No üldiselt on nii, et liiklusseadus kehtib ühtemoodi kõikide kohta olenemata juhistaažist või sõiduvahendist.
Kehtib ka muudes seadus(t)e rikkumiste valdkondades, mitte ainult liikluses.
Kui on rikkumine, siis on rikkumine.
Ja kui on rikkumine, siis on ka rikkuja.
Nüüd edasi aga on iga rikkumise puhul ka süüdlane.
Süüdlane ei võrdu alati automaatselt rikkujaga.
Kas võrdub või ei võrdu selleks on vaja anda hinnang.
Hinnangut saavad ja võivad anda kõik asjaosalised ja/või tunnistajad, aga otsuse ja lõpliku hinnangu annab selleks määratud pädev ametnik.
Meil on esmatasandil selleks siis "reapolitseinik". Järgmine tasand, kui esmatasandiga ei olda rahul ja nõus, on juba kohus ja kohtunik.
Ja kõige lõpuks on siis karistuse määramine rikkumise eest. Samuti vajadusel mitmetasandiline. Esmatasandil määrab karistuse pädev ametnik ehk politseinik ja järgmisel tasandil vajadusel juba kohtunik.
Rikkumise fikseerimisega ei ole probleeme. Seda saab teha iga välja õppinud ja pädev politseinik. Siin on piiriks ainult kompetentsus, väljaõpe, ning seaduste tundmine.
Hinnangutega on aga asi pisut keerulisem.
Seal tihti ei piisa ainult kompetentsest patrullpolitseiniku väljaõppest, ning seaduste tundmisest.
Kui me räägime rasketest liiklusõnnetustest (või muudest rasketest õiguserikkumistest), siis lõpphinnangu annab esmatasandil juba pädevam politseiametnik ja viiakse läbi uurimine. Uurijal on teised kompetentsid ja väljaõpe kui patrullpolitseinikul või konstaablil. Üldjuhul, et need kompetentsid ja ametikoht saada, eeldatakse pikemaaegset politseitöö kogemust ja lisaharidust. Ja seda mitte lihtsalt niisama, et huvitavam oleks. Seega mingil hetkel tuleb siiski tunnistada, et ka kogemus või kogenematus mingis valdkonnas on argument.
Selge on see, et igat rikkumist ei saa (ei ole otstarbekas ega mõistlik) uurida politseiuurija ega kohus. Sellest tulenevalt ei saa ka igale rikkumisele alati hinnangut anda uurija või kohtunik. Mingites olukordades, mis on arvuliselt kindlasti mitmekordses ülekaalus, tuleb hinnangute andmine delegeerida kõige alumisemale tasandile, milleks on tavaline reapolitseinik. Ja vaidlusi, solvumisi, ning sõnasõda põhjustavadki üldjuhul just need olukorrad, kus oleks vaja pädevamat hinnangut, kui see reapolitseinik anda suudab. Ütleme siis otse, et keerulisemad ja süvenemist vajavad juhtumid, mis võivad väljuda
de facto reapolitseiniku pädevusest, kuid ei välju sellest
de jure.
Iga asja pärast ei minda kohtusse. Isegi siis, kui oleks põhjust. Aga vahel ikka minnakse ja pole erand, et n.ö. esmatasandil seaduserikkujaks hinnatu saab kohtus oma õiguse. Ja seda alati mitte tänu juriidikale (JOKK skeemid) vaid tänu hinnangute muutumisele.
Ma toon jälle ühe näite Moskvast (ehk kannatate ära
, aga mujalt mul sellist näidet tuua ei ole).
Seal oli oma liikluskultuur ja kirjutamata seadused, ning tegevused.
Suur linn, tohutu liiklus ja miilits poleks iialgi jõudnud kõikidesse teemadesse põhjalikult süveneda.
Nii näiteks oli seal kombeks, et kui üks juht keeras kellelgi kõrvalteelt ette (jõudis küll manöövri sooritada, kuid jäi siis "troppama"), vahetas rida nii, et keeras kõrvalreal liikujale peale (või trügis n.ö. "jõuga vahele"), või tegi mingeid muid teisi häirivaid ja segavaid liigutusi (näiteks oli kombeks, et mida kiiremini liikuv sõiduk, seda vasakpoolsemas reas pidi sõitma ja vastupidi), siis neid "karistati" järgmise liigutusega: Keda häiriti, see sõitis häirijast mööda, keeras järsult ette ja pani pidureid.
Kuna miilitsal ei olnud aega razbiraitada iga kõksu puhul, et kes, miks ja milleks, siis oli asi tehtud äärmiselt lihtsaks: Kui oli küljepealt sissesõit, siis oli süüdi masin kellele sisse sõideti ja kui oli tagant sissesõit, siis oli süüdi tagumine masin ehk sissesõitja ja jutul lõpp. Ehk kui sind "karistati" ja sa pidama ei saanud, siis jäid 99% juhtudel süüdi.
Kedagi ei huvitanud, et keerati järsult ette ja tehti äkkpidurdus. Kuigi äkkpidurdust vastavalt LE-le teha ei tohtinud, siis oli LE-s ka kirjas, et sõidukijuht PEAB valima ohutu liikumiskiiruse ja süüdi jäidki sa selle LE punkti rikkumise eest.
Analoogseid või ligilähedasi näiteid võib tuua ka meilt.
On olnud mitu (ka surmaga lõppenud) liiklusõnnetust, kus talvel maanteel halbades ilmastiku- ja teeoludes on sõidukijuht (enamuses kas "vahtralehega", vanapapid, või naisjuhid) jäänud kas teele tuisanud hange/vaalu, või vastusõitva suure "hirmsa" veoki tõttu, põhimõtteliselt keset maanteed seisma, või vähendanud ootamatult sõidukiirust väga väikeseks ja siis on tagant mõni suurem masin, buss või rekka kas sellele sisse põrutanud, või kokkupõrke vältimiseks teelt välja keeranud. Ja kuigi LS §50 lõige 7 sätestab, et "Juht ei tohi: 1) põhjendamatult aeglase sõiduga takistada teisi sõidukeid; 2) järsult pidurdada, kui see pole vajalik ohutuse tagamiseks." siis sama § lõige 3 ütleb: "Juht peab 1) sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama;
2) vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb" ja §46 "Juht peab vastavalt sõiduki kiirusele ning tee- ja ilmastikutingimustele hoidma sellist pikivahet, mis võimaldab vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdanud või seisma jäänud sõidukile", ning valdavalt jäävad süüdlaseks tagant tulnud juhid, sest "nad pole valinud ohutut pikivahet ega sõidukiirust vastavalt tee- ja ilmastikuoludele" ja jutul lõpp. Seega ehe näide hinnangute mõjust ja olulisusest. Vale pikivahe ja vale sõidukiirusega saab taganttulija süüdi mõista põhimõtteliselt alati ja keegi ei hakka süüvima sellesse, et "aga mida ja miks tegi eessõitev sõiduk?" *
http://www.vastused.ee/loe/oigus/liiklu ... -jaab.html
http://www.vastused.ee/loe/oigus/liiklu ... oidul.html
Tallinn oma "rullnokkade" ja BMW-dega on ses (tagant sissesõitude) suhtes eraldi maailm muidugi
ja minu näited ei olnud toodud Tallinnas toimuvat silmas pidades.
https://www.ohtuleht.ee/226316/koige-le ... t-otsasoit
___________________________________________________________________________________________________
* Väike lisamärkus nende tagant otsasõitude ja aeglaselt liikujate kohta.
Vanadess Liikluseeskirjades (seda pikalt nii nõukaajal kui ka EV ajal) oli selline säte:
§136. Asulavälisel teel, kus sõidutee seisund või tihe vastassuunaliiklus ei võimalda mööda sõita sõidukist, mis ei sõida sellel teelõigul lubatud suurima kiirusega, peab viimase juht hoiduma võimalikult paremale ja vajaduse korral peatuma, et lubada mööda enda taha kogunenud sõidukid.
Elik kui keegi "venis" maanteel ja taha kogunes juba paras kolonn masinaid, kes mööda kuidagi ei saanud, siis pidi ees aeglaselt sõitev juht võtma teeäärde ja peatuma, ning taha kogunenud autodekolonni mööda laskma. Nüüd kehtib see ainult § 34 prim 2 järgi "eriveoste tegijatele".
Sellised "troppajad" on IMHO üheks suurimaks ohuallikaks teedel. Me ei tea kunagi, mis on see põhjus, miks mõni eessõitev sõiduk liigub üldisest liiklusvoolust tunduvalt aeglasemalt. Seal võivad olla nii subjektiivsed kui objektiivsed põhjused, kuid olenemata põhjustest ei muuda need põhjused sellist liiklusvahendit väiksemaks ohuallikaks.
Nüüd sellest tulenevalt on reaalses maailmas pidevalt näha, kuidas sellised aeglased sõidukid korjavad enda taha pikad kolonnid ja kuidas siis sellistest aeglastest sõidukist tehakse vahel lausa meeleheitlike ja üliohtlike möödasõite. Eriteemaks siin siis "turvaline pikivahe" ja eriteema allteemaks raskemad rekkad jm suuremad sõidukid, kes peavad tihti selleks, et möödasõidule minna, koguma enne piisava sõidukiiruse ehk hoo, mille käigus iga eelnev "ohutu pikivahe" muutub ühel hetkel paratamatult "ebapiisavaks pikivaheks" juhul, kui eessõitev aeglane sõiduk peaks veelgi kiirust vähendama, või keset teed pidurdama.
Siin saab muidugi jälle alati väita, et ei ole vaja mööda sõita, kui ei ole ohtu ja ei olegi vaja tegelikult, kui pole ohutu, aga see olukord võib liikluses muutuda ohutust ohtlikuks hetkega. Mina ei tea, miks näiteks see vana §136 (ja palju muud IMHO asjalikku) uuest liiklusseadusest välja on jäetud. Ilmselt põhjuseks uued EU standarditele vastavalt ehitatavad veidi kitsama sõidurajaga maanteed, kus tihti ei ole olemas ka piisavalt laia teepeenart ja teepervele on antud järsud mõrvarlikud kalded (profiil), kuhu ükski tervemõistusega juht (eriti talvel) sõita ja seisma jääda ei taha, julge, ega saagi, elik seismajäämine ja teiste möödalaskmine osutub ohtlikumaks, kui edasi 30km/h töristada.