Past: Kohtamisi admiral Pitkaga

Üksused, relvad, tehnika. Autasud ja vormid. Kõik teemasse puutuv.
Vasta
MOrav
Liige
Postitusi: 2150
Liitunud: 28 Dets, 2004 20:45
Kontakt:

Past: Kohtamisi admiral Pitkaga

Postitus Postitas MOrav »

Ehk mõnele veel huvitav.

Katke

Past, Evald, 1900-1991
Maalt ja merelt
[Vancouver : Autori kirjastus, 1985]
183, [6] lk.

lk 111-118

*

KOHTAMISI ADMIRAL PITKAGA.

Mina läksin merele noore poisina 1917. aasta kevadel. Meie laeva meeskond koosnes suures osas saarlastest, hiidlastest ja muhulastest. Üks laevameestest oli pärit isegi Muhu väinas asuvalt väikselt Kessu saarelt.

Nemad rääkisid sageli legendaarseid lugusid eesti meremeestest, nende elust ja tegevusest. Mõned aastad hiljem, kui ma tegin kaastööd laevanduse ajakirjale, kirjutasin kahest ajakirjanumbrist läbiva artikli meie laevanduse mineviku kohta. See aine paelus mind väga, see oli uus aine, mida trükisõnas ei olnud peaaegu sugugi käsitatud.

Sattusin vaimustusse ja algasin süstemaatiliselt koguma andmeid selle eestlaste ühe huvitavama tegevusala kohta. Kõigepealt külastasin raamatukogusid ja arhiive. Töötasin läbi riigiarhiivis olevad vanad ajalehtede aastakäigud. Kuid veendusin peagi, et andmed, mis leidsin arhiividest ja ajalehtedest olid nii kasinad, et nende andmete abil oli võimatu meie laevanduse ajalugu kirjutada. Leidsin, et ainus tee vajaliste andmete saamiseks on see, kui käia läbi ja usutleda meie vanu meremehi ja merendustegelasi. See oli aastal 1933, millal veel elus oli hulk meie merendustegelasi ja legendaarseid meremehi. Oli viimane aeg neid külastada ja usutleda. Minul on väga hea meel, et seda tegin, säilitades seega tulevastele põlvedele seda väärtuslikku materjali, sest juba mõned aastad hiljem purjetas hulk meie vanu meremehi igavesesse sadamasse, viies enesega kaasa andmed meie mereasjanduse mineviku kohta.

Osalt nende materjalide najal olen kirjutanud järgmised raamatud:

Jooni Eesti mereasjanduse minevikust

Meresõidu romantikat ja traagikat

Mereteedelt

Eesti meremees jutustab.

Nendest raamatutest, kui ka eelpool mainitud jutuajamistest ja mitmelt poolt saadud andmete põhjal ilmneb, et kõik meie laevanduse tegevuse teed viisid admiral Pitka juurde. Tema oli energiline tegelane meie laevanduse alal.

Veendusin, et pean admirali külastama ja usutlema. Pitka oli sel ajal Eesti Tarvitajate Ühisuse direktor. Ta oli alles hiljuti Kanadast tagasi saabunud. Admiral võttis mind väga lahkelt vastu. Sellele esimesele külaskäigule järgnes hulk külaskäike ja ma sain temalt palju andmeid meie mereasjanduse mineviku kohta.

Pitka oli väga tõsiselt huvitatud eestlaste füüsilisest ja vaimsest tervisest. Ta oli tõlkinud eesti keelde paar vastavasisulist raamatut. Ta oli veendunud, et need raamatud on väga tarvilikud meie rahva moraalile ja tervisele.

Umbes samal ajal ostsin mina ühe saksakeelse raamatu, milles saksa mereväe ohvitser Grahv Luckner kirjeldas oma seiklusi purjelaevast ümberehitatud abiristlejaga maailma meredel.

