Õhukaitse 1924-1940

Üksused, relvad, tehnika. Autasud ja vormid. Kõik teemasse puutuv.
Kasutaja avatar
oleeg
Liige
Postitusi: 5193
Liitunud: 23 Jaan, 2006 14:10
Asukoht: Kodutares
Kontakt:

Re: Õhukaitse 1924-1940

Postitus Postitas oleeg »

2. pilt võiks olla tehtud Padaorus.

terv
o
[i]Miski siin ilmas ei saa viibida nii sügavas vaikuses kui surnud inimene.[/i]
Frederic Manning
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5553
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Õhukaitse 1924-1940

Postitus Postitas toomas tyrk »

Kõrged vallid viitaks nagu laskemoona ladude naabrusele.

Raudvassara andmeil oli 3. patarei III rühm alates 1940. a. 13. jaanuarist Paljassaares, mereväe moonaladude õhukaitseks. Ei julge aga ei kinnitada ega ümber lükata, et pildid just sealt...
Kasutaja avatar
Castellum
Liige
Postitusi: 2446
Liitunud: 27 Dets, 2008 23:29
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Õhukaitse 1924-1940

Postitus Postitas Castellum »

toomas tyrk kirjutas:Kõrged vallid viitaks nagu laskemoona ladude naabrusele.

Raudvassara andmeil oli 3. patarei III rühm alates 1940. a. 13. jaanuarist Paljassaares, mereväe moonaladude õhukaitseks. Ei julge aga ei kinnitada ega ümber lükata, et pildid just sealt...
Suur-Paljassaare laod, mis paiknesid tsaari-aegses rannikupatareis (EW-aegsed ehitised ei sobi pildiga), sobiksid...pildi järgi võiks ka Miiduranda pakkuda, aga kas seal ÕT-üksust oli, ei tea...
Kindlusarhitektuur on osa meie elukeskkonnast
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5553
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Õhukaitse 1924-1940

Postitus Postitas toomas tyrk »

Miiduranna kant oli varem ÕK suurtükiväegrupi traditsiooniline suvelaagri koht. Küll aga puuduvad mul andmed, et seal oleks oldud 1939-40, kui Boforsid juba kasutusele olid võetud.

Enne sai mainitud neid 1939. a. suviseid õppuseid, kus 1. patarei 76,2 mm kahurid üsna kehva tulemust olid näidanud. Otsisin nüüd kodus selle suvelaagri aruande üles ning leidsin seal veel üht-teist huvitavat, mida siis alljärgnevalt tsiteeriks.

Laager toimus siis 1939. a. suvel (aruanne oli jõudnud ÕK staapi 14. sept 1939) Valaste uuel laskeväljal. Kuni augusti alguseni toimus ettevalmistav periood, 1. augustist alates algasid laskeharjutused. Laskeharjutusi tehti lennuki taga veetud "koti" pihta. "Koti" vedamiseks baseerus alaliselt Jõhvi lennuväljal 2 lennukit.

1. patarei, 76 mm Lenderi kahurid ja Papello tulejuhtimisseade. Nagu mainitud - laskemoona tõrked olid tõsiseks probleemiks. Kokku laskis patarei välja 147 mürsku, neist 12 mürsku ei lõhkenud üldse ning 26 mürsku lõhkes enneaegselt. Kahureid suudeti päästa üheaegselt vaid esimese kogupaugu puhul. Seejärel kiilus alati ühes või teises kahuris kest kinni ning järgmine kogupauk toimus vähendatud koosseisus. Papello tulejuhtimisseade töötas oma võimete piiril - 170 km/h lennanud sihtmärgi jälgimine oli juba raskendatud, samuti puudus võimalus laskmise käigus parandusi sisse viia, isegi kui oli näha, et tuli läks kuhugi poole viltu. Tabavusprotsenti patarei kohta ei anta, mainitakse vaid ühte eriti õnnestunud tabamust.

