Molekulid näitavad, keda koroonaviirus niidabKaur Maran, toimetaja
Tsiteeri:
Eesti teadlased osalesid rahvusvahelises uuringus, mille tulemusena avaneb võimalus prognoosida, kes põeb Covid-19 läbi kergemalt või kellele peaks haiglas eriti suurt tähelepanu pöörama.
Koroonaviirusest rääkides on ammu teada, et enim on ohustatud vanemad inimesed, nakkus kulgeb meestel raskemini kui naistel ning et ka teatud eelnevad haigused võivad haiguslugu raskendada. King’s College Londoni juhitud ja mainekas teadusajakirjas Nature Medicine avaldatud uuringus näitab suur rahvusvaheline konsortsium ära hulga molekule, mis mõjutavad haiguse kulgu. Neist mõnede nn molekulaarsete markerite abil saab ka prognoosida, kellel võib haigus eriti raskeks kujuneda. Nagu selgitas uuringu üks autoreid, Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi molekulaarimmunoloogia professor Pärt Peterson, on uuringu keskmes spetsiaalset tüüpi valged verelibled, mida teadlased kutsuvad T-lümfotsüütideks ehk T-rakkudeks.
Paljuski koordineerivad need ka teiste immuunrakkude tööd ja sel moel kogu inimese immuunreaktsiooni. Kuna liialt äge immuunvastus on tihti ka üks Covid-19 olulisi komponente, ei saa haigust mõista immuunreaktsiooni uurimata. «T-rakud on siin vaieldamatult kesksemad rakud ning on seetõttu saanud ka kõrgendatud tähelepanu objektiks. Antud uuring oli hästi lai, võiks öelda, et kogu immuunsüsteemi vaatlus, mis hõlmas erinevaid immuunrakke, antikehasid ja põletikulisi protsesse,» kirjeldas Peterson ilmunud artikli lähtekohta.
Haigusvormid erinevad suuresti
Haiglaravi vajanud patsientide puhul tuli uuringus välja, et kui kogu haigus algab T-rakkude üleaktiveerumisega, siis ühest hetkest tekib nende puuduse tõttu hoopis arvestatav immuunpuudulikkus. See tähendab, et üleaktiveerumine muutub nii võimsaks, et T-rakud surevad omaenda ülepingutuse tõttu ära ning pärast ülepingutamist ei suuda immuunsüsteem enam iseenda tekitatud probleemidega hakkama saada. Teadlased teavad ka, et T-rakkude kadumine toimub haigetel märksa varem, kui neil viirusevastased antikehad tekivad.
Kokku hõlmas uuring 63 Inglismaal haiglaravil olevat patsienti. Teadlaste põhiküsimus oligi, kuidas näeb välja haigestunute immuunreaktsioon molekulaarsel tasandil ning kas patsientidel, kellel esinesid eriti rasked haigusnähud, oli ka immuunreaktsioon erinev. Tuli välja terve hulk molekule, mille suurem tootmine ja aktiveerumine iseloomustab just raskeid haigusjuhte. «Võib-olla olekski mõistlik vaadelda eri haiguslugusid erinevate haigustena – intensiivravisse jõudva inimese haigusvorm on hoopis teistsugune kui sellel, kes nakatub ainult kergelt,» mõtiskles Peterson.
Haigestumise esimesel kuni kolmandal päeval tekib haigetel immuunreaktsioonina väga tugev põletikuline protsess ja nendel, kellel haiguse kulg eriti raske, on ka põletik juba alguses tugevam. «Selle järgi on võimalik ennustada, et patsiendil on ka suurem risk sattuda intensiivravisse. Aga põletik on igal juhul ehk võrreldes mis tahes teise nakkushaigusega erakordselt võimas,» kirjeldas professor keha reaktsiooni viiruse ründele. «Ilmselt saab see alguse kopsudest ja hingamisteedest, aga kui reaktsioon on väga tugev, siis immuunsüsteem üleaktiveerub ja see mõjub juba üle keha.»
Haiguse kulgemine paremini prognoositav
Üks uuringu olulisemaid praktilisi väljendeid on võimalus määrata patsientidele vastavalt immuunreaktsiooni profiilile vastavat ravi. Nagu selgitas Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi rakulise immunoloogia juhtivteadur Kai Kisand, ei ole küll kõik tuvastatud molekulaarsed markerid sellised, et nende pealt saaks prognoosida haiguse edasist kulgu, kuid teatud molekulide kõrgem tase just seda siiski võimaldab. «Sisuliselt näitab suurem osa kirjeldatud markeritest, millised on raskemad ja kergemad haigusjuhud. Mõnede põhjal on aga võimalik prognoosida juba siis, kui patsient haiglasse satub, kui raskeks haiguskulg kujuneb,» rääkis ta. «Patsientidele, kellel need konkreetsed valgud ennustavad haiguse rasket kulgu, saab siis rakendada juba näiteks mõnda uuemat ravivõimalust või planeerida paremini intensiivravi vajadust,» tõi Kisand välja erinevaid võimalusi, mida immuunreaktsiooni parem tundmine kaasa toob.
Lisaks antud uuringule, milles kajastuvad peamiselt inglise patsiendid, on teadlased teinud samalaadseid analüüse ka Tartu Ülikoolis, ja nagu tõdes immunoloogia juhtivteadur, võib praeguseks öelda, et samasuguseid muutusi on nähtud ka Eesti patsientidel. Tõenäoselt lisandub uusi markereid tulevikus veelgi. «On hästi oluline teada ette, kellel selle haigusega raskemini läheb. Seniks on aga selge, et peame lihtsalt riskirühmadesse kuuluvaid inimesi hoidma,» märkis professor Peterson.
