http://epl.delfi.ee/news/eesti/noored-patid-15-aastat-hiljem-moni-firmajuht-ja-pastor-kuid-enamik-siiski-kurjategijad?id=83955870 kirjutas:
Noored pätid 15 aastat hiljem: mõni firmajuht ja pastor, kuid enamik siiski kurjategijad
Dagne Mihkels
dagne.mihkels@epl.ee
Ei vasta tõele väide, et Eestis pole kunagi süsteemselt uuritud, mis saab erikoolide kasvandikest.
Kõige suuremad kurjategijad said neist, kelle kodune olukord oli lapsepõlves olnud suhteliselt hea.
Eesti Ekspress kirjutas eelmisel nädalal uut tüüpi erikoolidest pajatavas artiklis, et need koolid on teiste nimede all tegutsenud juba aastakümneid. Ent kunagi polevat süsteemselt uuritud, mis saab sellistest koolidest läbi käinud lastest tulevikus. „Kus nad on aasta, viie, kümne pärast? Kes on elus joonele saanud, kes on vanglas, kes süstla otsas? Keegi ei tea,” väitis ajaleht. Tegelikult on neid küsimusi uuritud küll ja tulemused panevad mõtlema.
Uuring puudutas 317 poissi, kes olid 1985. aastal Paikusel asuva erikutsekooli nr 2 (nr 1 oli Kaagveres) ja Viljandi noortekoloonia kasvandikud. 14–17-aastased, ühiskonnast suuresti välja praagitud, stigmatiseeritud ja kinniste uste taha suletud.
Osa neist kandis koloonias kriminaalkaristust (tavaliselt varguse ja/või huligaansuse eest). Teine osa oli n-ö piiri peal ning Nõukogude Eesti haridus- ja sotsiaalsüsteem püüdis neid mõjutada, et nad ei läheks kuritegelikule teele. Selleks pandi nad kuni kolmeks aastaks kinnisesse erikutsekooli. Otsus tehti pahatihti üsna kergekäeliselt, kuid avaldas noore inimese edasisele elule tugevat mõju.
Mis oli poistest saanud 5, 10 ja 15 aastat hiljem? Miks olid mõned neist edukad, teised aga kaugeltki mitte? Millise tausta, vanemate, iseloomuomaduste, tulevikuplaanide, nõrkuste, tugevuste ja võimetega lapsed olid edaspidi seaduskuulekad või lausa edukad? Mis iseloomustas neid, kellest said heidikud, elukutselised kurjategijad? Üks Eesti põhjalikumaid ja huvitavamaid longituud- ehk kestvusuuringuid vastas neile küsimustele.
Valimis pea kõik noored kurjategijad
1985. aastal kohtus praegune kriminoloogiaprofessor Jüri Saar 317 erikutsekoolis ja koloonias viibiva noorega – kõigiga, kes ei olnud parajasti just jooksus ja tagaotsitavad. Saar intervjueeris neist igaüht, tutvus nende õigusrikkumistega ja asutusse saatmise põhjustega, selgitas välja, millistest oludest ja perekonnast keegi pärines, kuidas oli möödunud tema senine elu, mida ta mõtles ja milliseid plaane tegi tulevikuks. Kaardistati enam-vähem kõik Eesti tolleaegsed 14–17-aastased alaealised meessoost õigusrikkujad ja kurjategijad. Viljandi koloonias kandis neist karistust 213, erikutsekoolis viibis 104 poissi.
Viljandi noortevanglasse (ametliku nimetusega kasvatusliku töö kolooniasse) jõuti kohtu otsusega, kõiki neid poisse oli juba kriminaalkorras karistatud. Seevastu erikutsekooli suunas kohus või alaealiste asjade komisjon eelkõige ebasoodsa perekondliku taustaga alaealisi, kes ei olnud toime pannud kuritegu, vaid pisemaid õigusrikkumisi – puudusid koolist, tarbisid verinoorena alkoholi ja suitsetasid, hulkusid ringi, kogunesid kampadesse jne.
1985. aastal saadeti noor inimene pikaks ajaks kinnipidamis- või kasvatusasutusse märksa kergema käega kui praegu. Kolooniapoisid kandsid enamjaolt karistust varguse või avaliku korra rikkumise eest. Vaid 5% neist oli karistatud isikuvastaste kuritegude pärast.
Võrdluseks: kui 1985. aastal oli Viljandi vanglas 213 alaealist kinnipeetavat, siis praegu on neid Eesti kolme vangla peale kokku 13: üks tüdruk ja 12 poissi.
S-poisid, V-poisid ja „kroonikud”
Alustuseks jaotas Saar 317 uuritavat kolme gruppi. Esimeses olid erikoolipoisid, kes polnud ühtki kuritegu toime pannud, kuid paistsid silma süstemaatiliste pisemate õigusrikkumistega (koodnimetus S-poisid). Teises grupis olid need, kes olid mingi konkreetse teo eest vanglas, kuid kelle käitumisega polnud enne olnud niisuguseid probleeme, et neid oleks kunagi pandud erikutsekooli (V-poisid). Kolmandasse, eeldatavasti kõige raskema kontingendiga gruppi kuulusid poisid, kes olid olnud nii erikutsekoolis kui ka vanglas. Nemad olid varakult hakanud süstemaatiliselt ühiskonnaelu norme rikkuma ja pannud toime ka mõne kuriteo, mille eest nad trellide taha pandi. Uuringus nimetas Saar neid „kroonikuteks”.
Tavamõistes „korralikud” polnud muidugi ühegi grupi poisid. Pea kõik nad suitsetasid (94%) ja kolmandik tarbis regulaarselt alkoholi. Veerand poisse oli enda sõnul hakanud suitsetama enne üheksa-aastaseks saamist, keskmiselt oli alustatud 11-aastaselt. Alkoholi oli esimest korda tarvitatud keskmiselt 13-aastasena, kuid kümnendik poisse oli seda teinud juba enne kümnendat eluaastat. Ent iga neljas poiss polnud enda sõnul alkoholi õieti proovinudki.
Kolm neljandikku uuritud poistest oli jäänud klassikursust kordama, suur osa neist mitu korda. Valdav enamik neist oli olnud juba varateismelisena alaealiste asjade komisjonis arvel.
Poiste vanemate seas oli nii hariduseta lihttöölisi kui ka kõrgharidusega spetsialiste, esimesi mõistagi rohkem. Isade seas oli üllatavalt palju insener-tehnilisi töötajaid, sõjaväelasi ja miilitsatöötajaid, kuid üldiselt oli poiste isade haridustase emade omast oluliselt madalam. Umbes pooltel emadel oli keskharidus, lõpetamata kõrgharidus või kõrgharidus. Ootamatult oli just „kroonikute” vanemate haridus teiste gruppide vanemate omast kõrgem.
Siiski olid „kroonikute” ehk kõige suuremate õigusrikkujate näitajad kokkuvõttes kõige viletsamad, kuigi palju ei jäänud neist maha ka kõige „kergema” grupi ehk erikooli poisid, keda polnud kunagi kriminaalkorras karistatud (S-poisid). Näiteks olid poolte S-poiste vanemad alkohoolikud. Nagu Saar lõpuks järeldas, saadeti erikutsekooli eelkõige üldise halva käitumisega ja ebasoodsa perekondliku taustaga alaealisi. Kolooniasse jõudsid aga suhteliselt parematest sotsiaalsetest oludest pärit alaealised, kes pidevate pahategudega silma ei paistnud, kuid olid toime pannud mõne kuriteo.
Iga viies pidas end edukaks
Oma peret poisid üldjuhul hindasid. Üle poole kõigist poistest pidas oma suhteid emaga lausa soojaks ja südamlikuks. Isa kohta arvas seda ainult iga viies poiss. Umbes iga kuues väitis, et teda kasvatati rangelt ja karistati eksimuste eest sageli, iga kolmas aga eitas karistada saamist täielikult. Enamasti koorus vastustest esile, et poiste vanemad pöörasid oma lastele vähe tähelepanu ja olid nende vastu pigem ükskõiksed kui ranged.
Mida arvasid poisid ise oma elust ja tulevikust? Veidral kombel pidas iga viies poiss end keskmise eakaaslasega võrreldes edukaks, kuigi oli pandud vanglasse või erikooli. Ainult veerand vastanuid leidis, et elu on läinud halvemini kui teistel. Kõige rohkem olid oma eluga rahul „kroonikud”, kuid tulevikku planeerisid kõige innukamalt V-poisid. Enamasti ei kuulunud poiste tulevikuplaanidesse hariduse ega eriala omandamine, vaid kiire tööleminek ja rahateenimine. Ajastule omaselt nimetati unistuste ametiks valdavalt autojuhi oma.
Kokkuvõttes oli näitajate põhjal kõige parem prognoos tulevikus hakkama saada V-poistel ehk erikoolides mittekäinud vanglapoistel, kes olid pärit keskmiselt parematest ja toetavamatest peredest, kel oli kõige vähem kooliprobleeme ja ka halbu harjumusi. „Kroonikud” olid aga suure osa oma teismeeast olnud luku ja riivi taga: algul erikoolis, hiljem vanglas. Erikooli S-poistel polnud küll vanglakogemust ja -stigmat, kuid nende muud näitajad ei andnud just palju lootust.
Mida näitas tulevik? Jüri Saar uuris poiste saatust iga viie aasta tagant, kuid enim huvipakkuvad andmed pärinevad viimasest, 1999. aasta uuringust. Selleks ajaks oli kulunud ligi 15 aastat ja uuritavad olid umbes 30-aastased.
Tapmised, haigused, õnnetused
Selleks ajaks oli neid alles jäänud vaid 264: 17% valimist ehk 53 poissi oli juba surnud, Eestist lahkunud või teadmata kadunud. Suremus oli määratult suurem kui selles vanuses inimestel tavaliselt. Põhjuste seas oli tapmisi, haigusi, enesetappe, õnnetusi.
Allesjäänutest elas õiguskuulekat elu 27% ehk 71 poissi. Osa neist ei olnud kunagi kriminaalkorras karistatud, osa oli oma ühe ja ainsa karistuse lapsena Viljandi koloonias kätte saanud ja seejärel korralikuks hakanud. Enamasti töötasid nad lihttöölisena, näiteks ehitustel, kuid oli ka tõelisi edulugusid. Näiteks oli uuritute seas neli edukat firmajuhti, üks õpetaja, üks pastor, üks restauraator, üks kinnisvaramaakler jne.
Üldiselt oli pilt siiski kurb. „Enamikul juhtudel ei olnud nende elukäik edukas,” tõdes Jüri Saar oma 2003. aastal kaitstud doktoritöös. „Kui hinnata endisi kasvatus- ja karistusasutuste kasvandikke skaalal „võitjad-kaotajad”, on kindlasti tegemist valdavalt kaotajatega.”
193 poisist (73%) said kurjategijad. Suuremal osal neist oli kaks-kolm kriminaalkaristust, kuid 83 poissi olid jäänud vangla ja vabaduse vahet pendeldama: neil oli vähemalt neli karistust. Rekordiomanikku oli 30. eluaastaks kriminaalkorras karistatud kümme korda. Üks noormees oli tapnud juba kaks inimest. 1999. aastal oli ta endiselt vanglas ja pidi sinna jääma veel 22 aastaks, nii et ta istub vangis praegugi. Alates 11-aastaseks saamisest, mil ta esimest korda erikooli saadeti, on see inimene vabadust näinud üheksa kuud kahe vanglakaristuse vahel ja kümme päeva jooksus olles.
Kuigi üksikud tõelised edulood tulid valdavalt just V-poiste seast, läks vanglapoistel nende paremast taustast, võimetest ja perest hoolimata üldiselt prognoositust palju halvemini. Rolli mängis selles ilmselt nii hariduse puudus, kõrgemad ootused, noorena saadud vanglakogemus kui ka stigma.
Seevastu üllatasid S-poisid ehk need, kes olid viibinud vaid erikutsekoolis, aga mitte vanglas. Kuigi neil oli enamasti väga vilets taust- ja tugisüsteem, tuli just nende seast kõige rohkem õiguskuulekaid inimesi. Kolmandik neist elas edaspidi korralikku elu. „Nende probleemid piirdusid suuresti koolis mitte toimetulekuga, mille oli põhjustanud näiteks ebarahuldav kodune olukord või suhteliselt väike vaimne võimekus,” tõdes Saar.
Huvitaval kombel said kõige suuremad kurjategijad just neist, kelle kodune olukord oli lapsepõlves olnud suhteliselt hea. Ja vastupidi: neil, kellest said korralikud inimesed, oli kõige sagedamini olnud väga raske lapsepõlv. Näiteks olid just nende vanemad enamasti alkohoolikud. Kuid erikutsekooli kasvandike seast ei tulnud ühtki tõelist edulugu – küll aga nende seast, kes olid kandnud karistust koloonias, aga mitte kunagi viibinud erikoolis.
„Käesoleva dissertatsiooni tulemused tõestavad alaealiste pikaajalise sotsiaalse isoleerimise kahjulikkust,” märkis Saar oma doktoritöö kokkuvõttes. Ta rõhutas, kui oluline on, et alaealisi kergekäeliselt erikooli ega vanglasse ei saadetaks. Sama seisukohta jagavad spetsialistid üle maailma.
Praegu lähenevad kõnealused poisid 50 aasta juubelile. Kuidas neil on viimased 18 aastat läinud, pole teada.
Artikkel põhineb Jüri Saare väitekirjal „Õigusvastane käitumine alaealisena ja kriminaalsed karjäärid. Eesti 1985–1999 longituuduurimuse andmetel”.
Tänapäevaga paralleele tõmmata ei saa
Pille Vaiksaar, Maarjamaa hariduskolleegiumi direktor
Artiklis kajastatud uuringu ja tänapäeva vahele ei saa paralleele tõmmata, sest vahepealse ajaga on muutunud kõik: ajastu, ühiskond, sotsiaalsüsteem, meetodid ja muidugi ka tulemused – pilt on palju rõõmsam. Meie usume igasse õpilasse, kes Maarjamaa hariduskolleegiumi Emajõe või Valgejõe õppekeskusse tuleb. Uuring on ajast, mil nende lastega ei tehtud sotsiaaltööd. Meie anname neile võimaluse, töötame koos lastega, koos perede ja kohalike omavalitsustega. Kõik see loob hoopis teised arenguvõimalused ja -perspektiivid.
Erikooli saadetakse vaid kohtu määrusega
1985. aastal suunati lapsi erikoolidesse nii kohtu kui ka alaealiste asjade komisjoni otsusega. Praegu saab kedagi Maarjamaa hariduskolleegiumi saata üksnes kohtu määrusega. Eesmärk on, et kedagi ei paigutataks kinnisesse asutusse kergekäeliselt, vaid põhjalikult kaalutud otsusega.
Praegu saab last n-ö erikooli saata ainult juhul, kui tema käitumine seab ohtu tema enda elu, tervise ja arengu või teiste isikute elu ja tervise ning seda ohtu pole võimalik muul, vähem piiraval moel kõrvaldada.
Maarjamaa hariduskolleegiumisse võetakse õpilasi alates 12. eluaastast. MHK-l on kaks õppekeskust: Emajõe (endine Kaagvere erikool) ja Valgejõe (endine Tapa erikool).
Allikas: sotsiaalhoolekande seadus, Maarjamaa hariduskolleegium