2. patarei ja 37 mm Rheinmetall-Borsig. Patarei lasi välja 519 mürsku, milledest 14 ei jätnud leekjälge (tabamust ei olnud võimalik hinnata). Saavutati tabamusprotsent 12,7%

3. patarei oli relvastatud 40 mm Boforsite ja kuulipildujatega (Boforsite arvu ei mainita, kuid tegu ilmselt 2 kahuriga, mis eelpoolnimetatud partiist 1939. a. juulis tutvumiseks võeti). Boforsitest lasti 200 lasku, neist 4 puhul ei jäänud leekjälge. Kuid lastud 200 lasust omakorda 21 olid näidislaskmised, millede puhul tulemust ei mõõdetud. Sihitud laskmistest arvestatud tabavusprotsent (samadel alustel arvestatud kui 2. patarei puhul) - oli 17%.

Eraldi tuuakse aruandes veel välja, et 2. patarei meeskond oli "kaader" ja ajateenijad, kaader oli oma relvadega tutvunud juba 3 aastat. 3. patarei meeskond aga reserv ja ajateenijad, kes said alles laagris torud kätte, õppisid neid tundma iseseisvalt, ilma dokumentatsioonita ning said lühikese treeningu järel parema tulemuse.

Bofors oli laskmisel palju stabiilsem ning andis väiksema hajuvuse.

Edit: parandasin laskevälja nime Valasteks, vähemtuntud Tammikust.
Kasutaja avatar
oleeg
Liige
Postitusi: 5193
Liitunud: 23 Jaan, 2006 14:10
Asukoht: Kodutares
Kontakt:

Re: Õhukaitse 1924-1940

Postitus Postitas oleeg »

Miiduranna kant oli varem ÕK suurtükiväegrupi traditsiooniline suvelaagri koht.
"Koti" vedamiseks baseerus alaliselt Jõhvi lennuväljal 2 lennukit.
Miski nagu ei taha sobida:
kas piltidel pole lahinglaskmised vaid näiteks kuivtreening, laager ei paiknenud Miidurannal või osalesid mujal baseerunud lennukid.

terv
o
[i]Miski siin ilmas ei saa viibida nii sügavas vaikuses kui surnud inimene.[/i]
Frederic Manning
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5553
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Õhukaitse 1924-1940

Postitus Postitas toomas tyrk »

Kõik on õige - Miiduranna oli suvelaagri paik varem. 1939. a. suvel oldi juba Valaste (Tammiku mõisa lähistel) laskeväljal Virumaal. Lennukid baseerusid ikka Jõhvis.

Vääritimõistmiste vältimiseks - SEE Tammiku mõis mõisade loetelust

Tammiku mõis - Eichenhain - rüütlimõis - Jõhvi kihelkond, Virumaa

1940. a lasti veel Suurupis 76,2 mm vene 1931. a. mudeli torudest.

1940. a. suvel mindi taas Valastu/Tammiku suvelaagrisse.

Muude torude Tallinna lähedal õppelaskmistest/laagritest neil aastail infot ette pole jäänud.
Kasutaja avatar
oleeg
Liige
Postitusi: 5193
Liitunud: 23 Jaan, 2006 14:10
Asukoht: Kodutares
Kontakt:

Re: Õhukaitse 1924-1940

Postitus Postitas oleeg »

Mälus kummitab teadmine, et 39-40 täiendati Presidendi suveresidentsi õhukaitset... Võin ka eksida ja ajan sogast :dont_know:

terv
o
[i]Miski siin ilmas ei saa viibida nii sügavas vaikuses kui surnud inimene.[/i]
Frederic Manning
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5553
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Õhukaitse 1924-1940

Postitus Postitas toomas tyrk »

Jah, sinna paigutati õhukaitse kuulipildujad. Siis need raskekuulipildujad õhukaitse alustel. Kui palju ja kust väeosast - hetkel jään detailid võlgu.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5553
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Õhukaitse 1924-1940

Postitus Postitas toomas tyrk »

Täiendaks siis vana teemat. Tuli teemaks ÕT kahurite hinnad. Väike ülevaade siis neist, niipalju kui esimese kiire otsimisega lepinguid ette jäi.

Moodsate ÕT kahurite ostmine algas siis 1936. a. lepinguga Rheinmetall Borsigilt viie 37 mm kahuri ostuga. Selles lepingus on toodud eraldi välja kahurite ning kõigi nendega kaasa tulnud tagavaraosade hinnad.
Lepingu järgi maksis rataslafetil kahur ise 45 070 saksa marka (kroonides oleks hind 62 421 krooni, krooni vahetuskurss oli selle lepingu sõlmimise ajal 1 RM = 1,385 krooni), koos lisadega (milledeks olid 1 tagavararaud, 1 tööriistade ning varuosade komplekt kahurile ning 1 samasugune komplekt lafetile ja veel 10 lasuraami) maksis kahur juba 70 135 krooni.

Järgmistes lepingutes olid kõik lisad arvestatud kahuri hinna sisse ja nende hinda ei olnud eraldi välja toodud. 1937. a. sõlmiti teine leping Rheinmetall Borsig'iga 37 mm kahurite ostmiseks. Seekord osteti kolm kahurit püstlafetil (Aegna merekindlusesse, sealt äramüüdud kolme 75 mm Mölleri kahuri asemele) ning üks rataslafetil. Hinnad olid järgmised:
püstlafetil kahur (koos kõigi lisadega) - 36 420 RM = 50 440 krooni
rataslafetil kahur (koos kõigi lisadega) - 49 800 RM = 68 973 krooni

Siia võiks veel võrdluseks tuua Boforsi 40 mm kahuri hinna. nimelt ostsid eestlased 2 Boforsi kahurit oma allveelaevadele. Need (siis ilma rataslafetita, tumbal) maksid £3650 ehk 66 247 krooni. Lisasid ja tagavaraosasid pole lepingus mainitud.

1938. a. novembris sõlmiti lepingud Kruppi 75 mm kahurite ja Wikog 9 tulejuhtimisseadmete ostuks. Nende hinnad olid järgmised (NB! ka RM -> EKr vahetuskurss oli selleks ajaks muutunud, see oli 1,4663 lepingu seletuskirja järgi).
75 mm kahur rataslafetil koos lisade ja tagavaraosadega - 103 027,5 RM = 151 069 krooni
Wikog 9SH seade - 190 435 RM = 279 235 krooni

1939. a. sõlmiti järjekordne leping 37 mm kahurite ostuks (kahjuks valitsusele esitatud lepingus ei olnud kahuri hinda eraldi välja toodud, oli kogusumma nii kahurite kui laskemoona peale, seletuskirjas öeldi vaid, et kahurid on samas hinnaklassis varasemate lepingutega) ning 2 lepingut 20 mm kahurite ostuks.
Esimeses lepingus (12 kahuri ostuks) oli 20 mm kahur rataslafetil, koos lisade ning tagavaraosadega hinnaga 21 900 RM = 35 040 krooni (RM -> EKr kurss oli selle lepingu sõlmimisel juba 1,6)
Teises lepingus (10 samasuguse 20 mm kahuri ostuks) 21 700 RM = 34 720 krooni.

Samal aastal sõlmiti ka lepingud Carl Zeissi firmaga stereokaugusmõõtjate ostuks ÕT kahuripatareidele, osteti 12 komplekti baasiga 1,2 m (37 mm patareidele, ilmselt oli arvestus 1 kaugusmõõtja rühma peale, 1 rühm = 2 kahurit, 1 patarei = 3 rühma) ning 34 komplekti baasiga 1 m (20 mm patareidele), hinnad olid järgmised, vahetuskurss endiselt 1,6
baasiga 1,2 m 2488,85 RM komplekt = 3982 krooni
baasiga 1 m 2277,85 RM komplekt = 3645 krooni
Tegelikult osteti vist mõlemist kaugusmõõtjast veel 1 komplekt varuks. Hiljem oli miskine lepingu muutus valitsuse päevakorras, kus räägiti 46 + 2 kaugusmõõtja ostust.

1940 sõlmiti veel üks leping 20 mm kahurite ostuks, kuid seal ei olnud jällegi (valitsusele esitatud eelnõus) kahurite hinda mürskude hindadest lahutatud.
andrus
Liige
Postitusi: 4322
Liitunud: 02 Juul, 2004 11:39
Kontakt:

Re: Õhukaitse 1924-1940

Postitus Postitas andrus »

Hinnad NSVL-ga äri ajamisest: http://vif2ne.ru/nvk/forum/0/co/2540839.htm
Viidatud Meltjuhhovi artiklis võiks ehk veel midagi huvitavat olla?
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5553
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Õhukaitse 1924-1940

Postitus Postitas toomas tyrk »

Tänud huvitava viite eest! See vene pakutud relvade nimekiri koos hindadega polegi mulle varem kusagil ette jäänud. Ja huvitav muidugi võrrelda ka lätlaste ja leedukate tellimustega.

Tooks sealt nimekirjast siis välja õk varustuse hinnad
76,2 mm õt kahuri tk hind tuleb siis 149 754 krooni
stereokaugusmõõtja 4 m baasiga - 46 823 krooni
õt tulejuhtimisseade - 77016 krooni.

Võrdluseks - sakslastelt saadi
75 mm Kruppi kahur 151 069 krooniga
ning Wikog 9SH tulejuhtimisseade (sisaldas ka stereokaugusmõõtjat, kahjuks ma ei tea mis baasiga) - 279 235 krooni.

Kui kahurid olid sarnase hinnaga, siis Wikog maksis üle kahe korra rohkem. Kahjuks ei oska ma aga arvata, mis tulejuhtimisseadet venelased pakkusid ja mida see oskas teha...

Nagu tabelitestki näha - venelastelt õt torusid ei ostetud, kuid 3 patarei jagu 76,2 mm olid Eestil rendil. Küll pole ma aga kuulnud ega lugenud, et nende kahuritega koos oleks renditud stereokaugusmõõtjaid ja tulejuhtimisseadmeid.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5553
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Õhukaitse 1924-1940

Postitus Postitas toomas tyrk »

Lisan siia veel ühe tabeli õt relvastuse kohta, mis sai kunagi arhiivis klõpsatud. Tabel on tehtud 1940. a. kevadel seoses kavadega formeerida ÕT Suurtükiväe grupp (peale relvastuse kättesaamist) ümber rügemendiks. Sellest ka dokumendi pealkiri.

Esimene veerg on pildistamisel jäänud lk kumeruse taha. See peaks olema järgmine:
76,2
76,2
76
75
40
37
37
20
20
20
20
20
1940. a. kevadeks olemas olnud ja tellitud õt suurtükid.
1940. a. kevadeks olemas olnud ja tellitud õt suurtükid.
Tegelikus elus jõuti siis kätte saada viimastena need 75 mm Krupi kahurid. Lisaks tellitud 37 mm ja kõik 20 mm kahurid jäid kättesaamata.
fossiil
Liige
Postitusi: 3551
Liitunud: 18 Aug, 2005 11:18
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Õhukaitse 1924-1940

Postitus Postitas fossiil »

Juhtusin huvitava raamatu peale - "Автомобили - зенитки Первой мировой войны", autor Станислав Кирилец. Lisaks kõigele muule huvitavale on seal päris detailselt kirjas ka Eesti õhukaitsepatarei arendamise lugu.
Tegin kiire tõlkimise, loodan et ei tulnud liiga kohmakas. Täna rohkem ei jõua, homme(?) tuleb teine osa.
Niisiis Sorts:

Eesti Rahvaarmee relvastuses oli üks 76-mm Lender-Tarnovski konstrueeritud aeroplaanide vastane kahur, mis oli paigaldatud veoautole „White“. Antud tähelepanuväärse masina lool oli üsnagi omapärane jätk ja sellel tasub peatuda pikemalt.

Kuskohast ilmus Eesti armeesse seniitkahuriga veoauto ja veel üks sama marki masin laskemoona veoks? Sellele küsimusele täpset vastust teada ei ole, otsingud eesti arhiivides konkreetset tulemust ei andnud. Ühe versiooni järgi jäi see tehnika Revelis asuvasse Peeter Suure Merekindlusse. Kuid andmeid selliste masinate kasutamise kohta kindluses endas või siis maismaa kaitseliinil (kaitserajatiste kompleks paiknes Reveli ümber ligikaudu 20 km raadiuses ja oli 48 km pikkune) seni veel leitud ei ole. Lisaks õhiti märkimisväärne osa kaitserajatistest enne Reveli vallutamist saksa armee poolt 1918 aasta 25 veebruaril ja ei ole mingisugust alust arvata, et vastase kätte jäi veerand mobiilsest seniitpatareist ning veel täiskomplektsena. Lisaks vedasid sakslased 1918 aasta novembriks minema praktiliselt kõik nende poolt linnas hõivatud vähegi sõidukõlblikud masinad. Isegi kui üks töökorras mitteolevale autole monteeritud kahur oleks nende juurde sattunud, siis kahuri oleks nad kohe kindlasti ära viinud. Samas ei ole ka alust sellise võimaluse lõplikuks mahakandmiseks. Siiski on mingisugune võimalus, et töökorras mitteoleva 5-tonnise White TCB veermiku ja 3-tonnise White TAD mürsuveoki võisid maha jätta sakslased.

Teise versiooni järgi anti mõlemad masinad Eesti Rahvaarmeele üle 1919 aasta sügisel Ingerimaal puruks löödud kindral N.N.Judenitši Loodearmee allesjäänud materjalosast. Tuletame meede, et Loodearmeel oli üks veoautole monteeritud kahur, see oli võetud lahingus Ropša all ühelt Punaarmee autode patareilt 1919 aasta 31 oktoobril. Vastavalt säilinud aruandele said Eesti väed Loodearmeelt kaksteist veoautot. Autol paiknev kahur aruandes ei kajastu, kuid ka sellele on võimalik seletus leida. 1919 aasta detsembri andmetel oli Loodearmee koosseisus olnud soomusrongi „Admiral Koltšak“ relvastuses üks 76-mm seniitkahur, mis on kirja pandud kui «Обр. 1912 г.», kuid sellist tüüpi aeroplaanide vastast kahurit Venemaal olemas ei olnud. Võimalik muidugi, et dokumendis on trükiviga- tegelikult peeti silmas kahuri kas 1914 või 1914/15 mudelit. Ei saa välistada, et valgekaartlased võtsid hõivatud kahuriga veomasinalt kahuri maha ja paigaldasid selle soomusrongile. Sel juhul võis kahurist ilmajäänud masin sattuda tehnika üleandmise nimekirja kui tavaline veoauto.

Oli see asi kuidas oli, aga juba 1920 aasta jaanuarist alates oli Soomusrongide Divisjoni tagavarapataljonis, mis hiljem muutus Autotanki divisjoniks, tehnika hingekirjas 3-tonnine „White“ Laskemoonaveoauto, valmistatud Putilovi tehases ja seda kasutati 76-mm välikahuri (1902 a. mudel) vedamiseks.

Esimesed märkmed seniitkahuriga veoautost „White“ on eesti arhiivides pärit 1921 aastast. Seda nimetatakse kas White 5t või White 4t, tihti koos lisandiga „Putilovi“, kõikides dokumentides on mootori võimsuseks märgitud 22,4 h/j. Kusjuures ka 3-tonnise White veoka võimsus ei vasta eesti armee dokumentatsioonis Ameerika ja Venemaa nominaalsetele ja efektiivsetele hobujõududele – 14,6 h/j. Siin siiski vastuolu ei ole, eesti raamatupidamises oli tavaks kanda autod registrisse niinimetatud „maksustatava võimsuse“ alusel, mis rehkendati välja vastava valemi alusel ning selle põhjal arvestati välja transpordivahendi eest makstav tasu. See masin oli kirjas laskemoonaveokiga samas divisjonis, kuid ilmus nimekirja hiljem. See viib mõttele, et seniitkahuriga auto ei olnud ilmselt 1921 aastani töökorras, arvatavasti puudus sellel relvastus. Sel kombel leiab kaudset tuge versioonile, et masin võis pärineda endise Loodearmee materjalosa hulgast, muidugi juhul, kui võtta eelduseks, et kahur oli eelnevalt ringi tõstetud soomusrongile „Admiral Koltšak“. Käepärastest materjalidest ehitatud loodearmee soomusrongid läksid kohe pärast sõjategevuse lõppemist lammutamisele ja 76-mm seniitkahur võidi paigaldada jälle oma endisele kohale – 5-tonnise „White“ platvormile.

Veel üks huvitav detail. Aktsiooni „Relvastuse vahetamine vastavalt 11.04.1922 a. allkirjastatud protokollile“, mis toimus Poola ja Eesti vahel 1923-924 aastatel, hangiti Poolast 1448 kuldrubla eest üks kolmetollise seniitkahuri postament. Tsaariaegset kuldrubla kasutati tol ajal Ida-Euroopa maades arveldusühikuna veel üsna tihti, eriti relvastuse ostmisel. Kuidas see sinna sattunud oli, pole teada, võimalik et poolakad said selle saksa armee trofeede hulgast. Kuid veidi hiljem ilmub eesti armee relvastusse täisväärtuslik, sõjaväeteenistuseks valmis, seniitkahuriga relvastatud „Putilovi White“, mis saab endale nimeks „Sorts“ (seda nime kasutati juba 1919-20 aastatel ühe teise kahuri tähisena, mida veeti osaliselt soomustatud „White“ veoauto kastis). Säilinud fotosid analüüsides võib julgelt kinnitada, et selle seniitkahuriga relvastatud auto välimuses ei ole visuaalseid erinevusi võrreldes Vene armees 1916 aastal relvastusse võetud sama tüüpi masinaga. Ei ole ka välistatud, et antud seniit-veokas koostati erinevatest osadest, järgides rangelt näidiseks oleva masina konstruktiivseid iseärasusi. Eestis oli tolleks ajaks olemas juba kolm aeroplaanide vastast kahurit 1914 ja 1914/15 aasta mudel. Kaks neist oli paigaldatud soomusrongidele, kuid üks oli kirjas Autotanki divisjonis – teoreetiliselt võidigi see monteerida ilma relvata veoauto platvormile, kasutades selleks Poolast ostetud postamenti. Eestlased hankisid hiljem veel kaks või kolm sarnast kahurit. Ilmselt võeti need maha laevadelt, mis saadi erinevaid teid pidi endiselt Vene Balti Laevastikult, kuna mitmetes dokumentides on need kahurid märgitud laevakahuriteks.

1928 aasta 5 detsembril allkirjastas Eesti kaitseminister käsu Tallinna Õhukaitsepatarei formeerimiseks, mille koosseisu pidi algselt kuuluma kaks autodele paigaldatud ja kaks positsioonidel olevat 76-mm Lender-Tarnovski konstrueeritud seniitkahurit. 1929 aastal koondati neli 76-mm seniitkahurit varem formeeritud Õhukaitse suurtükiväegruppi, mille koosseisu kavatseti lülitada ka täisväärtuslik Autode patarei. Armee juhtkond kaalus patarei relvastamise võimalikke variante ja otsustas valmistada veel ühe kahuriga auto – formeerida alustuseks pool patareid. Õhukaitse suurtükigrupile anti sellel eesmärgil üle Autotanki rügemendi osaliselt soomustatud 5-tonnine „White“ veoauto, mis oli olnud 1919 aastast alates teenistuses 57-mm välikahuri transportöörina. White TCB veoauto oli eesti armees üksainus ja valik langes sellele unifitseerimist silmas pidades. Otsustati valmistada täpne koopia end heast küljest näidanud ja aja jooksul järeleproovitud konstruktsiooniga Putilovi tehase kahuriga masinast. Samal ajal oli vaja läbi viia ka juba olemasoleva auto moderniseerimine ja remont. Kahuri paremaks stabiliseerimiseks ja tsentreerimiseks peeti vajalikuks paigaldada platvormile külgmistele tugedele lisaks veel neli tungraua tüüpi toetuspunkti.

Eesti sõjaministeerium andis 1930 aastal planeeritavatest töödest teada ja tegi järelepärimise peamistele riiklikele sõjatehastele. Muu sõjatehnilise inventari seas ka soomusautosid valmistav Arsenali relvatehas koostas kogu tööde mahu kohta eelarve summas 5650 krooni, aga Riiklik laevaehitustehas (Bekkeri ?) - 4850 krooni, võites sellega hanke. 1930 aasta 29 oktoobril allkirjastati leping No 2229, mille peamisteks punktideks olid:
„Põhilised tööd:
1. Auto No1 (Putilovi tehase originaal) jaoks valmistada ja paigaldada 4 kruviga tuge 150 kraadise nurga all, mis suudaksid masinat tõsta ligikaudu 150 mm ja masina liikumise ajaks saaks need 250mm ülespoole tõsta.
2. Auto No2 valmistada näidise No1 järgi:
lisaks tugevdada auto raami;
paigaldada 4 kruvitavat tuge nagu masinal No1;
paigaldada 2 külgmist tugijalga;
lüüa platvorm üle terasplekiga ja katta linoleumiga;
valmistada ja paigaldada tugiplaat lafeti jaoks, poldid, mutrid jms.;
plekist valmistada avatud kabiin;
valmistada mõlemale poole masinat astmelauad;
valmistada uued, tulistamise ajal platvormi laiendamiseks mõeldud avatavad, plekiga ülelöödud puidust ported.
3. Mõlema masina jaoks:
Paigaldada armee varustusest antavad kahurid ja kastid laskemoona jaoks
(arvatavasti otsustati esimesel masinal kahur välja vahetada)

Tööde teostamise tähtaeg: esimene masin (No 270) – 3,5 kuud, 1931 aasta 15 veebruariks, teine masin (No 196) – 5 kuud, 1931 aasta märtsi lõpuks.“

1931 aasta 25 märtsist pärit kahuriga autode vastuvõtmise aktis on kirjas: „Kõik on valmistatud vastutustundlikult ja hästi“. Veidi hiljem, kui suurtükipolügooni pinnas sai piisavalt kuivaks, läbisid mõlemad seniitkahuritega autod edukalt tulistamise testi.


Järgmise korrani.
Loodan, et väga palju mööda ei pannud - tõlkida vene keelest tagasi eesti keelde, ja veel vanasse kõnepruuki - no ei ole minu jaoks mõeldud meelelahutus.
Urmas.
fossiil
Liige
Postitusi: 3551
Liitunud: 18 Aug, 2005 11:18
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Õhukaitse 1924-1940

Postitus Postitas fossiil »

Nonii, nüüd siis ülejäänu:

Eesti sõjaministeeriumis arutati kaks aastat küsimust õhutõrjesüsteemi veel kahe seniitkahuri lülitamise üle. Üle vaadati erinevad ettepanekud: paigaldada kaks 76-mm Lender-Tarnovski kahurit statsionaarsetele positsioonidele või hoopis järelhaagistele või paigaldada masinatele teistsugused relvad...

Lõplik otsus kinnitati alles 1933 aasta sügiseks – valmistada veel kaks seniitkahuriga relvastatud autot, mis oleksid sarnased juba olemasolevatele masinatele. Ülesanne muutus keeruliseks, kuna Eestis ei olnud rohkem 5-tonniseid „White“ veoautosid. Vaatamata sellele, et nende masinate kõik parameetrid olid 20 aasta jooksul tublisti vananenud ja maale oli toodud juba piisavalt palju võimsate veoautode uusi mudeleid, valiti liikurite veermikeks ikka needsamad vanad veoautod „White“, ainult et 3-tonnised. Tallinna õhukaitse korraldamisel ei olnud autode tehnilised näitajad siiski esmatähtsad, masinad vastasid veel täielikult etteantud nõuetele. Kuid peamiseks põhjuseks vanade masinate valiku juures oli arvatavasti vahendite kokkuhoiu eesmärk. Kaks veoautot White TAD – üks neist Putilovi tehases valmistatud mürsuveok (No 200) ja teine – kastiga veok, mida kasutati käsirelvade padrunite vedamiseks (No 231), läksid ümberehitamisele. Kuna nende masinate võimsus ja kandevõime ei olnud piisavad, tuli konstruktsiooni võimalikult palju kergendada. Kahuri meeskonna ja mõningate materjalide kaasavedamisest loobuti ja vähendati ka autol kaasaveetava mürsuvaru suurust.

Uute seniitkahuriga relvastatud autode vastuvõtu akt allkirjastati 1934 aasta 9 juunil pärast tulistamise testide läbiviimist. Selleks sooritati mõlemast kahurist viis lasku erinevate sihtimisnurkade all. Katsetused möödusid rahuldavalt, kuid Õhukaitse suurtükigrupi komandöri, kolonel August Ratiste näpunäidete järgi viidi läbi rida täiendavaid töid. Nendeks olid uute metallist kabiinide, astmelaudade, uste, istmete, kapoti külgede ja mõnede väliskujunduse detailide valmistamine. Tööde eesmärk – uued seniitkahuritega autod pidid olema juba olemasolevatele maksimaalselt sarnased. Sõjaministeerium maksis 1934 aasta augustis ära täiendava arve – 1479 krooni – ja sellega oli autodel paiknev seniitpatarei viimaks komplekteeritud. Kõik tööd masinate remondi ja ümberehitamise osas läksid eesti armeele maksma 13829 krooni (tolleaegse kursi järgi ligikaudu 750 naelsterlingit) – võrdluseks, Esimese maailmasõja ajal oli üheainsa, ilma veermikuta „Putilovi“ aeroplaanide vastase kahuri maksumus suurem. Seega, Eestis seati töökorda üks endise Vene armee seniitkahuriga auto ja lisaks ehitati selle eeskujul oma jõududega veel kolm analoogset masinat.

Neli seniitkahuriga veoautot teenisid Tallinna Õhukaitse suurtükigrupis kuni 1940 aasta veebruarini, seejärel anti need üle Tartusse, 2-se jalaväediviisi käsutusse, mille koosseisus oli kaks suurtükiväegruppi. 1940 aasta augustis, pärast Eesti liitmist N.Liidu koosseisu, formeeriti eesti armee väeosade baasil Punaarmee 22-ne Eesti territoriaalne laskurkorpus eesti kindrali Gustav Jonsoni juhtimisel. Autodel seniitkahurid lülitati 180-nda Laskurdiviisi 150-nenda Eraldiseisva seniitsuurtükiväe divisjoni koosseisu, mille relvastusse jäid need kuni 1941 aasta suveni. Täpseid andmeid nende kasutamise kohta Suure Isamaasõja aastatel ei ole leitud. Ühe versiooni kohaselt võeti sõja alguses masinatelt kahurid maha ja saadeti tagalasse, teise kohaselt kaotati need 1941 aasta juuli – augusti kaitselahingutes Porhovi või Staraja Russa all.

Kõik.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5553
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Õhukaitse 1924-1940

Postitus Postitas toomas tyrk »

fossiil kirjutas: Riiklik laevaehitustehas (Bekkeri ?) -
See peaks ilmselt olema Riigi Sadamatehas
https://et.wikipedia.org/wiki/Tallinna_Sadamatehased

Aga aitähh huvitava lugemise eest!
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist