого участника боевых действий.

Значительная часть террористических войск отказывается от этой "награды". Боятся, что факты их преступной деятельности на территории Украины когда обнародуют, - говорят в Главном управлении разведки Министерства обороны Украины. - В таком случае их привлекут к ответственности за преступления, не имеющие срока давности.
https://gazeta.ua/articles/ukraine-news ... rti/880559

_________________
Kohustuslik riigikaitseõpetus väldib hilisemaid ERROR-eid riigikaitses !
Pilt


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Mis Ukrainas toimub? 5. osa
PostitusPostitatud: 18 Jaan, 2019 10:55 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 27 Apr, 2009 10:37
Postitusi: 913
kaugeltuuriv kirjutas:
Postimehes Vene poolt siis väga julge avaldus,sellest,et varsti enam Ukraina riiki ei ole.Tegijaks Patrušhev,kes peaks olema idanaabri Julgeoleku Nõukogu juht.
Postituse korrektsuse huvides siis viide artiklile endale ka:
Vene ametnik: Ukraina võib peagi lakata olemast riik
https://www.postimees.ee/6501155/vene-a ... emast-riik
PS: väga meeldis see kommentaar - Kas see pole "rahuarmastava" Venemaa poolt mitte otsene ähvardus terve Ukraina riik ära võtta? :twisted:


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Mis Ukrainas toimub? 5. osa
PostitusPostitatud: 20 Jaan, 2019 11:07 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Dets, 2006 22:43
Postitusi: 9449
Asukoht: Metsas / Ämbris
USA saatis Mustale merele hävitaja USS "Donald Cook"-i
США отправили в Черное море мощный ракетный эсминец
https://hvylya.net/news/digest/ssha-otp ... inets.html

Russian Navy tracks movements of USS Donald Cook in Black Sea
http://tass.com/defense/1040809

_________________
Kohustuslik riigikaitseõpetus väldib hilisemaid ERROR-eid riigikaitses !
Pilt


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Mis Ukrainas toimub? 5. osa
PostitusPostitatud: 20 Jaan, 2019 13:07 
Eemal
Liige

Liitunud: 07 Sept, 2017 23:39
Postitusi: 644
Kaks vaadet Ukraina-Ungari tülile Taga-Karpaatias:
madjarite passijagamisaktsioonist, Užgorodi Ungari kultuurimaja süütamisest ja Vene jäljest selles loos, üleminekust ukrainakeelsele haridusele, NATO - Ukraina komisjoni töö blokeerimisest jt teemad.
https://spektr.press- vaade Budapestist
https://spektr.press - vaade Kiievist


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Mis Ukrainas toimub? 5. osa
PostitusPostitatud: 20 Jaan, 2019 15:39 
Eemal
Liige

Liitunud: 22 Aug, 2014 18:16
Postitusi: 669
Ligi 80 Vene vaimulikku, FSB agendid on lahkunud Ukrainast pärast iseseisva UÕK loomist teatab Poltaava Püha Nikolai kiriku ülempreester Alexandra Dedyukhin. Ei ole teada, kas FSB on nad ise ära kutsunud.
https://beztabu.net/desyatki-svyashchen ... iyu_n59118
On tehtud uus interaaktiivne kaart VÕK-st UÕK-sse üleläinud kogudustest (eelmine on justkui soiku jäänud), tänaseks siis 107 kogudust on läinud üle
https://www.google.com/maps/d/viewer?mi ... AOo06ydO6I


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Mis Ukrainas toimub? 5. osa
PostitusPostitatud: 22 Jaan, 2019 3:22 
Eemal
Liige

Liitunud: 17 Veebr, 2009 22:30
Postitusi: 1586
Aleksei Boldõrevi kroonikavideode teine osa laeti üles. Millalgi Novembri lõpp detsembri algus hõivas93Br 3 roodu Paremsekide ja Dniproga kompunngrupp Ilmajaama. 17.12.14 algas Aleksei jaol vahetus Dispetšeitornis ja pidi kestma 2 nädalat.
https://www.youtube.com/watch?v=1razwo5FK4k
Tuleb veel vähemalt üks osa...

_________________
Ceterum Censeo Russiam Esse Delendam


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Mis Ukrainas toimub? 5. osa
PostitusPostitatud: 22 Jaan, 2019 12:05 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Dets, 2006 22:43
Postitusi: 9449
Asukoht: Metsas / Ämbris
Vene fregatt harjutas Mustal merel õhurünnaku tõrjumist
Tsiteeri:
Vene fregati admiral Essen meeskond harjutas Mustal merel tingliku vastase õhurünnaku tõrjumist ja baasi kaitsmist raketirünnaku eest, edastas Musta mere laevastiku teabeosakond Interfaxile.

Õppus viiakse läbi ajal, mil Mustale merele saabus rakettidega Tomahawk relvastatud USA hävitaja USS Donald Cook. USA mereväe sõnul suundus hävitaja Mustale merele eesmärgiga viia läbi julgeolekuoperatsioone ja tõsta NATO liitlaste vägede stabiilsust regioonis.

«Õppuse stsenaariumi kohaselt tuvastas laevastiku õhukaitse tingliku vastase lennukite õhkutõusmise ja suundumise Vene baasi poole. Treeningu käigus jälitasid fregati meeskonnad tingliku vastase õhusihtmärke ja hävitasid need raketikompleksiga Štil-1, mis on mõeldud laeva kaitsmiseks igasuguse õhurünnaku eest,» öeldi teabeosakonnast..........
https://www.postimees.ee/6504844/vene-f ... -torjumist

_________________
Kohustuslik riigikaitseõpetus väldib hilisemaid ERROR-eid riigikaitses !
Pilt


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Mis Ukrainas toimub? 5. osa
PostitusPostitatud: 22 Jaan, 2019 12:11 
Eemal
Liige

Liitunud: 16 Mär, 2018 12:29
Postitusi: 503
Ukraina on ikka imede riik. Roman Nasirov (oli vist maksuameti endine juht), kes väidetavalt pätsas riigilt 120 miljonit USD (kohtus mängis südamehaiget -arsti sõnul ostis diagnoosi 1 milj UAH eest). Tema asjad kõik lõpetati ja nüüd registreeriti ka presidendi valmistel kandidaadiks
https://twitter.com/Shabunin/status/1075329621682520066


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Mis Ukrainas toimub? 5. osa
PostitusPostitatud: 22 Jaan, 2019 19:23 
Eemal
Uudistaja

Liitunud: 10 Veebr, 2015 23:49
Postitusi: 17
Ei taha küll seda mainida, kuid Savisaare, Sarapuu, Kallo ja mitme muu sellise haigega on võrdlus hetkel vägagi kohane. Nii, et see Ukraina probleem ka puhtalt ei ole. Ei saanud vaiki olla, vabandan läbu pärast :?


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Mis Ukrainas toimub? 5. osa
PostitusPostitatud: 23 Jaan, 2019 0:21 
Eemal
Liige

Liitunud: 16 Mär, 2018 12:29
Postitusi: 503
Kae kirjutas:
Ei taha küll seda mainida, kuid Savisaare, Sarapuu, Kallo ja mitme muu sellise haigega on võrdlus hetkel vägagi kohane. Nii, et see Ukraina probleem ka puhtalt ei ole. Ei saanud vaiki olla, vabandan läbu pärast :?

Kui soovid teada siis Sarapuul on viimase staadiumi vähk( vähi diagnoosi sai teada samal pärval kui vahistati)Savisaar tõesti vigane ja sant nin oht elule olemas. Võrrelda Eesti Riigikohut otsust ja Ukraina linnakohut-anna andeks aga M-i ei ole mõtet näpuga võrrelda.
Ja mida see Kallo siia puutub?
Täielik OT Vabandust


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Mis Ukrainas toimub? 5. osa
PostitusPostitatud: 23 Jaan, 2019 2:03 
Eemal
Liige

Liitunud: 17 Veebr, 2009 22:30
Postitusi: 1586
Akf Svejki mahitusel võtsin end kokku ja tõlkisin Poisu memuaarid ära. Poisu osales ATO -l 93.Br 3.Roodu koosseisus. Rood paistab fotode järgi alamehitatud ca 50-60 meest 3 jalaväerühmas. See on usutav ka selle pärast, et veidi hiljem 17.01.15 Kloostrit rünnanud 93.Br 6.Rood on samuti 60 - 70 meheline.

Avaldatud 18.10 – 8.11.2015 Aleksei Boldõrevi VK kontol:

Minu lugu.

Kevad 2014. 9 aastat minu lepingulisest teenistusest toimus maaväe õhujõudude sitepataljonis, lennukite juhtimispunkti (SKP-11)ülemana. Ukrainas oli juba toimunud Maidan, mis nõrgestas riiki tasemeni, kus meilt suudeti ainsagi lasuta ära võtta Krimmi alad, ning siirduti järgmisesse faasi – Ida-Ukraina elanikkonna moraali õõnestamine, mis viis relvastatud kokkupõrgeteni ja Venemaa toetusel kasvas väikeseks sõjaks... Küsite, miks väikeseks? Sellepärast, et kõigi toimunud sõdade taustal oli ta tõesti väike sõda, mis algas ootamatult ja sama ootamatultka lõppes.
Sel ajal ma eriti ei rõõmustanud oma käitumisega ülemusi ja asi läks isegi ametialase sobivuse attesteerimiseni. Põhjuseid oli palju - näiteks see, et seersandina mulle ei sobinud lume koristamine või siis selline vabatahtlik-sunniviisiline raha andmine armeele. Minu ülemus major Taranovski ei olnud kohusetruu ja ei sallinud inimesi, kes tema bürokraatliku süsteemi õõnestasid. Armees sautub sääraseid tihti ette...
Kui algas ATO, sain aru, et toon rohkem kasu seal ja proovisin järjekindlalt kõiksugu meetoditega operatsioonile pääseda. Lendasin isegi paariks päevaks Kramatorskisse, aga kui sain aru, et kutid seal istuvad niisama ja essugi ei sõdi, ning püssirohtu nuusutavad vaid lasketiirus, siis mõistsin, et pean minema veel kaugemale, sündmuste keskele eesliinile – seda aga ei olnud meie üksuses lihtne saavutada...
Ja siis saabus oodatud võimalus...
Oktoober 2014... Jälgisime sõda pidevalt uudiste vahendusel ja arutasime nagu suured spetsialistid meie vägede tegevust. Tundsin end jätkuvalt süüdi selles, et ei viibi rindel, vaid arusaamatutel põhjustel kusagil Hersoni oblastis ja tegelen arusaamatute asjadega korruptantidest ülemuste alluvuses.
Siis ühel ilusal hommikusel rivistusel luges meie brigaadi komandör ette telefonogrammi selle kohta, et ATO vajab vabatahtlike, ja ma sain aru, et see on lõuks minu võimalus. Kõik minu kaassõdurid ja ohvitserid juba teadsid, kes saab olema see ainus idioot, kes kindlasti kirjutab avalduse. Ja neil oli õigus – mina see olin...
Teenistuskäiguraporti koostamine ei võtnud palju aega ja juba peale lõunat seisin ma brigaadikomandöri kabinetis. Ta esitas mulle erinevaid küsimusi, nagu et miks ma kipun sõtta. Vestlesime veidi ja ta ütles mulle, et ma sõidan Donetski lennujaama. Sel hetkel me juba teadsime, et see on rindel kõige tulisem lõik, ja et sepakad kutsuvad meie sõdureid „küborgiteks“. Ma muidugi ei uskunud, et satun just sinna, aga lootsin, et suunatakse vähemalt mingisugusele kontrollpostile. Peaasi, et rindele lähemale... Minusuguseid vabatahtlike polnud palju, kogu brigaadi peale üks lepinguline ja viis mobiliseeritut. See asjaolu tegi meele kurvaks... Kaasteenistujate patriotism haihtus kuhugi, ja nad kõik pugesid seelikute taha ning otsisid erinevaid põhjuseid, et mitte lahingusse sattuda. Tõtt öelda oli mul sellest siiski üsna ükskõik ja ma tõsisemalt ei süvenenud nende lugudesse ning liikusin juba oma ettemääratud teel...
Selsamal 2014 oktoobril saabusin ma teiste vabatahtlike poistega 93. üksikusse mehhaniseeritud brigaadi ja taipasin, et ole sattunud just õigesse kohta... Sisenesin kasarmusse, vanem suunas mu tuppa, kus elasid juba ees Ilovaiskist välja murdnud ja sõdimiskogemusega kutid. Mind rõõmustas, et saan olla koos lahingus käinud meestega ja nad olid mulle suureks eeskujuks. Vastutustundlikud, vaprad ja ülesannete täitmisel kartmatud.
Möödus kaks nädalat väljaõpet, või õigemini - intensiivset ettevalmistust. Omandasime teadmisi täppislaskmisest, taktikast ja esmaabist - viimane osutus hiljem äärmiselt kasulikuks. Lisaks ainulaadne kogemus Ilovaiskist, mida meiega jagati. Ausalt - ma ei olnud terve 9 aasta jooksul kokku ka nii palju lasta saanud, kui nüüd 2 nädalaga... Ja siis tegime läbi kõik pidulikud protseduurid, ning istusime bussi, mis viis meid platvormvagunite juurde, kus terve järgmise päeva paigutasime oma BMP-2 -sid ja tanke ešeloni. Punktis M laadisime tehnika maha, saime lahingkomplektid ja hüppasme täisvarustuses soomusele, ning umbes 15:00 hakkasime sõitma kolmanda kaitseliini poole. Saabusime öösel ja tiba väsinult mingisse metsa või aeda, kasutasime ära oma kuivpajukid, ning jäime lageda taeva alla, puude vahel magamiskottides ööbima. Maapind oli juba niiske ja alusmatist oli palju kasu. Selles kohas siis veetsime skautide kombel kaks päeva, ning seal sain ma ka oma hüüdnime – poisu. Inimene, kes selle nime mulle pani, sai hiljem tankilt tabamuse ja suri meie kätel, aga sellest edaspidi...
Manus:
93.Br  3.Rood enne rindele sõitu. Poisu teises reas..jpg
93.Br 3.Rood enne rindele sõitu. Poisu teises reas..jpg [ 371.4 KB | Vaadatud 3006 korda ]

Kolmanda päeva hommik algas meie „skautidele“ toimekalt, ärgates saime teada, et liigume eesliinile ja kõik rõõmustasid. Kahe metsas veedetud päeva jooksul me olime juba eemalt kuulnud suurükitule kanonaadi meie sõjaväelaste ja nende miilitsa vahel. See meenutas, et oleme juba sõjas ja asja tuleb tõsiselt võtta.
Korjasime asjad kokku (päev varem varustati meid erinevate granaatidega) ja riputasime endale külge täisvarustuse – sääraselt nägi isegi minusugune väeti võitleja välja tõsiseltvõetav ja hirmuäratav vastane. Kontrollisime veelkord tehnikat ja seadsime end liikumahakkamiseks kolonni. Tehnikaga läks aga jällegi samuti nagu ka meie valitsusega – ei vedanud. 10 -st ettenähtud BMP-2 -st eraldati ainult kolm, ja seega meie üksuse tegelik mobiilsus ning tulejõud vähenes kordades... Aja jooksul hakkasin ma aimama ka peamist põhjust – milleks neile rohkem? Nad on ju enesetapjad, parem anda teistele üksustele, kelle käes tehnika peab kauem vastu.
Ja oligi juba kogu dessant soomusel, ning ootas saatemasinat. Saabunud Merzedese juht vaatas meid enesekindla pilguga, vahetas paar sõna komandöriga ja meie kävitasime mootorid. Määratud asukohta sõitsime umbes tunni, see aga osutus mahajäetud sigalaks ning oli juba saanud paar miini või granaaditabamust. Oleksime eelistanud lageda taeva alla jääda, aga võimalust polnud, kuigi järele mõeldes – leiab võimalsui tavaliselt alati. Peale saatja poolset lühikest olukorra tutvustust (selleks osutus OUN -i vabatahtlik (OUN oli/on Ukrina Paremsektori vabatahtlike sõjaline üksus – Avatar), kes toimis sidepidajana armee ja vabatahtlike pataljonide vahel), sisenesime farmi ja saime šoki, mõistes kus meil tuleb elada. Pidime end sisse seadma puurides, kus varem elasid sead. Algul me küll naersime selle üle, aga siis sai selgeks, et teha pole midagi ning hakkasime end lahti pakkima. Sattusin ruumi, kus oli buržuika ja paistis - siin oli keegi juba varem elanud. Mõistsin, et mul oli olnud veidi õnne erinevalt teistest, kuigi see tuba põhjustas hiljem väikese konflikti. Hakkasime nimelt ruumi koristama, ja kui mu kaaslased pühkisid prahti välja, siis leidsin 1.5 liitrise pudeli veega. Kallasin vett põrandale, et veidi tolmu pühkida ja siis tundsin, et sigala ja tolmu haisuga seguneb veel mingi kahtlaselt tuttav aroom. Poisid taipasid esimesena, et tegemist on piirituse lõhnaga. Algul ei saanud aru, kust lõhn pärit, aga hetk hiljem jõudis mulle kohale, et tolles pudelis oli ilmselt piiritus. Me muidugi rõõmustasime ja see leid motiveeris meid koristamisel kõvasti.
Õhtust einestamist koos 50g piiritusega saatsid juba meie SAU -de (Iseliikuvad suurtükid – Avatar) intensiivne paugutamine ja vastu lendavate eri kaliibriga mürskude plahvatused. Maapind hakkas ümberringi värisema ja mõistsime, et viimaks oleme tõesti kesk lahingutegevust ning üle meie peade lendavad mürsud. Toona me veel ei osanud reaalset ohtu õigesti hinnata ja seetõttu magasime vestidega. See aga ei kestnud nii pikalt. Sellises rutiinses režiimis viibisime farmis 5 päeva. Selle aja jooksul õppisime eristama plahvatuste tüüpe, tutvusime ümbritseva olukorraga ja loomulikult kaunistasime oma elamist.
Manus:
93. Br 3. roodu Sigala-hotell ja takso..jpg
93. Br 3. roodu Sigala-hotell ja takso..jpg [ 249.53 KB | Vaadatud 3006 korda ]

Meie roodus oli 3 rühma. Esimene ja teine rühm pidid minema Donetski lennujaama ja nädala pärast nö. roteeruma. Te ilmselt olete tihti telekast kuulnud, et rotatsioonid toimuvad regulaarselt, aga tegelikuses neid ei toimunudki, lihtsalt vahetasime positsioone. Meie kolmas rühm oli nö. kiirreageerisrühm/reserv ja tema ülesandeks oli saatmine, tugevdamine ja objektide hõivamised. Ma ise veel toona kurvastasin veidi, et ei saagi osaleda nendes enda arvates kõige kriitilisemates ja raskemates sõjalistes operatsioonides, ning pean istuma selles neetud farmis, kuni rotatsiooni lõpuni. Aga sõda on täis ootamatusi ja kõik minu mured olid alusetud, kuna praktiliselt midagi ei läinud hiljem nii nagu planeeriti. Sellest hetkest algabki minu jutustuse kõige intensiivsem osa, kus vahel oli hirmus, vahel naljakas ja vahel vaieldamatult põnev...
November 2014, Tonenkoje küla Donetski oblastis, meie roodu alaline asukoht - „Farm“. 22:20 saabub käsk liikuda kolmanda rühma juurde ja asuda lahingülesannet täitma. Käsk nägi ette, et me liiguksime oma alalisest asukohast 22:00 teatud teelõiku, võtaksime ringkaitsesse ja looksime kontakti õhujõudude üksuste vabatahtlikest komplekteeritud pataljoniga, kes vastutas antud sektori kaitse eest ja saadaksime-julgestaksime nende rotatsiooni Avdejevka taga painevale positsioonil „Zenit“...
22:00 olid kolme BMP-2 -e mootorid soojad, relvad kontrollitud, meie poistel juba varustus seljas ja kõik oli valmis väljasõiduks. Saime käsud, samal ajal aitasime üksteisele varustust paremini seada. Peale seda istus dessant soomusele, seadis prillid ette, et tuul ja tolm ei segaks ümbruse jälgimist ning sööstsime täie rauaga edasi. Kõik olid rõõmsas õhinas, kuna tegemist oli meie esimene sõjalise ülesandega ja kellelgi polnud sel hetkel kahtlusi või hirmu. 1,5 tunni pärast jõudsime kindlaks määratud kohta, milleks oli üks Avdejevkast Donetskisse viiva tee lõik. Seadsime BMP -d sektoreid katma, paigutasime jalaväelaste hulgast valitud piilurid, määrasime inimesed perimeetri kaitseks ning läbivate autode kontrolliks - juhuks kui vaenlane üritab meie vastu diversiooni sooritada. Lennuväelaste orienteeruv saabumine pidi toimuma 00:30 – 3:00. Aga nagu meie kuulsusrikkas armees tihti juhtub, tehakse kõike tagumikuga ja pidevalt jäävad asjad ripakile - nii ka nüüd lagunes neil masin ära ja oodata tuli järgmise päeva kella 11:00 -ni. Ilm oli külm ning lebades juba mitmendat tundi koos kamraadidega niiskel maapinnal, saime aru kui kurnav, aga samas siiski talutavuse piirides on sääraselt vihma käes liguneda. Oma 9 aastase teenistuskäigu jooksul ma nägin selliseid olukordi ainult filmides ja mu enesehinnang tõusis iga hetkega, kui märkasin et hoolimata läbikülmunud kehast ma ei ulu ja mind haaranud hasart soojendab ning motiveerib ebameeldivust unustama ja ülesandele keskenduma. Ma olin seni olnud mugav molkus, kes harjunud soojal toolil istuma, soe kohvikruus käes. Sel korral aga oli kõik teisiti, ning ma mõtisklesin, et miks ma küll ei virise külma ja ebamugavuse pärast. Alles hiljem mõistsin, et seal postil olles käisin ma mõttes läbi oma eelnevat teenistust, kui olin veel kõhetu ja nõrk seersant,kümnete vapramate ja tugevamate elukutseliste seas. Hoolimata kõigest - mina siiski otsustasin minna rindele, nemad aga lõid araks! Ja juba ainuüksi see mõte andis sooja –tõestasin endale, et ei ole neist halvem, vaid vastupidi – pigem kümme korda parem.
Saabus hommik, tegime lõkke üles ja valmistasime oma kuivpajukeid. Samal ajal kordamööda sõime ja soojendasime end. Oodatud kolonnist ei olnud ikka veel mingit märki. Hakkasid tekkima igasugused spekulatsioonid, et miks meid võidi siia saata ja miks kolonn ei saabunud kokkulepitud ajal. Aga siis tiksus aeg 11:00 ringi ja me märkasime kauguses sõjaväemasinid ning meie meeleolu paranes hoobilt. Poisid keda ootasime, jäid seisma, me viisime nad kiiresti olukorraga kurssi, korraldasime nende kolonni ümber, nii et meie BMP2 -d läksid kolonni etteotsa ja lõppu, ning tuiskasime edasi. Avdejevka sissesõidu juures jäime snaiprite tule alla, aga saime sellest aru alles siis, kui Avdejevkaas jalastusime ja nägime tehnikal kuulijälgi. Liikusime nimelt Avdejevka kaudu ja tegime seal peatuse, et oodata miinipildujatule lõppemist. Kohalikud, nii kui meid nägid, hakkasid nutma ja hüsteeritsema, kirusid ja küsisid, et miks me siia tulime. Mina aga vaatasin neid kui reetureid ja sõja põhjustajaid. Meie üksus tundis end suht enesekindlalt ja rahulikult, aga lennuväepoisid – kohe kui peatuse tegime - võtsid ringkaitsesse just nagu õppustel ja ajasid sellega kohalikud närvi. Pidin nende vanemaga veidi vestlema, et rahuneksid ja ei kibeleks sõdima. Kerge sarkasmiga märkus „ pole mõtet kiirustada, surm eest ära ei jookse“ mõjus. Istusime seal paar tundi, jõudsime süüa ja teed juua, ning vahepeal kanti miinipildujatuli mujale. Siis oli vaja 5 min jookusul startida, aga need 5 minutit olid kriitilised ja ohtlikud. Saatsime nende kolonni kiiresti kohale ja eemaldusime ning jäime ootama objektilt välja vahetatud gruppi. Aga sellega me tegime vea, kuna usaldasime vastutuse lenduritele. Oleksime pidanud andma neile ajalise limiidi rotatsiooni läbiviimiseks, aga me ei teinud seda. Ja nemad loivasid nagu unised kärbsed ning venitasid lahkumisega hämardumiseni. Nende korralduslik pool oli nullilähedane ja mul oli teist korda häbi lennuväe pärast. Lennuväe, kus ma olin varem nii mõnegi aasta teeninud. (NB - siin tuleb õigluse nimel arvestada, et see nö lennuväegrupp oli tegelikult eri õhuväe üksustest ja erineva taustaga isikutest suht kiirelt kokku klopsitud punt milliseid moodustati Zeniidi – Dika Katša – Metspardi kaitseks. „Zeniit“ oli varem õhujõududele kuuluv õhutõrje väeosa ja seega oli selle väeosa kaitsmine neile „lennuväelastele“ nö au ja vatutuse küsimus. Samas nad ei olnud sellisteks operatsioonideks hästi ette valmistatud ja korralikult välja õpetatud. – Avatar). Meie kohal hakkasid tiirutama droonid ja nende abil koordineeriti meie pihta miinipildujatuld. Lendurid ei saanud aru, et meiesuguste väärtus on kümme korda suurem, kui nendesugustel sõduritel. Südametäiega korraldasime nende naasva kolonni rivisse ja hakkasime neid tagasi saatma. Meie järele teele maandusid 82mm miinid, meie aga kihutasime täiskäigul edasi ja juba jõudiski esimene BMP lennuvälja territooriumilt Avdejevkasse, kui üks lendurite masinaist jäi kinni. Kuni nad masinaga teglesid nägime me kolme valget raketti ja hakkasime otsima alternatiivset rada, kust nende ratastehnika läbi pääseks. Oli juba pime, aga meie soomukijuhid siiski suutsid kiirelt orienteeruda ja marsruuti vahetada, ainult et seekord pidime me miiniplahvatuste suunas sõitma ja tuli hambad ristis õnnejumalale loota ning surmale näkku vaadata. 10 minutit! 10 minutit ja me saime kolonni rohelisse tsooni juhitud. Keegi meist soovis neile head teed, keegi saatis pikalt, aga üldiselt meil ei olnud enam mingit soovi nende lenduritega koostööd teha.
Siiski rõõm ja rahulolu ülesande eduka täitmise pärast tõstis taas tuju, ja seda hoolimata üleelatud probleemidest.
Kell 23:00 öösel saabusime oma baasi - „Farmi“. Magamata ja külmunud – hüppasime soomukitelt maha, sõime ja sättisime magama, ise samal ajal elavalt arutades toimunut ja jagades emotsioone. See oli olnud minu esimene lahinguline ülesanne ja ma olin väga rahul. Aga siis ma veel ei aimanud milliseid elamusi sõda mulle edaspidi pakub...
... Peale esimesi tuleristseid läks 3 päeva rahulikult. Kõigi olid maha rahunenud ja olime valmis uuteks seiklusteks. Farmis jätkus igapäevane elutegevus, otsest kontakti vastasega ei olnud. Raiusime puid, sõime ja puhkasime ning üle peade lendasid meie SAU –de mürsud, ning vastu lendas teise poole erineva kaliibriga ja eri tüüpi moona.
