Re: Afganistan
Postitatud: 31 Jaan, 2019 19:53
Postitas ruger
USA president Trump lubab Afganistanist väed ära tuua, kui Talibaniga rahuleping sõlmitakse.
US will bring troops home from #Afghanistan if there's a peace deal with #Taliban, @POTUS tells reporters.
https://twitter.com/W7VOA/status/1091025008795836423
Re: Afganistan
Postitatud: 31 Jaan, 2019 23:10
Postitas nimetu
USA president Trump lubab Afganistanist väed ära tuua, kui Talibaniga rahuleping sõlmitakse.
Trump teeb täpselt sama viga mille eest ta Obamat on teravalt kritiseerinud. Nimelt signaliseeris Obama juba varakult vägede välja tõmbamise, mis siis pani terroristid vaiksele ooterežiimile, et USA rahulikult ära koliks. Siis kui väed läinud, hakati veel kõvemini mürgeldama kui eales varem.
Lihtsalt selline naljakas paralleel.
Re: Afganistan
Postitatud: 01 Veebr, 2019 2:09
Postitas Troll
No mis teha, kui mõnel kanal on hädasti vaja juba enne munemist üle ilma kaagutada!
Re: Afganistan
Postitatud: 02 Veebr, 2019 18:11
Postitas kalvis
Praegu neelab Afganistan USA rahakotist ikka suuri summasi, kasu peaaegu polegi.
Isegi valitsusala tegelased tahavad et USA lahkuks, rääkimatta litrahvast. Tõesti, milleks seal veel olla. Selge on see, et peale USA lahkumist läheb korralikuks verevalamiseks kus Taliban võib õnnestunult praeguse valitsuse kukutada (kindel see pole kuid tegu on suures osas teovõimetuse musternäidisega) ja kõik need häälekalt USA lahkumist nõudnud kohalikud satuvad pealõikusele, justnimelt liigse USA sõbralikkuse pärast. Oidu pole sealsetel karvavõrdki. Targemad kasvatavad habemeid või üritavad ruttu EL jõuda teed valimatta.
USA huvitab tõesti vaid, et Taliban terroriste ei koolitaks ega teele saada. Praeguste mitmete valitsustegelaste käed on sama verised kui Talibanil ning suutmatus riiki juhtida väiksem kui Talibani välikomandöril. Taliban võib lubada kõike ja pärast ikka terroriga tegeleda. Nende habemikkude lubadused ei maksa ju midagi.
Re: Afganistan
Postitatud: 03 Veebr, 2019 14:21
Postitas Martin Peeter
Ma arvan, et parim, mida teha saab, oleks käituda ratsionaalselt. Läbirääkimised puštude seas populaarse Talibaniga ei anna tõesti suurt midagi. Mis tagab, et nad sõna peavad? Mitte miski.
Esimene, mida teha, peaks olema see, et kellelegi ei jäetaks illusiooni, et neid ootab asüül kusagil Euroopas või Ameerikas. Ei - tuleb luua selge arusaamine, et jääb üle vaid võidelda ja surra. Teiseks tuleks relvastada teised rahvad ja puštunitelt relvad ära korjata - mitte tekitada olukorda, kus taliibid võtavad üle ka praeguse "armee" relvad.
Kolmandaks tuleks Pakistan reaalselt majanduslikult vastutama panna, kui Taliban edeneb ja võidab. Inda kindlasti toetaks.
Siis võib uttu tõmmata.
Praegu aga liigutakse selles suunas, et taliibid taastavad oma võimu ja sunnivad kõik ülejäänud asüüli. Lisaks kaasneb Läänemaailmale nagu Süüriaski väga halb liitlaste mahamüümise kuvand. Sest Põhjaliidu tadžikid ja usbekid olid ikkagi koalitsiooni liitlased, kelle abil Taliban purustati. Samuti on sealt sel juhul tulemas vähemalt paar miljonit põgenikku. Aga võib-olla Trumpi administratsioon selle kõigega ongi juba arvestanud ja tahab riigi Talibanile üle anda garantii vastu, et riigi territooriumilt lüüakse välja ISIS ning sealt ei tule kunagi rünnakut USA vastu? Kuid ikkagi - kus on garantiid?
See praegune keskvõim ja sõjavägi on nii kunstlikud moodustised, et tuleks kiirelt likvideerida. Panustada saab vaid neile sidemetele, mis seal riigis toimivad - perekonna ja hõimusuhetele. Võimalik, et isegi riik de facto jagada. Sõnades on nad tegelikult väga ühtse riigi poolt, aga kuningat (kes võinuks olla ühendaja) tagasi ei nõutud, tegelikkuses on nad seal omavahel täielikult lõhki.
https://etv2.err.ee/899340/afganistan-l ... ttetu-soda
Re: Afganistan
Postitatud: 15 Veebr, 2019 9:27
Postitas PaganHorde
https://www.postimees.ee/6523746/kahe-a ... meenutused
Pm ka
Südames tahaksin ma ka Eesti tänaste veteranidega suhestuda, aga poliitiliselt ja Eesti Vabariigi seisukohalt mitte mingil juhul. Me tõmbaksime niimoodi kogu tänasele veteranide liikumisele selle nõukogude sopa kaasa. Nõukogude Liidu õiglusjärglane Venemaa ei toeta Afganistanis sõdinuid mitte mingil moel, neil on täiesti ükskõik.
Ja kui ma kuulen kedagi rääkimas «heast nõukogude ajast», siis on need inimesed ilmselt dementsed ja ei mäleta mitte midagi.
https://www.postimees.ee/6523598/afgani ... tanutunnet
Re: Afganistan
Postitatud: 15 Veebr, 2019 9:43
Postitas Svejk
Hea meelega loeks, aga näe - tasuline teine....
:
Afganistani põrgust pääsenud kaks eestlast meenutavad hirmu, nälga ja «suurt tänutunnet»
https://www.postimees.ee/6523598/afgani ... 8exMwS_-LQ
15. veebruaril 1989 hüppas 45-aastane kindralleitnant Boriss Gromov maha viimaselt Afganistanist lahkunud Nõukogude armee soomukilt ja marssis mööda Amudarja jõe Rahvaste Sõpruse raudsilda Usbekistani poolele, et kanda ette vägede edukast väljaviimisest. Mõni soomuk eespool lahkus sellest võõrast sõjast ka viimane eestlane.
Paar kuud varem andis kindral Gromov pressikonverentsi, kus kinnitas, et Nõukogude vägede väljaviimine ei ole lüüasaamine selles enam kui üheksa aastat kestnud sõjas. «Mitte ükski meie väeüksus, ka kõige väiksem, pole mitte kunagi taganenud. Sellepärast ei saa rääkida lüüasaamisest,» kinnitas kindral Kabulis ajakirjanikele. Gromov valetas.
Re: Afganistan
Postitatud: 15 Veebr, 2019 16:22
Postitas Troll
Afganistani põrgust pääsenud kaks eestlast meenutavad hirmu, nälga ja «suurt tänutunnet»
Üheksa aastat kestnud sõda nõudis 16 eestlase elu
Ainar Ruussaar erikorrespondent
15. veebruar 2019, 0:01
Enam kui üheksa aastat väldanud sõjas langes 36 Eestis pärit meest.
Ametlikel andmetel langes NSVLi poolel ligi 14 000 meest.
Aastatel 2003–2014 langes Afganistanis üheksa Eesti kaitseväelast.
15. veebruaril 1989 hüppas 45-aastane kindralleitnant Boriss Gromov maha viimaselt Afganistanist lahkunud Nõukogude armee soomukilt ja marssis mööda Amudarja jõe Rahvaste Sõpruse raudsilda Usbekistani poolele, et kanda ette vägede edukast väljaviimisest. Mõni soomuk eespool lahkus sellest võõrast sõjast ka viimane eestlane.
Paar kuud varem andis kindral Gromov pressikonverentsi, kus kinnitas, et Nõukogude vägede väljaviimine ei ole lüüasaamine selles enam kui üheksa aastat kestnud sõjas. «Mitte ükski meie väeüksus, ka kõige väiksem, pole mitte kunagi taganenud. Sellepärast ei saa rääkida lüüasaamisest,» kinnitas kindral Kabulis ajakirjanikele. Gromov valetas.
Nõukogude armee sai valusalt lüüa juba Afganistani sissetungimise esimesel päeval 25. detsembril 1979, mil Kabulis maandunud transpordilennuk Il-86 põrkas vastu mäekülge. Selles lennukis oli ka eestlasest eriüksuslane Aarne Vinni, esimene Afganistanis surma saanud eestlane.
1982. aasta novembris sõitis Nõukogude armee sõjaväekolonn kellegi «targal juhtimisel» mitme kilomeetri pikkusesse Salangi mäekuru tunnelisse, mille sisse- ja väljapääsud olid kindlustamata. Afganistani vastupanuliikujad mudžahiidid lõhkasid mõlemad tunneli avad ning kolonn jäi lõksu. Kuna soomukite ja veoautode mootorid töötasid, suri selles ilma ühegi lasuta lahingus 176 sõjaväelast. Nende hulgas oli ka eestlane Raivo Vaarpuu, nagu on välja selgitanud ajaloolane Küllo Arjakas.
Valeotsused, hirm, nälg ja külm
1985–1986 Afganistanis luurerühmas ja hiljem eriüksuses koos teeninud Alar Nigul ja Heiki Lipand mäletavad oma teenistusest korduvalt ette tulnud komandöride peataolekut ja ohvreid nõudnud valeotsuseid, mida saatsid sõdureid vaevanud nälja- ja külmatunne, suvekuudel tappev palavus ning haigused.
Nigul meenutab esimest öist väljasõitu oma luurerühmaga 1985. aasta veebruaris. «Oli kohutavalt külm, aga mingeid sooje riideid meil ei olnud. Mul oli kerge vatijope, üks kinnas oli ära varastatud ja käsi paljas, peas oli suvine panama, mis kõrvu ei katnud. Sellise varustusega lamasime me öö otsa külmal maapinnal ja vahtisime ühte punkti. Meil polnud mingit kogemust ja hirm oli kohutavalt suur,» räägib Nigul. Tema sõnul ei antud neile kunagi olulist infot selle kohta, millise ülesandega ja kuhu luurerühm saadetakse.
«Esimese operatsiooni hommikul päikesetõusu ajal märkasin koos eestlasest paarilise Andrusega, et meile läheneb rühm inimesi. Komandör püüdis raadio teel tulutult teada saada, kellega on tegemist. Minul oli kuulipilduja RPK, Andrusel snaiprirelv. Salk tuli üha lähemale ja ma seadsin endale maastikul mõttelise piiri, et kui nad selle ületavad, siis avan ilma käskluseta tule,» mäletab Nigul.
Viimasel hetkel märkas tema eestlasest paarimees Andrus läbi snaiprirelva optilise sihiku, et läheneva salga mundritel olid punast värvi lõkmed. Selgus, et tegemist oli nende oma polgu luurerooduga, kelle seal paiknemisest polnud varitsusse saadetud sama üksuse luurajatel aimugi.
Soomustransportööri juhtinud Lipand meenutab, kuidas nad piirasid sisse ühe kišlaki (küla – toim), kus oli väidetavalt varjunud vastase relvarühmitus, kuid said hoopis omade käest koslepi.
«Meie olime ühel pool küla, teisel pool olid veoautodele paigutatud maa-maa raketitõrjekompleksid. Rahulikud elanikud tulid külast välja ja siis hakkasid raketikandjad tuld andma, aga otse meie pihta. Ma nägin, kuidas raketid plahvatasid 50 meetri kaugusel meie masinatest eespool. Järgmine kogupauk tuli juba lähemale ja komandör andis käsu liikuda masinatega 50 meetrit tagasi. Aga eespool kaevikutes olid luurerühma sõdurid ja kaks meest said pihta. Üks sai otsetabamuse,» räägib Lipand.
Imekombel pääses Nigul allatulistatud kopterist ja ka Herati linnas toimunud lahingust, milles mudžahiidid purustasid mitu Nõukogude tanki. «Selle ühe reidi ajal sai surma 12 ja haavata 38 sõdurit. Seal tuuseldati meid ikka kõvasti,» ütleb Nigul.
Lipandi sõnul sai Afganistanis kogeda kõike. «Miini otsa sõitnud soomustransportööri meeskonda oli muidugi valus vaadata. Mingil hetkel jõudis reaalsus kohale. Ükskord seisime mäe otsas ja nautisime ilusat vaadet, kui üks meie omadest võttis õlast kinni. Sai kuulitabamuse,» meenutab Lipand. Ta sõitis ka ise soomukiga miini otsa, kuid sai õnnekombel vaid kergelt põrutada.
Lipand väidab, et tema teenistus soomukijuhina oli lihtsam kui Alar Nigulil ja teistel, kes käisid mägedes luureretkedel. «Mina ootasin neid soomukis, kus oli alati olemas näiteks vesi. Oli juhus, kus luurerühmale öeldi suvel palaval ajal, et neile tullakse hommikul kell kaheksa järele, ja nad jõid kogu veetagavara ära, kuid helikopterid ei saanud välja lennata ja järele saadeti autod, mis jõudsid sinna 12 tunni pärast. Need sõdurid olid päev otsa lõõskava päikese käes ilma tilga veeta,» kõneleb ta.
Nigul ei saanud Afganistanis kordagi pihta, kuid kaotas nii mõnegi hea sõbra. Lipandil vedas vähem, tema sai vahetult enne teenistuse lõppu kuuli jalga ja seda mitte vastase, vaid automaadiga mänginud teenistuskaaslase käest.
Raskelt tulnud lõpp
Nõukogude Liitu muutma asunud peasekretär Mihhail Gorbatšov ei suutnud Afganistanist väljatulemise otsust aastaid langetada. Ühelt poolt kartis ta vanameelsete rünnakut ja avalikku arvamust, sest vägede väljaviimist oleks tõlgendatud kaotusena. Pealegi oli ta pantvang Afganistani sõjaga seotud korrumpeerunud kindralite ja kõrgemate ohvitseride käes, kes seal relvade ja narkootikumidega äri tehes miljoneid teenisid. Teiselt poolt vajas lagunev impeerium lääne toetust ja eelkõige survestasid Nõukogude Liitu sõda Afganistanis lõpetama Ameerika Ühendriigid.
Nõukogude Liidu endine välisminister Eduard Ševardnadze kirjutab mälestustes, et 1985. aasta detsembris rääkis Gorbatšov tollase Afganistani juhtide Babrak Karmali ja Muhammad Nadžibullaga kohtudes vägede väljaviimisest. «Meie armee tõmbub tagasi, anname teie käsutusse nii palju relvi, kui tahate, anname teile kõik, et saaksite võidelda,» olevat peasekretär öelnud. Paraku ei juhtunud midagi.
1986. aasta alguses toimunud kommunistliku partei 27. kongressil pillas peasekretär Gorbatšov pikas ettekandes vaid ühe lause: «Me soovime, et lähemas tulevikus pöörduks meie Afganistanis paiknev armee tagasi kodumaale.» Midagi ei juhtunud.
Alles 1988. aastal suutsid lääneriigid viia ÜRO niikaugele, et Genfis sõlmiti relvarahu ning sama aasta mais alustas Nõukogude Liit vägede väljaviimist. Üheksa kuuga toodi koju tagasi üle 100 000 sõjaväelase.
Nigul ja Lipand väidavad, et 15. veebruar 1989, mil viimane Nõukogude soomuk Afganistanist lahkus, ei jätnud neisse mingeid tundeid.
«Ütlen ausalt, et Afganistanist tagasi tulles ma öösel üles ei ärganud ja närvivapustust ei olnud. Üks sõber kord ütles küll, et pole nagu päris see. Praegu ma ei mäleta, et viimase väekolonni lahkumine Afganistani pinnalt oleks minus mingeid tundeid tekitanud,» sõnab Lipand.
Nigul kinnitab sama. «Vägede Afganistanist väljaviimisest 30 aastat tagasi ma erilist emotsiooni ei mäleta. Ei olnud rõõmu ega viha. Mitte midagi ei olnud,» ütleb ta. Niguli sõnul oli ta Afganistanist tagasi koju jõudes mõnda aega pinges.
«1986 oli hästi külm sügis. Ükskord ootasin koos emaga varahommikul bussi, et Tartusse sõita, ja äkki hakkasid aiateibad külma käes paukuma. Ma viskasin ennast vaistlikult bussijaama lagunenud putka taha pikali maha, ema oli täiesti šokis. Külma käes paukuva aiateiba heli on selline terav plaks, täpselt nagu sinu suunas tehtud lask,» räägib Nigul. «Hirm oli ka selle ees, et kui peaks minema kellegagi mingil põhjusel kakluseks, siis võin kasutada mõnd eluohtlikku võtet. Afganistanis õppisime ju ikkagi inimesi tapma.»
Teine Afganistani sõda
Teist korda alustasid eestlased teenistust Afganistanis 2003. aasta kevadel koos liitlasvägedega operatsioonil «Kestev vabadus» (ingl «Enduring Freedom»). Esimene sinna saadetud üksus koosnes kuuest demineerijast, kuid kokku teenis aastatel 2003–2014 Afganistanis sadu Eesti kaitseväelasi, kes tegutsesid peamiselt koos Ameerika Ühendriikide ja Briti sõjaväelastega.
Need kaks sõda erinesid teineteisest palju, ehkki ohvreid nõudsid mõlemad. Teise Afganistani operatsiooni ajal oli tegemist tänapäevase sõjaga, mida iseloomustasid moodsad relvad ja korralik logistika.
Erinevalt Nõukogude invasiooniga sunniviisiliselt võõrasse sõtta saadetud meestest ei ohusta praegusi ajateenijaid võimalus, et neid lähetataks väljapoole Eestimaa piire. Välismissioonidel osalevad vaid elukutselised kaitseväelased, nii mehed kui naised.
Muljet avaldav on ka see, et Afganistanis aastail 2003–2014 teeninud ühte sõjaväelast toetas kohapeal kuni seitse logistikut: kes valmistas süüa, kes pesi pesu, kes remontis tehnikat, kes andis arstiabi, kes tagas side ja internetiühenduse.
Lõuna-Afganistanis asunud liitlasvägede suurimas sõjaväebaasis Camp Bastionis oli sõjaväelastele avatud hiiglaslik söökla, kus pakuti Rootsi laua stiilis hõrgutisi. Seal olid esindatud Aasia, Ameerika ja Euroopa köök.
Kaitseväelaste varustus oli korralik ja kõik võisid seda soovi korral sõjaväepoodides täiendada. Eestlased ehitasid Camp Bastionisse ka Soome sauna, mis muutus teiste riikide sõjaväelaste hulgas ülipopulaarseks. Muidugi kehtis baasis kuiv seadus, kuid leili kõrvale sai osta alkoholivaba õlut. Baasis oli ka mitu pitsarestorani.
Ainus, mis Afganistani aastatel 1979–1989 ja 2003–2014 ühendas, oli see, et kuul, miin ja mürsk olid ühtviisi ohtlikud.
Afganistani sõda arvudes
Ajaloolase Küllo Arjaka uurimistöö järgi saatis Nõukogude Liit aastatel 1979–1989 Afganistani 1652 toonasest Eesti NSVst pärit kutsealust. Enam kui üheksa aastat väldanud sõjas langes 36 Eestist pärit meest, neist 16 eestlast.
NSV Liidu kaitseministeeriumi ametlikel andmetel teenis 25. detsembrist 1979 kuni 15. veebruarini 1989 Afganistanis 546 255 inimest, neist langes 13 833 ja sai haavata 49 985 sõjaväelast. Invaliidistus 6669 inimest, 330 jäi teadmata kadunuks.
Ordeneid ja medaleid sai üle 200 000 inimese, 71 pälvis Nõukogude Liidu kangelase kuldtähe.
Aastatel 2003–2014 langes Afganistanis üheksa Eesti kaitseväelast.
Re: Afganistan
Postitatud: 15 Veebr, 2019 16:56
Postitas Lemet
Ruussaar on alla käinud...ligi 14 000 meest vrs 15 052 погибших, 53 753 раненых, 417 пропавших без вести...Il-86 vrs Il-76...võiks natukenegi kontrollida, mida kirjutab. Neljas võim, my ass...
Re: Afganistan
Postitatud: 26 Veebr, 2019 17:18
Postitas kuido20
Eestlased olid Afghanistanis tasemel aga mis seal pärast saab on segane. Vaadaku ise kuidas hakkama saavad, peaasi, et teisi ei segaks.
Laaneots, Luga, Sildam & Co raadios
https://vikerraadio.err.ee/909744/valis ... unagi-rahu