Kuidas 15 koolilast prokuratuuri orki tõmbasid.
Martin Laine, reporter
Eestis ei ole ilmselt ükski teine õppeasutus sattunud nii ulatuslikku õpilaste väärkohtlemise skandaali kui Võrumaal Varstu vallas keeruliste õpilastega tegelev Krabi erakool septembris 2017. Kahtlustuse said korraga neli töötajat. Tunnistajaid oli 15 ning vägivaldseid juhtumeid väidetavasti mõnikümmend.
Kuidas saakski olla võimalik, et 15 inimest korraga valetavad?
«Tunnista end süüdi!»
Kujutage ette, et peaksite iga tööpäev astuma õpilaste ette teadmises, et nad võivad sind pidada vägivaldseks lastepeksjaks. Kogenud tööõpetuse õpetaja Kaido Kaas pidi seda tegema peaaegu kaks aastat. «See tunne, kui sa ei ole süüdi, kuid sinu vastas on riik, kes teeb kõik, et sa oleks süüdi... hästi-hästi ebameeldiv,» tõdeb ta. Kahes väärkohtlemise juhtumis süüdistatud Kaas otsis tükk aega juristi, keda saaks endale üldse õpetajapalgaga lubada, kuid kaitsjatel ei olnud tema juhtumisse erilist usku. «Tunnista end süüdi. Mine kokkuleppele,» soovitas esimene advokaat.
Sprenki seis paistis veel lootusetum. Endise koolijuhi vastu võttis sõna üksteist koolilast, kes kirjeldasid 18 juhtumit, kus naine oli väidetavalt poisse või tüdrukuid peksnud, kõrvast sakutanud või juukseidpidi treppi mööda lohistanud. Ühe sõna üheteistkümne vastu. Temagi esimene advokaat ei näinud lootust.
Kuid Sprenki ja Kaasi teed ristusid juhuslikult tippjurist Margus Kurmiga, kes on leiba teeninud juhtiva riigiprokurörina, õigusteaduste lektorina Tartu Ülikoolis ning praegu atašeena Euroopa kontrollikojas. «Ma ei olegi tegelikult advokaat,» lausub ta. «Enne Luksemburgi tulekut töötasin Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas ja kaitsesin siis hobikorras mõnda inimest. Praeguse töö kõrvalt ei ole ma kedagi teist kaitsnud ega kavatse seda ka tulevikus teha.» Kurmini jõudis juhtum asjaga kursis olevate peretuttavate kaudu. Edasi uurides mõistis ta, et koolitöötajad vajavad abi, mida keegi teine neile pakkuda ei oska või ei taha. Kurm luges toimikut ja leidis ühena vähestest, et liiga palju tekib küsimusi, millel pole vastuseid. Ta pakkus oma teenuseid, pro bono.
Üks nooruk väitis prokuratuurile näiteks, et Sprenk sakutas teda juustest ning jättis ta seejärel kooli ukse taha, mistõttu pidi nooruk rändama lumisel talvel plätudes 35 kilomeetrit kodu poole, milleks tal kulus väidetavalt neli tundi. Lihtne loogika ütleb, et poiss pidi lumes plätudega jooksma korraliku maratoonari tempos. Tööõpetuse õpetaja Kaas olla ühe õppeaasta esimese tunni ajal 7. klassi poisil sõrmed kruustangide vahele jätnud ning teisele vihahoos puust liistu pähe pooleks löönud. Kaas selgitas, et esimesed tööõpetuse tunnid on sissejuhtatavad ning praktilist õppetööd ei toimu – noored ei puutuks mainitud töövahenditega kokkugi. Ühestki vägivallateost ei olnud talletatud ühtegi vigastust. Kahtlusi äratas seegi, et kõigi peksmiste ainukesed pealtnägijad olid kannatajad teistest episoodidest. Seda hoolimata asjaolust, et kohati viibis osutatud juhtumite ajal ruumis kümneid teisi inimesi.
Algas kohtupidamine. Materjal jäi prokuratuuri käte vahel iga mööduva päevaga aina hapramaks. Üks noor tunnistas kohtuistungi ajal, et valetas kogu loo kokku, kuna tahtis direktorile «jama kaela tõmmata». Teiste jutt läks iga kuuga aina vastuolulisemaks. Noorte mälu üha tuhmus.
Kurmi väitel sai kogu kriminaalasi alguse ühest endisest töötajast, kes ässitas lapsi ja nende vanemaid üles ning kui see ei õnnestunud, siis esitas ise avalduse politseisse. Jutud avaldusest hakkasid koolis levima ning noorukid nägid võimalust «pulli teha». Ilmselt ei mõistnud nad isegi, kui kaugele see võib välja jõuda.
Inimkatse kohtus
Endine juhtiv riigiprokurör Kurm on prokuratuuri käitumise suhtes ülikriitiline. Ta selgitab, et süüdistaja peab olema süüs täielikult veendunud, kui otsustab juhtumi kohtu ette viia. Kurm ei usu aga, et prokurör sai lõpuni kindel olla, et õpetaja ning direktor on süüdi. Ometi ei julgenud ta ka seda tunnistada ning läks asjaga edasi. «Kohus pole koht, kus teha inimkatseid. Ei saa olla nii, et läheme proovime ja küll siis istungil selgub,» sõnab kaitsja.
Sprenki juhtumis loobus prokurör küll süüdistusest kuues episoodis, kuid küsis ülejäänud süüdistustele tuginedes Sprenkile pedagoogilise tegevuse keeldu ning tingimisi vangistust. Jaanuaris otsustaski maakohus, et direktor pole süüdi. «Ma ei tea, mis juhtus. Mul ei ole sellises olukorras võimalik teha midagi muud kui õigeksmõistev otsus,» laiutas kohtunik Erkki Hirsnik käsi, rõhutades, et kohtusaalis kõlanud valede hulk oli tohutu. Prokuratuur jäi enesele kindlaks ning üritas otsuse vaidlustada, kuid aprillis kinnitas ringkonnakohus õigeksmõistva otsuse. Kaas pidi ootama kauem ja läbima samasuguse kadalipu, kuid temagi pääses süüst 16. juulil jõustunud ringkonnakohtu otsusega. Tollel juhul ei võtnud teise astme kohus prokuratuuri vaidlustust isegi menetlusse, nimetades seda ilmselgelt põhjendamatuks. «Mina isiklikult ei tea ühtegi teist sellist juhtumit, kus ringkonnakohus ütleb prokuröri kaebuse peale, et siin pole isegi midagi arutada,» ütleb Kurm. Õigusabi läks Sprenkile maksma 19 800 eurot (Kurmiga lepiti kokku, et tasu kuulub maksmisele vaid õigeksmõistva otsuse puhul) ning selle maksis kinni riik ehk maksumaksja.
Lõuna ringkonnaprokurör Terje Aleksašin jääb napisõnaliseks. Ta toonitab, et sellises olukorras oli riigil igal juhul kohustus tekkinud kahtlusi uurida. Kurm vastab, et ju siis ei uuritud piisavalt. Tema hinnangul polnud mitmel puhul vajalikke tunnistajaid üle kuulatud, mis oleks mõnegi vastuolu eos ümber lükanud. Prokurör rõhutab sedagi, et kohus ei võtnud seisukohta, justkui oleks olnud tegu valeütlustega. Kohus ütles vaid, et ütlused polnud piisavalt usaldusväärsed, et nende pinnalt oleks võimalik inimese süüd kõhklusteta tõestada.
Algusest peale oli selge, et sellel juhtumil ei saa olla positiivset tulemit. Mõlemad võimalikud variandid on halvad ja võivad kehtida siiani: kas noored konspireerisid ja valetasid ning prokuratuur jäi seda uskuma või tõepoolest esineski koolis ulatuslikku väärkohtlemist ning see jäi karistuseta. Sprenk ei taha juhtunut enam pikalt arutada, sest asjaga olid seotud lapsed. «Võibolla vanemaks saades mõistavad nad oma tegusid paremini,» kostab ta.
Eeluurimine pidi muidugi olema alla igasugust arvestust, aga prokurör ajab ka täielikku joga:
Prokurör rõhutab sedagi, et kohus ei võtnud seisukohta, justkui oleks olnud tegu valeütlustega. Kohus ütles vaid, et ütlused polnud piisavalt usaldusväärsed, et nende pinnalt oleks võimalik inimese süüd kõhklusteta tõestada.
See, kas tegemist oli valeütlustega, ei olnudki käesoleva protsessi raames otsustamiseks. Seda tuleks välja selgitada teise kriminaalasja raames, milles kahtlusalused on võimalike valeütluste andjad.