Juba hommikust alates teadsime, et eesseisev öö rõõmustab meid värskete emotsioonide ja hobuannuste kaupa adrenaliiniga...täna pidi juhtuma see, milleks me siia tegelikult tulime – täpsemalt sõit lennujaama. Minu 3. rühma ülesanne oli seekord tagasihoidlik – saata teiste rühmade poisid Peskini ja oodata seal reservis, juhuks, kui midagi läheb kehvasti. Kõige vastutusrikkam ja ohtlikum oli minek ja tulek terminalist. Poisid valmistusid terve päeva, kes kontrollis masinaid ja kõrvaldas tõrkeid, kes korrastas sidet masinate vahel. Jalavägi, kes pidi minema terminali koos oma ohvitseriga „Everest“ kuulas viimase instruktsioone ja juba vist sajandat korda kontrollis relvi. Asjad riputati BMP parda külge nii et neid oleks võimalik ainsa noatõmbega kätte saada ja maha laadida. Iga sekund oli ju kullahinnas, kuna lennuväljale mineku ja sealt tuleku peale oli aega 7 minutit. Küsite, et miks just 7 minutit, aga mitte 8 või 5. Asi on selles, et Gradi täielik laadimine võtab aega 8 minutit. Sealhulgas 1 minut positsiooni vahetamiseks ja lahkumiseks. 7 minutit, 7 neetud minutit ja kõik on läbi ning edasi töötab jalavägi. (See kirjeldus on mulle segane. Siin ei ole juttu ilmselt rakettide laadimisest, sest laetud süsteemid võivad ju ootel olla. Mulle tundub, et rakettide laskmiseks on vaja mingi aku üles pumbata veoki genekaga ja see võtab ca 7 minutit aega. Et kui ei tea olla ootel, siis mootorit käimas ju pidevalt ei hoita. Spekulatsioon – teistmoodi ei näe loogikat – Avata.).
22:00 öösel käivitasid 3 -e BMP meeskonnad mootorid, kõiki õnnistati, isegi sellised ateistid nagu mina, ja sõitsimegi Peskisse. Tee ei olnud pikk, 20 minutit sõita ja kohal. Esimene peatus oli traktorite garaažide juures, kus paiknes 1. rood. Peatusime ja ootasime teejuhti. Kuni seisime ja ootasime, toimus ühest BMP -st kogemata lask kuulipildujast. Kuul läbistas minu rühmakomandöri abi „Koljunja“ mantli, jättes käele suure sinika ja lendas teadmata suunas. Kõik hakkasid siblima ja proovisid esmabi anda. Mina olin päev varem meisterdanud endale üleliigsetest seljakotirihmadest rakmed, millega sain riputada puusale esmaabipauna. Avasin kiirelt paki ja andsin sidumiskomplekti kellegile kes kätt siduma hakkas. Kaljunja vandus ja oli samas rõõmu, et kuul teda ainult riivas ja ei haavanud. Süüdlaseks osutus BMP meeskonna sihtur, kes ei pannud kaitseriivi kuulipildujale peale ja ronis parajasti torni, kui kogemata vajutas jalaga päästikut. See viga oleks võinud kellegi elu maksma minna, aga saatus tahtis seekord teisiti. (Mulle tundub, et sääraselt jalaga saab BMP tornis ainult 30mm automaatkahuri päästikut vajutada. Aga millegipärast räägib kuulipildujast – Avatar).
Meie juurde jõudis saatemasin ja juhtis meid edasi Peskisse. Sõitsime kohaliku klubi pole, kus pidime ööbima. Osa oma jalaväelastest jätsime naabruses olevasse kooli. Jõudsime klubini ja ei jõudnud veel mootoreid välja lülitada, kui järsku kuulsime kõrvalt kõva kärgatust ja siis hakkas peale.
Hüppasime soomuselt nagu polnud kunagi veel hüpanud – koos killuvesti, kiivri, suure koguse laskemoona ja relvaga ja proovisime pugeda maa sisse. Keegi kukkus roomiku alla ja oleks peaaegu lömastatud, keegi proovis puude taha peituda – ühesõnaga saime tulelöögi kaela. Ma ei olnud midagi säärast isegi filmides näinud, kõik purunes, maa põles, mina aga lebasin šokis paar sekundit maas ja hakkasin siis teisi poisse otsima. Aju töötas kiirel ja äärmiselt kõrgel sagedusel. Ei oodanud endast midagi sellist, oleksin soovinud lihtsalt maas lebama ja mitte liigutada. Aga siis hakkasid enesealalhoiuintinktid tööle ja me hakkasime tegutsema. Kogudes kõik rühmaliikmed kokku – jooksime klubisse, kus olid juba ees teisi 93. Br võitlejaid. Tulelöögid jätkusid ja kutid rääkisid meile, et kuigi seni on igasugust olnud, küll Grade, küll SAU –sid ja miine, aga säärast nagu tol hetkel – pole nad varem kogenud. Meie pihta tulistasid ilmselt kogu Donetski suurtükid ja see oli õudne. Surm luuras üha lähemal ja lähemal, ma isegi tundsin ta lõhna, see meenutas sellist jumalateenistuse viiruki hõngu. Ümber kõik variseb, põleb, plahvatab, aga meie poeme oma peidupaikadesse, kuidas aga suudame. Pahh ja klaasid lendavad selga, pahh ja teisel pool lööb seina augu. Mulle tuli sel hetkel meelde film „Visa Hing“, kus kõik ümberringi plahvatab aga mina jooksen keset seda õudust. See põrgu oli kestnud juba tundi kaks, kui meiega võtsid järsku raadio teel ühendust oma üksuse poisid, kes olid pimedas ära eksinud ja kogu selle aja tänaval olnud. Meie olime lihtsalt juhmistunud ja põrutatud, siis need kutid ei suutnud isegi rääkida enam. Kaljunja võttis mu ühes ja läksime neid kadunud tegelasi otsima. Tulistamise intensiivsus oli kukkunud kordades, aga ei lõppenud. Järgneva 4 tunni jooksul me adapteerusime olukorraga, saime aru, et tagasiteed ei ole ja võtsime ennast kokku. Tundsin ennast jälle elusana ja tekkis teatud kalestumine. Need 4 tundi andsid mulle võimaluse ennast sisemiselt muuta ja ma tundsin kuidas kasvasin nii psühholoogiliselt, kui füüsiliselt. Enam ei olnud seda Aljošakest, kes midagi kartis või kahtles - oli inimene, kes minut varem veel ei tundnud oma piire aga nüüd oli pääsenud ligi oma varjatud võimetele. Tõusin justkui kainema ja adekvaatsemana, kadus igasugune hirm. Olin kui täiesti uus inimene. Arusaamine maailmast oli muutunud.
Hommikul kell 4:00 otsustasime puhata ja heitsime plahvatushelide saatel magama. Mind äratas Kaljunja karjumine, kes mind pimedas otsis. Karjus – „kus Poisu on!?“. Ärkasin, tahtsin tõusta, aga mind takistas mingi suur tahvel, mis oli mulle peale kukkunud. Hakkasin karjuma, et mind välja aidataks varemete alt. Mind tiriti välja ja me hakkasime valmistuma väljasõiduks. Tulistamine jäi hommiku poole vaiksemaks ja toimusid vaid üksikud plahvatused. Liikusime jalgsi Traktoritehasesse ja hakkasime planeerima sõitu lennujaama. Traktorite varjualuses, kus viibis 1. rood, olid kohale tulnud reporterid kanalist 1+1 ja filmisid TSN uudiste jaoks. Sellel korral oli meie rühma ülesanne lihtne – istuda ja oodata, kuni tehnika käib lennujaamas ära ja toimub rotatsioon.
Ja nii hakkas peale – poisid istusid seekord kõik BMP-2 –e sisse ja meie soovisime neile edu.Tehnika võttis paigast, ees läksid tankid – sõitsid postisioonidele ja hakkasid hävitama kõike, mis liikus või tulistas. Vastase kuulipildujapesad paiskusid pah ja pah laiali, igas suunas lendas inimkehade tükke, ja samal ajal sõitsid kaks meie soomukit sama tihedas vastutules edasi. Neid tabasid eri tüüpi RPG –de lasud, kuulipildujavalangud - kõik mis vastasel varuks oli. Aga soomukid liikusid visalt edasi. Järgnes ootamine - iga sekund tundus nagu aasta. Ja siis nägime kauguses tagasi pöördumas esimest BMP –d. See põles. Jooksime sellele vastu, dessant koos meeskonnaga hüppas masinast välja, kustutasime tulekahju ja hakkasime pärima. Aga kuttide nägudel peegelus hirm ja nad olid toimunust šokis. See oli esimene kord, kui neid tulistati raskerelvadest, aga nemad ei teinud põiklemismanöövreid, vaid sõitsid otse. Esimene meeskond siiski täitis oma ülesande, aga kusegil pidi ju olema veel teine masin. See tuli alles 15 minuti pärast ja neil ei olnud õnnestunud terminalini jõuda. Tuli teha veel üks väljasõit ja seekord läks kõik õnnelikult. Rotatsioon toimus, kõik jäid ellu, kuigi dessant, kes lennuväljale viidi said kõik juba sõidu ajal põrutada.
Alles tükk aega hiljem saime teada, et separid filmisid meie sõitmist ja riputasid video Youtubi nime all „Tanki-äss“. Nad olid nii lollid, et ei osanud tanki BMP –st eristada. Pärast saime teada, et teine BMP eksis teelt ja tegi ringi Givi staabi juures. (Kui sel jutul alust, siis tegemist võib olla Vanast Terminalist ida poole jääva remondibaasi hoonega, kuhu mardikad tõesti juba sügisel pesa tegid. Seal Givi käis tõesti aeg-ajalt filmivõtetel – Avatar). Kui oleks teadnud et hoones terroristid istuvad, siis oleks veel lahedamalt kärutanud seal. Aga tol hetkel rõõmustasime lihtsalt teadmisest, et kõik ülesanded said täidetud ja kõik jäid ellu...
Manus:
93.Br 3.Roodu rühm Uues terminalis Everest seisab.jpg
93.Br 3.Roodu rühm Uues terminalis Everest seisab.jpg [ 80.96 KB | Vaadatud 3005 korda ]

