Yks kirjutas:Kromanjoonlane. Aeg on pomminduses arenenud ning eeldatavasti suudetakse see hermeetilisus teatavate ehitiste kontekstis kaasaegse moonaga üsna kiiresti olematuks muuta. Teistesõnadega, meie bastionivarjendid poleks tänases päevas midagi muud kui vaid massihauad..
Ei vasta tõele (praktilises ulatuses).
Relvade kahjustav toime on WWI ajast suhteliselt muutumatu - kõrge ülerõhk ja kõrge temperatuur ning kahjustavad fragmendid.
Siia on vahepeal ainult lisandunud mürgised/ohtlikud ained ja spetsiaalselt kõrgele ülerõhule spetsialiseeritud relvad (nn vaakumpommid).
Nende vastu on endiselt kõige käegakatsutavam vahend tugeva konstruktsiooniga, hermetiseeritud ja filterventilatsiooniga kaitse-ehitis.
Hiroshima pommi võiks samal kõrgusel detoneerida nt Kose "parteivarjendi" kohal, sees olijad saavad veits raputada ja laes lähevad elektripirnid katki.
Seal epitsentris asuv ülesurve on selline, et ühe betoonpaneelidest kortermaja asemele jääks tühi koht, kust pärast neid juppe annab otsida.
Meil siin tähendaks! Tahad sa seda või mitte. Kõik muu, stiilis "aga nemad suudavad" ja "aga seal tehakse nii" ei kehti mujal kui siinses foorumikeskkonnas. Reaalne Eesti elu on seal väljas, oma väljakujunenud rutiinide, poliitikute ning eelarvetega... Seda saaks minu subjektiivsel arvamusel muuta ainult võimuvertikaali kehtestamisega. Ainult siis muutuks asi üleöö. Aga, kui uus juht otsustab, et kodanikukaitset pole ikkagi vaja, ei muutu ka siis miskit.
Sina olid siin, kes nii 5 aastat tagasi rääkis, kuidas päästevaldkonnas toimuv on piisav ning rohkemat pole vaja.
Täna on näed, reaalsus kannikast hammustanud ja on asjaga hakatud tegelema - taibates, et ei olegi asjad korras.
Aga küllap ka järgmisi asju taibatakse - lihtsalt aega läheb. Ja kui hakkab asi kraavi vedama, siis usun, et hästikirjutatud temaatiline artikkel võetakse Eesti meedias avaldamiseks igal juhul. Eesti progressiivsem osa saavutas juba korra seljavõidu palgaarmee-fantaasiate üle. Võidame ka seekord, anname lihtsalt palgasaajate tiba aega.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.