nuhk.Albert kirjutas:Ühiskonnas on ikka midagi väga mäda. Et kust tuleb see hoolimatus ja jõhkrus?
Kasvasin sellel paljukirutud vene ajal. Koolis oli tavaline asi padrunite vahetus ning äri (saksa vindi padruneid nappis, samuti mõningaid püstoli omi), said ju erineva kandi poisid just seal kõige rohkem omavahel kokku. Relvade kooli vedamist ei mäleta, kuigi neid oli poistel igat sorti ja kaliibriga. Ja kui tattnokkadel juba relvad, siis sai usinalt ka paugutatud. Õnnetusi meil ei olnud, ohutustehnika ning elementaarsed oskused tegid väiksematele poistele selgeks vanemad kambajõmmid.
Miks siis sel ajal tahtlikke tapmisi ette ei tulnud, ometi olid relvad tavapäraseks mänguasjaks?
Üks oluline erinevus tänapäevaga veel - maaslamaja löömist ei peetud aumehe vääriliseks, tavaline kaklus lõppes ninast vere väljalöömise või lõhkise kulmuga.
Kokkuvõtteks - põhjust ei tule otsida mitte "öökapile tablettide kõrvale jäetud relvast" vaid kuskilt mujalt. Eriti irooniline, terrorireziimi ajal kasvasid vaimselt terved kuid liberaalse multikulti tingimustes tuleb jõhkarditest psühopaate kui vändrast saelaudu...
Ehk on aeg see tolerastsuse sildi taha peituv jama lõpetada ning naasta normaalse elukorralduse juurde? Sellise nagu Vabadussõdalased teha kavatsesid.
Justnimelt.
Paraku on meie võimekuse tipp "ennetada" ja viimane operatiivtase just seal öökapi kõrval.
Meie ei saa tagantjärgi muuta väärastunud eluhoiakute ja arusaamadega inimhakatiste arusaamu ja hoiakuid.
Milline vahe on kodanikul, kes on üles kasvanud "Hunt Kriimsilma" ning "Nu Pogodi" vaadates, keksu mängides ja "Musta Notsut" ning palli tagudes kodanikuga, kes on üles kasvanud "Pulp Fictionit" ning "Ketšupivampiire" vaadates, "Killing Floori" mängides ja Al-Qaeda peade mahasaagimise videosid netis sheerides ja laikides?
See on muidugi õige, et iga vanem põlvkond olenemata ajast on alati rääkinud, et "noored on hukas" ja eks nad olegi selles mõttes vanematele generatsioonidele alati "hukas" tundunud, et on inimkonna arenemisel (ja mõnes valdkonnas ka taandarenemisel), alati purustanud vanu arusaamu ja hoiakuid. Küsimus on, et kas kusagil on ka piir või mitte ja kui on, siis kus, ning kes neid piire peaks seadma ja valvama?
Enne digidigi ja HD 4G internettide ajastut oli asju suht lihtne ohjata ja kontrollida.
Telekast tuli ainult paar kanalit mille materjal oli mitmekordse tsensuuri ja kontrolli all.
Kinodes näidati eranditult ainult süütuid filmikesi ja isegi neile olid kehtestatud vanusepiirangud 12;14;16 ja 18.
Vingemad mängud ja asjad mida üldse saada oli, olid ise joonistatud "Monopol", Tšehhi elektrirong ja mikromootoriga pesumasin, ning "Školnik" ja "Ereliukas" jalgrattad.
Tänapäeval ei saavuta mingite vanusepiirangutega enam eriti midagi. Kõik keelatud on huvilistele lihtsamini kätte saadav, kui omal ajal viinerid, "Fanta" või "Kalevi" näts. See aga tähendab, et võrreldes ajaga, kui "alla 12 keelatud" oli piisav ennetusvahend ja selle võrra võis maimikute, kainikute ja mürsikute "pähkli" arenemise suunamisel vähe vabamalt võtta, tuleb nüüd selle "pähkli" arenemine juba maimikutest alates kõrgendatud topelttähelepanu alla võtta. Kurb on aga see, et meil (ja mitte ainult meil, vaid igal pool moodsas maailmas) käib kõik vastupidi. Mida aeg edasi, seda vähem tegeletakse laste "pähklitega" vajalikus mahus.
Meie oleme selles mõttes teistest veidi eelistatumas seisus, et meie "vastupidi tegutsemine" algas märgatavalt hiljem kui mujal maailmas. Seepärast tulevad ka "moodsad hälbed" meile väikese viivitusega.
Sellele vaatamata, et "alla see ja teine keelatud" oli üpris mõjus vahend, tegeleti meti samal ajal ka väga intensiivselt noore järelkasvuga igal mõeldaval tasandil. Nende energiale leiti piisavalt rakendust (tugev organisatoorne külg) ja lihtsad elutõed a`la "vanale inimesele tuleb bussis istet pakkuda", "maaslamajat ei lööda" või "hallpead austa, kulupead kummarda" taoti maimikute ja mürsikute "pähklisse" juba lasteaiast alates ja neid, ning sarnaseid tarkuseid korrati nagu püha mantrat, kuniks kodanik enda taga kooli ukse viimast korda sulges. see oli nii siis, kui me võisime laste kasvatamisel vähe lõdvemalt võtta, sest keskkond seda soosis.
Nüüd uues keskkonnas, mis ei soosi lapse "pähkli", ning normaalsete eluhoiakute ja väärtustega isiksuse arengut keskkonna toel/mõjul "omavoolu teed" ja justkui automaagiliselt "iseenesest" õiges ja vajalikus suunas, tuleb laste kasvatamisse panustada topelt, või veel rohkem kui topelt, võrreldes "vanade heade aegadega". Meie paraku panustame hoopis poole vähem, sest aega ei ole ja raha ei ole ja....
Selle raha ja aja puudujäägi täidab meil "Lapse Huvikaitse Koda", "Karu näeb" ja "Erinevus rikastab".
Baas maailmavaateks ja eluhoiakuteks missugune!
Mitte, et neid üldse vaja poleks, aga need ei asenda puuduvat ja muud hädapäraselt vajalikku.
Mängudest rääkides.
"Mäng on väikese inimese töö" laulis kunagi Ivo Linna ja nii see on.
Põlvkond tagasi vaatasime me kõik TV-st vene sõjafilme, kus täristati ja paugutati nii, et vähe pole ja fašistid muudkui kukkusid surnult pots ja pots. Samas soolikad ei lennanud isegi "neetud fašistidel" mitte ja "meie Nõukogude kangelased" surid kaasvõitlejate kätel heroiliselt, nägu tahmane ja heal juhul kulm natukene katki. Ei mingit haiglaste fantaasiate turgutamist ega adrenaliini tõusu kättesaamatutesse kõrgustesse.
"Norma" jpt tootjad tootsid ka megakogustes mängurelvi ja sõja mängimine oli nii poiste kui isegi tütarlaste seas tavaline nähe. Ometi ei kasvanud nendest tapahimulisi hulle.
Praegustes filmides soolikad lendavad ja pead kukuvad nagu muuseas. Et oleks ikka korralikult aru saada ja iga ajutüki teekond huvilistele üksikasjaliselt jälgitav, siis ei peeta paljuks seda meile näidata kordusena ka üliaegluubis ja Full HD. Arvutimängud on viidud sellisele reaalsuse ja reaalsust ülipaisutavale tasemele, et isegi ebareaalne hakkab reaalsusena tunduma. Mida rohkem neerutükke lendab, seda vingem, tegijam ja ihaldatuim mäng. Adrenaliin tõuseb enneolematutesse kõrgustesse ja selle pidevaks tõstmiseks ning tasemel hoidmiseks kõmmutatakse Magnum Colt`ist dum-dum kuulidega otse vastase silmade vahele ikka kolm-neli või kaheksa tundi järjest. 24/7/12/365 mööda "Floore" kimades pannakse proovile ka kõige tugevamad ja seni õiges suunas arenenud "pähklid", nõrkadest ja eelsoodumusega vales suunas arenenud "pähklitest" rääkimata.
Tegelikult jõuame nüüd oma tõdemuses sinnamaani, et isegi olemasolevas keskkonnas üks normaalselt arenenud "pähkliga" puberteedieas indiviid selliseid mänge üldse ei mängi ja selliste mängude/asjade vastu erilist ja haiglaslikku huvi ei tunne. Sellise "pähkli" arendamine oleks ideaali lähedane lahendus ja tulemus, ning parim ennetus. Viimane eeldab, et ka "pähkli" arendajal ja kasvatajal endal on normaalselt arenenud "pähkel". Viimane omakorda tähendab seda, et normaalselt arenenud "pähkliga" kasvataja on enda jaoks üheselt ära defineerinud, mis on "haiglaslik", "ebaterve", "väärastunud" ja "lubamatu", ning märkab ja teeb õigeaegselt pädevad järeldused, kui näeb kasvatataval ebatervet huvi, arengupeetust või vääras suunas arenemist, kaasates vajadusel probleemi lahendamiseks vastavaid spetsialiste.
Jutt sai pikk ja igav.
Ma lühemalt ei oska maailma parandada
Oleks muidugi võinud ka paari lausega öelda:
Lapsevanemad peavad oma lapsi kasvatama ja suunama sünnist alates kuni täiskasvanuks saamiseni ilma kohvipausideta. Nende tööd peaks kontrollima pädev institutsioon (minu pärast kool või noorsoopolitsei). Lastevanemaid peaks koolitatama. Praegune lastevanemate "koolitussüsteem", osad põhimõtted ja alused tuleks ümber vaadata. Kasvõi tuleks lastevanemate (muudetud, mitte praegune) koolitus teha kohustuslikuks enne esimese lapse sündi, kui muidu ei saa. Erinevate "uute trendide" süüdimatu katsetamine ja ära proovimine selles valdkonnas on oksa saagimine, millel istud.
Kool jm lastekesksed institutsioonid peavad samuti osalema laste kasvatamises ja neile leidma (lisaks kodusele kasvatusele) läbimõeldud eakohast tegevust ja rakendust pidevalt (võrdväärne noortetöö väljaspool Noorkotkaid ja Kodutütreid). Neil peab selleks olema voli, teatud õigused ja võimalused. Seda kõike eriti kaasaegset elukeskkonda silmas pidades!
Ühiskond peaks väärtustama terveid, mitte haigeid eluhoiakuid. Hoolima ja märkama. Kuna ühiskonna moodustame meie teiega ja tulevikus needsamad pubekad, kelle pärast ühiskond peab praegu muret tundma, siis on siin ülioluline katkematu järjepidevus. Selle süsteemi rahuldavaks toimimiseks on teadagi vaja juurde inimesi ja raha, elik lastega on vaja tegeleda ka väljaspool kodu ja leida selleks inimesed ning vahendid.
Riik peaks lapsevanemaid, koole jm lastekeskseid institutsioone toetama igal võimalikul ja võimatul viisil.
Mitte tegelema lapsevanemate, koolide ja minupärast isegi ühiskonna jalgealuse õõnestamisega "lastekaitse" , "elementaarse liberaalsuse" , "piiramatu vabaduse" vms sildi all.
Kõik öeldu on "siililegi selge" ja enamus noogutab kaasa, aga millega me praktikas tegelikult tegeleme?