_________________
Ceterum Censeo Russiam Esse Delendam


Viimati muutis Avatar, 23 Jaan, 2019 2:31, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Mis Ukrainas toimub? 5. osa
PostitusPostitatud: 23 Jaan, 2019 2:13 
Eemal
Liige

Liitunud: 17 Veebr, 2009 22:30
Postitusi: 1586
...ärkasin meie Sigala-majas, nina külmast umbes ja peitsin pea uuesti magamiskotti. Buržuika on hea asi, aga sooja annab ainult siis, kui põleb. Samasuguse kiirusega nagu soojeneb, sama kiiresti ka jahtub. Lebasin veel minutit viis, kogusin mõtteid ja siis tõusin. Külmad olid juba päris kõvad ja me magasime riietes. Erilisi pesemisvõimalusi polnud, seetõttu ei võetud päevade kaupa riideid seljast. See periood kujunes järgmiseks adapteerumisetapiks uute tingimustega ja mõjutas tugevalt meie kujunemist sõduriteks. Sõduriteks, kes peavad ükskõik millistel asjaoludel ja tingimustes oma ülesandeid täitma. Välja arvatud muidugi totrad ülesanded mida kipuvad püstitama kogemusteta parketiohviterid. Nii me siis jätkasime elamist spartalikes tingimustes ja asi läks koguni nii kaugele, et niiskeid salvrätikuid jagasime tükikaupa kahe mehega. Ja üks kord hiljem Dispetšeritornis oleks pea kakluseks läinud ühe salfaka pärast. Aga see kõik oli tegelikult tühiasi, sest inimene on kord juba selline mölakas, et harjub kõigega.
Ärgates oli üks kindel traditsioon – sigaret koos kohviga. Ronisin pesast välja, leidsin keeva vett, tegin endale kange kohvi ja suitsetasin sigaretti. Peale viina oli see üks vähestest rõõmudest mida saime endale lubada. Siin ei olnud mingit meelelahutust nagu tsiviilelus, kuidagi lõõgastuda ei saanud, sest surm hõljus igal pool nagu parv musti vareseid ja tuletas ennast pidevalt meelde. Sünged purustatud majad ja päikesevalguse vähesus lõid depressiivse matusemeeleolu. Aga me suutsime isegi sellistes oludes veel nalja visata, kuigi naljad olid teistsugused – julmad ja sarkstilised ning musta huumori kastmes.
Päev kulges tavapäraselt ja midagi põnevat ei toimunud...ainult raadio tüütas meid pidevalt „nora, nora, nora“. See tähendas, et meie positsioonide pihta tulistatakse. Meie aga enam ei reageerinud sellele ja tegelesime oma asjadega rahulikult edasi. (Seda kutsungit siis edastavad vastase patareisid jälgivad ukraina vaatluspostid. Kuulevad/näevad/tuvastavad lasud ja hoiatavad eemal paiknevaid väeosasid. Annab mõned sekundid varjumiseks aega. Aga kuna keegi ju ei tea kuhu vastane sihib, siis peaks kõik see mees pidevalt tõmblema, ja ainult harvedel juhtudel on sellest praktiliselt kasu. Seetõttu siis mõne aja pärast kõik hakkavadki ignoreerima. Ja loomulikult maksab see kellelegi kusagil kätte ja võib rääkida distsipliini puudumisest. Nagu kiivrite ja vestidega jne. Aga kui inimene peab kollektiivsete huvide eest eluga riskeerima, siis kes võiks teda oma mugavuse või staatuse huvides eluga riskimast keelata – jõudu üritajaile - Avatar). Peamiseks vestlusteemaks oli meie üksuse poiste olukord lennuväljal – neist ei olnud juba 5 päeva midagi kuulda ja me muretsesime.
Saabus komandör ja andis korralduse kogunemiseks. Läksin välja. Õues seisis 74. luurepataljoni kapten, kes täpsustas ülesandeid ja õpetas, kuidas kiiremini kohale jõuda ning vähem tähelepanu äratada. Käsk oli järgmine: enne sõitu lennuväljale andis meie suurtükivägi tulelöögi separite kontrolli all olevale kõrgendikule ja hommikul hõivas kõrgendiku väike grupp luurajaid. Meie ülesanne oli liikuda kõrgendikule, kindlustada ennast ja organiseerida võimalikult hea kaitse. See kõrgendik oli meie jaoks oluline, kuna võimaldas kontrolli üle poole lennuradade territooriumist. Kõrgendikul oli hea vaatluspositsioon ja sai korrigeerida suurtükituld. Samuti võimaldas see vastase rünnakuid tõrjuda ja nende tuld maha suruda kui meie kolonnid terminali sõitsid. Pidime kõrgendikul viibima päeva ja seejärel lubati vahetust. Võtsime kaasa minimaalselt asju, toppisime seljakotti täiendava laskemoonakomplekti ja olimegi valmis sõiduks. Komandör määras mind seekord grupivanemaks ja andis krüpteeritud sidevahendi. Hüppasime soomusele ja tormasime ohte trotsima.
Sõitsime Vodjanoje külani, jalastusime ja riputasime endale kogu vajaliku kraami külge. Mul oli 11kg kaaluv soomusvest, 1,5kg kaaluv kiiver, seljakott koos kahe padrunikomplektiga, toit ja isiklikud asjad – kokku 42kg, SVD (Dragunovi snaipripüss – Avatar) koos padrunikomplektiga ja automaat koos 8 magasiniga. Kokku umbes 60kg – enam vähem sama palju, kui ma ise kaalusin. Räägiti, et dessantväelane kannab marsil 36kg varustust ja mina veel ei uskunud. Nüüd sain aru, et see on täiesti reaalne olukord. Jalastumise ajal ootas meid juba juba tankitõrjujate jagu SPG -de ja PTUR -idega (jalusel olevad juhitamatu moonaga, ka TT jaoks kasutatavad relvad ja juhitavad TT kompleksid - Avatar) – neil oli veel raskem. Võtsime aheliku, ees läks luurajate kapten „Seva“ ja konrollis rada, kus oli peidus nii jalaväe- kui tankimiine. Seva osutas miinide asukohtadele ja meie ahelikus nätasime igaüks enda järel käivale isikule miine ning astusime üksteise jälgedes. Kõrvale astuda ei tohtinud. Keegi rivist hüüdis, et mida kuradit, milleks seda näitemängu uutele etendada – siin ei ole midagi ja võib rahulikult minna. Seva peatas kohe aheliku, ja läks ettevaatlikult karjuja juurde, vaatas ümberringi ja siis võttis noa ning eemaldas paar sentimeetrit pinnast. Ja täitsa persses – sinna oli tõepoolest miin peidetud. Seepeale me hakkasime veel ettevaatlikumalt astuma ja too sõdurpoiss pidas kogu ülejäänud tee suu kinni. Tee aga oli pikk ja raske; või ehk see hoopis paistis meile nii, kuna kandamid oli tohutusuured. Läksin ja õlad valutasid katkematult, valutasid vestist ja kotist, ning kõigist relvadest mida vedasin. Meenutasin maja, tooli, sooja kohvi ja sigareti, aga sellest loomulikult kergemaks ei läinud. Õlgades oli selline tunne, nagu veaksin nahka lõikuvate kettidega Kamazi (Veok – Avatar). Oleks tahtnud juba maha istuda, aga rivis olid ka 50 aastased vanamehed ja neil oli veel raskem, kui minul ning see motiveeris jätkama. Jakuut, minu kandi mees, kes kandis kuulipildujat hakkas korrga karjuma, et astus miinile ja kõik tardusid paigale. Ta oli kohe teine Seva järel ja kaalus oma 100kg. Miini küll nägi, aga koperdas ja kogemata astus peale. Seva läks juurde, andis piki kukalt ja küsis ohmult, et mis siis, kui oleks jalaväe oma olnud? Tõstis siis Jakuudi jala ära. Tuli välja, et tegemist oli tankimiiniga ja säärase raskuse peale see ei reageerinud. Kõik tõmbasid kergendatult hinge, aga süda kloppis ikka sama moodi edasi. Seejärel jooksime üle Donetskisse viiva tee ja tegime peatuse. Kuni me puhkasime, tulid meile vastu vastu kaks poissi luurest - „Šamaan“ ja „Japs“. Enamik teest oli läbitud, jäid veel mingid 500 – 800m. See peatus aga põhjustas meile ootamatu ehmatuse. Istusime märjas rohus ja korraga keegi karjatas - „poisid laibad“!!!
Pöörasin ümber ja nägin umbes 5 meetri kaugusel kahte mustaks tõmbunud laipa. Hetkeline šokk... kogusin end ja astusin lähemale, ning vaatasin kahte keha. Üks oli koerte poolt puruks rebitud, teine tervem. Seva rääkis meile nendest. Üks kukkus BTR -ilt (NL päritolu ratastel soomustransportöör – Avatar) maha, kui soomukit tabas RPG (õlalt lastav TT-vahend - Avatar). Kuni ta seal oimetuna lebas lõpetasid separid ta elu. Aga teisega oli lihtsalt nii, et sealsamas lähedal paiknes dessantväelaste piilur, mees jäi magama ja selle aja jooksul hiilisid separid ligi, viskasid talle granaadi ning pärast valasid keha bensiiniga üle ja panid põlema. See oli äärmiselt õpetlik näide selle kohta, et postil magama jäämine tähendab surma. Tõmbasime paar suitsu ja arutasime surnutest, siis võtsime asjad ning liikusime edasi. 5 minuti järel jõudsime kohale ja meile tutvustati olukorda ning jagati ülesanded. Samal ajal meid tulistati miinipildujatest ja paaril korral tuli varjetesse hüpata. Aga kuna meie ülesandeks oli luurajate positsioonid üle võtta, siis tuli edasi tegutseda. Luurajad aga jätsid meiega hüvasti ja lahkusid sama teed mööda, kust meie olime tulnud.
Kõrgendik oli tohutu suur, kõrgust 20 – 30m, pikkust 600m või isegi rohkem. Ronisime üles ja nägime separite kaevatud punkreid ja pesasid, kust nad meie kolonnide pihta tulistasid. Nüüd nad siit enam tulistama ei hakka - siis seisavad jalaväelased, kes ei tunne sellist sõna nagu taandumine...
...olles roninud künkale ja vaadates meie valdusi tabas mind samasugune tunne nagu lapsepõlves, kui mängisin „Kivi kuningat“. Tunne oli ülev ja paralleelselt lapsepõlvemälestustega meenusid paljuvaadatud filmid: „9 rood“, „Kõueväravad“ ja „Läbimurre“. (Kas pole irooniline, et kõik need propagandistlikud filmid kirjeldavad NL -i ja VF -i vallutusvägede heroilist sõda kohalike päriselanikega – afgaanide ja tšetšeenidega – Avatar). Täpselt sama sisu - hõivata kõrgendik, kaevuda ja tõrjuda vaenlast. Minu unistamise katkestas tulistamine ja mööda lendava kuuli vilin. Kõik tõmbasid pead alla, mina aga naasin tegelikkusesse, ning tuli meelde, et meil on veel palju tööd ja vähe aega selleks. Kõigepealt tuli meil läbimõeldult laiali paigutada laskepositsioonid, ehitada ööbimiskohad, kuna ööd olid juba päris külmad, süüa ja veidi puhata. Kõigeks selleks oli meil 4 – 5 tundi ja siis oli juba öö. Süütasime lõkke ja kogunesime kahe grupina, tankitõrjujate jagu ja minu jagu. Jõime teed ja planeerisime tankitõrjujate komandöri vanamleitnant Berdjakoviga („Java“) kaitse korraldamist. Veidi einestanud, jagasime ülesanded ja asusime tegutsema. Mina olin endiselt veel kõrgendatud meeleolus, ja kõik toimuv tundus mulle nagu mäng või film. Töö käis täiega, kes kaevas positsioone, kes parandas separite poolt alustatud varjendeid. Separid olid kõvasti vaeva näinud, meile jäi vaid veidi täiendamist - see muidugi rõõmustas, et polnud vaja meeletult labidatega vehkida. Kiirelt positsioone jagades tuli kuulipilduja veidi teistest ettepoole nihutada ja positsioonile pidi minema suurekasvuline Jakuut. Tema aga ei tahtnud ette minna, kuna sinna alasse sihtis snaiper. Ma siis pidin isiklikult eeskuju näitama ja tõestama, et ees on ohutu. Ronisin kaevikust välja ja tõusin täies pikkuses püsti. Jakuut veendus, et keegi ei sihi, võttis oma kuulipilduja ja tuli mulle järele. Aga me polnud veel kolmandikugi teed läbinud, kui meie pihta avati tuli. Kuulid maandusid mu jalgade juurde. Ma ei jõudnud isegi ehmatada, aga Jakuut viskus maha. Mina seejärel kergelt küürutades jooksin sihtpunkti ja varjusin väikese künka taha, kus oli hea laskepositsioon. Künka taha jõudnud hakkasin pilguga Jakuuti otsima ja karjusin, et ta minu juurde jookseks, aga tema läks täiesti krampi, lebas maas ja ei liikunud ei edasi ega tagasi. Tõmbasin korra hinge ja jooksin siis samamoodi küürutades tema juurde tagasi, võtsin ta kuulipilduja ja naasin künka juurde positsioonile. Sel ajal, kui ma neid manöövreid tegin, sain aru, et snaiper on üle 800m kaugusel ja sihikuliselt tulistada ei saanud. Jakuut endiselt keeldus liikumast. Tema veenmiseks ma tõusin uuesti püsti ja läksin rahuliku sammuga tema juurde, vahepeal seisatasin, ja kuulid maandusid jalge ette, siis jätkasin liikumist. Sääraselt snaipri üle irvitades proovisin Jakuuti veenda, et kuni ta liigub, ei kujuta snaiper talle erilist ohtu. Samal ajal, kui teised poisid karjusid mulle kaevikutest mäherdune idioot ma olen, jõudsin ma Jakuudini, võtsin ta nagu täieliku persevesti käekõrvale ja vedasin positsioonile. Minu kõrval joostes, pillas ta aga granaadid tee peale ja mul tuli veelkord tagasi minna, need üles korjata ja uuesti tema juurde minna. Snaiper kogu selle aja ikkagi ei tabanud ja summis mööda. Näidanud kuulipildurile laskesektori kätte - läksin tagasi kaevikutesse. Seal ootas mind mu sõber Timur Alijev, kes veelkord sõimas mind lolliks ja Napoleoniks. Sain muidugi aru, et kuul ei vali ja võib iga hetk tabada, aga samas teadsin ka, et minu käitumine julgustas ja tõstis teiste meeleolu – seda oli neil silmist näha. Päev veeres õhtusse. Olime Timuriga samase aukku ööbmiskoha teinud, jõime veel teed, kustutasime lõkke ja valmistusime magama minema. Kui läks täiesti pimedaks, hakkati meid 82mm ja 122mm miinipildujatest tulistama. Mürsud lõhkesid ümberringi ja kõik vibreeris nagu maavärina ajal. Istusime Timuriga väikeses kiletükiga kaetud urus ja ootasime Oma Miini. Neid oli nii palju, iga plahvatusega lendas meile pähe ja krae vahele pinnasetükke ning oli tunda, et varem või hiljem Ta tuleb ja pakub meile lõpuks ometi varju ja sooja. Hirm oli nii suur, et magu hakkas oma sisu üles ajama. Mõistetamatuks jäi, kas see oli organismi instinktiivne reaktsioon toimuvale, või lihtsalt pidevad pead raputavad põrutused põhjustasid oksendamist. Paari tunni pärast plahvatused lõppesid ja Timur pakkus et käin väljas ja kontrollin kuidas poistega on. Mingeid raadioid meil sidepidamiseks ei olnud, peale selle ühe, mille abil staabiga ühendust hoidsime. Tundsin end nagu 41 aastal – äärmuslik külm ja sidevahendite puudumine. Ronisin kaevikust välja ja proovisin kiirelt mäe kallaku peal joosta, aga turvalisel nõlval oli kalle väga järsk ja ma kukkusin korduvalt. Kui kaugeima postini jõudsin, siis olin silmini kõntsane. Olukord üle vaadatud, mõtlesin tagasi minnes lambiga teed valgustada – ei tahtnud libiseda ja nõlvast alla lennata. Paningi lambi põlema ja nii oli palju lihtsam liikuda. Mõtlesin veel, et miks ma varem selle peale ei tulnud, kui korraga lõhestas õhku selline vilin nagu oleks ketassaega plaati lõigatud. Jõudsin teha hüppe, mis ilmselt võttis sekundi murdosa, aga mulle näis see toimuvat nagu aegluubis. Nagu arvutimängus „Max Pain“, kui lülitad sisse aeglustuse. Jõudsin õhus kägarasse tõmmata, ümber pöörata, õla peale maandudes tagurpidi kukerpalli teha, katsin pea kätega ja jäin plahvatust ootama. Miin vihises üle ja maandus nõlva all. Sellele järgnes kohe teine. Paari sellise seeria järel jäi kõik vaikseks, mina lebasin maas ja tahtsin oma lampi laiaks istuda. Rahunenud ja kogudes tahtejõu kokku - lülitasin lambi välja, tõusin ja virutasin ta vastu maad. Olin enda peale tohutult vihane, et säärase lollusega hakkama sain ja ennem lambiga vilgutasin. Jõudsin oma varjualusesse, vestlesin veidi Timuriga, katsime end siis kahe magamiskotiga, kaelustasime ja proovisime magama jääda. Magada õnnestus vaid poole tunni kaupa, kuna külili pikkalt ei lama, pidime pidevalt külge vahetama ja magamiskottide laius ei võimaldanud selili magada. Väga külm oli ka, nii et minusugust 28 aastast ei seganud põrmugi teise täiskasvanud mehe embuses tukkumine.
Nii kui koitma hakkas jooksid kõik oma pesadest välja ja künka nõlva alla lõket tegema. Kui olime kõhtu varju saanud, istusime kuumad kohikruusid käes ja arutasime möödunud ööst, siis oli juba kõigil mille üle irvitada, alates minu vaesest taskulambist ja lõpetades öiste kallistamistega magamispesades...
Manus:
Poisu ja Timur Kõrgendik 17.jpg
Poisu ja Timur Kõrgendik 17.jpg [ 81.21 KB | Vaadatud 3002 korda ]

Ärgates olime jätnud mäeharjale ainult vaatlejad ja kõik poisid kogunesid nõlva alla lõkke ümber. Jõime teed, kohvi, soojendasime. Planeerisime algavale päevale kindlustustöid ja kuidas paremini isikkoosseisu paigutada. Kui hommikune kohvi-aeg läbi sai, asusid kõik tegutsema. Sel ajal kui poisid nägid põrguliku vaeva külmunud maapinna kaevamisel, võtsin mina ühendust staabiga. Täpsustasin tugevdusrühma ja varustuse saabumise aega. Me olime ju valmistunud vaid üheks ööpäevaks ja toitu oli kaasas kaheks söömakorraks ning vesi hakkas lõppema. Selgeid vastuseid ma ei saanud, ainult umbmääraseid lubadusi. Meie baasist lennuväljani oli 10 – 15km ja komandör ei suutnud kuidagi lahendada proviandi kohalevedamise küsimust. Ühesõnaga – Armee. Nii läks päev päeva järel ja hommikusöögist kuulsime vaid raadio kaudu. Kolmandal päeval sai minu staabi-raadio aku tühjaks, „Javal“ oli veel akut 10%. Olukord hakkas kurjaks minema ja pinged kuhjusid. Poisid ähvardasid minema minna, kuna me oleks suutnud seal vastu pidada vast veel päeva ja siis oleks meie võitlusvõime hakanud langema pigem minutite kui tundidega. Olime nagu hüljatud kassirojud. Kutid hakkasid peale käima, et tuleb lahkuda, muidu me kõngeme külma ja nälja kätte.
Manus:
Vest on öö jooksul jäätunud.jpg
Vest on öö jooksul jäätunud.jpg [ 277.44 KB | Vaadatud 3002 korda ]

Siis nägime kauguses BTR -i ja meeleolu käks rõõmsamaks, kuigi olime nagu orastel – polnud selge, kas meie või vaenlase oma. Olime ilma kaardi ja igasuguse informatsioonita. Lühidalt olime jäetud omapäi ja saime ainult ise otsustada, keda ligi lasta, ja kellel tina anda. Lähenev soomuk paisits mulle tuttav ja ma ei eksinud – see oli 74. luurepataljon. Kuigi me jõudsime nendega suhelda äärmiselt lühidalt, said nad mulle kiiresti kuidagi eriti omaseks. Sõitsid ligi, tervitasime üksteist. Nad ei olnud tulnud tühjade kätega – tõid generaatori, veidi kütust ja süüa-juua. Vestlesime, nad küsisid asjalikult, mis meil veel vaja ja tõid meile paari päeva pärast sooja aluspesu, mille Dnepropetrovski vabatahtlikud tüdrukud olid kiiresti organiseerinud. Pärast külaskäiku läksid poisid veidi positiivsemaks, aga seda ei jagunud kauaks. Hirmus külm ja hüljatuse tunne toitsid endiselt trotsi. 10 või 14 päeva pärast, täpselt ei mäleta enam, saatsin eetrisse ultimaatumi. Kui nad ei täida oma lubadust, ei saada vahetust, siis me eeloleval ööl hülgame positsioonid ja läheme ise üle miinivälja tagasi. Arusaadav, et keegi poleks tegelikult lahkunud, aga oli vaja staapi veidi raputada ja sundida neid mõtlema. Komandör tuli 5 minuti pärast uuesti kuuldele ja lubas, et järgmisel päeval tuleb toetusgrupp, söök-jook ja kütus. Ning veel lubas et lähipäevil organiseeritakse rotatsioon. See rahustas meid veidi ja meil jäi kannatada veel üks põrgulik öö. Alates meie saabumisest tulistati meid igal ööl ja mõnikord ka päevasel ajal. Tundus nagu oleks nad tahtnud selle künka maatasa pommitada. Mulda ja pori olid kõik kohad täis – kõrvad, aluspesu, hirm ajas higistama ja see muld sööbis naha pooridesse. Pesime ennast niiskete salvrätikutega, aga see aitas vaid veidi silmi puhastada. No nüüd ma siiski liialdan – tegelikult oli salfakatest kõvasti abi, aga isegi neid oli meil vähe. Saabunud öö oli eriti aktiivne,aga meie suurtükivägi surus vastase suurtükiväe iga kord kiiresti maha. Ilmselt nad said kusagilt mingeid luureandmeid ja töötasid väga efektiivselt. Nii kui tuli mõni miinipilduja lask või lasi Grad, meie omad reageerisid kohe kiiresti ja ei võimaldanud vastsel pikalt jätkata. Hommikul kuulsime, et suurtükivägi oli kõvasti kasuliku korda saatnud, purustas palju vastase tehnikat ja mis peamine - haavas „Givit“ ja 15 tema lähikondlast. Separid palusid samal päeval vaherahu, et oma haavatuid minema vedada ja meie väejuhatus nõustus sellega, austades sõjapidamise tavasid. Sel ajal saabuski meile kellegi noore leitnandi juhtimisel 10 meheline tugigrupp.
Manus:
93.Br 3.Roodu 3.rühm. Kõrgendik 17. Poisu seisab, Vasakult esimene. Tõenäoliselt Java seisab vasakult teine.jpg
93.Br 3.Roodu 3.rühm. Kõrgendik 17. Poisu seisab, Vasakult esimene. Tõenäoliselt Java seisab vasakult teine.jpg [ 224.39 KB | Vaadatud 3002 korda ]
Kuni vaherahu kestis said nad rahulikult hakata end sisse seada. Päev oli päikseline ja soojendas meil rõõmsalt nägusid, tulistamise ja plahvatuste puudumine tekitasid mõnuse enesetunde. Istusime lõkke ääres, nautides päikest ja juues naeratades kohvi, soe tuuliil sais mul tukka. Meie juures istusid kaks 74. luurepati meest. Heitsime kuuma kohvi juues nalja ja loopisime oksi lõkkesse. Järsku kuulsime kahte ebamäärast ja nõrka vilinat, aga keegi ei liigutanud, sest teadsime heli järgi, et miinid ei kuku meie peale. Kuskil 50 meetri kaugusel toimuski kaks plahvatust, ja poisid kõik jooksid seejärel üles oma positsioonidele. Mina jäin koos kahe külalisega alla ja võtsin ühendust staabiga ning kandsin olukorrast ette. Samal ajal kuulsin veel kahte lasku, vilinat ja plahvatusi. Seekord olid plahvatused päris kõrval ja kuulsin karjumist - „haavatud“!!!. Tõstsin pea taeva poole, et korra veel hingata sügavalt sisse ja imetleda päikese käes säravat sinist taevast, aga päikest ei olnud enam näha. Kogu taevas täitus kiiresti pilvedega ja koos päikesega kadus ka minu naeratus. Dekoratsioonid vahetusid hetkega ja andsid selgelt mõista, et end lõdvaks lasta ei tohi. Justkui nagu keegi oleks hoiatanud – pea meeles sa oled endiselt sõjas. Seegi hetk kestis vaid sekundi murdosa, aga mõnikord võib tunduda nagu kestaks see sada aastat ja sa jätad meelde iga viimase kui detaili mis su ümber on. Kõik aeglustub sellepärast, et su aju töötab tohutu kiiresti ja ka sa ise pead äärmiselt kiiresti ja läbimõeldult tegutsema. Me kolmekesi jooksime appi ja nägime viit inimest haavatuna. Noor ohvitser lebas maas ja oli saanud haavata neerudesse. Vaatasime ta üle, sidusime ja katsime soomusvestiga. Leitnant oli veel täitsa poisiohtu, oli näost valge ja küsis pidevalt, et kas ta jääb elama. Rahustasime teda nagu saime ja otsustasime, et tegemist on raskesti haavatuga, keda on vaja koheselt evakueerida. Kui olime temaga lõpetanud siis poisid jooksid järgmist haavatut siduma. Pöörasin sel hetkel ringi vaatame ja nägin meest, kes viimast jõudu kokku võttes lähemale roomas. Jooksin kiiresti tema juurde ja küsisin, mis tal viga on ja kuhu ta on haavatud. Ta pidas mehiselt vastu. Tuvastasime koos, et tal on 5 killuhaava – ühes jalas kaks, teises jalas üks ja kummaski käes üks. Lõikasin tal püksid lõhki ja sidusin haavu, kuni sain aru et mul pinte otsa. Hakkasin karjuma, et keegi mulle ülalt uue esmaabipaki viskaks, aga keegi ei kippunud oma pesadest välja ronima, kuna miine sadas ikka veel kaela. Need langesid kaootiliselt ümberringi, aga ma ei suutnud sel hetkel miinidele tähelepanu pöörata. Saades aru, et selles kõrgendiku lõigus ma abi ei saa, hakkasin piki nõlva edasi jooksma ja karjusin oma sõbrale Timur Alievile, et ta võtaks mu kotist tagavara-apteegi. Ta reageeriski kiiresti ja heitis apteegi alla, ning lisaks veel viskas enda oma. Selle viskas ta muidugi täiesti ilmaasjata, sest kui nüüd tema oleks haavata saanud, siis poleks tal enda jaoks enam midagi jäänud. No persse sellega, haarasin apteegid ja jooksin tagasi. Haavu sidudes proovisin jätkuvalt staabiga ühendust saada ja jälgida, mis ümberringi toimub. Miinid tabasid küngast ja väikesed pinnasetükid sadasid pähe ja mõnikord ka näkku, nii et tuli silmi puhastada. Paar korda pidime koos haavatuga ninapidi mulda heitma, aga see oli tühiasi. Meedikud olid juba teel ja mina lõpetasin haavatu sidumise. Tõusin püsti ja hakkasin otsima kas on veel kedagi vaja aidata. Märkasin kutti, kes liikus minu poole ja hoidis üht kätt teisega üleval, astus pehme sammuga, kõikus ühele ja teisele poole. Nägin et tal oli kaks sõrme otsast rebitud ja kolmas rippus naharibade küljes. Olukord nägi välja nagu zombi-filmis. Purustatud sõrmede jäänused ja veri katsid ta nägu, ning see vapustas mind veelgi rohkem. Sidusin poisi käe kinni, siis kogusime kõik haavatud ühte kohta ja valmistusime evakueerimiseks.
Kaugelt nägime Urali ja meedikute masinat meie poole kihutamas. Saatsin neile poisid vastu kanderaame tooma. Masinad peatusid ja meeskonnad hakkasid just välja hüppama, kui kärgatas järjekordne plahvatus. Poisid kes olid kanderaamide järgi jooksnud, tulid tagasi ja teatasid, et miin oli nende kõrvale kukkunud ja neil on uued haavatud. Andsin korralduse tõsta seotud haavatud kanderaamidele ja viia masinate juurde, ise jooksin nendega kaasa. Miin oli kukkunud kahe masina vahele ja haavatuid oli 4. Hakkasin raskematest peale – sõjaväemeedik oli saanud kubemest haavata ja kild oli purustanud kas arteri või veeni. Aega uurida ei olnud, panin žguti ja surusin oma põlve talle kõigest jõust kubemepiirkonda, et veidigi verejooksu peatada. Verd oli palju ja aega vähe. Žgutt sai verejooksu kuidagi pidama, kuigi seda paigutada oli sellesse piirkonda äärmiselt raske. Tal oli veel kaks sõrme otsast, aga sellega tegeles keegi teine. See ei olnud enam nii oluline, kuna kõrval oli veel paar haavatut. Mäletan et Urali juhil oli rindkere kahest killust läbi puuritud. Kontrollisin, et tal ei oleks õhkrinda. Ta pidas vapralt vastu ja tuletas kogu aeg meelde viinapudelit, mis tal istme alla mustadeks päevadeks oli peidetud. Tema järel ma keskendusin järgmise kriitilise haavatu peale, kellega juba tegeleti. Lõkasime verised püksid lahti ja nägin, et tal oli kild säärest läbi lennanud ja seal oli suur auk, millest paistsid luud ja kõõlused. Sattusin segadusse, aga meid hakkas juhendama too haavadud meedik, kes käskis võtta oma kotist Celoxit (militaarias ja ka mujal kasutatav efektiivne vahend verejooksude peatamiseks - Avatar) Pidime puistama ja määrima seda igale poole haava sisse. Hakkasin kogu sellest tõmblemisest füüsilisel ja moraalselt väsima, käed värisesid üleelatust ja esimese paki sisu läks laiali maha. Jumal tänatud, et seal oli veel mehi ümber, kes suutsid selle operatsiooni lõpetada. Lõpetasin haavatutega tegelemise ja hakkasin organiseerima kandmist ja evakueerimist. Kuna Urali juht oli juba haavatud, siis leidsin uue juhi, istusin ise kõrvale ja kihutasime täiskiirusel tagasi. Kuni sõitsime, andsin raadio teel teada palju meil haavatuid, palju raskelt ja mis tüüpi vigastused. Meedikud ootasid meid, eriti meenub Roma, keda kutsiti „Disk“. Kõige hulljulgem arst, keda olen kohanud. Kihutades jõudsime tee peal järele Žigulile, mis tuli Peski poolt ja oli koormatud rämpsuga. Kakerdas meil ees ja ei lasknud mööda. Mida iganes me ka tegime, andsime signaali, karjusime - ta ei teinud märkamagi. Iga sekund oli arvel. Ma ei pidanud vastu, emaldasin kaitseriivi ja torkasin automaadi aknast välja ning hakkasin õhku tulistama. Plaanisin järgmiseks hakata kummidesse tulistama, aga jõudsime juba meie kontrollpostini. Kutid seal reageerisid kiiresti, peatasid tolle masina ja ajasid tee äärde. Tonenkojes laadisime haavatud maha ja ma läksin pärast paarinädalast vaheaega taas meie farmi-baasi.
Seal sõin, jõin... Ja seal sain lõpuks teada, et sel ajal, kui ma haavatuid sidusin ja karjusin et mulle esmaabipakke juurde visataks, jooksis Valera Berdjakov „Java“ parajasti apteegiga minu juurde kui miin ta tappis. Lõhkes kõrval ja üks kild rebis lõua küljest ning teine sattus kõhtu. Minu ja teiste minu rühma poiste arvates hukkus ta kangelasena.
Kõik haavatud keda me tol päeval päästsime, jäid ellu. Leitnandil eemaldati neer, ja kuttidel on paar sõrme puudu. Peaasi et kõik on elus.
Me ei unusta Valera Berdjakov „Javat“!!!

_________________
Ceterum Censeo Russiam Esse Delendam


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 1037 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1 ... 31, 32, 33, 34, 35, 36, 37 ... 70  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: surm ja 17 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt