Alaealiste ja segaste kuritegevus (peamiselt Eestis)

[Troll]

Just täna pool tundi tagasi nägin pealt üht "episoodi". Ootasin oma ema Viljandis Kaare poe ees autos ja nägin, kuidas poodi sisenesid kaks noort kutti (nii 17-18 aastased). Üks neist tuli minut hiljem poest õllepurk näpus välja, teine järgnes talle pool minutit hiljem kuuspakiga, kadusid kiire sammuga üle tee paneelmajade vahele. Ei osanud sellest midagi arvata, kuni veel mõnikümmend sekundit hiljem poest üks müüja välja tormas, abitult siia-sinna rabeles ja siis telefoniga politseid välja helistama hakkas (tõenäoliselt). Külma rahuga toime pandud vargus! Olen kindel, et see 10-eurone kahju ei lähe kuskile statistikasse kirja.

[Kriku]

Kui ta politseisse teatas, siis läheb.

Aga Mikks-l on õigus. Teatamata osa on kogu aeg olnud ja selle dünaamika ei ole eriti hästi teada. Mistõttu on 0-hüpotees, et see on enam-vähem sama kogu aeg.

[LeBon]

Ma töötasin noore tüübina ca 15 aastat tagasi turvamehena ühel kesklinna avalikus asutuses ja seal mingil perioodil tekkis samuti mingi 30-50 liikmelised kamp, kes kohati töllerdasid maja sees, siis ukse ees - igatahes põhjustasid iga päevaga üha suuremat jama. Kuni selleni välja, et ühte kolleegi üritati pussitada. Lihtsalt selle eest, et too ühe erilise nahhaali kinni pidas. Paar teist aga tassisid hoonest raske puidust pingi välja ja viskasid selle ülalt politseiautole peale, mis meediassegi jõudis.
Peale seda viskas kopa ette ja pöördusime ülemuste poole, et vajame abi, et kord majja lüüa, kusjuures ise oleksime valmis panustama ka vabadel päevadel - no nt 19-21 kaaslastele appi tulles, et kuue-seitsme mehega kõik alkotarbijad ja alaealised suitsumehed kinni pidada ja politseisse saata. Üksinda või kahekesi seda teha ei saa. Aga kui seda paari nädala jooksul teha, siis ilmselt kaotakse minema.
Ja oligi nii, et kuigi me ülevalt poolt toetust ei saanud (leiti, et peab analüüsima, planeerima ja muu tavapärane jaur- kõik see oleks võtnud heal juhul nädalaid), siis me isa moodustasime väiksed grupid (paar meest olid niigi tööl, paar-kolm kutti niisama abiks) ja paari nädala jooksul olime neist kaabakatest priid. Kas nad oma sigadusi mujal jätkaisd, ei tea - aga sealtkandist igatahes lahkusid. Me ei teinud muud kui pidasime kinni igal võimalikul ettekäändel ja kui väikegi põhjus oli, saatsime politseisse. Kui aga otsest põhjust ei olnud, siis venitasime dokumentide kontrollimise ja muuga kummi- esimesel korral võib see ju olla naljakas aga teisel, hiljemalt kolmandal korrala enam mitte. Ei saa ju suitus teha, ei saa kusel käia või õlutki juua - pead passima ja ootama.

[Kriku]

Jutt ajakirjandusest ja politseist eraldatud omaette teemaks: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 50#p557550

[Kriku]

Asjatundja arvamus: https://www.postimees.ee/6148088/hommik ... te]"Märgid on kohe näha: kas tal on uued riided, nukid verised, kas ema leiab raha. Vanem peab mõtlema kust laps (asjad) saab. Ettekäänded, et sõber andis, tuleb kohe ära kontrollida. Kui sa seda ei kontrolli, siis lased käest ära," rääkis Imro, kes läks vanglatrellide taha 15aastasel ja vabanes alles 31-aastaselt, sest kasvatas pidevate põgenemiskatsete tõttu karistuse lõpuks 16 aasta pikkuseks.

Seejuures saatis Imro vanglatrellide taha pätikambas korda saadetud peksmised ning auto ärandamine ja rüüstamine.

"Kõik teod, millest meedias täna räägitakse, olen ise läbi teinud. Algas kõik sellest, et hakkasin koolist puuduma. Valetasin emale, et koolis on pomm. Hakkasin suhtlema teiste poistega, kes samamoodi koolis ei käinud. Läksime linna, tegime lollusi - võtsime inimestelt asju ära ja andsime neile peksma."

"Igaüks tahab näidata kui kõva mees ta on. Tavaliselt valitakse välja tänava peal endast suurem. Minnakse ligi, ähvardatakse, lüüakse - sellega saad respekti. Ja teised hakkavad sind kartma. Aga valitakse ka väiksemaid," meenutas Imro.

Imro avaldas ka arvamust, et šokivangistus pätikamba liikmetele võib tuua hoopis vastupidise reaktsiooni. "Pärast on hea uhkustada. Ma ei arva, et see on kõige parem. Grupi liidreid tuleb ühiskondlikule tööle saata, see teeb neile häbi ja teised hakkavad ta üle naerma. Siis ta ei tahagi sinna enam kuuluda."[/quote]

Tartu pätid on solvunud, et ajakirjandus neist ei kirjuta: https://arvamus.postimees.ee/6157923/ka ... uote]«Miks te (ajakirjanikud) ainult Tallinna jõukudest kirjutate,» helistas üleeile Postimehe toimetusse Tartu noormees, kes väitis ennast kuuluvat kohalikku noortejõuku. «Asi on siuke, et meil hakkab ka lappe minema nagu Tallinnas. Me hakkame samamoodi varsti lammutama. Me ei taha Tallinna omadele alla jääda,» rääkis ta. Küsisin, miks ta jõugul on vaja ajakirjandusse jõuda.

«See annab jõudu juurde! Mis mõttes, me jääme Tallinna omadele alla või?» vastas noormees. Võitlus meedia tähelepanu pärast on seotud ligipääsuga teistele ressurssidele: võimule, rahale, kuulsusele. Sellega kaasneb protsess, mille käigus püüavad eri valdkonnad üle võtta meedia loogikat (mediatiseerumine).[/quote]

[Kriku]

Mupo: vanas hobusetallis tegutseb kuni 30-liikmeline noortekamp.

[Martin Peeter]

Küsimus on, kas statistikas peitub tõde või moonutab miski statistikat?

Ühelt poolt väidab siseminister, et noorsoo kuritegevus väheneb.

http://epl.delfi.ee/news/eesti/popid-ja ... d=83523765

Teiselt poolt kinnitavad erialaspetsialistid, et probleeme laste ja noorte käitumisega tuleb aina juurde.

http://epl.delfi.ee/news/eesti/popid-ja ... d=83523765

Ma pigem pooldan viimast seisukohta, sest vanematel on kombeks lastega aina vähem tegeleda ning ühiskond muutub üha individualistlikumaks.

[ambur123]

Juhtum 2 Kannatajast karistusaluseks.

Ma siis võtsin kätte ja trükkisin selle vastuskirja paberile, ning panin igasse trepikotta teadetetahvlile, et inimesed näeksid - asjaga tegeletakse ja on teatud probleemid lahenduste leidmisel.

Kaks päeva hiljem helistati politseist, et kui ma kohe seda kirja maha ei võta, siis määratakse mulle karistus ja trahv...

Tõesti, sellel kirjal on märge:

Asutusesiseseks kasutamiseks.
Juurdepääsupiirangu alus AvTS § 35 lg 1 p 12
Lõpptähtpäev: 20.06.2088

§ 35. Teabe asutusesiseseks tunnistamise alused

12) teabe, mis sisaldab isikuandmeid, kui sellisele teabele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt andmesubjekti eraelu puutumatust;

Vot tak.
Et siis meie hoopiski kahjustasime kodanik skiso eraelu puutumatust, mitte tema, kui käis iga päev ukselt uksele ja/või helistas kõikide telefonid umbe, või siis kui käis mööda erinevaid linna ametiasutusi ja ettevõtteid, esines ühistu juhatajana/riigikontrolli töötajana/järelvalveinspektorina/kohtutöötajana...., ning levitas valesid ja alusetut laimu..

Pakun, et sellest saab lihtsalt üle sedasi, kui asjaomased isikuandmed kustutada või loetamatuks teha ning selle järel on tegemist ühe "anonüümseks jääva" isiku kohta käiva paberiga. Ning see, kui inimesed aimavad kellest jutt (sest hull on end üle maja kuulsaks teinud) või segamini pööninguga kodanik tunneb lugedes end ise ära, on juba nende isiklik probleem. Formaalselt seadust rikutud ei ole, sest isikuandmeid (nime, aadressi vms andmeid, mille järgi isik tuvastada) avaldatud ju pole. Nii et proovi ära ja pane "tsenseeritud" kiri uuesti üles

PS: igasuguste ametiisikute telefonikõnede peale võib alati paluda saata see palve ka kirjalikult nt meilile. Las põhjendab ära, kas üldse ja milles seisneb rikkumine, et asi ei jääks vaid telefonijutuks.

[Kriku]

Peale selle, ametkonnast, st. politseist, oli info nagunii välja läinud ühistule. Kui AK kasutuspiirang tähendab siis politseid + ühistut, on sellele ligipääsu õigus peale juhatuse ka kõikidel ühistu liikmetel. Ergo võib sellise info välja printida ja liikmetele anda või neile e-kirja teel saata. Formaalselt vähem avalik kui teadetetahvlile riputamine.

[Kriku]

Amatööride matš: https://jarvateataja.postimees.ee/61949 ... 1530278500

[ambur123]

Jäin AK märke üle mõtisklema ja tekkis kaks uitmõtet: .

I. Seesinane Avaliku teabe seadus (AvTS) § 35 lg 1 p 12: Teabevaldaja on kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks teabe, mis sisaldab isikuandmeid, kui sellisele teabele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt andmesubjekti eraelu puutumatust. AvTS § 5: Teabevaldajaks on: 1) riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutus; 2) avalik-õiguslik juriidiline isik; 3) eraõiguslik juriidiline isik ja füüsiline isik [kui isik täidab seaduse, haldusakti või lepingu alusel avalikke ülesandeid, sealhulgas osutab haridus-, tervishoiu-, sotsiaal- või muid avalikke teenuseid, – teabe osas, mis puudutab nende ülesannete täitmist].

Ma pole andmekaitse spetsialist aga nendest sätetest jääb mulje, et viidatud sätte alusel on kirja koostaja (ehk politsei) selleks isikuks, kellel on kohustus andmeid kaitsta ja seetõttu nende kasutamine tunnistada asutusesiseseks. Kirja saanud KÜ ei ole "asutus" ehk teabevaldaja seaduse mõistes, mille siseseks kasutamiseks need andmed peavad jääma.

II. Isegi juhul KUI oleks KÜ andmete kaitsmiseks kohustatud isikuks, siis kaitsta tuleb vaid neid andmeid, millele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt andmesubjekti eraelu puutumatust. Kiri seinatahvlil, et kodanik (no ütleme, et Mati) puhul on politseisse kaevatud ja politsei ei kavatse tema suhtes midagi ette võtta, ei kahjusta ju "Mati" eraelu puutumatust. Vaat kui oleks seinal nt väljavõtted "Mati" haigusloost et ta on tõesti segane ja rahvale naeruks pandud tema luulud lugeda, alles siis hakkavad pihta eraelu puutumatuse rikkumised (minu arusaamade järgi).

[Kriku]

KÜ on eraõiguslik juriidiline isik.

[ambur123]

Nõus, nii ongi. Kuid AvTS loeb [minu arusaama järgi viidatud paragrahvidest] eraõigusliku juriidilise isiku (sh KÜ) teabevaldajaks üksnes siis, kui KÜ täidab seaduse, haldusakti või lepingu alusel avalikke ülesandeid, sealhulgas osutab haridus-, tervishoiu-, sotsiaal- või muid avalikke teenuseid ning kaitstavaks teabeks vaid see osa, mis puudutab nende ülesannete täitmist.

Siit edasi on tõlgendamise koht, kas antud juhul politseisse järelepäringu tegemisega KÜ täitis temale seaduse vms alusel pandud avalikke ülesandeid (ja muutus sellega teavet kaitsma kohustatud isikuks) või mitte.

[Kriku]

Palun vabandust, ma väljendasin ennast segaselt. KÜ kohta vähemalt selles loos ei käi avaliku teabe seadus, vaid isikuandmete kaitse seadus, sest KÜ on eraõiguslik isik, mis ei tegutse avalikes ülesannetes. See viimane lõpp jäi panemata, sest tähelepanu kõrvalt hajutati.

[Kriku]

Asjatundja arvamus:

Pärnu linnavalitsus tegi [Kadi] Kalmusele ettepaneku alaealiste komisjoni juhtima hakata 90. aastate lõpus. Kalmus töötas Pärnu laste varjupaigas Oliver lastekaitsespetsialistina. Seal ööbis pidevalt 20–30 poisiklutti, teiste seas aeg-ajalt ka Kermo ja Marek.

„Ma ehitasin koos kolleegidega alaealiste õigusrikkujate süsteemi üles 20 aastat. Olen alaealiste õigusrikkujatega terve elu tegelenud,“ ütleb Kalmus.</p><p>Kõige olulisemaks peab Kalmus toimivat võrgustikku.

2002. aastal juurutasid nad Pärnus ainulaadse noorte aitamise süsteemi. Sellesse kaasati linnavalitsus, prokuratuur, kohus ja politsei. Eesmärk oli luua Saksa riigi eeskujul noortekohus, ja see Kalmuse sõnul neil peaaegu õnnestus.

„Põhimõte oli – kui rikutakse korda, siis reageerime kohe. Tollal kehtis süsteem, et kui oled 14 ja jääd varastamisega vahele, hakkab kriminaalmenetlus. Aga see kestab kaua ja laps varastab samal ajal edasi... Seega oli vaja tegutseda kohe. Samuti võtaks aega kohtuprotsess. Aga meil oli nii, et prokurör helistas meile, et tal on selline laps – mis me teeme? Oli võimalus lõpetada asi kokkuleppega. Helistasime kohe kooli, uurisime, kuidas lapsel läheb. Siis otsustasime, et ei saada kohtusse, vaid võtame ta alaealiste komisjoni jälgimisele, ta oli meil siis nagu peopeal.

Näiteks kui ta kippus koolist ära jääma, siis ütlesin, et alates homsest iga päev käid meie juurest pärast kooli läbi ja näitad viie õpetaja allkirjad ette. See oli pidev kontakt, lausa isiklik käendus. Näiteks kui kuulsime, et keegi on midagi teinud, olime kohe politseipatrulli ja lastekaitsega kohal. Või kui kuulsime, et ühe maja juurde koguneb lastekamp, sõitsime kohe patrulliga kohale. Kutsusime lapsevanemad kohe välja, ajasime pundi laiali,“ kirjeldab Kalmus tööd noorte pättidega. Tavaliselt oli nende komisjonil vaateväljas 300 last ja nende perekonnad.

„Teisiti pole see võimalik,“ usub Kalmus. Tema sõnul teadis nii laps kui vanem, et kui laps libastub, siis on erikooli minek. Seda tavaliselt kardeti. Kõige tähtsam oli pidev kontakt lapsega. Tema saatuse kujunemisest võtsid osa lastekaitseametnik, kooli sotsiaaltöötaja, noorsoopolitseinik ja vajadusel psühhiaater.

Kalmusel on kurb vaadata, et kogu seni töötanud süsteem on lõhutud. Eelkõige on tal tuline kahju alaealiste komisjonide likvideerimisest. Ta usub, et komisjonide töökvaliteet oli kindlasti kõikuv, kuid seda saanuks arendada. Eks need muutusid „tädide ja onude tänitamise ja moraalilugemise kohtadeks“. „See on muidugi lubamatu,“ nõustub Kalmus.

Just Kalmus oli nn Tootside klasside loomise taga. Pärnusse olid kokku sattunud kümmekond noort, kes olid tulnud kas erikoolist või vanglast. Keegi neid tavalisse kooli ei tahtnud, nende õpetamisel ei nähtud ka mingit perspektiivi. Kalmus avas Noorte Tehnikamajas probleemsetele poistele klassi ja kutsus seda vedama Asso Kommeri. Kommer oli tol ajal Pärnus kuulus skautmaleva vedaja, oli õppinud noorsootööd ja oli nõus huligaane taltsutama. Kommer andis hulka õppeaineid ja nii kestis see mitu aastat. Hommikuti sõitis Kommer oma vana Žiguliga kõik poisid läbi, tõstis voodist välja, pani autosse ja vedas kooli. Nad õppisid riikliku õppekava järgi, enamik lõpetasid nii põhikooli.

„Kahjuks on ka suhteliselt hästi toiminud õpilaskodude süsteem lõhutud. Meie ühiskonnas on järjest enam selliseid lapsi ja noori, kellel puudub kodus järelevalve ja kontroll. Just tavakooli õpilaskodus elamine aitaks sellist noort,“ leiab Kalmus.

Kalmus vaatab nõutult pealt ka erikoolide kaotamist. Ta töötas Kaagvere erikoolis kolm aastat ja teab, et suur viga oli kokku panna poisid ja tüdrukud, nagu praegu Maarjamaa hariduskolleegiumis on juhtunud. „Pole võimalik korda hoida, miks teha oma elu raskeks,“ imestab ta. Samuti on Kalmuse meelest vale kokku panna lapsed, kes on erikoolis kohtuotsusega ja nõustamiskomisjoni otsusega. „Miks? Sest me ei saa töötada ühtemoodi noortega, kel on tõsised psüühikahäired, ja noortega, kel on juba pikk kuritegevuse register.“

Kui Kadi Kalmus kuulis, et Tallinnas asutatakse noortekampade ohjeldamiseks keskus, siis see tundus talle mõistlik mõte. Aga mis saab sel juhul Tartu ja Narva ja Pärnu kampadest?

„Kambad on ju kõikides suuremates linnades. Ühe keskuse loomine on nagu tulekahju kustutamine – aga keskus ei saa asendada süsteemset lähenemist, mis senini töötas. Alaealiste komisjonid kaotati, asemele võeti Islandi mudel, paraku ei arvestatud vajalikke ressursse (finantsid, kaader, hooned jms). Üleminek on toimunud ettevalmistuseta. Pätipoistega tegelevad ametnikud – politsei ja lastekaitse jt – veeretavad vastutust edasi-tagasi,“ kritiseerib Kalmus ja lisab, et alaealiste komisjonis oli palju ennetavat tööd ja järelkontroll, mis nüüd puudub.

2018. aasta 1. jaanuaril kadusid alaealiste komisjonid kõikjal Eestis. Selle asemel tegelevad edaspidi alaealiste õigusrikkujatega politsei ja prokuratuur ning senisest enam kasutatakse lepitusteenust. Lapse abivajadusega tegelemine jääb omavalitsuste lastekaitsetöötajate õlule.

http://ekspress.delfi.ee/kuum/kurikuuls ... d=83544033