Magnus Ilmjärv "Hääletu alistumine".

[gamajun]

Mida külarahvas sellest raamatust arvab?
On see ike aus ja põhjalik uurimine või Eesti Vabariigi tegelaste laimamine ja solvamine?
Ma olen praegu poolepeal ja ei tea mida mõteldagi.

[7,71]

Eks ta on muidugi üsna tüse kõide ja seda tuleb tervitada, et Eestis ikka lõpuks ka toekamad lähiajaloo käsitlused on ilmuma hakanud ( tuleb muidugi igasugused lähiajaloo nime all ilmuvad poliitilised piiblid siit välja arvata, sest neid ei maksaks teaduslikkude käsitlustega kõrvuti panna, kuigi tulevaste allikatena võib neidki muidugi tervitada).

Ilmjärve käsitluse puhul näen siiski mõningaid ohte, seda enam et paljud inimesed kipuvad kõike loetut kohe puhta tõena võtma. Ma tegelikult ei lähtu siin üldse rahvuslike isakeste või pühakute Pätside-Laidoneride kaitsmisest.
Kui Ilmjärve lugeda, siis on raamatusse pandud kokku terve mosaiik teemakesi, mis ei pruugi omavahel üldse seostuda, aga mida autor oma visiooni tõenduseks kõik osavalt kokku seob: Harju Pank, piiririikide koostöö ebaõnnestumine, Saksa orientatsioon jpm.
Mõneti jääb mulle mulje, et Ilmjärv on oma kooliajal saanud tugevaid mõjutusi Nõukogude Eesti ajaloolastelt (näit. Peeter Vihalem, Ilo Sildmäe jt). Ka seal ei hoitud värve kokku. Ühes Peeter Vihalemma teoses hakati Eesti kodanluse üleminekut Saksa fašismi teenistusse ja selle ürgseid impulsse otsima juba baltisaksa ajaloolaste-juristise teostest. Nõukogulik lähenemine oli ju see, et meil oli mingi maksiim/väide (stiilis et keegi pidi olema süüdi ja pätslik värdjas ning fašistik gauleiter) ja siis hakati sellele sobivat tõestusmaterjali allikmaterjalidest über laduma, et kogu ehitis ilusti püsiks koos. Nii tõdeb ka Ilmjärv ühes kümmekond aastat tagasi ilmunud teose eessõnas, et kummalisel kombel tuleb nõustuda mõningate nõuk.eesti ajaloolaste väidetega (vt. Nõukogde Liidu ja Saksamaa vahel. Balti riigid ja Soome 1939-40 Tln, 1993).
Ilmjärv on töötanud paljudes välisriikide arhiivides ja kogunud kokku palju huvitavat materjali, aga minu nägemuses kirjutamine ja analüütilis-teaduslik pool jääb nõrgaks. Muidugi on alati mõnus konstrueerida midagi paljastavat ja kuulutada nn. ajaloolist tõde, sest realugeja ei kannata pikka teoretiseerimist vaid tahab teada kuidas ikkagi asi oli. Selle asemel et küsida küsimusi ja käsitleda erinevaid teemasid erinevate sotsiaalteaduslike vaatenurkade alt ning pakkuda välja lähenemisi.
Raamatut tervitan igati, aga lähenemine ilmselt võib väärastada mõningal määral vähemteadlike inimeste ajalooteadvust või süvendada nõukogude ajast süvenenud vaadet, et ajalugu on nagu hoor, kasuta seda nagu sul huvi on.
Soovitan:raamatus on toodud huvitavaid materjale, lugege seda, mõelge ise ja ärge võtke kõiki autori enda väiteid ja järeldusi puhta tõena.

[MOrav]

Paul Vihalem...

[7,71]

Vabandust kõigi Peetrite ees. Nõukogude Eesti ajaloolane oli jah Paul Vihalem. Tänud parandise eest.

[Arensburger]

........ Muidugi on alati mõnus konstrueerida midagi paljastavat ja kuulutada nn. ajaloolist tõde, sest realugeja ei kannata pikka teoretiseerimist vaid tahab teada kuidas ikkagi asi oli. Selle asemel et küsida küsimusi ja käsitleda erinevaid teemasid erinevate sotsiaalteaduslike vaatenurkade alt ning pakkuda välja lähenemisi.
Raamatut tervitan igati, aga lähenemine ilmselt võib väärastada mõningal määral vähemteadlike inimeste ajalooteadvust või süvendada nõukogude ajast süvenenud vaadet, et ajalugu on nagu hoor, kasuta seda nagu sul huvi on.
Soovitan:raamatus on toodud huvitavaid materjale, lugege seda, mõelge ise ja ärge võtke kõiki autori enda väiteid ja järeldusi puhta tõena.

Tervitan igati "7,71" postitust ja olen ülaltooduga nõus!

[Külaline]

Ilmjärv on teinud ära tohutu töö ja ei tohiks nagu vigiseda... aga siiski...

Kohe ütlen, et olen ka jäänud poole peale (praegu on lihtsalt palju muud tegemist).

Ilmjärvel on mingi kummaline süüdistav "loogika".

Ühes kohas ta kurdab, et kuidas küll Eesti sõjaväejuhtkond sai Saksale orienteeruda, kui mõned Saksa tegelased lubasid Eesti ära hävitada.

Teisal aga toob ta ära Eesti sõjaväejuhtkonna arvamuse, et Saksa reaalset ohtu Eestile ei kujuta.

[Õpetaja]

Jõudu !

Küsimus on aus ja võtab hetkeks mõtlema

Eks ta on muidugi üsna tüse kõide ja seda tuleb tervitada ...

Ei noh, tervitada võib igat köidet - riiulis näeb soliidne välja ja puha.

Ilmjärve käsitluse puhul näen siiski mõningaid ohte, ...

Lastele räägiti nõukogude ajal ka, et metsas on hunt! Tegelikult oli hoopis metsavend!

Nali naljaks kuid olen eelnevalt tsiteeritud 7,71 -ga nõus:
hulga materjali on kokku kohutud, kuid midagi on justkui viltu.

Tundub, et mõnevõrra on vist ülepingutatud keerulise konstruktsiooni moodustamisega - ehk maakeeli: äärmiselt segane.

õpetaja

[Külaline]

2004. a. Vikerkaares nr. 12 on asjalik arvustus kõnealuse teose kohta Toomas Hiiolt.

[Külaline]

Natuke kriitikat Ilmjärve raamatu aadressil. Teema on: kas Eesti küsis Soomelt abi 1939. a. septembris või mitte?

Järgnev info pärineb Ilmjärve raamatu peatükist
"Soome abi küsimus", lk 640-649.


1. jaanuaril 1940 väitis Laidoner sõjaväejuhtidele peetud uusaastakõnes, et Soome välisminister ei leidnud aega Eesti Helsingi saadikut Möllersoni vastu võtta kui too soovis abi paluda. Saadiku võttis Laidoneri sõnul vastu üks Soome välisministeeriumi osakonnadirektor. Soome ütles, et ei saa abistada. 4. jaanuaril väitis Laidoner Soome välisministeeriumi salajasele emissarile Kettunenile taas, et Möllersoni ei võetud vastu.

Eesti välisministri abi Öpik teatas mälestustes, et Tallinnas oli selge, et Soome ei saa abistada. Siiski palus ta saadik Möllersonil Soome valitsusega konsulteerida. Too üritaski välisminister Erkkoga kaks päeva kokku saada, ent mingitel põhjustel ei leidnud Soome välisminister selleks aega.

Ilmjärv kirjutab samas dokumentide varal, et Soome jälgis tähelepanelikult Eesti-Nõukogude läbirääkimisi ja sündmuste käiku lahe lõunakaldal. Täpsemad andmed Eestile Moskvas esitatud nõudmistest jõudsid Helsingisse 25. septembril (samal päeval tuli välisminister Selter tagasi Moskvast Tallinnasse, et arutada valitsusega Nliidu nõudmisi). 26. septembril sai Helsingi neile andmetele kinnituse Eesti välisministeeriumist. 26. septembril kell 16.15 sai Soome teada, et Eesti võtab nõudmised vastu. Soome välisministeeriumi poliitilise osakonna juhataja Pakaslahti kirjutas mälestustes, et niipea kui Helsingis saadi Nliidu nõudmistest teada, arutas ta Soome siseministri Kekkoneniga, mida võiks Eesti heaks teha? Küsimuse all oli võimalus, et Soome ja Põhjamaad osutavad Eestile diplomaatilist toetust. Ent sündmuste kiire arengu tõttu ei olnud see reaalne.

Kuna hiljem levisid kuuldused, et Soome keeldus Eestile abi andmast, siis jaanuaris 1940 palus uus Soome välisminister Tanner Erkkolt ja Pakaslahtilt seletust nende käitumise kohta Eestile kriitilistel septembripäevadel. Erkko väitis, et Eestilt abipalvet ei tulnud ning et ta palus Pakaslahtil Möllersonilt küsida, kas Soome saab aidata?
Pakaslahti ja Möllerson vestlesid tõepoolest 27. septembri õhtupoolikul ehk päev pärast seda kui Eesti otsustas Nliidu nõudmised vastu võtta. Pakaslahti sõnul ei olnud Möllersonil "täielikku informatsiooni" (jääb arusaamatuks, mille kohta täpselt - Reigo). Pakaslahti küsis, kas Soome saab aidata? Möllerson vastas, et asjast huvitatud välisriikide diplomaatilised sammud, näiteks Berliinis, oleksid Eestile kindlasti soovitavad.

Möllerson ise väitis oktoobri alguses Läti Helsingi saadikule, et talle oli kriitilisel hetkel teatatud, et Soome ei saa abistada. Ilmjärv arvab, et Möllerson valetas "oma informeerimatuse varjamiseks". (???-Reigo)

Ilmjärv võtab kokku: "Möllersoni "juhtumis" on seega õige see, et Soome välisminister ei leidnud aega Eesti saadikut vastu võtta, ja ametlik Soome näis pidavat Nõukogude Liidu ja Saksamaa uut suhtumist Baltimaadesse küsimuseks, mis ei puuduta Soomet. Eesti ei esitanud mingit abipalvet. Soomet informeeriti Nõukogude nõudmistest alles siis, kui need oli otsustatud vastu võtta".

------
Minu analüüs.
Olukord on selline. Soomlased jälgivad tähelepanelikult arenguid Eesti ja Moskva suhetes. Nad saavad 25. septembril teada Nliidu nõudmistest Eestile. Ja taolises olukorras kui Möllerson proovib Soome välisministriga kokku saada (ilmselt 25. ja 26. septembril), Soome välisminister ei leia selleks aega!!!??? Kas on meil põhjust kahelda Öpikus, et ta palus Möllersoni konsulteerida Soome abi asjus? Minu arvates pole kahtlemiseks tõendeid. Ja kui Möllerson ei tahtnud Erkkoga selles asjas konsulteerida, siis mida ta tahtis? Niisama juttu vesta?
Alles siis kui soomlastel on teada, et Eesti on otsustanud nõudmised vastu võtta (26. september) saadetakse Pakaslahti Möllersoniga vestlema ja abi pakkuma (27. september)!!! Ja on loogiline, et Möllerson ei hakka enam sõjalise abi asjus konsulteerima. Kas ei ole võimalik, et soomlased (Erkko?) kartsid, et Eesti seab neid valiku ette: kas aitate või mitte? Jaatavat vastust nad ei olnud valmis andma. Eitav vastus oleks soomlastele pleki külge jätnud (kasvõi eestlaste silmis). Seega venitati.

Kuidas aga tõlgendada Möllersoni sõnu, et asjast huvitatud välisriikide diplomaatilised sammud, näiteks Berliinis, oleksid Eestile kindlasti soovitavad? Kas üks variant ei oleks: Soome võiks Berliinis Eesti eest kosta? Igatahes Ilmjärve enda poolt esitatud andmete põhjal ei väidaks ma kategooriliselt, et ei esitatud mingit abipalvet. Veelgi enam, pole sugugi kindel, et ei tahetud esitada abipalvet!

Miks ikkagi väitis Möllerson, et talle teatati, et Soome ei saa abistada? Kas ta tõesti valetas või äkki keegi ikkagi näiteks ajavahemikul 25.-26. september andis talle midagi mõista?

Kui keegi arvab, et ma olen Ilmjärve kuidagi valesti interpreteerinud või midagi olulist tema raamatus eiranud, siis ootan kriitikat. Igatahes minu arvates on Ilmjärv selgelt palli vaid ühte väravasse tagunud. Küsimust ei saa kuidagi lahendatuks pidada.

[tuna]

Vaatame, mida Öpik täpselt nende kuulsate mitte aset leidnud kohtumiste kohta kirjutab (Häda võidetuile, 1958, lehekülgedel 97 ja 98.): “Oli päris selge, et soome hõimurahvas ei võinud meile mingit abi pakkuda, kuid tahtsime vähemalt Soome valitsust konsulteerida. Helistasin Möllersonile /…/ ja palusin teda sisse astuda välisminister Erkko juurde. Mõne aja pärast helistas Möllerson ja teatas, et Erkko ei ole kättesaadaval, olevat oma haige tädi juurde sõitnud.”

Öpik ütleb sõnaselgelt, et mingit abipalvet ei olnud kavaski esitada. Ta “helistas”, s.t. mingeid kirjalikke instruktsioone Möllersonile ei antud. Need on aga niivõrd tähtsa ja delikaatse küsimuse puhul absoluutselt vältimatud. See on kooskõlas Soome välisministeeriumi poliitilise osakonna juhataja Pakaslahti memorandumiga, et 27. septembril polnud Möllersonil veel täielikku informatsiooni (kui Tallinnas oli juba kõik otsustatud). Väljend “tal ei olnud täielikku informatsiooni” tähendab inimeste keeles, et tal ei olnud asjast halli aimugi. Ja tal ei saanudki olla, kui talle helistati ja paluti välisministri juurde “sisse astuda”.

Miks Erkko Möllersoni vastu ei võtnud? Võib muidugi oletada. Erkko polnud elukutseline poliitik ja seda enam diplomaat. Võibolla ei tahtnud ta niivõrd keerulise ja plahvatusohtliku küsimusega tegeleda? Erkko oli ka Põhjamaade koostöö pooldaja. Võibolla ta arvas millegipärast, et niivõrd kõrge tasemega tegelase nagu välisministri kohtumine sellisel hetkel Eesti suursaadikuga kahjustab Põhjamaade suunalist koostööd?

Kuid teiselt poolt, kui Eesti eesmärgiks oleks tõesti olnud abi saavutamine, siis ei oleks pärast Soome välisministeeriumi mingi ametniku kinnitust, et välisminister on tädi juures, kõrvu longu lastud.

Öpik oleks siis helistanud oma ametikaaslasele Soome välisministeeriumis. Sama oleksid teinud Eesti president, peaminister, välisminister ja kõik muud tegelased. Sõjaväelastel oli Soome lahe alt läbi viidud oma sidekanalid, kustkaudu ka ülemjuhatajad regulaarselt omavahel vestlesid. Koheselt oleks saadetud lennukiga ja vajaduse korral laevaga Helsingisse eriesindajad.

Kui välisminister tõesti mingil põhjusel poleks tahtnud asjaga tegeleda, siis oleks kasutatud kõrvalteid. Kui küsimus on riigi olemasolus, siis ei lööda risti ette. Näiteks seesama Pakaslahti vestles Eesti abistamise teemadel siseministri ja Soome-Eesti ühingu esimehe Kekkoneniga. Kas oma poliitiliste vaadete või siis hõimuaadete või geopoliitilise loogika tõttu, aga heasoovlikke kuulajaid oleks leitud veelgi. Siin ei olnud ju tegemist mingi kauge riigi esindajatega, kellele peab kuude kaupa seletama, et Eesti pealinn ei ole Riia. Probleemi esitamisel ja lahendusteede otsimisel oleks soomlased taibanud asja lennult.

Ja alles siis, kui kõik need elementaarsed diplomaatilised vahendid oleksid ammendunud, oleks võinud Eesti väita, et Soome ei tahtnud meid abistada ja me tegime kõik selleks, et neile aru pähe tampida.

[Külaline]

Öpik ütleb sõnaselgelt, et mingit abipalvet ei olnud kavaski esitada. Ta “helistas”, s.t. mingeid kirjalikke instruktsioone Möllersonile ei antud. Need on aga niivõrd tähtsa ja delikaatse küsimuse puhul absoluutselt vältimatud.

Nooh, vähemalt Te poolt tsiteeritud lõigus midagi sellist, "et mingit abipalvet ei olnud kavaski esitada", pole öeldud. Jah, konsulteerimine pole päris abipalve, aga ei saa öelda, et Eesti juhtkond üldse ei üritanudki Soome suunal midagi ette võtta (vt. allpool)

See on kooskõlas Soome välisministeeriumi poliitilise osakonna juhataja Pakaslahti memorandumiga, et 27. septembril polnud Möllersonil veel täielikku informatsiooni (kui Tallinnas oli juba kõik otsustatud). Väljend “tal ei olnud täielikku informatsiooni” tähendab inimeste keeles, et tal ei olnud asjast halli aimugi. Ja tal ei saanudki olla, kui talle helistati ja paluti välisministri juurde “sisse astuda”.

"Ei olnud täielikku informatsiooni" võib "inimeste keeles" tähendada paljusid asju. Ei ole usutav, et Möllersonile helistati ja anti edasi sõnum: "Kuule astu Erkko juurest ka läbi". On usutav, et talle anti edasi sõnum: "Kuule astu Erkko juurest ka läbi ja konsulteeri igaks juhuks toetuse asjus, ehkki ilmselt me mingit abi ei saa." Seega väita, et Möllersonil polnud asjast (ja millest ikkagi täpselt?) "halli aimugi", on absurdne. Küllap ta ikka teadis hiljemalt sel päeval kui talle helistati (25. september?) vähemalt seda, et Eesti on sattunud Nliidu surve alla. Ta ehk ei teadnud kõiki detaile ja Eesti juhtkonna mõttekäike, kuid Soome toetuse asjus pidi ta ometi olema võimeline konsulteerima.

Või vihjate hoopis, et 27. oktoobri õhtupoolikul ei olnud Möllersonil aimugi, et Tallinn on otsustanud nõudmised vastu võtta? Kahtlane. Soomlastel oli see juba 26.09 teada. Igal juhul sai Möllerson seda hiljemalt teada Pakaslahtilt, aga näib vähetõenäoline, et ta näiteks ei olnud saanud varem telefonikõnet Tallinnast...

Miks Erkko Möllersoni vastu ei võtnud? Võib muidugi oletada. Erkko polnud elukutseline poliitik ja seda enam diplomaat. Võibolla ei tahtnud ta niivõrd keerulise ja plahvatusohtliku küsimusega tegeleda? Erkko oli ka Põhjamaade koostöö pooldaja. Võibolla ta arvas millegipärast, et niivõrd kõrge tasemega tegelase nagu välisministri kohtumine sellisel hetkel Eesti suursaadikuga kahjustab Põhjamaade suunalist koostööd?

Võimalik.

Kuid teiselt poolt, kui Eesti eesmärgiks oleks tõesti olnud abi saavutamine, siis ei oleks pärast Soome välisministeeriumi mingi ametniku kinnitust, et välisminister on tädi juures, kõrvu longu lastud.

Noh, väidetavalt üritas Möllerson kaks päeva välisministri jutule saada.
Teiseks, miks eirata Möllersoni väidet, et talle öeldi, et Soome ei saa aidata? Seda ei pidanud talle ütlema Erkko, küll võis seda öelda mõni Soome välisministeeriumi ametnik Erkko ülesandel. Ilmjärve oletus, et Möllerson valetas oma "informeerimatuse varjamiseks", on absurdilähedane. Kas ei ole ka imelik, et Möllerson hakkab sõbraliku riigi pealinnas, millesse ta on lähetatud saadikuks, niivõrd delikaatsel teemal selle riigi juhtkonda laimama?

Ja alles siis, kui kõik need elementaarsed diplomaatilised vahendid oleksid ammendunud, oleks võinud Eesti väita, et Soome ei tahtnud meid abistada ja me tegime kõik selleks, et neile aru pähe tampida.

Äkki oli Eesti juhtkonna suhtumine järgmine:
a) Soome abi on vähetõenäoline
b) panna Soome valiku ette, mille tagajärjeks on tõenäoliselt Soome "ei", halvendab kahe maa rahvaste suhteid (Ilmjärve raaamatus kinnitatakse, et taoline arvamus Eesti juhtkonna seas oli)
c) igaks juhuks konsulteerime Möllersoni kaudu mitteametlikult (st ei esita nt ametlikku nooti abipalvega)
d) kui Soome teatab, et on valmis aitama, siis vaatame, mis edasi saab (äkki esitame abipalve)


See on ikka midagi muud kui ILmjärve viljeldav ühekülgne kontseptsioon amoraalsetest hääletutest alistujatest.

Mis juhtus tegelikult:
a) Möllersoni jutule ei võetud
b) Möllersonile teatati, et Soome ei saa aidata (?)
c) Eesti juhtkond loobus teistest "elementaarsetest diplomaatilistest vahenditest", ei usutud, et Soome aitaks (ja seda üsna realistlikult)

[tuna]

Kui ühe riigi esindaja läheb teise riigi juhtkonnaga läbi rääkima kolmanda riigi kallaletungile vastutegutsemise asjus, siis peab sellel esindajal olema:

1. volitused - need võivad hõlmata nii ametlikke läbirääkimisi kui ka mitteametlikke pinnasondeerimisi, esindajale võib olla antud väga suur vabadus valida tegevusplaan või võib see olla talle ka väga detailselt ette kirjutatud, kuid need peavad olemas olema. Ja soovitavalt kirjalikult. Kiirel ajal võivad need olla ka suulised, kuid sellisel juhul peab kirjalik variant järgnema võimalikult ruttu. Ilma volitusteta ei saa esindaja täieliku kindlusega läbirääkimistel esineda ja see on ka esimene asi, mida läbirääkimiste partner järgi uurib.

2. Olukorra ülevaade. See hõlmab nii olukorra üldhinnangut, kolmanda riigi ettepanekuid, kodupealinna hinnanguid viimastele ja võimalikke arenguvariante. Abipalujal tuleb tahes tahtmata alustada läbirääkimisi olukorra kirjeldamisega.

3. Ettepanekuid abi kohta. Abi ei saa paluda üldiselt. Mida konkreetsemad ettepanekud, seda suurem võimalus, et need vastu võetakse. Igaks juhuks toetuse asjus konsulteerida võib vaid rahulikel aegadel ja siis saadud lubadused võivad kriisihetkel ikkagi tulutuks osutuda.

Olemasolevatel andmetel polnud Möllersonil ühegi nende punktide osas midagi ette näidata. Kõige usaldusväärsem on tõenäoliselt Pakaslahti memorandum, sest see on koostatud vahetult pärast jutuajamist ja selle eesmärk oli anda edasi jutuajamise võimalikult täpne sisu (s.t. seda polnud tehtud hiljem millegi tõestamiseks või ümberlükkamiseks).

Niisiis, 27. septembri õhtupoolikul:
* koosnesid Möllersoni teadmised Tallinna teatest, et olukorrast (sh N. Liidu nõudmistest) informeeriti Soome Tallinna saadikut;
* küsimusele, kuidas Soome saaks aidata, oskas Möllerson oletada, et Berliinis võiks Eesti eest kosta, kuid kuna ta ei tea, mida Eesti ise on Berliinis teinud, siis on temal raskevõitu midagi enamat ütelda.

Seega, Eesti Vabariigi suursaadik, kes väidetavalt pidi pidama läbirääkimisi abi saamise üle, oskas välja tulla vaid kõige elementaarsema oletusega. Sisuliselt opereeris ta ajalehtedest saadud teabega ja tõenäoliselt oli tema vestluspartner Pakaslahti temast paremini informeeritud. Muide, väljend “tal ei olnud täielikku informatsiooni” on selles tähenduses laialt kasutatav ja antud juhtumil ka ammendav olukorra kirjeldus.

Ja lõpuks, Möllersoni väide, et soomlased olevat abist keeldunud. Möllerson väitis seda oktoobri alguses. Tema ajaline määratlus on "kriitilisel hetkel", mis võib tähendada ükspuha millist ajahetke septembrikuu viimsel nädalal kuni baasidelepingu allakirjutamiseni. Mis abist konkreetselt juttu on, pole täpsustatud. Võib vaid oletada, mida ta silmas pidas. Pole ka teada, kes seda talle väitis.

Möllerson võis näiteks viidata ajale, kus Eesti oli juba otsustanud Moskva nõudmised vastu võtta, kuid lepingud polnud veel sõlmitud. Sel hetkel oli küll väga vähe, mida Soome oleks saanud ära teha ja selle väljaütlemine mõne Soome diplomaadi poolt oli ainult tegeliku olukorra konstanteerimine.

Ja veel, Möllerson tegi selle avalduse Läti Helsingi saadikule. Asukohamaa juhtkonna ja eriti välisministeeriumi kirumine omavahelistes jutuajamistes kuulub igal ajal ja igal pool hea diplomaatilise tooni juurde.

[Külaline]

1. volitused - need võivad hõlmata nii ametlikke läbirääkimisi kui ka mitteametlikke pinnasondeerimisi, esindajale võib olla antud väga suur vabadus valida tegevusplaan või võib see olla talle ka väga detailselt ette kirjutatud, kuid need peavad olemas olema. Ja soovitavalt kirjalikult. Kiirel ajal võivad need olla ka suulised, kuid sellisel juhul peab kirjalik variant järgnema võimalikult ruttu. Ilma volitusteta ei saa esindaja täieliku kindlusega läbirääkimistel esineda ja see on ka esimene asi, mida läbirääkimiste partner järgi uurib.

Jutt käib konsultatsioonist. Kas saab ilma nende volitusteta konsulteerida või mitte? Kui mitte, siis miks üldse Möllersonil paluti konsulteerida?

2. Olukorra ülevaade. See hõlmab nii olukorra üldhinnangut, kolmanda riigi ettepanekuid, kodupealinna hinnanguid viimastele ja võimalikke arenguvariante. Abipalujal tuleb tahes tahtmata alustada läbirääkimisi olukorra kirjeldamisega.

Kust pärinevad andmed, et Möllersonil polnud selle punkti osas "midagi ette näidata"? Ei ole ju teada, mida Möllersonile telefoni teel öeldi. Talle võidi anda üldine ülevaade Nliidu nõudmistest ja paluti sondeerida pinda, mil määral võib Eesti Soome toetusele loota.

Muide, "ei teadnud mitte halligi" vaste on "ei omanud üldse informatsiooni". Eeldada, et "ei omanud täielikku informatsiooni" vaste on "ei teadnud mitte halligi" on meelevaldne ja teenib vaid ühe kontseptsiooni huve.

3. Ettepanekuid abi kohta. Abi ei saa paluda üldiselt. Mida konkreetsemad ettepanekud, seda suurem võimalus, et need vastu võetakse. Igaks juhuks toetuse asjus konsulteerida võib vaid rahulikel aegadel ja siis saadud lubadused võivad kriisihetkel ikkagi tulutuks osutuda.

Kui Möllersonil on teada, et Eesti on sattunud Nliidu surve alla, siis kas ta võib näiteks küsida: kui me ei allu Nliidu nõudmistele baaside osas ja selle tagajärjeks on sõda Nliiduga, kas võime loota Soome sõjalisele abile? Miks mitte?

Niisiis, 27. septembri õhtupoolikul:
* koosnesid Möllersoni teadmised Tallinna teatest, et olukorrast (sh N. Liidu nõudmistest) informeeriti Soome Tallinna saadikut;

Absurdne. Sest ei saa saata Möllersoni konsulteerima vaid juhendiga: "Mine konsulteeri Erkkoga".

Seega, Eesti Vabariigi suursaadik, kes väidetavalt pidi pidama läbirääkimisi abi saamise üle, oskas välja tulla vaid kõige elementaarsema oletusega. Sisuliselt opereeris ta ajalehtedest saadud teabega ja tõenäoliselt oli tema vestluspartner Pakaslahti temast paremini informeeritud. Muide, väljend “tal ei olnud täielikku informatsiooni” on selles tähenduses laialt kasutatav ja antud juhtumil ka ammendav olukorra kirjeldus.

Ühekülgne interpretatsioon. Igal juhul mitte ammendav.

Ja lõpuks, Möllersoni väide, et soomlased olevat abist keeldunud. Möllerson väitis seda oktoobri alguses. Tema ajaline määratlus on "kriitilisel hetkel", mis võib tähendada ükspuha millist ajahetke septembrikuu viimsel nädalal kuni baasidelepingu allakirjutamiseni.

Ma olen nõus. Ja kuda see siis Ilmjärve kasuks peab rääkima?

Ja veel, Möllerson tegi selle avalduse Läti Helsingi saadikule. Asukohamaa juhtkonna ja eriti välisministeeriumi kirumine omavahelistes jutuajamistes kuulub igal ajal ja igal pool hea diplomaatilise tooni juurde.

Asukohamaa juhtkonna laimamine teise riigi saadiku ees niivõrd delikaatsel teemal kuulub hea diplomaatilise tooni juurde?

Üldiselt ega me diskussioonist enam midagi välja ei kooru (eriti kui vestluspartner eirab vastaspoole argumente neile mitte vastates, vaid selle asemel pommitab oma tiraadidega). Ilmjärv ja Co üritavad sündmustest vägisi kaela toppida vaid ühet varianti, sealjuures olemasolevat informatsiooni ühekülgselt ja absurdselt interpreteerides. Jääb vaid üle mõistatada, kas seda tehakse teadlikult või alateadlikult. See pole akadeemiline ajalooteadus.

[tuna]

Üldiselt ega me diskussioonist enam midagi välja ei kooru (eriti kui vestluspartner eirab vastaspoole argumente neile mitte vastates, vaid selle asemel pommitab oma tiraadidega).

M.O.T.T.

[andrus]

noh, läksite kohe kisklema ?

vaatleks äkki tolle peatüki allikaid kõigepealt:

Eesti allikatest on seal Öpiku memuaarid ja Laretei kiri Holstile (ingliskeelsete raamatute sisust ma midagi ei tea, äkki viitavad needki mõnele eestipoolsele dokumendile). Alguses, lk.26 kirjutab Ilmjärv, et ta on välisministeeriumi dokumendid põhjalikult läbi vaadanud, mainib sedagi, et palju dokumente puudub/on hävitatud. Kuna Ilmjärv pole toonud Möllersonile antud instruktsioone ja tema ettekannet oma tegudest Soomes, siis arvatavasti neid pole arhiivis (ma ei usu et Ilmjärv nad kui mittesobivad oma teooriaga on kõrvale jätnud). Arhiivis pole neid seetõttu, et kas neid üldse ei pandud kirja (kuigi tavaliselt tehakse ka telefonikõnest kirjalik kokkuvõte) või on nad hävitatud. Ülejäänud antud peatüki allikad on kõik inimestelt, kes suhtlesid eestlastega või omavahel, eesti plaanide kohta said nad teha ainult oletusi eesti poole räägitud jutu põhjal. Pakaslahti memorandum ei kõlba Möllersoni plaanide kokkuvõtteks seetõttu, et Möllerson kohtus temaga juba peale seda, kui 26. õhtul toimunud koosolek võttis nsvl "pakkumise" vastu, seega võis Möllerson saada vahepeal uusi instruktsioone. Laretei teadmiste allikat pole samuti toodud, seda tuleks ehk samuti uurida? Jääb üle ainult Öpiku memuaar, aga siin on probleemiks memuaaridele tüüpilised vead (ajavahe kirjeldatavate sündmustega, oma tegude ilustamine, mittemeeldivatest sündmustest vaikimine).