Yks kirjutas:Kui me jätame tähelepanuta, et me:
a) ei võitle uuesti läbi II MS
b) isgi nõukaaja suhteliselt piiramatu ressursside puhul, mis oli seotud sõjaks valmistumisega, oleksid tuumakonfrontatsiooni esimese "tormi" suutnud Eesti NSV's üle elada maksimum 40 000 inimest ning needki oleks põhiliselt olnud nomenklatuur, sõjaväe ning sõjatööstuse kompleksiga seotud inimesed. Kõik muu oli korralikult organiseeritud illusioon.
Siin ei vasta ükski väide kahjuks tõele. Vähemalt tollaste planeerimiste eelduste kontekstis.
Siis ikkagi ei tule siia lähitulevikus mingeid tuumakindlaid varjendeid isegi 10% Tallinna elanikkonnast. Olgu kinnisvara laes või maas. Üheks põhjuseks võrdse kohtlemise põhimõtete rakendamine meie ettevõtlusega seotud seadusandluses, mille muutmine on keerukas. Ning kui seda isegi kiiresti suudetaks teha (arvestades meie seadusandjate tavalist praaki järgneks kohe uuesti terve rida "muutmise-seaduste-muutmisi"), siis eeldatavasti järgnevad ettevõtetele pandavatele kohustustele protsessimised kõigis kohtuastmetes kuni RK välja. Kusjuures riigile soodne otsus pole tegelikult üldse kindel.
Võrdne kohtlemine pole siin üldsegi case. Ehituslikke nõudeid nt tuleohutuse osas on läbi EV ajaloo korduvalt kergitatud ja kõik need on ilma erilise vingumiseta valmis ehitatud.
Ka ilma riigikohtu lahenditeta.
Isegi kui me nii väga tahaksime endid Soomega (või Rootsiga või Norraga) võrrelda ei kannata minu arvates ka ehitustehnilised parameetrid ühe või teise ehituse algstaadiumis Soome lahe erinevatel kallastel mingeid võrdlusi.
See on kahjuks pooltõde, kui vaatame edasist....
Ühel on pinnas selline, mis peale suhteliselt kerget vundamendi süvendamist (isegi paepinnases) eeldab varjendi kiirgusekindlaks ja (eelkõige) varisemisekindlaks tegemine palju mahukamaid ettevõtmisi (loe ehituse maksumus läheb lõppstaadiumis kallimaks) kui seda tuleb teha Soome lahe põhjakaldal.
Lõviosa Helsinki varjendipargist (varjendikohtadest) moodustavad tegelikkuses täis- või poolkeldri-tüüpi kahese kasutusega ruumid majade all. Nende rajamisel ei anna graniitpinnas mingit eelist, graniit on üks kõvemaid kivimeid planeedil Maa ja tegelikult on vundamendiaugu kaevamine pea maapinnalt algava graniidi korral hulga vaevalisem kui teha seda siin, kus kõigepeal on 1-2 meetrit savimoreeni ja siis suht hästi piigatav kollane paas (minge tutvuge vahelduseks Mäepealse tänaval uue kortermaja vundamendiauguga).
Graniit omab tähtsust üksnes väga suurte avalike varjendite ehitamisel, mis ehitatakse harilikult tunneltüüpi, neid aga on Helsinki varjendite kui varjendikohtade arvust väike vähemus.
Vähemalt mäletan ma, et graniit tardkivimina on kordades kiirguse kindlam kui paas või üldse mulla- või räbukiht ümber isegi tavabetoonvalust pisut paksemat keldrit/ehitist.. Rääkimata sellest, et betoonkarbi seinte paksuse asemel on sul varingut ning lööklaineid takistamas kümnetes ja isegi sadades meetrites tardkivimeid külgedel ja allpool.
Kiirguskaitseomadused sõltuvad enim materjali tihedusest (sama paksuse juures), graniidi kaitseomadused on tegelikkuses umbes 20% paremad kui tihendatud betoonil. Ehk see "hirmus tugev" graniit on tegelikkuses mütoloogia, hoonete keldrid pole graniidi paremuse esile tulekuks lihtsalt piisavalt sügaval ja nende lagi on ikka...betoonist. Kuidas varjendi all aga takistavad kõvad kivimid varingut, jääb segaseks (vt märkus varjenditüüpide kohta eespool). Enamike soome varjendikohtade kohal toimuva varingu võtab vastu ikkagi betoonlagi oma kandepostidega, sest hoonete alused keldrid pole ju graniittunnelid, vaid maapinda raiutud auk, kuhu sisse on betoonpaneelidest või valubetoonist ehitis rajatud.
Ma ei ole kindel, et Järvevana tee tunnel kannataks võrdlust enamuse Šveitsi või Soome või Norra või Rootsi tunnelitega. Just selletõttu, mis on tunneli ümber, peal ja all...
Seal on jah graniidi tõttu olukord parem. Kuid see pole ka päris tühi koht, taolise ehitise (kui see oleks korralike sissepääsudega) vastupidavus võiks olla kordi parem paneelmaja keldrist.
Reaalsus on see milles me elame, ja millest tuleks võtta maksimumi. Ja maksimum on täna selline, et materjal, mis või kes jõuaks näiteks sõja ajal tegeleda tsivilistidega maksimumi peal ei saa olla sõjaväelane, kaitseliitlane, päästeametnik, politseinik jmt. Sõjavägi peab sõdima ning kõige eelduste kohaselt tuleb seda tal teha raskelt ja maksimumi peal (ennast isegi ületades) ressursse koondates. KL on meil eelkõige sõjaline organisatsioon, kas siis otse konfronteerudes vastastega või tagalat kaitsvana. Relv käes. Poolt malevat päästeametnikena rakendades ja poolt sõdima suunates pole kumbki muud kui pool oma reaalsest võimekusest emba kumba tehes...
Päästeamet, politseiamet, kiirabi jne.jne rehitsetakse mobilisatsiooni nagu ka KL tegevusega suhteliselt tühjaks. Ainsad, kes midagi saaksid teha on need kes ei ole ametnikud, kaitseliitlased või kustealused. Kui riik seda ressurssi ei rakenda ja ei juhenda (võimalusel ei varusta kasvõi valgete kiivritega), siis pole meil millestki kodanikukaitse kontekstis rääkida.
"Reaalsusest maksimumi võtmine" on muidugi tubli - parteid meil muudkui jutlustavad seda.
Loomulikult tuleb selleks tegevuseks ette näha reaalne ressurss - mida meil kuidagi teha ei taheta (viimane surmahoop anti sellele võimele sõjaväestatud päästeüksuste kaotamisega). Samas nagu klassikud ütlevad, et taktika ilma strateegiata on kära enne kaotust. Suhteliselt lihtne on näidata, et juba kahes stsenaariumis (idanaabri kiire pealetung Tallinna suunas, tuumarelva kasutamine NATO sõjaliste objektide vastu) võid sa neid "valgeid kiivreid" saata sinna palju tahes - kaitse-ehitiste puudumisel jääb tsiviilelanike kaitse väga puudulikuks ja pääste-pingutus pärast ebareaalseks (kui tuleb kokkuvarisenud, kohandamata paneelmaja keldritest minna inimesi päästma). Meil võivad siin olla tõesti ebameeldivad sundvalikud (eelkõige seepärast, et kaitse-ehitiste rajamisega on aega lausa kuritegelikult raisatud ja neid hiljem, peale ehituse valmimist on teha kordi kulukam).
Loomulikult pole kaitse-ehitused veel tsiviilkaitse - tsiviilkaitse on eelkõige süsteem mitmest komponendist, aga meie geograafia korral on ilma nendeta tiba keeruline.
1. vene baasid on ligidal, eelhoiatus (evakuatsioon on aeglane) võib olla 5-15 minutit
2. tuulte suunda me muuta ei saa, tuuleroosi järgi aga tuleb Ämari ja Paldiski tuumalöökide saast just kõige enam asustatud alale (Suur-Tallinn), enamlevinud tuule suuna järgi lausa Tallinna. 2 tunniga aga 500 tuhandet inimest ei evakueeri. Tallinna pole vaja isegi tuumapommitada, 2x50 kilotonni Ämarisse ja Paldiskisse ning Tallinn on pikaks ajaks vaikne koht.
3. meie inimestel kahjuks puudub organiseeritult tegutsemise harjumus ja selle sundkorras tegemiseks puuduvad inimressursid. Täna me ei suuda tundide jooksul läbi viia isegi 50 tuhande elanikuga Pärnu evakueerimist, rääkimata 10 korda suuremast Tallinnast. Pripjati linna oli lihtne evakueerida -enamikel puudusid isiklikud autod, ühistransport oli riigi kontrolli all, igal tänavanurgal oli valjuhääldi, valjuhääldid olid inimestel ka korterites (sellest kuulis vanasti muusikat), igas kvartalis olid sireenid. Lisaks olid olemas arvukad tsiviilkaitseüksused. Eestis asus nt terve tsiviilkaitse motoriseeritud polk. Kaos kui selline puudus. Riik organiseeris endale kuuluvad 1200 autobussi ja tegi selle linna 4 tunniga tühjaks - niiet isegi bussis ei pidanud püsti seisma. Mis ressursiga seda täna tehakse? Vaadake, mis toimub täna Tallinna liikluses 22 detsembri õhtul, kujutage sinna juurde nüüd 5 korda rohkem autosid ja paanika koefitsient...kogu linn muutub üheks tohutuks ummikuks.