www.militaar.net

Kunagi sai tiirus vaadatud neid ligi 70a vanamehi - pane sellised liinile, kaevavad end kulmudeni maasse, kust kaudtulega neid enam kättte ei saa. Kaevikust välja ronida ja ära joosta nad enam ei jaksa ning lasevad nagu kuradid, vist jumala huupi. Ründa selliseid, iga põiklemine ainult suurendab pihtasaamise tõnäosust. Sinu tulistamist nad ei karda, möödavihisevaid kuule ei kuule, sinu hirmutavat karjumist ei kuule, taandumiskäsku ei kuule. Öösiti und neil ei ole, mööda ei hiili. Vea ainult moona, toitu ja vett ette ning rinne peab.

Astu kindlasti Kaitseliitu ja ära muretse selliste asjade pärast. Inimesi osatakse paigutada sinna, kus vaja vastavalt nende võimekusele ja tervisele jne. Kõik mehed on vajalikud.

Ma olen 43 aastane, vigastusi jagub, selg ja põlved valutavad, kuid suudan joosta umbes 5-10 km aeglases tempos. Lõuga ei jaksa tõmmata, liiga paks. Kätekõverdusi pole kunagi proovinud. Samas kükki teen korralikult ja sügavalt, üle saja kilo. Jõutõmme ka üle saja.

Ühesõnaga-tüüpiline kaitseliitlane

Võin natuke eksida, aga asi käib umbes nii:

Sõduri baaskursus (SBK) on vaja läbida, kui pole käinud ajateenistuses. Baaskursuse tase on ilmselt paiguti erinev, aga arvan et üldjoontes võtab ta higistama ja paneb teatud määral ka vaimu proovile, aga kui just esimese raskuse peale ei loobu, siis saabub õige pea kursuse võidukas lõpp. Ning kui oled juba lapsed üles kasvatanud, siis oled ilmselt elus hullematki vett ja vilet näinud

Kui inimesel pole mobilisatsioonipiirangut (äkki töötad mingi üliolilise ametikoha peal, kus on sõjaajal just SIND vaja), määratakse ta ametikohale kuskil üksuses. Üksuseid ja ametikohti on erinevad. Ametikohtasid on alates mõnest RAMBOsid täis üksuse täpsuslaskurist kuni nende meesteni, kes sõja ajal laos riidevarustust mobiliseeritutele jagavad. Sinna vahepeale jääb ka küberkaitseliit, mis võiks seonduda tegevusega IT valdkonnas, aga sellest ei oska kahjuks täpsemalt rääkida.

Kindlasti on mõtet astuda Kaitseliitu ja tegemist ei ole riigi raha raiskamisega. Kaitseliidust on võimalik ka teenistusrelv koju saada. Lisaks ei tee practicali laskmine midagi halba. Küll aga ei anna ainult practicali harjutamine kõiki vajalikke oskusi. Selleks, et vaenlasele oma püssi või muu relvasüsteemiga mõju avaldada, on tarvis hästitoimivat üksust, mis suudab tegutseda nii, et kõiki oma võimekusi maksimaalselt ära kasutada. Üksinda paugutama kukkudes võid ju mõne vaenlase maha võtta, aga varsti oled ka ise surnud või lahingust väljas, kuna pole kedagi, kes su ümbrust kaitseks, kes sulle toitlustust, majutust ja moona järelevedu korraldaks ja kes sinu eest hoolitseks, kui peaksid haavata saama.

Pealegi saab kaitseliidust palju häid sõpru ja ei maksa alahinnata ka tööalaste kontaktide võimalust.

Mul on romantiline ettekujutus Kaitseliidust, mitte sellest, et ma üksi hakkama saaks. Practical laskmine tuleb mulle kasuks siis, kui asjad on puhta metsas ja mind kutsutakse kahuriliha kiirkursustele, mul oleks siis vähemalt püss õiget pidi käes.

Ma olen paar korda metsas ka käinud, reaalses elus on seal külm, märg, pime ja süüa liiga vähe. Ja kuigi mul on õnnestunud fotokaga mõnel korral hiilida magava looma juurde, et tema ärkamist näha, on õnnestumiste suhe 1:100le. Vaenulike kontekstis oleks ma lihtsalt hea varustusega trofee.

Kas Põhjakompanii on väga karm? Nad oleks mulle nö. elukohajärgsed. Tunduvad hullud vennad - Utria, Erna jne. Samas tundub põnev.

Ja aitäh vastuste eest, pilt läheb selgemaks ja põnevamaks

Ma olen paar korda metsas ka käinud, reaalses elus on seal külm, märg, pime ja süüa liiga vähe.

Ja seda enam naudid pärast tsivilisatsiooni hüvesid. Enese proovilepanek on ka hea viis närvi puhata, igapäevane kontoritöö võib mõnusalt meelt nüristada. Igal juhul (Kaitse)liitu.

Olen päris algusest tegev. Käinud ja näinud ja teinud ja... iga kord on mets uus! Kui on aega, vaatad loomakeste askeldamist, jälgid lehtede liikumist ja kuulad hääli.
Kui vesi kusagil keema hakkab - siis on kõik see vaid vahend eesmärgi saavutamiseks ja adrenaliin lahmab.
Teine külg on uued tuttavad, kes üsna pea ei näi sugugi rindehuntidena vaid samasugused kui Sa ise: 1 nina ja 2 kõrvaga
Kokkuvõtteks: värske õhk, liikumine ja seltskond - mis Sa hing veel tahad?

Üks mees kirjutas:Mul on romantiline ettekujutus Kaitseliidust, mitte sellest, et ma üksi hakkama saaks. Practical laskmine tuleb mulle kasuks siis, kui asjad on puhta metsas ja mind kutsutakse kahuriliha kiirkursustele, mul oleks siis vähemalt püss õiget pidi käes.

Ma olen paar korda metsas ka käinud, reaalses elus on seal külm, märg, pime ja süüa liiga vähe. Ja kuigi mul on õnnestunud fotokaga mõnel korral hiilida magava looma juurde, et tema ärkamist näha, on õnnestumiste suhe 1:100le. Vaenulike kontekstis oleks ma lihtsalt hea varustusega trofee.

Kas Põhjakompanii on väga karm? Nad oleks mulle nö. elukohajärgsed. Tunduvad hullud vennad - Utria, Erna jne. Samas tundub põnev.

Ja aitäh vastuste eest, pilt läheb selgemaks ja põnevamaks

Romantika viska minema, elu on koledam kuid see-eest huvitavam.
Ma ei tea kus kuidas kuid Pärnu kandis toidetakse küll üsna kenasti, süüa pole metsas puudu jäänud. Külm ja märg on vahest, samas ei oska inimene tihti hinnata lihtsaid asju. Maastikul põrkamine parandab selle vea üsna ruttu.
Tee SBK(nüüd vist on mingi muu nimi) ja selle lõpurännak läbi, kui peale seda huvi säilub siis on kõik OK ja oledki enamvähem sobiv.

Sa võid ju Põhja-Kompaniiga ühendust võtta ning las nad kutsuvad su oma üritustele või õppustele külalisena. Näed ära kõik selle, mis vaja pärast otsustamiseks.

Igati soovitan astuda! Olen nüüd ise 4 aastat aktiivne liige olnud, metsas saanud käia nii, et vähe pole:). Erinevaid huvitavaid õppusi ja drille on nende aastate jooksul palju olnud, instruktorid on väga vinged ja tasemel (eks see sõltub ka rühmaülemast, kes mida orgunnida oskab ja viitsib). Füüsiline vorm (polnud ülekaaluline, aga trenni tegin vähe ja olin töiselt üsna istuva eluviisiga) kippus võpsis hakkamasaamist tiba takistama. Lihtsalt ei jaksanud! Peale seda otsustasin taas trenni hakata tegema, nüüd olen kaks aastat pikamaajooksuga tegelenud ning võin öelda, et ka KL-s on tänaseks sellest treenitusest palju tolku olnud, KSP-ga mööda metsi lipata pole enam probleem:). Võhma on kõvasti rohkem, seda hoolimata metsas pakkide kaupa kuluvatest sigarettidest (kusjuures tsiviilis ei suitseta:).
Seega üks toetab teist, tsiviilharjumused hakkamasaamist metsas, vastupidi ka kindlasti. Ja metsanädalavahetustel tavarutiinist väljasaamine on väärtus omaette.

Kumb on mõistlikum:

a) astuda kaitseliitu ja minna siis reservohvitseride kursusele.
b) minna reservohvitseride kursusele ja siis astuda kaitseliitu.

On siin mõnel valikul põhimõtteline eelis edasist aregut silmas pidades?

Füüsiline vorm on eeskujulik, kõikvõimalikud tsiviilis tehtavad kursused on läbitud(diver, väikelaev, CE jne)

Reservohvitseride kursusel (eeldan, et EROK poolt organiseeritav) annab kiirelt ja kompaktselt SBK kätte, samas eelnev Kaitseliidu taust olulist eelist reservohvitseri kursusel ei anna. Peale reservohvitseri kursust oleks niikuinii mõistlik liituda KL-iga, et oma oskusi täiendada ja arendada. Seega minu isiklik soovitus oleks järjekord VROK ja sealt KL-i. Vastupidine järjekord ei ole keelatud ega sellele pole ka mingeid vastuväiteid (kui siis võib tekkida probleem sellest, et malev ei soovita VROK-i sind vaid kedagi "teenekamat").

VROKi võtmisel toimus 2008. a paiku üks oluline muudatus, nimelt kadus ära senine juhuslik süsteem (mis tekitas paksu verd inimestes, kes olid motiveeritud, kuid kelle asemel oli seal mingi arusaamatu ministeeriumitegelaste vip-klubi) ja see asendus EROK ja KJPS personaliosakonna ühendkomisjoniga ning kandideerima enam "valgeid lehti" ei soovitud, kandideerija pidi kirjutama ka põhjenduse, milline oleks tema rakendus ja mida tal oleks anda. See kursus, kus see joomise jama seal oli, oli muide viimane, kes "vana moodi" kokku pandi. Et hiljem mingeid joomisi ja piltide tulistamisi toimunud pole, räägib vast asja sisuliselt puhastumisest.

Seal lahingukoolis toimuv 10-päevane "ühtlustusmoodul" on umbes samaväärne oma sisukuselt KL baasõppekursusega, kindlasti ei konkureeri see mingit moodi KV SBK-ga.

Kooli lõpetanut ilma eelneva sõjalise taustata ohvitseriks keegi ei pea, nt KV-s ei loeta seda võrdseks RRÜBKA-ga ning inimestele anti kohti, kus alluvaid polnud või oli tegemist allohvitseri tasemel juhtimisega. Mina soovitaks aasta aega enne teenida mõnes KL üksuses (pean silmas tõesti toimivas üksuses, mitte lihtsalt nimekirjas), hilisem juhtimine saab olema hulka lihtsam ning reakoosseis aktsepteerib taolis ohvitsere märksa paremini, kes on oma oskustelt ja tasemelt eeskujuks. Nimelt käib seal juhtimine mitte "tehke seda", vaid "minu järel" ja "tee järgi" põhimõttel.

Aitäh vastuste eest, sain asja endale selgemaks. Aitäh ka neile, sõnumiga vastasid.
Mu perekond on mu initsiatiivi samuti heaks kiitnud. Naine küll arvas, et mul algas keskea kriis
Järgmine samm on kohtumine mõne personalijuhi või ülemusega, kontaktandmed on juba olemas.

Võta heaks ja kuhu otsustasid, siis lõpuks minna? Kui avalikult ei soovi vastata, siis kirjuta privasse.

Tere tulemast võitlejate sekka!

Tere tulemast Eesti suurimasse kampa, kus on mitukümmend tuhat kambajõmmi

Aga kindlasti pea meeles, et paljud mehed on vabatahtlikud ja teinekord võib mõni asjajamine natuke venida. Siis tuleb lihtsalt endast uuesti märku anda.