Gustav Sääsk Eesti Mereväest

[Arensburger]

Päris huvitav jutt. Lähedalseisja muljed admiral Pitkast, Eesti Mereväest rahu ajal ja muudki. Tänasel mereväel tuleks sellest loost õppust võtta, sest samad ohud varitsevad meid ka täna.

Eesti mereväe sünd ja saatus

Isiklikke mälestuskilde mereväe loomisest 1918 ning
edasistest aegadest

KAPTENMAJOR GUSTAV SÄÄSK

Tänavu 23. detsembril möödub 60 aastat Eesti mereväe asutamisest. See loodi Vabadussõja esimeste võitluste keerises puudulike võimaluste juures, kuid täitis selle aja oludes oma ülesande. Mereväe jaoks meil oli esialgu vaid üks laev ja samuti andis tunda mereväelaste puudus. Selgituseks olgu öeldud, et meie mereväe aluseks kujunesid suures osas meremehed kaubalaevadelt, kes olid lõpetanud kaugesõidu merekooli ja omasid kaubalaeva juhi diplomi. I maailmasõja ajal need mehed mobiliseeriti tsaari mereväkke ja saadeti mereväe lipnike kooli. Pärast lühiajalist õppimist ülendati nad lipnikeks. Nad sõitsid sõja ajal enamasti vahilaevadel ja traaleritel.
Kerenski ajal nimetati kõik mereväe lipnikud sõjaaegseteks mitshmanideks (mitshman voennevo vremeni). Mitshman oli tsaari mereväes esimene ohvitseri auaste ja selle aukraadi omasid ainult need, kes olid lõpetanud mereväe kadettide korpuse Kroonlinnas. Seda auastet said omada vaid kõrgema kihi, aadli võsud. Kui punalaevastikus pärast vahepealset auastete kaotamist võeti jälle tarvitusele auastmed, siis jäeti sealt välja mitshmanide auaste kui "kodanluse jätis".
1918. a. veebruaris, kui Vene punalaevastik Tallinnast paaniliselt lahkus, jätsid nad Tallinna maha vana suurtükipaadi "Bobr". Sakslased võtsid selle laeva üle, kuid jätsid Tallinna maha, kui nendel tuli Eestist lahkuda. Laev võeti nüüd eestlaste poolt üle ja pandi nimeks "s/l Lembit". See oli küll vana laev, kuid hästi relvastatud, tal oli kaks 120 mm ja kuus 75 mm suurtükki.
Sellega sai "Lembit" meie esimeseks sõjalaevaks. Selle komandöriks oli saanud mitshman Kriisk. Laev mehitati ja see seisis Tallinna sadamas. Kuid meeskond oli laeval mitmesuguste vaadetega ja Kriisk ei suutnud laevas korda hoida.
Meie tolleaegses mereväes olid ohvitserid kõik noored ja nii polnud kedagi, kes oleks hakanud Eesti mereväge organiseerima. Kapten Pitka organiseeris tollal soomusronge ja tal kui kaubalaeva kaptenil võibolla ei tulnud mõttessegi, et ta peaks hakkama ka mereväge organiseerima.
Detsembris, kui Vene punased juba tungisid peale, läks kapten Pitka sadamasse ja nägi, missugune korralagedus valitseb "Lembitul". Osa meeskonnast oli tahtnud hakata isegi linna pommitama. Pitka tagandas samas Kriiski kohalt ja määras tema asemele mitshman J. Klaari ning selle abiks vanemleitnant Veigelini. Pitka kõrvaldas laevalt ühtlasi ka kõik punased. Uuele komandörile anti käsk laev väljasõiduks lahinguvalmis panna. Laevale oli võetud ka noori kooliõpilasi. Mõned nendest olid küsinud mitshmani käest, et mis neist nüüd saab. Mitshman oli vastanud, et püss kätte ja sõdima, mis hiljem saab, seda veel ei tea.
Detsembri keskel tuli üks Inglise kergeristleja koos mõne hävitajaga Tallinna, jäädes reidile ankrusse. Juhiks oli meile ajaloost tuntud admiral Sinclair. Pärast "Lembitu" komandöri vahetust ülemjuhataja J. Laidoner määras kapten J. Pitka merejõudude juhatajaks. Pitka oli tollal juba täismehe aastates ja mereringkonnis populaarne kuju. Ta oli hea organiseerija, ettevõtlik ja julge. Kuigi tal ei olnud meresõjaväelist kutset, oli ta õige mees õigel kohal, sest mitshmanid olid kõik noored ja nendel puudus autoriteet, mida nõutakse kõrgemalt juhilt.
Pitka oli kauemat aega elanud Inglismaal ja tundis hästi inglaste mentaliteeti. Koos admiral Sineclairiga käis ta kommunistide tagalat pommitamas ja sai nõnda temaga heaks tuttavaks.

Eesti esimene mereväe operatsioon
23. detsembriks oli "Lembit" jõudnud end lahinguolukorda viia ning sama päeva varahommikul ta sõitis merele, võttes kaasa "s/l Laine" ja "Loodi". Seetõttu loeti meil 23. detsembrit mereväe algpäevaks ning seda päeva tähistati igal aastal - viimati 1939.a., kui okupandid olid juba baasides.
Vahemärkuseks olgu mainitud, et mitshman Kriisk viidi "Lembitult" üle Mereväe ekipaazhi. Tema elu lõppes väga kurvalt: ta suri Seevaldi vaimuhaiglas, pidades end Vene keiser Nikolai Teiseks.
Inglased teatavasti püüdsid enamlaste vastast rinnet luua Arhangelskis, kuid seal lõppes see katse nurjumisega, kuna Vene rügemendid läksid punaste poole üle. Inglased katsusid seepeale toetada vene valgeid Baltikumis. Vene valgete juhiks oli Tallinnas tollal kindral Rodsjanko.
Detsembri lõpul, suurenes meie laevastik veel kahe laeva võrra, kui inglased Soome lahel kinni võtsid kaks N. Vene hävitajat ja need meile üle andsid.
Enamlased teadsid, et inglased on tulnud või tulemas Tallinna ja saatsid oma hävitaja "Spartaki" 26. dets. Tallinna suunas luurele. "Spartak" tuli ida pool Aegna saart nähtavuse kaugusele ja tulistas mõned lasud saare suunas. Aegnalt ei vastatud, sest ei tahetud "end näidata".
"Spartak" pöördus tagasi, kuid sõitis Keri saare lähedal madalikule, mille tagajärjel kriimustas laeva põhja. Laev jäi sinna seisma. Aegna teatas sellest Tallinna, kust kaks Inglise hävitajat tõttasid "Spartakit" taga ajama. Nad said ”Spartaki" kätte samas madalikul ja nõudsid alla andmist, mida viimane ka tegi. Mingit lahingut seal ei toimunud. Laeva juhtkond tahtis end vangi anda, sest loodeti, et inglased annavad neid üle vene valgetele. Inglased oleksid seda võibolla ka teinud, kuid venelastel ei olnud täiendavat meeskonda laevale anda ja seepärast anti laev meile üle. Kõik kommunistid laevalt asetati Naissaare sõjavangilaagrisse.
27. detsembril, kui "Spartak" tagasi ei tulnud, saatsid enamlased "Avtroili" teda otsima. "Avtroil" tuli kuni Kerini, kus silmasid inglise hävitajat. Venelased katsusid põgeneda, kuid inglased sail nad kätte umbes Kunda kohal. "Avtroil" andis, end vabatahtlikult alla samadel motiividel, nagu "Spartak". Inglased tõid "Avtroili" Tallinna ja andsid selle kogu meeskonnaga meile üle. "Spartaki" juhtkonna hulgas oli muide ka mitmeid balti aadlikke.
Vangivõetud laevadest "Avtroilile", anti nimeks "Lennuk" ja "Spartakist" sai "Vambola". Meie noor sõjalaevastik oli nüüd juba tunduvalt kasvanud.
Vene laevade kinnivõtmisest on kirjutatud paguluses mitmeid muinasjutte. Tallinna alla ei tulnud ühtegi enamlaste laeva ega laevastikku. Ei peetud mingit välklahingut. On ka kirjutatud, et laeval vangi langenud Raskolnikov olevat olnud admiral. See ei vasta tõele. Raskolnikov oli tavaline kommunistlik agitaator, hilisema mõiste järele politruk.
Kui laevad olid üle võetud, määrati vanemleitnant Veigelin "Lembitult" "Lennuki" komandöriks. Vanemaks ohvitseriks määrati ltn. Kraus, vanemaks tüüriohvitseriks leitnant Reisberg ja vanemaks inesenermehaanikuks vanemleitnant Talts. "Lennuk" sõitis juba jaanuari algul merele.
Kui Soome lahes hakkas tekkima jää, lahkus admiral Sinclair oma laevastikuga Tallinnast.

Muinasjutt "Naissaare mõrvast"
Enamlased 1940.a., pärast Eesti okupeerimist, tegid suure propagandanumbri "Naissaare ohvrite" ümbermatmisest. Nimelt olevat Eesti valged Naissaarel maha tapnud "Avtroili" ja "Spartaki" madrused. Pärast suurejoonelist ohvrite ümbermatmist Maarjamäele, kui venelased olid Eestist lahkunud, avastati, et punased olid pidulikult matnud tühjad kirstud, kuhu oli pandud vaid höövlilaaste.
Tegelikult oli asi Naissaarel järgmine. 1919. a. kevadel, kui "Lennuk" ja "Vambola" seisid Tallinna sadamas, kavatsesid laeva jäetud venelased eesti kommunisti Bleimani juhtimisel laevad vallutada ja need ära viia. Laeval olnud eesti madrused avastasid vandenõu ja tegid selle ülemustele teatavaks. Venelased andsid nüüd ise vandenõu ninamehed välja. Eesti mereväe sõjakohus mõistis nad surma ja nende laibad maeti Naissaarele. Kommunist Bleimanil õnnestus õigel ajal põgeneda. Seega lasti Naissaarel maha vaid mõned sõjareeturid, mitte kogu "Spartaki" ja "Avtroili" meeskonda.
Pitka käis 1919. a. kevadel "Lennukiga" Liibavis meie jäälõhkujat "Herkules" ära toomas. Sakslased olid selle lahkudes ära viinud. Liibavis ta kohtas ka Briti admiral Sir Walter Cowaniga, kes oma kergete merejõududega tuli Tallinna. Kui Soome laht jääst vabanes, asus Cowan oma laevastikuga Koivistu lahte, kus ta viibis kuni sõja lõpuni. "Herkulesile" anti uus nimi - "Tasuja" ja varustati ühe 120-mm suurtükiga.
Mai algul "Lennuk" ja "Vambola" käisid Suursaare ja Seiskäri vahel miine veeskmas.

Vene valgete uus rünnak Petrogradile
Juuni algul, kui kindral Rodsjanko ja Balahhovitsh hakkasid Põhjakorpusega inglaste toetusel ettevalmistusi tegema Petrogradi vallutamiseks, siis lahkusid kõik Vene ohvitserid Eesti mereväest ja läksid üle Põhjakorpusse.
Põhjakorpusse läks ka mereväe kapten H. Salza. Nagu kuulsme, olid paljudel juba Petrogradis kohad kindlaks määratud. Salzast pidi saama ei vähemat ega rohkemat kui Petrogradi linnapea.
Põhjakorpuslased kippusid tihtilulgu lausa avalikult suurustama, et kui oleme Petrogradi ära võtnud, siis tuleme ja teeme lõpu peale teie kartulivabariigile. Oma üldpoliitika huvides inglased toetasid neid, kuid meile olid nad sama ohtlikud kui vene kommunistid.
Põhjakorpus läks Petrogradi peale, kuid löödi veriste ninadega tagasi ja tulid jälle Eestisse ”põhjaläinud” korpusena. Salza võeti uuesti Eesti mereväkke. "Vambola" peale jäi vanemaks insenermehhaanikuks edasi Ananitsh, kes oli koos selle laevaga vangi võetud. Ta elas Taltsi juures.
Käisin kord Taltsil külas ja ta näitas mulle Ananitshi kohvreid, mis olid valmis pakitud Petrogradi ülekolimiseks. Ei pääsenud aga Ananitsh Petrogradi ja nii jäi ta Eesti mereväkke edasi teenima. Ta määrati isegi kõrgemale kohale - merejõudude baasi insenermehaanikuks. Selle tagajärjel suurem osa eestlastest insenermehaanikutest, kes olid lõpetanud sama kooli nagu Ananitshki, lahkusid eesotsas vanemleitnant Taltsiga mereväest.
Kui vanemleitnant Veigelin teenistusest lahkus, siis määrati "Lennuki" komandöriks ltn. Reisberg ja "Vambola" komandöriks ltn. Kraus.
Laevastiku tegevus koosnes peamiselt maarinde vasaku tiiva toetamises merelt ja dessantide tegemises vaenlase tagalasse. Kui punased olid Eestist välja aetud, jäi sõjaliin Narva jõe joonele, kus asusid ka vene valged.

Operatsioonid Liivi lahes
Laevastikul tuli juunikuus minna Liivi lahte maarinnet toetama landesveeri vastu. Olin "Lennukil" kompaniiülemaks ja koos sellega ka nooremaks suurtükiohvitseriks. "Lennuk" oli admirali lipulaevaks. Meie maaväe osad olid juba jõudnud Riiani ja laevadelt tuli toetada maaväe paremat tiiba.
Pidasime lahingut Magnusholmi merekindlusega, millel olid 6-tollised suurtükid. Meie "Lennukil" ja "Vambolal” olid 100-mm ja "Tasujal” üks 100-mm suurtükk. Tulistasime patareid kaugenemise kursiga.
Juhtisin kahe vöörisuurtükituld. Algandmed anti vanema suurtükiohvitseri poolt, pärastised parandused tulid endal teha. Admiral Pitka jälgis kõike komandosillalt. Olime jõudnud kursiga asendisse, kust teise suurtükiga enam ei saanud lasta. Polnud ka mõtet laskemoona raisata, mida meil oli nagunii vähe. Komandosilla nurk jäi ette ja see oleks õhusurvest purunenud. Teatasin sellest komandosillale. Pitka seisis just selles sillanurgas, mis laskmist segas. Ta pistis pea üle sillaääre ja hüüdis alla - "Anna tuld!" Vastasin, et ei saa, kuna sillanurk on ees.

Suurtükipauk - ja admiral kaotab mütsi
Temperamentne ja ägedaloomuline Pitka puistas mind üle ägeda sõimuvalanguga ja toonitas mitu korda, et annab mind sõjakohtu alla. Ma ei saanud sinna midagi parata, sest üheainsa suurtükipauguga oleks see sillanurk koos admiraliga läinud üle parda. Admiral oleks pidanud selgitust küsima komandörilt ehk vanemalt suurtükiohvitserilt, kes teadis, miks tulistada ei saa.
Varsti laev muutis kurssi, nõnda, et sillanurk läks klaarimaks. Jälle ilmus admirali "kuldnokk" üle sillaääre ning kostis sama käsk: "Anna tuld!" Sellele lisas uuesti ähvarduse sõjakohtu alla andmisest.
Arvestasin, et sillanurk ei ole enam hädaohus ja kui nägin, et admirali kuldäärega müts ilmus üle silla ääre, andsin käsu: "Tuld!"
Admirali müts lendas peast ja mõned sillanurga tuulekaitse klaasid purunesid. Asjal polnud minu suhtes erilisi tagajärgi, pidasime lahingut edasi, kuni olime patarei vaikima sundinud. Meie laevad tabamusi ei saanud.
Pitka oli tubli purjelaeva kapten ja selle kooli mees, kus maksis sõna: jumal taevas, kapten laevas. Teiste sõnadega, kapteni sõna oli A ja 0, kapten käskis ja keelas. Pärast lahingut, kui kokku saime, ei teinud admiral vahejuhtumist ega ähvardusest sõjakohtuga enam väljagi. Saime headeks sõpradeks ning edaspidises sõjategevuses võttis ta mind alati kaasa, kui oli tarvis kusagile minna.

Duell landesveeri patareiga
Pärast Magnusholmi hävitamist läksime Düüna jõe joonele tulepoi juurde, kust "Lembit" läks lahingut pidades jõkke sisse. Bildera sadamasillal oli sakslastel 3-tolline patarei. Hargnes otsene duell "Lembitu" ja sakslaste patarei vahel. Mõlemad tulistasid otsesihikuga - "Lembit" kahe 120-millimeetrilisega ja kolme 75-millimeetrilisega. "Lembit" ei saanud selles marutules ühtegi tabamus, ilmselt olid sakslased verest väljas. "Lembit" hävitas sakslaste patarei täielikult.
Meie soomusrongid olid jõudnud juba Riia eeslinna. Lätis oli siis saksasõbralik valitsus kirikuõpetaja Needraga eesotsas. Lääneliitlasate sõjaväeline komisjon, mis asus Riias, ei tahtnud, et eestlased oleksid Riia vallutanud ja sundis eestlasi Needraga vaherahu tegema, mis pidi kehtima hakkama 3. juulil 1919 kell 12. Viis minutit enne seda "Lennuki" minöörid lasksid Magnusholmi patareid õhku.
"Lembit" kutsuti Bolderast tagasi. Pärast vaherahu kehtimahakkamist laevadel ei olnud siin enam midagi teha ning nii tulime kõik jälle Tallinna, kaasa võttes kaks väikest jõereisilaeva, mis olime sakslastelt vallutanud. Nendele pandi nimeks s/l "Meeme" ja s/l "Mardus". "Meeme" hukkus pärast sõda miinide traalimisel, kusjuures ltn. Haaberman sai surma.

Judenitshi operatsioone merelt toetamas
1919. a. suvel ilmus silmapiirile Vene valgete kindral Judenitsh, kes hakkas uuesti organiseerima uut Põhjalääne armeed inglaste toetusel. Septembris oli see oma organiseerimistöödega jõudnud nii kaugele, et võeti ette üldpealetung Petrogradile. Inglaste pealekäimisel, eestlased olid sunnitud Vene valgeid toetama nende vasakul tiival, s.o. merd mööda. Selleks olime kohustatud tegema dessandi Koporje lahes ning "Lennuk" ja "Vambola" veesksid miine Shepeljevi rannavetes, kus liikusid N. Vene miiniristlejad.
Ühel ööl tulid N. Vene miiniristlejad miine veeskma Koporje lahes, kuid sattusid meie miinidele ja hukkusid koos meeskondadega.
Koporje lahe kaldal oli venelastel 6-tolline patarei. Kalishi sadamasilla olid venelased ära põletanud. Meil tuli kõigepealt hävitada see 6-tolline patarei, et siis dessantvägesid maale saata. Üks inglaste hävitaja liikus sellal väljaspool lahte, et teostada valvet.
"Lennuk" ja "Vambola" läksid täiskäiguga patareile niivõrd lähedale, et võisid tulistada otsesihikuga. Lähemale minnes "Lennuk" sai tulistada ainult ühe vöörisuurtükiga. Ma võtsin kaugusemõõtjaga kaugust. Kui olime õigel kaugusel, pöörasime patarei paralleelkursile ja avasime kõikidest suurtükkidest marutule patareile.
Patarei ei saanudki kaua tulistada, sest laevade marutuli tegi puhta töö. Patarei meeskond jooksis minema. Pärast seda hakkas meid tulistama Krasnaja Gorka kindlus oma 12-tolliste suurtükkidega, kuid selle lasud olid harvad ja mürsud kukkusid vette.
Sõitsime täiskäiguga, et kiiremini Krasnaja Gorka laskude alt välja jõuda. Navigatsiooniohvitserid Peeter Hask ja Prants hoolitsesid õige kursi eest. Meie kurss viis otse üle ühe väikese madaliku. Täiskäiguga see oleks olnud hädaohtlik, kuid mitte väikse käiguga.
Komander seisis masinate telegraafi juures, admiral Pitka telegraafi ees ja vahtis ette vööri suunas. Et mitte kurssi muuta, komander andis masinatele väikese käigu, et laeva ahter tõuseks kõrgemale. Täiskäik kisub ahtri alla. Olin just kaugusemõõtmise lõpetanud ja seisin komandöri kõrval. Järsku Pitka pööras end ümber ja vajutas jalaga mõlemad masinatelegraafi käepidemed alla täiskäigu peale. Laeva ahter vajus korra pealt sügavamale ja riivas madalikku, mille tulemusena turbiinide liin paigalt ära nihkus.
Olime väljaspool Krasnaja Gorka tule ulatust ankrus ning alustasime dessantüksuste maalesaatmisega. Oli vaja määrata rannakomandant, kes pidi maabumisplatsi kindlaks määrama ja dessandi kaldal vastu võtma. Seda oleks pidanud tegema "Lennuki" komandör, määrates omalt laevalt selleks ühe ohvitseri ja vastava arvu mehi.
Seisime kõik laevatekil. Jälle segas admiral end vahele. Ilma, et ta oleks ütelnud seda komandörile, kes seisis samas, ta ütles leitn. Niitsole, kes oli laevas majandusülemaks: "Noh, Niitso, sa vana meremees, mine sina rannakomandandiks."
Niitso võttiski kaasa grupi mehi ja läks nendega paati. "Laine" oli parajasti "Lennuki" lähedal ja andis rnillegipärast tagumise käigu. Niitso sattus oma paadiga "Laine" ahtri alla ja paat läks kummuli. Pitkal sai süda täis ja ta hüüdis: "Kas teil paremat meest laevas ei olnud ?!" Kuna mehed olid märjad, tuli uus rannakomandant määrata. Pitka vaatas mulle otsa ja sõnas: "Noh, mine siis sina!" Vaatasin samas seisvat komandöri, see noogutas mulle peaga ja siis ma läksin.
Võtsin kokku uue meeskonna, sõitsime mootorpaadiga randa ja tegime platsi dessantmeeste maabumiseks. Nii mehed kui ka vankrid ja hobused toodi väikestel traaleritel nii kaugele, kui sügavus lubas, siis lasti nad vette. Sügavus ei olnud suur, inimestel ulatas vesi rinnuni. Õhtuks olid kõik maale toodud. Maaväeosad hakkasid kohe edasi liikuma Krasnaja Gorka poole.
Oktoobri lõpul tõid inglased Kalishi juurde oma monitori "Erebushi". (Monitor on madal pöörlevate tornidega soomuslaev). Sellel oli üks soomustorn kahe 15-tollise toruga. Laev ankrustati väljaspool Krasnaja Gorka tuleulatust ja see hakkas punaste sealset kindlust pommitama. Tagajärgi aga polnud, laeva laskemoon lõppes ja ta sõitis minema. Nõnda lõppes ebapopulaarne Krasnaja Gorka operatsioon, mille inglased meile peale surusid. Tulime oma laevadega Tallinna tagasi. Pitka kirjutab oma mälestustes, et "Lennuk" üksinda hävitas oma vöörisuurtükiga Kalishi 6-tollise patarei. See ei vasta tõele. Ei olnud ka mingit 12-tollise mürsu kukkumist laevale nii lähedale, et veetankid oleksid hakanud lekkima.
"Lennukil" tuli Tallinnas minna dokki. Kuid kuna vastavat dokki polnud, siis tuli laev tõmmata Noblessneri tehase ellingule üles. Selleks tuli laevalt maha võtta kõik suurtükid, torpeedoseadmed, paadid ja varustus. Mõlemad propellerid tuli vahetada ja turbiinide võlliliinid uuendala. Tankidel ei olnud viga midagi.
Pitka kirjutab, et "Lennuk" jäi seisma, sest üks masin töötas edasi ja teine tagasi. See ei olnud nii. Laev ei jäänud seisma, vaid läks väikese käiguga edasi. Kui teine masin oleks töötanud tagasikäiguga, siis poleks Pitka saanud seda jalaga täiskäigule lükata. Mul pole mingit põhjust Pitkat maha teha, sest olime head lahingusõbrad, kuid nüüd ei ole see enam saladus je seda võib avaldada, et korrigeerida fakte meie ajaloolistes kirjutistes. Pitka tagandas "Lennuki" komandöri Reisbergi, kes oli täiesti süütu.

Laev, millel polnud tagurpidikäiku
Pärast Vabadussõda oli meil suurem töö miinide traalimine. Neid oli meie vetesse pandud küll venelaste, küll sakslaste poolt. Traalimiseks meil õiget laeva polnud. Selle asemel, et neid osta inglastelt, kellel vastavaid moodsaid laevu oli, osteti Soomest kaks end. vene rataslaeva, mida venelased olid sõja ajal traalimiseks kasutanud ja siis Helsingisse maha jätnud. Laevu müüs Soomes üks vene mereväeohvitser ja ostjaks meie pool olid jällegi venelased, kes teenisid mereväebaasis.
Soomest ostetud rataslaevadele pandi nimeks "Ristna" ja "Suurop”. Esimesest sai pärast miinide väljatraalimist reisilaev Kuressaare ja Rohuküla vahel. "Suurop" jäi seisma.
Meil olid nüüd Paljassaare laod miine täis, kuid polnud laeva, mis neid oleks võinud vajadusel veesta. Kui tuli arutusele, kas osta Inglismaalt uued laevad või vanad rataslaevad ümber ehitada, saadeti üks merebaasi insener Inglismaale laevu vaatama. See tuli tagasi ja ütles, et soovitud laevu saada pole, kuigi nagu pärast selgus, neid laevu oli saada küllalt. Selle kohta oli omal ajal isegi ajalehtedes poleemikat.
Nüüd hakati siis sadamas rataslaevu ümber ehitama, mille kohta järelvalvet pidas baasi insenermehhaanik kapten Ananitsh, kes oli ka rataslaevade ostjaks Soomest.
"Ristna" sai valmis 1928. a. suvel. See oli nõnda ehitatud, et võis peale võtta 150 miini. Komandöriks määrati üks vanem mereväeohvitser. Laev tegi Tallinna reidil vastava komisjoni juuresolekul proovisõite. Pärast seda läks sõjasadamasse, et kadetid peale võtta ja nendega õppustele minna.
Komander andis laevale täiskäigu tagasi, et kiirust vähendada, kuid masin ei võtnud tagumist käiku sisse ja jooksis täie kiirusega sadamakaisse, mille tagajärjel laeva vöör sai raskelt kannatada.
Juurdlust toimetamata Salza tagandas komandöri. "Ristna" läks uuesti remonti. Selle valmimisel määrati mind laeva komandöriks ja saadeti kadettidega õppesõidule. Tegime esimese peatuse Loksal. Tahtsin minna sadamasse sisse, kuid sadam oli purjekaid täis. Andsin sadama suus tagurpidi käigu, kuid masin ei võtnud käiku sisse ja laev tormas täie käiguga edasi.
Sain veel viimsel momendil rooli poordi võtta, et ära pöörata. Sadamasse minnes oleks jälle puru taga olnud. Järgmisel peatusel kukkusid maha ahjude restid ja tuled kustusid.

Vene mereväelase enesetapp
Hea oli, et asusime vaikses kohas, kus võisime jääda ankrusse. 30-tonnine aurukatel hakkas lekkima ja kui see oleks lõhkenud, poleks meist midagi järele jäänud.
Laeva insenermehaanikuga rääkides ilmnes, et baasi insenermehaanik Ananitsh ei lubanud remondi ajal laeva masinameeskonda üldse mehhanismide juurde. Nagu pärast selgus, olid pumbad ja teised abimehhanismid roostet ja prahti täis.
Esitasin kirjalikult asja kohta aruande ja palusin määrata ekspertide komisjoni uurima, kuid sellel polnud mingeid tulemusi. Ananitsh omalt poolt kaebas, et laeva juhtkond saboteerivat. Kord õppesõidult kadettidega tagasi tulles sõjasadamasse laev ei võtnud jälle tagumist käiku sisse ja nii jooksin vööriga "Lennuki" ühiskajuti aknasse, kust parajasti divisjoni ülem välja vahtis.
Nüüd lõppeks sai nii kaugele, et laeva tuli tehniline komisjon. Selgus, et ektsentrikute ülekande silindrisse kogunes vesi, millel ei olnud väljapääsu ja nii ei saanud kolb liikuma hakata. Masin oli remondi ajal valesti kokku pandud. Kui see viga parandati, töötas masin jälle korralikult.
Sellega selgus, et kapt. Ananitsh oli ise sabotöör ja nagu pärast selgus, ka venelaste spioon. Ta mõistis varsti seejärele ise enda üle kohut, lastes end maha.

Muhu väina traalimas
1923. a. käisime "Lainega" Muhu väinas traalimas. Lootsime leida mõnd laeva, mis seal maailmasõja ajal on hukkunud. Leidsimegi ühe Saksa torpeedopaadi, mis oli 1917.a. Soela väinas üle madaliku läinud ja põhja vigastanud. Laevale oli siis plaaster alla pandud, kuid see ei pidanud kaua vastu. Lahingutest ta, osa ei võtnud.
Jõudnud siin kalda lähedale tahtis ta end randa juhtida, kuid vajus paar miili rannast eemal põhja. Meeskond tahtis randa tulla, kuid venelased avasid nendele kaldalt kuulipildujatule ning lasksid kõik maha. Üksikud, kes randa jõudsid, lasti siin venelaste poolt maha. Kõik olid maetud samas sarapuu põõsaste alla.
Kapten Haus Vilsandist oma tuukritega ja meie "Laine" meeskond tõstsid torpeedopaadi üles ja tõime selle Tallinna. Sellest sai meie t/p "Sulev".
Järgmisel suvel olime Soela väinas õppustel, kus pidasime ka "Sulevi" aastapäeva Saaremaa öllega. Kord olime Muhu väinas koos Läti mereväelastega. Lätlastel oli merejõudude juhatajaks krahv Keiserling, meil parun Salza. Mõlemad olid nüüd admiralid. Pidasime Virtsu mõisa pargis piknikku, kus admiralid võistlesid munade küpsetamises kuuma tuha abil. Kord käisime viie laevaga Riias, kus president meid lossis vastu võttis.

"Arusaamatus" miinidega
Miiniveeskmise õppusi tegime ainult õppemiinidega, mis olid lõhkeaineta. Kuna need rataslaevad olid ehitatud just lahingmiinide veeskmiseks, tegin divisjoni ülemale ettepaneku, lubada mul võtta Paljassaarelt täislaadung suuri miine, need lahingvalmis panna ning proovida reidil laeva stabiilsust. Sellega oldi nõus.
Vahepeal selgitasin, et laeval ei ole miinirööpad kuigi täpselt ehitatud, mispärast need tulid ümber ehitada. Pärast seda läksime Paljassaare silda ja võtsime 150 suurt miini peale. Olin juba vana miiniohvitser ning kogenud olid laeva miiniohvitser ning minöörid. Algasime miinide valmispanekut.
Juba esimese miini juures leidsime, et see on valesti ümber tehtud. Kui kaitsepulga ära võtsime ja salmiaugu pulga asemele panime, siis olid sarvede kontaktid ühendatud sütikuga. Kui mingil põhjusel üks sarv oleks katki läinud, oleks tekkinud plahvatus ja meie oleks kogu laevaga vastu taevast lennanud.
Kontrollisime kõik 150 miini läbi - kõikidel oli sama viga. Baasi miiniohvitser kapt. Malevitsh, kelle näpunäidete järele olid suursarvmiinid ümber tehtud, oli juba teenistusest lahkunud ja tegutses relvakaubandusega.
Miinid tuli anda tagasi lattu. Esitasin ühtlasi divisioni ülemale pika ettekande kõikidest vigadest. Ettekanne läks sealt merejõudude juhatajale, sest divisjoni ülem ise siin midagi ette võtta ei saanud. Ettekandele merejõudude juhataja ei reageerinud. Vastavalt määrustikule saatsin nüüd järgmise ettekande ise otse merejõudude juhatajale. Jällegi tagajärjeta!
Et asi oli tõsine mereväele, kuid ka meile, kes peavad miinidega tegelema, saatsin ettekande sõjaministrile. Jällegi tagajärjeta. Et asi paistis olevat kahtlane, siis sai asjast lõpeks informeeritud tolleaegset riigivanemat J. Teemanti. Riigivanem laskis asja käiku ja tema ülesandel teostas juurdlust riigikontrollist Terras. Viimane leidis kõik minu ettekanded admiral Salza portfellist. Salza tagandati ametist ja viidi üle sõjanõukogusse. Tema asemele määrati mereväekapten Mere. Mõni aeg hiljem tehti kõik suurmiinid ümber.

Meie sõjalaevastik vananeb
Mõni aasta pärast Vabadussõda hakkas meie sõjalaevastik vähenema. Oma elupäevad ausalt ja väärikalt väljateeninud "Lembit" lõhutil vanarauaks. Kolmekümnendate aastate algul oli ka "Lennuki" ja "Vambola" eluiga juba ületatud. Mõlemad olid I maailmasõja ajal kiirelt ehitatud, nõrgad ja suure kütteaine kuluga, millest siis palju ei hoolitud.
Lätlased olid endile siis juba muretsenud Hollandist kaks allveelaeva, mis pani ka meil mõtted selles suunas liikuma. "Lennuk" ja "Vambola" võisid ju küll veel mõnegi aasta meie oludes vastu pidada, kuid nende kasutamine oli kallis lõbu. Hakati juba vaatama ringi, kes neid ära ostaks.
Nagu teada oli ostjaks Peruu, kellel oli sõda käimas Boliiviaga. Laevade müüki oleks pidanud teostama Merejõudude Baas, kui tehniline asutus, kuid millegipärast teostas seda Sõjavägede staabiülem kindral Tõrvand, kusjuures ostjaks olnud kindral Lebedev ja Boris Linde. Selle ostutehinguga pügati nii Peruud kui ka Eestit. Teatavasti oli meil ka selle üle protsess, kuid kohtualused mõisteti õigeks.[Teistel teadetel ostjaks-vahelttalitajaks oli olnud keegi relvakaupmees Brenzlau, keda Tallinnas abistas kindral Lebedev. Eestile maksti laevade eest 410.000 kulddollarit. Pärast selgus, et Peruu oli Brenzlaule maksnud 750.000 kulddollarit]
Pärast laevade müüki telliti Inglismaalt kaks allveelaeva, milledele pandi nimeks "Kalev" ja "Lembit". "Kalev" hukkus II maailmasõja ajal Eesti vetes kogu meeskonnaga. "Lembit" on nüüd Tallnnas muuseumilaevana.

Eesti haaratakse mere poolt
1940. a. juunikuu algul saadeti mind Juminda neeme juurde miine traalima, mida soomlased olid Talvesõja ajal sinna veeskanud. Teised meie sõjalaevad seisid tollal Hara lahes ankrus. Allveelaevad käisid väljas harjutusi tegemas.
Olin juba jõudnud miinivälja piirid kindlaks määrata ja toodritega ära märkida ning jäime siis pühapäevaks Juminda neemest vähe sissepoole Hara lahte ankrusse, et esmaspäeval traalima hakata.
Pühapäeva hommikul tuli äkki üks N. Liidu hävitaja Hara lahte sisse. Tegi lahel tuuri ja möödus meist kaunis lähedalt. Tervitasime üksteist vastastikku merekombe kohaselt.
Samal pühapäeva hommikul lahkus Loksa sadamast kapten Klaar mootorpaadiga, mille ta pidi viima presidendile Oru lossi. Kaasas oli, tal üks motorist ja üks tuttav proua, kes tahtis lõbusõitu kaasa teha. Kuid see sõit läks kõigil kaunis kalliks maksma.
Pühapäeval blokeerisid nimelt venelased juba kõik meie rannad. Üks nende hävitaja võttis Kunda lähedal Klaari paadi kinni ja viis Kroonlinna. Motorist ja proua saadeti lõppeks Eestisse tagasi, kuid Klaar pidi oma elupäevad lõpetama Põhja-Jäämere ääres orjalaagris.
Minule anti käsk laevaga Tallinna tulla, kuhu toodi ka kõik teised sõjalaevad. Meid koondati sõjasadamasse, kus vahetati lipud - meie sini-must-valge võeti maha ja punane lipp sirbi ja vasaraga tõmmati üles. Lätlasest admiral Tributs pidas kõne, milles paari sõnaga informeeris olukorrast.

Peipsi laevastiku ülemaks
Minule oli veel Eesti võimudelt käskkiri, millega olin määratud Peipsi laevastiku ülemaks pensionile läinud kapten Usina asemele. (Vahemärkuseks: 1941.a. sõjasuvel kapt. Usin sattus vedurlaevaga Vormsi lähedal miinile ja hukkus kogu meeskonnaga). Peipsi laevastikus oli s/l "Ahti" peal komandöriks vanemleitnant Rink, meie sõjaväe ringkonnakohtu uurija Rinki noorem vend, kes Venemaalt opteerunud. Ta oli Venes kuulunud ka noorkommunistide organisatsiooni. Eestis ta lõpetas mereväekadettide kooli. Oli vaikse iseloomuga lühikesekasvuline korralik ohvitser.
Tartu jõudnud kuulsin divisjoni allohvitseridelt, et Rink oli neile teinud ettepaneku, võtta 3. jalaväepataljonilt relvad ära, kui venelased meid okupeerisid. Allohvitserid muidugi ettepanekuga ei ühinenud ja nii jäi see provokatsiooniline ülesanne teostamata. Nagu pärast selgus, kuulus ta kommunistlikku parteisse.
Mind toodi okupantide poolt õige pea jälle Tallinna tagasi ja määrati "Suurupi" komandöriks. Tartus andsin oma ameti Rinkile üle, kes siis omakorda teostas Peipsi laevastilku ametliku üleandmise venelastele.
Rinki kohta veel niipalju, et ta toodi varsti Tallinna ja määrati "Ristna" peale komandöriks. Meie otseseks ülemuseks oli üks volga-sakslastest 3. järgu kapten. Millegipärast oli tal Rinkiga halb vahekord ja ta vabastas Rinki teenistusest. Siis alles Rink rääkis mulle, kes ta tõeliselt on ja kui palju head ta on teinud venelastele. Mõne aja pärast oli Rink "Jaan Poska" peal politrukiks! Sakslased lasksid ta hiljem maha kui kommunisti.

[Jaanus2]

Siia juurde natuke mahalastud Spartaki ja Avtroili madrustest. Millalgi tulevikus saab Fotisest vaadata pilte nende ümbermatmisest 1940.a..
Mõned kontmehed olid fotode järgi täiesti olemas, ei olnud ainult höövlilaastud. Arnoldile need pildid meeldivad.

[hummel]

See on väga huvitav lugu. Lugesin juba ammu, kuid nüüd oli jälle värskendavalt huvitav lugeda.

Tänasel mereväel tuleks sellest loost õppust võtta, sest samad ohud varitsevad meid ka täna.

Hiljaaegu see ju ka oli, kui miskid Vladlen-id miskite jamadega tegelesid ja Mereväe mainet määrisid näiteks.
Vahel tundub mulle isiklikult, et mõned asjad, mis meil riigikaitsevaldkonnas sünnivad ongi kas sabotaaž või siis lausrumalus.

[Arnold]

Mõned kontmehed olid fotode järgi täiesti olemas, ei olnud ainult höövlilaastud. Arnoldile need pildid meeldivad.

- Ikka! Vaatan tavaliselt enne magamajäämist Ja nagu lugeda oli, mõned mässajad oma palga said, eks mõne sellise kondibuket siis pildil.

Mõne aja pärast oli Rink "Jaan Poska" peal politrukiks! Sakslased lasksid ta hiljem maha kui kommunisti.

Huvitav, kas see (laev on küll teine)? - RINK, Koit Eduard ٭05.10.02 Kabala v., eluk. Tln. Ex 29.09.41 § SiPo: Brigaadimiilits. Jäämurdja "Jüri Vilms" poliitjuht. Pidas 2 poliitilist loengut (Paavle 2002)
Jüri Vilmsi sihtasutus tuli kohe meelde