Ööklubide kahjuks räägib kindlasti see, et kolde tekkides on päris raske kõiki kontaktseid üles leida, isegi kui nakkuse kandja suhtles seal peamiselt oma seltskonnaga. Ja tõesti, mõned klubid meenutavad peo haripunktis
animal planeti kaadreid, kus emased teeseldud ükskõiksusega oma punti hoiavad ja isased nende ümber tiirlevad, üksteisele tusaseid pilke heites. Mõned edukamad peavad kokku võtma viimase sündsusvaru, et mitte sealsamas paarituma hakata. Aga päris selline soodoma ja komorra, nagu paljud siin vist endale ette kujutavad, need avalikud klubid siiski ei ole.
Mis siin on kindlasti üle võlli, on kõikide varaste tundideni avatud muusikaprogrammiga asutuste maalimine ühe laia pintsliga. Lisaks veel väljendid
läbukohad ja
joomaurkad, mis panevad muret tundma, ka kasutajal on elus ka mõni helgem pool, või on tal üks rõõmsamaid hetki see, kui saab kl 23:01 sisinal hädaabinumbrile ette kanda, et kõrvalkorterist kostub ikka veel valju naeru
...
On palju elava muusika klubisid, kus bändid on nii umbes keskööks lõpetanud, rahvas teeb veel paar jooki ja läheb rõõmsama ja parema inimesena koju. Ei ela keegi teisel niiväga seljas, bändi vaadatakse kui muusikaelamust, mitte kui tapeeti "läbisegi läga panemiseks". 50% täituvusega on riskid pigem väiksed ja lisaks ei kipu sümptomaatiline inimene niiväga pittu. Tööle aga küll. Siinkohal piisab uue kolde tekkeks tõesti ühest kretiinist, kes on selgelt haige, kuid "pole veel positiivset testi saanud". See inimene läheks samamoodi tööle, shoppama, perekondlikule kokkusaamisele.
"Keelame kõik ära, sest ma ei taha surra!" ei tundu nagu adekvaatne reageering, aga mul pole kahtlustki, et ka otsustajate hulgas on neid, kes lihtsalt ei viitsi kaasa mõelda. Nii nagu ajakirjaniku jaoks on kõik pardarelvaga masinad "tankid", on mõne ametniku jaoks kõik klubid "joomaurkad", mille kinni panemisega linnukese kirja saab.