Walter2 kirjutas:
Mu isal on koertega seoses mingi täiesti eriline suhe - ma pole näinud koera, kellega ta poleks suutnud sõbraks saada maks. paari minuti jooksul (no ok, treenitud eriteenistuse penid jätame kõrvale - vahest oleksid ka need aga kogemusi pole) ja neid penisid on olnud ikka kümneid kui mitte sadu. Küsisisin ka korra kuidas sa seda teed ja tehnika olevat väga lihtne - kõigepealt silmside ja siis käsi ette nii et koer saab su üle nuusutada. Tähtis on et silmside peab olema pidev. Kui koer on su üle nuusutanud ja sa ei väljenda ta suhtes äkilisust ja agressiivsuse märke siis võid talle julgelt käe külge panna ja üle silitada. Täiesti tundmatud lõrisevad rotveilerid ja kaukaaslased kellest tahaks esimese emotsioniga eemale hoida on nii "ära kodustatud", kas on mängus ka mingi indiviidi eripära ei tea aga huvitav nähtus mu jaoks igatahes.
Minumeelest on samuti õige lasta koeral end korraks nuusutada. Aga mitte nuuskida ja mitte selja tagant. Eelmisel aastal tulid uued naabrid , mingine üleni valge ja punaste silmadega koer oli neil ka peres (mitte nn "sigakoer" , seda ma tean näo järgi) Ükspäev oligi nii, et vantsisin trepist üles ja kuskilt ülevalt kostis vihast haukumist ja lõrinat. Läksin edasi ja naaber oli end trepinurka kortsu urunud, elajas lühikese rihma otsas, et jumala eest kallale ei tuleks. Läksin mööda ja surusin koerale peopesa korraks vastu nina. Sõrmed ülespidi, sest siis on elukal väga ebamugav hammustada ja ta peaks oma peakolu kõigepealt 90 kraadi võrra pöörama. Ei jäänud temaga mingit sõprust sobitama ja polnud vajagi. Järgmisel korral kui jälle trepikojas kokku juhtusime vahtis mind vaikides nagu lilleklumpi ja mõtles oma koeramõtteid. Seevastu teise naabri koer keda ma kunagi näinud pole teeb iga kord korteris lärmi kui ma ta ukse tagant jalgu lohistades mööda lähen.
Paar sõna võib samuti koerale poetada, sest nagu siin ennistki mainitud - nad vist ikka aru saavad aga vastu vaielda ei oska. Üks kord on meelde jäänud kui läksin Tallinki laeva peale et Soome sõita. Jalakäijad lähevad laevale mööda pikka koridori ja kuskil keskel oli narkokoer tervelt kahe koerajuhiga. Koer oleks nagu oodanud ja hakkas mind nuuskima ja saba liputama. Koerajuhid ütlesid , et narko see küll pole. Ma pakkusin, et võib-olla tahab suitsuvorsti üle lüüa, aga vorsti puhul nende koer niimoodi ei tegevat. Pärast seletasid teadjamad, et ilmselt tundis teise koera lõhna kui olid kedagi varem kõrva tagant süganud kuid see selleks.
Ma võtsin looma manitseda, et natuke kiiremini võiks tegutseda. Näed, inimesed ootavad järjekorras, laev läheb selle ajaga ära kuni sa siin omaette aru pead. Ja vaata mis nägu sul üldse peas on - nagu mingi elajas! Selle peale koer aevastas, pööras selja ja kaotas igasuguse huvi. Vist solvus
Akf Svejki teooriat - koera hirmutamist tema toidu ärasöömise teel - saan samuti mingil määral toetada
Emal oli kunagi dogi ja emale külla minnes oli nagu emadel ikka - alati mingi võileivad juba valmis tehtud, et sa kaugelt tulnud ja söö ometi midagi. Sellel dogil oli samuti söögikauss alati täis kuigi ta mingi eriline söödik ei olnud. Küll aga omandas peagi tingitud refleksi - kui tulin siis peale põguast ülenuusutamist tormas oma kausi juurde ja hakkas, aegajalt altkulmu pilke heites, sealt mõlema suupoolega ja toitu korralikult läbi närimata endale sisse larpima. Ajendiks surmahirmule lähedane tunne, et võib-olla tuleb mulle ükspäev mõte kõigepealt tema kauss tühjaks süüa ja alles siis midagi laua pealt võtta. Kuigi mina ei võtnud tema kausist mitte kunagi, päris ausalt
Logi sisse
Registreeru
KKK
Otsi
Kasutajad
Meie kodus on see vähemalt 30 aastat niimoodi olnud, lühiajaliste arusaadavatel põhjustel vahedega muidugi.