Siseministeerium on saatnud esimesele kooskõlastusringile politsei ja piirivalve seaduse, abipolitseiniku seaduse ning tulumaksuseaduse muutmise seaduse. Kui see seaduseelnõu praegusel kujul vastu võetaks, saaks PPA peadirektor piltlikult öeldes sama suured õigused nagu presidendil ning võiks kriisireservi kokku kutsuda ükskõik mis ajal ja mis tahes ürituse ohjeldamiseks.
„Kaitseministeerium sellisel kujul eelnõu kooskõlastada ei saa,” kinnitas Eesti Päevalehele kaitseministeeriumi kantsler Kristjan Prikk. Põhjuseid selleks on mitu, kuid peamine on: praegusel kujul nõrgestaks eelnõu märgatavalt Eesti riigi üldist toimepidevust ja kaitsevõimet ning hägustaks juhtimisahelat. Mõlemad põhjused on vastuvõetamatud nii Eesti kaitseministeeriumile kui ka meie NATO liitlastele.
Kaitseministeeriumist kinnitatakse, et nad ei pane kahtluse alla PPA lisaressursivajadust – kui PPA vajab sisekaitsereservi inimesi, siis on kaitseministeerium valmis kaasa rääkima esile tooma, keda kaitseväe süsteemis väljaõppe saanud inimestest oleks võimalik kasutada. „Me oleme valmis mõtlema ka sellele, et näiteks sisekaitseakadeemia lõpetanud inimestele ei kehtiks tavaline kaitseväekohustus,” lisas Prikk.
Küll aga tahab kaitseministeerium tema sõnul, et uus eelnõu ei nõrgestaks kaitseväge. „Meie töö on vaadata, et sõjalise kaitse planeerimist ja elluviimist kuidagi ei nõrgendataks ega halvendataks. Me tahame seda, et kaitseministeeriumi valitsemisalas olemasolevat ei hakataks dubleerima ja et seetõttu ei tekiks rumal olukord, kus meil on väljaõppe saanud mehed-naised olemas, aga nüüd peavad nad kusagile mujale minema. Oluline on ka see, et ühiskonnast laiemalt ei hakataks neid inimesi, kes on sõja- või sõjaeelse olukorra juures vajalikud, ära liigutama muude ülesannete täitmiseks,” ütles Prikk. Ta viitas, et Eestis on piiratud hulk inimesi ja neid kasutades peame olema mõistlikud. Seetõttu võiks esmalt vaadata, mis mure on ja kas seda saaks lahendada mõne juba olemasoleva organisatsiooniga (abipolitseinikud, kaitseliit) koostööd tehes.
Siseministeeriumis koostatud eelnõus tuuakse esile, et kriisireservi eesmärk on ette valmistada ning tagada politsei- ja piirivalveametile vajalik tööjõud, et pikaajalist erakorralist seisu lahendades tulla toime tavapärasest suuremamahuliste ülesannete täitmisega, ennekõike massiohje, objektikaitse ja piirivalvega.
Probleem algab aga juba sellest, et eelnõu koostajad on kas tahtmatult või tahtlikult jätnud eelnõus defineerimata, mis on kriisireservi konkreetsed ülesanded. Teisisõnu, kuna eelnõu järgi nimetatakse isik PPA kriisireservi PPA peadirektori või tema volitatud isiku otsusega, siis võiks näiteks PPA praegune peadirektor Elmar Vaher kutsuda kriisireservi kokku kasvõi mõne suurkontserdi turvamiseks, aga ka näiteks liikluse ohjamiseks.
Võrreldes riigikaitse kriisiks valmistumise võimalustega on kriisireservi kokkukutsumise mehhanism lihtsam ja otsustustasand palju madalam.
Täpsustuseks olgu öeldud, et näiteks kaitseväe lisaõppekogunemiste või välkõppuste väljakuulutamiseks on vaja valitsuse otsust, millega määratakse ka kogunemistele kutsutavate inimeste arv. Näiteks koroonakriisi ajal oli kaitseliidu kaasamiseks vaja valitsuse ja eraldi ka presidendi nõusolekut. Kriisireservi võiks PPA peadirektor selle eelnõu järgi ükskõik mis ajal ja mis ulatuses ise kokku kutsuda.
Kui riigis oleks näiteks sõjaeelne või juba sõjaolukord, siis peaks ka riigikaitseliste ülesannetega seotud ametnik või elutähtsat teenust osutav isik, kes kunagi on näiteks kodanikukohusest kriisireserviga liitunud, kogunema PPA peadirektori käsul ning jätma sinnapaika kõik sõjaliste või elutähtsate kohustustega kaasneva. Siin oleks lahendus see, kui kriisireservi end vabatahtlikult üles andnud inimese kohta kontrollitaks, kas ta on juba määratud riigikaitselise kohustusega ametikohale. Praegu eelnõu seda ette ei näe.
Ühtlasi on eelnõus kirjas, et kriisireservi nimetatud isikul on õigus keelduda töö tegemisest tööandja juures, kellega tal on sõlmitud tööleping, kui ta nimetatakse kriisi ajal politseiteenistusse või kaasatakse kriisi lahendamisse abipolitseinikuna.
Omaette keeruline lugu on ka nende inimestega, kelle igapäevast ametikohta käsitletakse kui riigikaitselist ametikohta. See tähendab, et Eestis on 58 asutuse kohta märgitud, et seal töötavad inimesed täidavad iga päev niigi selliseid ülesandeid, mis on riigi toimimiseks elutähtsad, ja nende ülesanded kriisis on just sellised, et hoida igapäevaseid teenuseid toimimas.
Kui näiteks kaitsevägi tahab kutsuda õppekogunemisele kedagi sellist, kes töötab niigi riigikaitselisel ametikohal, siis võib tööandja keelata tal minna. Ent PPA kriisireservi loomise eelnõu seab sellise tingimuse, et riigikaitselistel ametikohtadel töötavatel inimestel ei olegi võimalik kriisireservi kogunemisest loobuda ja oma elutähtsa teenuse pakkumist jätkata. Seega näiteks võib juhtuda, et kui mõni Eesti Panga, kapo, päästeameti või näiteks ka siseministeeriumi enda töötaja liituks PPA kriisireserviga, siis reservi kokku kutsumise korral peaks ta minema. Samal ajal ei saaks ka kriisi ajal elu seisma jääda, sest raharinglus ja muu elu toimub edasi.
Raske vastu vaielda.Priki sõnul on väga hea, kui abipolitseiniku rolli ja motivatsiooni selle eelnõu raames sotsiaalsete tagatiste kaudu tugevdatakse. „Aga see on meie jaoks täiesti miinimum, et sõjalise ülesande jaoks mõeldud inimesed ja riigikaitselise töökohustusega laiemalt ühiskonda üleval hoidvad inimesed peaksid olema sellest reservist väljas, et ei tekiks lõhki kiskumise tunnet. Ja see peab olema tagatud selleks, et me ei nõrgendaks meie riigi sõjalist kaitset,” rõhutas Prikk.