Saksa rahva, eriti noorte moraal oli sel ajal väga madalseisus. See raamat oli aga suureks abiks saksa noorte moraalile. Igal pool üle Saksamaa asutati grahv Luckneri seltsisi ja noorus sai sellest uut elutahet ja elujõudu.

Ühel oma järgneval külaskäigul Pitka juurde, rääkisin ma Pitkale sellest raamatust ja küsisin, kas tema on sellest raamatust kuulnud? Tema ei olnud sellest midagi kuulnud. Oma järgmisel külaskäigul viisin mina selle raamatu temale lugemiseks. Küsisin, et kas ka tema ei tahaks meie noortele oma mälestuseraamatut kirjutada.

Pitka luges selle raamatu läbi ja ütles, et see on väga hea raamat. Ta ütles, et tema võiks küll sarnase raamatu kirjutada, kuid eesti oludes ei ole sarnase raamatu kirjastamine mõeldav, sest meil ei ole küllalt inimesi, kes seda raamatut ostaks.

Kui mina varsti peale seda külastasin Pitkat tema Nõmme kodus, siis viis ta mind magamistuppa, kus oli seina ääres suur virn okultistlikke raamatuid, mida Pitka oli kirjatanud, kuid millistele ei leidunud ostjaid. Ta oli pakkunud nende raamatute kirjastamist mitmele kirjastajale, kuid ükski ei ole selle vastu huvi tunnud.

Mina ei jaganud Pitka pessimismi vaid ütlesin, et huvi sarnase raamatu vastu peaks küllalt suur olema ja selle kirjastamine peaks ennast ära tasuma. Kuid see minu optimism ei avaldanud mõju Pitkale. Siis tegin ma Pitkale kindla ettepaneku, et kui tema ei leia oma raamatule kirjastajat, siis mina kirjastan tema mälestused ja maksan temale raamatu eest 400
krooni. Pitka kahtles väga, et minul oleks võimalik temale maksta honorari ja et raamatul oleks küllalt ostjaid. Kuid siiski ta võttis tuld ja asus käsikirja kirjutama.

Kirjutamine arenes admiralil väga kiiresti ja peagi oli temal valmis esimese raamatu käsikiri. Nüüd arutasime koos ja valisime raamatu tiitli ja üksikute osade pealkirjad. Mina arvasin, et raamatusse tuleks panna illustratsioonid. Selleks viisin kunstnik Rosmani Pitka juurde, kelle juhtnööride järele Rosman valmistas hästi õnnestanud illustratsioonid.

Pitka kirjutas oma käsikirja pliiatsiga suurtele foolio joontega paberile. Parandusi peaaegu ei olnudki ja Pitka selge käekiri läks laduja kätte ilma käsikirja masinal ümberkirjutamata. Mina otsustasin tellida trükikojalt 2000 eksemplari.

Raamatu vormilise väljaandjana esines Laevanduse ja Merekaubanduse Edendamise Selts "Laevandus". Admiral Pitka oli selle seltsi auliige. Laevanduse selts toetas Pitka raamatut 50 eksemplari ostmisega. Seltsil muud tegemist raamatuga ei olnud. Kõik sündis minu "kulu ja kirjadega". Nii kirjastasin neli Pitka mälestuste raamatut ja maksin Pitkale iga raamatu eest 500 krooni honorari. Pitka ehitas parajasti Kiltsi jaama lähedusse endale vanaduskodu ja see raha kulus marjaks ära ehituskulude katmiseks.

Admiral Pitka mälestussarja esimene raamat "Minu mälestused I" ilmus 1937. aastal. Sel puhul korraldasin Sergu reisijatelaeval "Kumari" vastuvõtmise ajakirjanikele. Raamat leidis avalikkuse poolt väga head vastuvõttu.

Aeg läks vahepeal väga kurjaks ja poliitiline olukord väljakannatamatuks. Panin kõik oma jõu tööle, et Pitka mälestuseraamatuid nii kiiresti kui võimalik realiseerida.

Peale seda, kui Pitka Mälestuste 4. raamat trükikojast minule koju oli saadetud, ilmus minu juurde portfelliga noormees ja näitas minule ametlikku dokumenti, mille järele tema oli volitatud Pitka raamatuid üle võtma ja ära viima. Ütlesin, et tema on teretulnud neid raamatuid üle võtma ja ära viima, kuid minul on trükikoja arve veel maksmata, võtku ka arve kaasa ja maksku see ära trükikojale. Andsin siis temale trükikoja arve. Noormees uuris arvet, mõtles tükk aega ja jättis siis raamatud sinnapaika, ning sõitis siis oma kaaslastega tühjal veoautol minema.

Mina jätkasin raamatute levitamist ja minul läks korda suurem osa raamatuid laiali saata.

Mõnesuguse uhkustundega lehitsen praegu neid minu poolt kirjastatud nelja Pitka mälestusraamatut. Pitka mälestuste seeria katkes neljanda raamatuga. Meil oli Pitkaga kokku lepitud veel viie mälestusraamatu väljaandmine. Sarja 5. raamatuna oli ette nähtud admirali asumine ja elu Kanadas pealkirja all "Kanada Ürglaanes." 6. raamatuna oli kavatsusel admirali elu ja tegevus Inglismaal laevamaaklerina, Tallinna Laevaühisuse asutamine, Balti Päästeseltsi ostmine sakslastelt ja Pitka ja poegade speditsioonifirma asutamine.

7. raamat pidi käsitama admirali elu ja tegevust pärast Kanadast kodumaale tagasi jõudmist. - 8. raamatuna oli admiralil kavatsus täielikult ümber töötada ja uuesti kirjutada oma tegevusest Eesti Vabadussõjas. See aine oli admiralil väga südamelähedane.

Sarja 5. raamat oli admiralil juba valmis kirjutatud. Ta tõi selle käsikirja (Kanada Ürglaanes) minu kätte ja mina andsin selle keeleliseks korrektuuriks magister Meistermanni kätte. Kaanejoonistus oli ka juba kunstnik Rosmani poolt valmis. Nii et käsikiri oli trükivalmis, siis aga muutus poliitiline olukord vene okupatsiooni tõttu nii, et selle raamatu väljaandmine ei olnud enam mõeldav. Mina andsin käsikirja Pitka väimehe Pääreni kätte hoidmiseks. Pitka oli siis juba Soome läinud. Sõjakeerises läks see käsikiri kaduma. Minul on alles veel Rosmani poolt valmistatud selle raamatu kaanepilt.

Vahepalana tahaksin märkida, et ükskord admirali juurde minnes võtsin kaasa oma seitsmeaastase poja, öeldes temale, et vaata nüüd hoolega seda meest, keda meie lähme külastama ja pea meeles, et sa oled admiral Pitkat näinud ja temaga rääkinud. Astusime siis admirali kabinetti ja ta saigi admiraliga rääkida. Kui meie kabinetist välja astusime ütles poeg minule tõsiselt: "Sellel onul on lõvilakk." Admiralil oli tüüpiline eesti nägu. Tugevad üle pea kammitud hallid juuksed, habe ja vuntsid. Imestan, kui tabavalt oskas väike laps admirali iseloomustada.

Admiral Pitka nimega on seotud veel üks episood minu elust. See oli aastal 1959. a., kui Propaganda Valitsuse poolt oli kokku kutsutud suur nõupidamine, millel arutati suurraamatu väljaandmist Pitka 75. a. sünnipäeva puhul. Ettepanek võeti väga soojalt vastu. Koosolekust võttis osa palju esindajaid. Suur saal oli rahvast täis. Koosolekul otsustati alata eeltöödega Pitka suurraamatu väljaandmiseks. Tegelikuks tööde alustajaks valiti mereväe ohvitseride keskkogu.

Umbes nädal hiljem kutsuti mind mereväe staapi, kus paluti mind nende volinikuna alustada eeltöödega Pitka suurraamatu väljaandmiseks. Ka minul oli korjatud juba palju andmeid Pitka elu ja tegevuse kohta ja kuna see aine mind huvitas, olin valmis seda tegema. Mingisuguseid juhtnööre minule ei antud, vaid pidin ise otsustama ja tegema, mis vaja. - Asja läbi mõeldes otsustasin, et kõigepealt tuleks intervjueerida võimalikult palju inimesi, kes admiraliga on mingil alal koos töötanud.

Teoinimesena ei jäänud ma selle ülesandega viivitama, vaid panin töö kohe käima. Mereväe staabist anti minule abiks stenografist, kellega koos alustasime paljude inimeste intervjueerimist. Mina oma küsimistega juhtisin jutuajamist ja stenografist pani vastused kiirkirjas paberile. Hiljem kirjutas ta selle masinal ringi, siis tulid need minu kätte läbivaatamiseks.

Nõnda külastasime Tallinnas hulk inimesi ja ma olin väga rahul töö tagajärgedega. Vahepeal muutus aga poliitiline olukord väga pinevaks. Kui baasid sisse tulid, siis tuli minu juurde üks vana härra, keda ma hästi tundsin ja keda olin alles intervjueerinud. Temal olid silmad pisarais ja ta palus, et mina hävitaks tema poolt antud jutuajamise admiral Pitka kohta. Tema kartis, et kui see jutuajamine kuidagi uutele võimudele teatavaks saab, siis on tema elu tõsises hädaohus.

Mõtlesin pikalt ja tõsiselt selle probleemi üle. Ja kuna olukord oli lootusetu ja okupatsioon tegelikult juba alanud, siis tundsin suurt vastutust ja muret minu poolt korjatud andmete saatuse pärast. Otsustasin hävitada jutuajamiste protokollid, mida ka tegin. Oli väga kahju seda teha, kuid tundsin, et hulga inimeste saatus on minu kätes ja ma ei saanud teisiti teha.


***********

Lõpuosale saab lisa

ERA.700.1.473
Materjalid raamatu "Admiral Pitka" väljaandmise kohta
1936-1937

ERA.700.1.474
Materjalid raamatu "Admiral Pitka" väljaandmise kohta
1940
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36425
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

aitäh!

Postitus Postitas Kriku »

Aitäh väga huvitava info eest! Lugesin just koos Pitka mälestusi ja raamatukest "Count Luckner. The Sea Devil". Tahtmatult läks mõte sellele, et küll oleks neil meestel olnud huvitav vestelda. Ja tekkis küsimus, kas ja kui palju Pitka Lucknerist kuulnud oli. Kui tuleb välja, et Luckneri seiklused olid lausa teatud määral inspiratsiooniks Pitka mälestustele, siis on see väga lahe. Ja admiralil pidi krahvi juttu lugeda ikka päris mõnus olema.

Teine huvitav fakt on Pitka müstikahuvi, mis kumas ka mälestustest läbi. Luckner oli jälle vana vabamüürlane.
klamber
Liige
Postitusi: 60
Liitunud: 22 Apr, 2009 17:37
Kontakt:

Postitus Postitas klamber »

Admiral Pitka nimega on seotud veel üks episood minu elust. See oli aastal 1959. a., kui Propaganda Valitsuse poolt oli kokku kutsutud suur nõupidamine, millel arutati suurraamatu väljaandmist Pitka 75. a. sünnipäeva puhul. Ettepanek võeti väga soojalt vastu. Koosolekust võttis osa palju esindajaid. Suur saal oli rahvast täis. Koosolekul otsustati alata eeltöödega Pitka suurraamatu väljaandmiseks. Tegelikuks tööde alustajaks valiti mereväe ohvitseride keskkogu.
Kas selle 59 asemel 39 ei peaks olema?
MOrav
Liige
Postitusi: 2150
Liitunud: 28 Dets, 2004 20:45
Kontakt:

Postitus Postitas MOrav »

Eks ikka peab, skännimisel lipsanud viga.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist