www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 20 Aug, 2019 9:42

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 50 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Re: Kaitseliit meedias !
PostitusPostitatud: 13 Aug, 2019 15:12 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Okt, 2005 19:42
Postitusi: 7678
Asukoht: Siilis
smr kirjutas:
mis inimene see tavainimene on, et peab teise inimese tööd varastama? Või ajakirjanik polegi tavainimene ja teeb tasuta tööd?
MilLT kirjutas:
Kui sina ostad kinopileti, ei tähenda see seda, et sama piletiga "kamraadluse korras" 10 sõpra saali sisse smugeldada on OK.

..sarnaste totrate mõttearenduste kohta on ksf Kriku juba aastapäevad tagasi foorumis väga tabavalt kirjutanud 8)
Tsiteeri:
Kui sellega peaks probleeme tekkima, siis vastusammuna mina soovitan ajakirjanike välistamist milneti lugejate hulgast. Kirjutagu edaspidi omast peast.

:lol: :lol:

_________________
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii..


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Kaitseliit meedias !
PostitusPostitatud: 15 Aug, 2019 9:15 
Eemal
Liige

Liitunud: 25 Mär, 2016 22:16
Postitusi: 3804
Jätkates siiski teemaga...

ERR-ilt veel üks lihtne ja konkreetne intervjuu KL ülemaga. Kindlasti soovitan lugeda, eriti seda osa, mis toob välja riigi kaitsmist puudutavat mentaliteeti.
https://www.err.ee/970504/kolonel-uhteg ... sev-rahvas


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Kaitseliit meedias !
PostitusPostitatud: 15 Aug, 2019 11:56 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Okt, 2005 19:42
Postitusi: 7678
Asukoht: Siilis
..ikka saab :wink:

Tsiteeri:
Kolonel Ühtegi: Kaitseliit ei ole "kummitusvägi", vaid end kaitsev rahvas

"Kui suudame hübriidsõjas ära hoida vastase edu, siis võibolla me ei jõuagi päris sõtta." Ja: "Ei ole rinnet. Me surume vastasele peale sissisõja taktikat, kiireid ja jõulisi rünnakuid, ilma, et jääksime kestvatesse lahingutesse." Eesti sõjaväeluure kauaaegne juht ja seejärel erioperatsioonide väejuhatuse ülemaks tõusnud kolonel Riho Ühtegi juhib nüüd kolmandat nädalat Kaitseliitu. Rahu, otsest sõja ohtu ta praegu ei näe.


Leo Kunnase "Sõda 2023" on teil läbi loetud?
Tunnistan ausalt, et olen lugenud tükati, aga tervikuna mitte.
Kumb tema versioon on usutavam – kas Venemaa rünnaku korral jääb NATO pealtvaatajaks ja Eesti vallutatakse või NATO sekkub ja Eesti riik jääb alles?
Me ei saagi mõeldi teisiti, kui et NATO sekkub ja Eesti jääb alles.
Me ju näeme, kui Venemaa liigutab meie piiri kõrval näiteks tankipataljoni või toob Ivangorodi lähedale õhutõrjekompleksi S-400?
Näeme.
Kui aktiivsed on Vene relvajõud Balti riikide lähedal?
Kui täna vaatame Vene üksusi näiteks Ukraina piiri lähedal või Kaukaasias, siis need on aktiivsemad.
Ent nende üksused meie piiride lähedal on väga heas sõjalises valmiduses, väga professionaalsed, osalenud paljudes konfliktides, ohvitserkond on kogenud, relvastust vahetatakse järk-järgult välja. Alahinnata neid ei tohi.
Aga ootamatult ei saa midagi halba juhtuda. Või?
(Paus)
Me ei pruugi näha teatud puhkudel nende tegutsemist ette enne, kui nad hakkavadki oma väravatest välja vurama.
Loomulikult on terve rida märke, mida tuleks jälgida, kuid alati peab arvestama ootamatu võimalusega, et [rünnaku] käsk antakse kõige kõrgemalt tasandilt, mööda salajasi kanaleid ja sel juhul näeme nende tegevust tõesti sel hetkel, kui nad liiguvad oma väeosade väravatest välja.
Milleks me tegelikult peame valmis olema?
Peame olema valmis kaitsma oma kodumaad.
Aga kui räägime vahetust sõja ohust, siis täna mina seda vahetut sõja ohtu ei näe.
Teile kuulub ütlemine, et eeskujulikes kindralstaapides – ja meil pole põhjust arvata, et Venemaa kindralstaap ei ole eeskujulik kindralstaap – on alati sõjaline plaan ükskõik millise piirkonna või konflikti kohta. Huvitav, kuidas defineerib Vene pool, mis on Kaitseliit ja kes on kaitseliitlased?
Kujutan ette, et see definitsioon on suhteliselt umbmäärane. Nii palju, kui olen näinud ka nende poolt koostatud hinnanguid Kaitseliidule, ei ole nad seni kunagi täpselt mõistnud, mis see Kaitseliit täpselt on.
Tegelikult arvestavad nad meie organisatsiooniga kui väga tõsise jõuga. Rääkides Eesti valmistumisest sissisõjaks ja partisanivõitluseks, siis nad mõtlevad Kaitseliidule.
Riigireeturiks osutunud major Deniss Metsavas peeti kinni aasta tagasi samal päeval, mil ta pidi tööle minema Kaitseliidu peastaapi. Kui Kaitsepolitsei poleks teda tabanud ja ta tegutseks siiani, siis kui suure edumärgi võinuks Venemaa sõjaväeluure enda seinale tõmmata?
Teate, sellega on niimoodi, et kui ohvitser tuleb kaitseväest teenima Kaitseliidu peastaapi, võtab tal umbes aasta aega saamaks aru, kuhu ta on sattunud. Kaitseliit on väga mitmetahuline ja keeruline organisatsioon, hõlmab sõjalise kaitse poolt, vabatahtlikke naisühendusi, noorteühendusi ja väga erinevaid ühiskonnakihte.
Mina, kes ma olen end alati pidanud põliseks kaitseliitlaseks, üllatun nüüd selles ametis iga päev, et avastan midagi uut, millest varem ei teadnud mitte midagi.
Kui palju teie usaldate teenistuskaaslasi, kelle kodune keel on vene keel?
Ma tunnen venelasi, kes on suuremad Eesti patrioodid kui nii mõnigi eestlane.
On siis nii, et Kaitseliit on vaenlasele nagu kummitusvägi, millest täpselt aru ei saada?
Sõna "kummitusvägi" ei ole õige väljend. Kaitseliit on rahvas, kes tahab ennast kaitsta ja on valmis seda tegema.
Kas rohkem kui 15 500 kaitseliitlast valmistuvad sõjaks?
15 500 kaitseliitlast on need Eesti inimesed, kes on endale selgeks teinud, et põhiseaduse paragrahv 54 on selline paragrahv, mille järgi tuleb osata ka tegutseda.
(Põhiseadusest: "Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust. Kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu.", toim)
Kaitseliidu ülesanne on ju ennekõike pakkuda inimestele võimalust ja teadmisi, kuidas osaleda riigikaitses. Ja need 15 500 on otsustanud sellesse panustada.
Lugesin kord, et kui ilmuvad hästi relvastatud "rohelised mehikesed", siis konflikti tuleviku otsustavad kohe alguses meie kiirus, otsustavus ja jõulisus, sest kõhklemine, kas ikka tulistada "rohelisi mehikesi" avab tee järgmistele provokatsioonidele. On see nii?
See on nii, kuid iga olukord võib olla eelnevast erinev.
Ja alati peame olema valmis ka nendeks olukordadeks, mis võivad järgneda. Toon näite. Kui surume jõuliselt maha mingi väljaastumine riigi sees, siis järgmine samm võib olla see, et üle piiri vuravad ühe teise riigi tankid, mis tulevad kaitsma nende inimeste huve, keda me just maha surusime.
Kas oleme selleks valmis? Võibolla on mõistlikum hoida sellist konflikti kontrolli all ja sellega hakkama saada... Või on mõistlikum minna kohe NATO artikkel 5 [mis ütleb, et rünnak ühe vastu on rünnak kõigi vastu] situatsiooni... See on küsimus, mille peab lahendama poliitiline tasand.
Mina küsisin küll "roheliste mehikeste" kohta.
Räägime "rohelistest mehikestest", kes võivad olla need mehed, kes püssiga ringi jooksevad, aga võivad olla ka need, kes rahvarahustuste korraldamiseks niite tõmbavad.
Mina pidasin silmas neid tunnusmärkideta, kuid hästi relvastatud "rohelisi mehikesi", kes blokeerisid viis aastat tagasi Krimmis Ukraina sõjaväe üksusi, lennuvälju ja valitsusasutusi.
Peame endale selgeks tegema, et kui "rohelised mehikesed" on need Krimmi "rohelised mehikesed", ehk [Venemaa] dessantvägede 145. eripolk, siis on selge, et tegemist on vastase jõududega.
Ja?
Ja siis on vaja reageerida koheselt ja jõuliselt.
See tähendab?
Nad tuleb siis maha võtta.
Milline oleks sellises olukorras Kaitseliidu roll?
Seni, kuni ei ole sõjaseisukorda välja kuulutatud, vastutab operatsioonide eest siseministeerium, ja ametisse määratud sisekaitseülem juhib ka operatsioone, mis võivad paista üsna sõjalistena. Kaitseliidul ja kaitseväel on siin toetav roll, meie abistame politsei ja piirivalve üksusi. See ülesanne jääb Kaitseliidule nii või naa kriisis, sõjas ja ka stabiliseerimisperioodil.
Kui kõik mehed on rindel, kes kaitseb tagalat?
Rinne on ainult üks joon maastikul.
Laiapõhjaline maakaitse ulatub 100 km mõlemale poole rinnet. Maakaitse tähendabki, et me ei koonda kõiki üksusi rindejoonele, vaid katame kogu maa territoriaalkaitse põhimõtte järgi oma üksustega.
Kui tagala kokku variseb, kas massirahutuste või diversioonirünnakute järel, siis on klassikalise rinde hoidmine mõttetu?
Tänapäeval ei tohiks me üldse rääkida rindesõjast.
Me peame vaatama Eestit kui meie oma territooriumi, kus liigub vastase vägi, kes kontrollib ainult seda maastiku punkti, kus ta parasjagu asub. Ümber selle punkti kehtib endiselt Eesti Vabariik, ja jääb alles.
Kui suudame oma mõtetes ja meeltes aru saada, et see territoorium, kust vastane on läbi liikunud, ei kuulu nüüd talle, vaid on endiselt Eesti Vabariik, siis ei ole meid ka võimalik võita.
Siseministeerium lihvib plaani luua sisekaitse hästivarustatud reservüksus, mille vabatahtlikud oleksid valmis tõrjuma näiteks relvastatud äkkrünnakuid või maha suruma massirahutusi. Ehk võiks seda kõike mõelda koos Kaitseliiduga, kellel on korrakaitseüksused juba olemas?
Probleem on selles, et korrakaitseüksusi, mida Kaitseliit on koostööks siseministeeriumiga ette valmistanud, ei ole piisavalt kõigi siseturvalisuse probleemide lahendamiseks.
Probleem on ka selles, et paljud meist ei ole endale veel lõpuni selgeks teinud maakaitse tegelikku olemust. Territoriaalkaitse põhimõte, millest just rääkisin, tähendab, et meil on üksused üle Eesti: tagalas on nende ülesanne tagada julgeolek, rindel sõdida ja rinde taga jätkata vastupanu. Mis tähendab, et peame riigikaitset vaatama tunduvalt laiemalt kui ainult sõjalist kaitset.
Kaitsevägi ja Kaitseliit kaitseministeeriumi valitsemisalas on aastaid tegelenud ainult sõjalise kaitsega. Tänases hübriidses situatsioonis peaksime vaatama laiendatud kaitsevõimekust, ehk – kui suudame hübriidsõjas ära hoida vastase edu, siis võibolla me ei jõuagi päris sõtta.
Pika ja keerulise jutu kokkuvõtteks: jah, me saame aru siseministeeriumi tänasest probleemist, et tal ei ole piisavalt jõudu lahendada teravaid olukordi ja meil ei ole piisavalt jõudu, et talle appi minna, sest sisekaitseks eraldatud Kaitseliidu osa on liiga väike. Seetõttu vaatab siseministeerium võimaluse poole luua täiendav reserv. Küsimus on, et kui nad tahavad seda teha vabatahtlikkuse pinnalt, siis üldiselt tahavad inimesed olla vabatahtlikena oma kodukohas, nad ei taha minna mujale.
Mina isiklikult pooldan, et selle sisekaitse reservi võiks luua pigem sunduslikuna nendest reservväelastest, kes on saanud näiteks sõjaväepolitsei või piirivalve ettevalmistuse. Kuid mitte vabatahtlike baasil.
Eesti reservarmee on 25 000 inimest, kes kriisi korral jaotuvad kaitseväe ja Kaitseliidu sõjaaja üksuste vahel, neile kõigile on määratud sõjaaja ametikohad. Vabatahtlikkusega ei ole siis enam midagi pistmist?
Ei ole.
Nii, et sisekaitsereserv peaks olema loodud samal põhimõttel?
See võiks olla samal põhimõttel. Ajateenistuses väljaõppe saanud endistel sõjaväepolitseinikel või piirivalvuritel ei ole tihti sõjaaja üksustes kohta. See on ressurss, mida võiks ära kasutada. Aga see on minu isiklik lähenemine.
Lihtsalt, kui vaatan seda pilti, meenub mulle 1990. aastate algus, kui Kaitseliidu kõrvale loodi Kodukaitse ja tekkis konkurents kahe organisatsiooni vahel, mis ei mõjunud lõpuks hästi kummalegi. Olid inimesed, kes tahtsid riiki kaitsta ja nad olid valiku ees, kumba organisatsiooni valida.
Kui Kaitseliit 1918. aasta novembris loodi, siis oligi tema peamine eesmärk ju segastel aegadel avaliku korra hoidmine tagalas.
Eesmärk oli tõesti kaitsta kohalikke elanikke ja hoida kodupaik vaba marodööridest, ringihulkuvatest jõukudest. Nad kaitsesid enda kodu ja oma koduümbrust. 1924, pärast detsembrimässu, taastati Kaitseliit sisevaenlase vastu, kui Venemaalt saadetud "spetsialistid", kommunistid püüdsid teha riigipööret. Kui taastasime Kaitseliidu 1990. aastal, siis oli vaenlane samamoodi sees, mitte väljas.
Nii on Kaitseliidu roll olnud kogu aeg seotud sisejulgeolekuga ja see peab nii ka praegu jääma. Kaitseliit jääb toetama politseid ja piirivalvet, kellel täna ei piisa enda koosseisust...
Võrreldes 2007. aasta aprillirahutustega on neid üle 1000 inimese õhemaks hööveldatud.
(Kolonel Ühtegi vaatab pika pilguga vaikides ajakirjanikku)
2008. aasta Vene-Gruusia sõjast rääkides pidasite edu saavutamiseks tähtsaks enda tahte peale surumist, sest enam ei olevat oluline, et sul on kolm korda suurem armee, vaid see, et suudad lahinguvälja enda kasuks pöörata. Kas ja kuidas haakub see mõttekäik Kaitseliiduga?
Kõige otsesemal viisil. Kaks-kolm aastat oleme Kaitseliidus rääkinud asümmeetrilisest sõjapidamisest.
See tähendab, et me surume konventsionaalsetele üksustele peale sissisõja taktikat, kiireid ja jõulisi rünnakuid, ilma, et jääksime kestvatesse lahingutesse. Läbi selle me kulutame vastast, ründame tema nõrkusi, lõikame läbi tema ühendusteid, hävitame tema logistikat ja kõiki neid üksusi, millele hammas peale hakkab.
Läbi selle me kulutame vastase ressurssi ja ei anna talle võimalusi kasutada oma võimalusi, mis oleksid efektiivsed konventsionaalsete grupeeringute vastu, kuid mis on väheefektiivsed hajutatud lahingutegevuses.
Need oleksidki agressiivsed torkivad rünnakud vastase vastu üle terve Eesti, mida võib nimetada "herilaste taktikaks"?
Justnimelt. Ei ole olemas rinnet. Vastane peab tundma, et tal ei ole mugav mitte kusagil, igal pool võib teda rünnata.
Aga Ukrainas me näeme rinnet.
Ukrainas hoitakse joont, et fikseerida poolte vahe. Ukraina konflikt läks konventsionaalseks siis, kui loodi Donetski ja Luganski separatsistlikud vabariigid, siis oli kaks-kolm korda, kui Ukraina oleks võinud peaaegu neid lüüa, kui Venemaa poleks oma konventsionaalsete üksustega sekkunud.
Või võtame näiteks Süüria. [Iraagi ja Süüria Islamiriik] ISIS sõdis aastaid edukalt väga väikese koosseisuga, sest teda ei saadud kätte. Ta oli edukas, kuni hakkas konventsionaalselt sõdima Aleppos ja teistes piirkondades, kus teda löödi räigelt, vaat et nädalatega.
ISIS on meie vastane?
Jah.
Vastaselt tuleb õppida?
Just. Samamoodi on olnud näiteks Afganistanis.
Asümmeetrilise sõjapidamise puhul ei ole territooriumi hoidmine oluline. Oluline on initsiatiivi hoidmine. Vastasel lubatakse territooriumil rohkem liikuda, kuid kui suudame luua tema liikumisele väga ebamugava keskkonna, lööme teda moraalselt, füüsiliselt, muudkui kulutame teda, siis jõuab vastane ühel hetkel mõistmiseni, et tal ei tasu seda sõda pidada.
Ehitasite eimillestki üles Eesti kaitseväe erioperatsioonide võimekuse, mida võib vist võrrelda ka sissi- või diversioonitegevusega?
Päris nii ei ole.
NATO-s on erioperatsioonidel kolm valdkonda. Suunatud rünnakud, kus väikeste üksustega tehakse kiired ja jõulised löögid konkreetsete sihtmärkide vastu. Siis on eriluure, kus minnakse mingi väga spetsiifilise informatsiooni järele ja tuuakse see ära. Ning kolmas eriüksusele omane valdkond, on sõjaline toetus ja see, mille kohta öeldakse "võimekordistaja".
Mida see tähendab, teavad need, kes on näinud filmi "12 vaprat" ("12 Strong"), kus ameeriklaste 12-meheline eriüksus saadetakse Afganistanis pärast 9/11 Põhjaalliansi juurde ja nad sõdivad koos Talibani vastu. Nii ongi – saadad oma meeskonna peale, nad loovad armee ja sõdivad koos selle armeega, mis kõik kokku on eriüksuste kõige kõvem väljund.
Eriüksustega on loodud riike ja hävitatud riike.
Kui palju võtate sellest kogemusest kaasa Kaitseliitu, ehk kui palju pöörate kaitseliitlased sissilahingute harjutamise poole?
Ega see ole juhuslik, et kaitseväe juhataja tegi just mulle – olin siis erioperatsioonide väejuhatuse ülem – ettepaneku tulla juhtima Kaitseliitu.
Jah, sõjapidamise mudel, see asümmeetria, mis on omane eriüksustele, on omane ka Kaitseliidu taktikale. Samuti kõigi vahendite kasutamise oskus. Me vaatame sõda nii, et ei kasuta mitte ainult enda isiklikku varustust, näiteks püssi, seljakotti ja binoklit, vaid kasutame kõike, mis on saada – inimesi, taristut, autosid-traktoreid, sidevahendeid.
Kui head on Kaitseliidu relvad?
Sama head nagu kaitseväe relvad. Praegu korraldab kaitsevägi relvahanget, sealt saame meiegi uut relvastust. Jah, võime öelda, et Kaitseliidul ei ole CV-90 soomukeid. Aga, rääkides teistmoodi sõjapidamisest, siis kas meil on neid endale vaja?
Kaitseliidu relvadeks on ka oskused, mida inimesed toovad kaasa tsiviilkogemusest. Meie kübervõitlejad on tugevamad kui kaitseväe kübervõitlejad, sest küberkaitseliidus on Eesti tippküberspetsialistid, kellele riik ei suudaks maksta seda palka, mida nad väärt on, aga kes tulevad vabatahtlikult siia. Meie sidespetsialistid on tihi kogenud raadioamatöörid, kes loovad ise võrke ja sidevõimekust. Meil on rida väga kogenud pioneerispetsialiste, kes tsiviilelus töötavad näiteks mäeinseneridena...
Ja kaitseliitlastena teavad, kuidas asju õhku lasta?
Ka seda. Meie üleelajad – kes suudavad looduses ellu jääda ja oskavad seda teistele õpetada – on paremad kui kusagil mujal, sest nad teevad seda ka igapäevaselt tsiviilis. Meie meedikud, kokad... Kõik nad on oma ala spetsialistid.
Pärast relvahanget annab Kaitseliit sõjamuuseumi eksponaatideks 20 aastat tagasi Rootsilt abina saadud 90-mm tagasilöögita tankitõrjekahurid...
Miks? See on fenomenaalne relv.
Aga moodsa tanki soomusest läbi ei löö.
Aga ega me ainult tankist räägi. Räägime ka soomustransportöörist, veokist jne. 90-mm tagasilöögita tankitõrjekahur on fenomenaalne relv, sest on sisuliselt hooldusvaba, kerge, lihtsalt käsitletav, selle laskemoona saab väga pikalt hoiustada. Me ei loobu nendest.
Millist relvastust Kaitseliit juurde vajab?
Vajab juurde, nagu te ka ise ütlesite, võimekat soomustläbistavat, kuid kerget relvastust. Ühekordseid, "Lase ja viska maha"-tüüpi relvi, mida saab kasutada lähidistantsilt, nagu asümmeetrilise konflikti puhul oleks vaja.
Kas kõigil kaitseliitlastel on relvad kodus?
Kõigil ei ole. See on nende vabatahtlik otsus, kas võtavad relva koju või hoiavad Kaitseliidus.
Kui keeruline on Kaitseliitu uusi mehi saada?
See ei ole lihtne. Mitte põhjusel, et meil poleks isamaalisi mehi. Kõike peab vaatama hoopis laiemalt. Praegu majandus õitseb, paljud inimesed saavad keskenduda enda elujärje parandamisele ja neil ei ole aega astuda Kaitseliitu. Aga kriisiaegadel oleme näinud, et Kaitseliidu liikmeskond kasvab, sest... inimestel on vähem teha.
Ja 2014, kui Venemaa võttis üle Krimmi ning algas sõjategevus Ida-Ukrainas, suurenes Kaitseliitu astumine tuntavalt.
See on teine pool, mida mõjutab ohupilt ja ohutunnetus. Kui elame pikka aega rahulikus keskkonnas, siis ohutunnetus raugeb ja ka osalemine Kaitseliidus langeb. Kui meid puudutav ohupilt muutub karmimaks, suureneb ka patriotism ja kasvab soov liituda kaitseorganisatsioonidega.
Samamoodi oli enne sõda – pärast 1924. aasta detsembrimässu tahtis rahvas Kaitseliidu taastamist ja liitus sellega massiliselt. Nüüd tuli meile hüppeliselt uusi liikmeid [pärast aprillirahutusi] 2007, [Vene-Gruusia sõja järel] 2008, [Ukraina sündmuste ajel] 2014.
Kui palju on Kaitseliidus nn surnud hingi – et nad on küll nimekirjas, kuid see ongi kõik?
Neid on, aga praegu ei oska ma veel täpseid numbreid öelda. Tahan selget ülevaadet kaitseliitlastest: kes neist saavad aktiivselt väljaõpet ja käivad õppustel, kes neist on hingelt kaitseliitlased, kuid on praegu hõivatud muuga ning lõpuks, kes neist on lihtsalt nimekirjas.
Meile on surnud hinged need, kes ei ole huvitatud enam Kaitseliidus osalemisest.
Olite üks Kaitseliidu taastajaid Tartumaal, rohkem kui aasta enne Eesti iseseisvuse taastamist. Miks te seda siis tegite?
Oli tunne, et nüüd on see aeg. Oli olnud laulev revolutsioon, 1988 panime Kesk-Aasias ühe mäe tipus sinimustvalge lehvima, elasime vanemate ja vanavanemate mälestustega Eesti Vabariigist. Kuigi ise olin suhteliselt apoliitiline, sattusin sõpruskonda, kes jututubades ja suitsunurkades arutas Eesti vabadusest ja vaba Eesti kaitsevõimest. Kuni jõudsimegi Kaitseliiduni.
Kui te 1991. aasta augustiputši ajal olite peaaegu relvastamata meestega valmis kaitsma Toompead – Eesti parlamenti ja valitsust – NSV Liidu dessantvägede rünnaku korral, siis uskusite te, et see lahing oleks võidetav?
Raske öelda, kas me sellele väga palju mõtlesime.
Siitsamast kabinetist, kus praegu töötab Kaitseliidu ülem, aga siis istus Nõukogude admiral Belov, võinuks kõlada käsklus "Vperjod!", "Edasi", ja soomukid alustanuks liikumist Toompea lossi suunas...
Siis oleks... Ei, tegelikult ma ei oska öelda, mis 200 meetri kaugusel Toompea nõlval juhtunuks. Oli neid, kes olid valmis kaitsma ja võitlema. Oli neid, kes oleksid võibolla araks löönud ja teiselt poolt mänge alla jooksnud. Ka seda võinuks juhtuda.
Kuid tahe oli olemas. Mehed olid kohal. Kogusime Tartumaalt kaitseliitlased ja primitiivsed relvad kokku, andsime emadele, abikaasadele, lastele juhised, et mida teha, kui me koju tagasi ei jõua. Ja olime valmis. Kuidas see võinuks lõppeda, ma isegi ei taha praegu mõelda.
(Paus)
Kui läinuks kontaktiks vastasega, oleks täna Toompeal ühe maja seinal mälestustahvel Eesti vabaduse eest langenud võitlejatele, sest keegi oleks seal kindlasti langenud. Aga ma olen kindel, et Eesti oleks täna vaba, mitte osa liidust, mis oli selleks ajaks juba samahea kui kokku kukkunud.
Ja siis tuli jäägrimäss 1993, kui Jäägrikompanii keeldus allumast kaitseväe juhtidele, kaevus Haapsalu lähedal Pullapääl, paljud kaitseliitlased toetasid neid ning jäägrite juht Asso Kommer haavas teda peatada püüdnud politseinikke Koit Pikarot ja Argo Aunapuud. Olid see Eesti riigi taastamise algusaastail paratamatu?
See on üks suuremaid juhtumeid, aga sarnaseid kriise juhtus siis ühtelugu ja erinevates kohtades. Parem ongi, kui me neid kõiki ei mäleta. Aeg oli keeruline.
Paljud ei teagi, et teid määrati siis Jäägrikompanii viimaseks ülemaks, et klaarida ohtlikuks kiskunud vastasseis.
Mind määrati Pullapääle ülesandega see kriis lahendada, päästa need Eesti poisid ja üksus likvideerida. Raske ülesanne. Paljud jäägrid olid minu endised võitluskaaslased Kaitseliidust, mul oli vaja võita uues olukorras nende usaldus, leida lahendus. Nii mõnedki, keda täna peetakse patusteks ja kellele näidatakse ikka veel näpuga, nägid koos minuga kõvasti vaeva, et olukord lahendada.
Kellest te räägite?
Kalle Eller, näiteks, Kaitseliidu taastaja ja organisatsiooni esimene ülem, aga ta juhtis ka rahvuslikku kaitsealgatuskeskust, mille alluvuses Jäägrikompanii alguses loodi. Või Lembit Tõns, kes aitas mind palju jäägrikriisi lahendamisel.
Sest see kõik võinuks minna palju hullemini. Õnneks ei läinud. Oktoobriks 1993 olime probleemi lahendanud nii, et need noored mehed olid kõik alles ja mäss oli kustunud.
Osa nendest teenis edasi kaitseväes ja Kaitseliidus?
Siiamaani teenivad. Ja nad on eeskujulikud ohvitserid või allohvitserid, jõudnud tublidele kohtadele, teinud head karjääri. Nad olid ka siis ise väärt mehed. See, et nendega manipuleeriti, et neid kasutati ära, et toimus riigi sees vastandamine, oli tingitud meie toonasest poliitilisest ja ka juhtimisalasest kogenematusest.
Paljud inimesed said sealt segastest aegadest armid hinge.
Haiget saadi küll ja need armid on alles. Aga mitmed mehed said tugevamaks ja neist on Eestile kõvasti kasu olnud.
Kuidas hoida Kaitseliit apoliitilisena?
Kaitseliit on apoliitiline organisatsioon, kuhu kuuluvad küll erinevate erakondade liikmed. Kui otsite poliitikat, siis Kaitseliit on osa riigi kaitsepoliitikast.
Kas te olete olnud tule all?
On olnud olukordi, jah.
Afganistanis, Eesti kaitseväe kontingendi ülemana või kusagil mujal, millest te ei saa rääkida?
Kontingendi ülemana ka, paar kuuli lendas lähedal seina äärde. Samuti siis, kui olin [Afganistanis] luuremeeskonna ülem.
Konkreetselt teie pihta on tulistatud?
On küll. Rohkem kui üks kord. Ja [1991-1992] politseis rühmaülemana olin ka paar korda tule all.
Kas sõdur võib hirmu tunda? On see lubatud?
Sõdur peab hirmu tundma.
Kui oled tule all, siis sellisel kriitilisel momendil hirmu ei tunne ja kõige rohkem on kasu automaatsuseni sisseõpitud tegutsemisest, mis tihti sind päästab. Selhetkel aeg muutub aeglasemaks ja kui see läbi on, läheb jälle kiireks. Siis tuleb hirm. Hirm võib olla ka enne, aga mitte sel hetkel.
On siis nii nagu ütleb Leo Kunnase "Sõdurjumala teenris" 1991. aasta augustiputšist lahinguta välja tulnud kaitseliitlane Metsvend, et kõige suuremad võidud saadakse ilma sõjata, seepärast ei paista need silma?
See on õige. Kõige suuremad võidud saadakse ilma sõjata. Meie enda iseseisvuse taastamine on üks selle näide.
Kuivõrd sobib rahu ajal soovida kaitseliitlasele sõduriõnne?
Kaitseliitlane on sõdur, üks osa riigikaitsest ja sõduriõnne on ikka vaja.
Sõduriõnne, kolonel Ühtegi.
Aitäh.


Toomas Sildami intervjuu Riho Ühtegiga

_________________
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii..


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Kaitseliit meedias !
PostitusPostitatud: 15 Aug, 2019 15:48 
Eemal
Uudistaja

Liitunud: 10 Aug, 2018 17:17
Postitusi: 16
Suured vabandused offtopicu tagasitoomise pärast, aga miks seda lugu siia praegu copyda oli vaja? ERR-i lehele peaks igaüks ise ligi saama, tasuta.

Edit: eriti, kui eelmises postituses on link loole olemas


Viimati muutis MilLT, 15 Aug, 2019 16:50, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Kaitseliit meedias !
PostitusPostitatud: 15 Aug, 2019 16:36 
Eemal
Liige

Liitunud: 19 Jaan, 2018 11:56
Postitusi: 81
MilLT kirjutas:
Suured vabandused offtopicu tagasitoomise pärast, aga miks seda lugu siia praegu copyda oli vaja? ERR-i lehele peaks igaüks ise ligi saama, tasuta.


Kui ei meeldi, vaata mööda!

Aitäh artikli eest!
Ühtegi poolt ei ühtegi valet sõna. Mees teab, mida mees räägib. Hea lugemine!


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 50 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt