Kapten Trumm kirjutas:Liikluses toimuv on üks hea näide, kuidas eduraportöörlus tegelikult toimib. Ametliku statistika järgi on Eestis iga aasta ca 1500 liiklusõnnetust.
Statistika siit:
https://www.stat.ee/34658
Tegelik õnnetuste arv on poolaastas ca 18000 ja võetud siit:
https://www.err.ee/971296/lkf-liikluson ... n-kasvamas
Kühvel on selles, et ametlikus statistikas kajastuvad politsei fikseeritud õnnetused, liikluskindlustuses peaaegu kõik. Täna fikseerib politsei ehk 5% õnnetustest. Tänapäeva autos, meie teehoolduse juures jne on vigastada saamise oht üsna pisike. Ka surma saamise oht. Liiklussurmade arv ei ole kuskile paranenud, püsides seal 70-100 vahemikus viimase kümnendi, autod on oluliselt paranenud, teed on paranenud, milles probleem? Sama jutt ka vigastuste kohta. Küll aga näitab taoline õnnetuste arv lihtsalt üldist kultuuri - laseme kuidas tahame, ega vahele ei jää ikkagi.
Ehk austatud moderaator tõstab alljärgneva postituse koos teiste liiklusohutust puudutavatega eraldi teemaks, aga kuna see jutt väidetavalt kohutavast olukorrast liikluses pidevalt kerkib seoses sisekaitsereservi ja/või PPA ajateenistusega, siis kirjutan praegu siia oma eduraportöörliku hosianna.
Esiteks, statistikast ja numbritest. Keegi ei ole kuskil väitnudki, et number ’1500’ kajastab kõikide liiklusõnnetuste koguarvu aasta jooksul. Tehakse vahet vigastatutega liiklusõnnetustel ning varakahjudega liiklusõnnetustel – bürokraatide keelepruugis tuntud ka kui „liikluskindlustusjuhtum“, rahvakeeli „plekimõlkimine“. Ja neid viimaseid registreerivad ja avalikustavad liikluskindlustusfondid vägagi kohusetundlikult. Kas PPA üldse peab nende registreerimise ja menetlemisega tegelema, selles kahtlen ma sügavalt. Kui keegi kahtleb, et kas PPA neist plekimõlkimistest üldse rääkida ja märgata tahab, siis soovitan lugeda Maanteeameti ja PPA ühist iga-aastast sellekohast aruannet, seal ka palju muud huvitavat. Nt anomaalselt „hea“ 2017. aasta kohta siin:
https://www.mnt.ee/sites/default/files/ ... _-_1_0.pdf
Vigastatutega liiklusõnnetuste arv on läbi viimase kümnendi olnud stabiilselt suurusjärgus 1500, neis viga saanud inimeste arv on üldjuhul mõnevõrra suurem, kuna ühes õnnetuses võib viga saada rohkem kui üks inimene. Liiklusõnnetustes hukkunute arv on viimase kümne aasta jooksul keskeltläbi 60-80 inimest aastas, v.a. anomaalselt hea 2017. aasta (kusjuures PPA nendib, see on ajutine anomaalia, mitte nende või kellegi teise hea töö tulemus). Ja just neid liiklussurmasid peakski esmajoones hindama ja tõe kriteeriumiks pidada, sest PPA (ja mitte ainult nende) töö peamine eesmärk peabki ju esmajoones olema inimeste reaalne turvalisus ja inimelude säästmine, mitte aga ostukeskuse parklas hooletul tagurdamisel tekkiv plekimõlkimine (või paneme igasse parklasse kah kordniku valvama, et kõik ikka ekstra ettevaatlikult manööverdaksid ja seeläbi „ilustatud eduraportöörlik statistika“ paremini reaalsusele vastaks?).
Kas 60-80 liiklussurma aastas on palju või vähe? Kas olukord Eesti teedel on katastroofiliselt halb? Kui võrrelda nt Euroopa „liiklusohutumate“ riikidega ehk Skandinaavia ja UK-ga, siis on seda palju. Riigi ametlik eesmärk, muide, ongi jõuda kuskile 40 hukkununi miljoni elaniku kohta, nii et nii palju siis sellest, justkui oleks PPA või keegi teine tohutult rahul tänase seisuga.
Kui võrrelda Euroopa keskmisega, siis on see juba suht-koht Euroopa keskmise lähedal. Kui siia kõrvale panna veel faktid, et Eesti on üks autostunumaid Euroopa riike, elanikkonnatihedus on üks madalamaid (st sõitmist ja sõitjaid on ebaproportsionaalselt palju), et suur osa aastast on hämar, pime, libe ja märg; et neljarealisi ja seetõttu suhteliselt turvalisi teid on vähe; et üldisel liikluskultuuril on veel arenemisruumi jne, siis see 60-80 hukkunut minu arvates väga halb tulemus ei ole.
Aga eriti hea on see tulemus aastakümnete lõikes. Nt vaadake selle artikli
https://www.delfi.ee/news/paevauudised/ ... d=84684549 lõpus olevat graafikut. Ilmneb, et üldiselt on liiklussurmade (e paljuski kogu liiklusohutuse) olukord KÕIGI AEGADE MADALAIMAL TASEMEL. Ja seda olukorras, kus autosid on riigis mitte 10 000, vaid 700 000; ning kus politseinikke on teenistuses (ja maanteedel) vähem, kui kunagi varem.
Kui siit nüüd otsaga jõuda välja sinna, et kas PPA sagedasem liikluses olek, reidid jne olukorda parandaksin, siis kipun arvama, et tänaseks on liiklussurmadega jõutud olukorda, kus PPA jõupingutusi liiklusjärelevalve ajal võiks (kui see oleks võimalik) mitmekordistada ilma, et see märkimisväärselt olukorda enam parandaks. Vaadake nt korra selles samas Maanteameti ja PPA aruandes toodud põhjust liiklusõnnetuste ja -surmade liikide ja põhjuste kohta. Jah, seal on oma selge osakaal roll joobes juhtidel, kellede hulka (või nende julgust täis peaga rooli istuda) saaks PPA ehk vähendada, kui veel tihemini puhumisreisde korraldaks. Aga siis on veel näiteks turvavöö mittekasutamine ja nutiseadmete roolis kasutamine, mida on PPA-l üsna keeruline tuvastada ja karistada. On ilma helkurita maanteel kakerdavad inimesed või purjus peaga tänavat ületavad jalakäijad, kellest kõigini PPA kunagi ei jõua. On autoroolis ootamatu terviserikke saanud inimesed ehk force majeur. On Darwini auhinna kandidaadid, kes allalastud tõkkepuude vahelt ikka raudteeülesõidukoha peale sõidavad (kas peaks panema politseiniku iga ülesõidu juurde või?). On katastroofiga lõppenud möödasõidud, mille vastu on parim rohi kolme- või neljarealised maanteed ja inimeste endi vastutustundlik käitumine, mis ei peaks sõltuma sellest, kas politsei varitseb parajasti tee ääres või mitte. Ühesõnaga – kui tahame seda liiklussurmade arvu allapoole saada, siis ilmselt on efektiivsem lahendus mitte (ainult) efektiivsem liiklusjärelevalve, vaid ka paremad teed ja inimeste parem liikluskultuur, mida saab parandada ka ennetustöö ja teavituskampaaniatega, mitte aga saavutamatu eesmärgiga panna võimalikulg palju politseinikke igale poole seisma ja patrullima.
Selle kinnituseks veel üks huvitav fakt: 2017. aastal oli liikluses hukkunute arv aastakümne keskmisega võrreldes anomaalselt madal – vaid 47 hukkunut. Võiks justkui eeldada, ju siis PPA saatis sel aastal eriti palju patrulle liiklusesse korda looma, puhumisreide tegema ning kohalolekut näitama. Tegelikult tegi PPA sel aastal liiklusjärelevalvet hoopiski tavapärasest tunduvalt vähem, sest pool aastat olid suured jõud (mh liiklusjärelevalve arvelt) seotud EL-i eesistumise julgestamisega Tallinna kesklinnas. Nii et kui vaadata 2017. aastat, aga ka üldiselt politseinike pidevat vähenemist läbi aastakümnete, GAI kahjurlikku likvideerimist jne (autode arv on seejuures mitmekordistunud), siis tundub tõe kriteeriumiks olev praktika hoopis selline, et mida vähem politseinikke liikluses, seda turvalisem liiklus!
Ja lõpetuseks – kui sa Trumm ikkagi ise tuled tagasi selle 1. või 2. septembril ülekäiguradade juures absoluutselt puudunud politseinike juurde, siis küsin uuesti – kui mitu koolilast neil päevil auto alla jäi või hukkus kokkuvõttes?