www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 16 Juun, 2019 17:50

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 27 postitust ]  Mine lehele 1, 2  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Ratsarügement
PostitusPostitatud: 07 Jaan, 2007 1:36 
Eemal
Liige

Liitunud: 13 Mär, 2004 17:34
Postitusi: 138
Kas keegi oskab öelda, kus asus Tartus ratsarügement enne Teist maailmasõda?


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 07 Jaan, 2007 14:51 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 24 Sept, 2006 10:03
Postitusi: 62
Asukoht: Pidevas muutumises
Seal peaks olema üks laskepolügooni ala. Kus minu teada treeniski enne sõda ratsarügement.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 24 Apr, 2007 0:41 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 18 Okt, 2006 16:57
Postitusi: 67
Asukoht: Tallinn
Loodan, et autor annab andeks-
netist mingist failist tegin copy pastet, et saaks üks tervikjutt. Autori nimi ei jäänud kahjuks silma- kes teab, kirjutagu siiasamasse. Endal oli huvitav lugemine.
Loodan, et on abiks.

Ka 1939. aastal nägi mobilisatsiooniplaan sõja korral ette kuue üksikeskadroni ja ratsa-tagavaradivisjoni loomise. Lisaks neile oleks sõjatandril tegutsenud ratsarügement. Nagu kümme aastat varasemates plaanides, oleks nüüdki üksikeskadronid formeeritud Haapsalus, Viljandis ja Pärnus. Neist neli oleksid pidanud tegevusvalmis saama 24 tundi pärast mobilisatsioonikäsu saamist, kaks ülejäänut aga 36 tunni pärast. 36 tunniga tuli sõjaseisukorda viia ka ratsarügemendi kaks eskadroni. Kahe ööpäevaga pidi lahinguvõimeline olema kogu rügement. 1939. aasta kattekava nägi ette, et ratsarügemendi katteväeosad oleksid valmis välja astuma kolm tundi pärast käsu saamist.
1940. aasta oli ratsaväele sündmusterohke ja pöördeline. Selle aasta kevadel plaaniti ratsarügement muuta luurerügemendiks, mis formeeriks sõja korral diviiside luurepataljonid. Ratsarügement pidi 1940. aastal juurde saama suurtükipatarei ja auto-tanki rügemendist 2. kompanii, mis sama aasta aprillis viidi Valgast Tartusse.
Seega poleks Eestis sõjaaegses organisatsioonis ratsaväge puhtal kujul enam olnud, ratsavägi oleks eskadronidena laiali jaotatud erinevate diviiside luurepataljonidesse.
Kuigi Fred Limberg väidab oma raamatus “Isamaa eest”, et juba 1. septembril 1939. aastal kuulus ratsarügemendi koosseisu ka soomusautode rühm, ei näi see paika pidavat, sest erinevalt teistest ratsarügemendi allüksustest, polnud 1939. aasta detsembris pühadepuhkusele lubatud ratsaväelaste hulgas ühtegi soomusautode rühma kuulunud meest.
Arvatavasti oli ratsaväe uudse lähenemise üheks põhjuseks 1939. aasta Poola-Saksa sõja õppetunnid. Poola ratsavägi, mida peeti tollal üheks maailma parimaks, oli sunnitud taanduma Saksa tankivägede ees, näidates taaskord ilmekalt väeliigi hiilgeaegade lõppu ja organisatsiooni aegumist. Tegelikult polnud idee kasutada ratsaüksusi tulevikus ainult luuretegevusel sugugi uus. Juba kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel olid mitmed ratsaväeohvitserid avaldanud ajakirjas Sõdur arvamust, et ratsaväge oleks kõige otstarbekam kasutada luuresalkades. Parimaks peeti siiski segakoosseisuga luureüksust, millest suurem osa koosnenuks ratsaväest. Ülejäänud üksuse osad moodustunuks suusk-jalgratturitest, suurtükiväest ning soomusjõududest.
1940. aasta suvel kehtestatud nõukogude okupatsioon pani aluse ümberkorraldustele, millest ei jäänud puutumata ka ratsarügement. Nagu tavaliselt, viibis ratsarügement ka 1940. aasta suvel Värskas Petseri Põhjalaagris. Erinevalt aga varasematest aastatest ei läinud rügement pärast laagri lõppu tagasi Tartusse. Rügemendi uueks alaliseks asukohaks oli alates 26. augustist määratud Elva linn ja selle lähiümbrus.
Elvas viibimise periood jäi ratsarügemendile lühikeseks, sest juba 29. augustil “otsustas” ENSV rahvakomissaride nõukogu kujundada Eesti rahvaväe ümber territoriaal-laskurkorpuseks. Korpuse formeerijaks ja juhiks määrati Vabadussõja ajal 1. ratsapolgu ning kahekümnendate aastate esimesel poolel ratsarügemendi ülema ametit pidanud kindralmajor Gustav Jonson.
Nagu teistelegi Eesti väeosadele, tähendas see otsus ratsarügemendile likvideerimist. Ratsarügemendi laialisaatmise päevaks loetakse 1940. aasta 10. septembrit. Sellel päeval lahkus viimane osa rügemendi kaadrist, sõdurkonnast ja hobustest formeeritavasse 22. territoriaal-laskurkorpusesse. Ka rügemendi ülem major Feliks Jänes pidas seda kuupäeva rügemendi viimaseks.
Seega eksisteeris ratsarügement koos oma eelkäija, 1. ratsapolguga, ligi 23 aastat.

Nii nagu ratsarügemendis, kus leidsid kahe aastakümne vältel aset kord suuremad, kord väiksemad muutused, vahetusid aja jooksul ka rügemendi ülemad. 15. septembril 1921. aastal lahkus esimene rügemendiülem kolonel Gustav Jonson ajutiselt Tallinna, astudes kindralstaabikursustele. Hiljem suundus ta Prantsusmaale täiendama oma sõjalist haridust. Seetõttu oli ta rügemendi otsesest juhtimisest sageli eemal ning tegelik juhtimine jäi kapten Paul Bassen-Spilleri õlule. 4. mail 1924. aastal nimetati kolonel Jonson kindralstaabiülema abiks.
Kulus veel kolm ja pool aastat, enne kui rügemendiülema kohusetäitja major Bassen-Spiller määrati uueks rügemendi ülemaks.
Paul Bassen-Spiller juhtis ratsarügementi kõige kauem – kaheksa aastat (lisaks kolm aastat veel rügemendiülema kohusetäitjana). 1935. aasta detsembris vabastati kolonel Bassen-Spiller oma ametikohalt ning määrati kaitseväe staabi juures asuvasse juhtide reservi. Tema järglane rügemendiülema ametipostil oli kolonelleitnant Jaan Kurvits.
1939. aasta novembris andis president Konstantin Päts välja käskkirja, millega viis kolonel Kurvitsa üle 2. diviisi staabiülemaks. Rügemendi uueks ülemaks määras president alates 1. detsembrist kolonelleitnant MartinFriedrich Bergmanni, kes toodi üle sõjaväe staabi juures asunud juhtide reservist.
Kaks viimast ratsarügemendi ülemat ei saanud oma ametikohal olla kahepeale kokku aastatki. 1940. aasta 31. augustil vabastati kolonelleitnant Bergmann teenistusest väidetava aja väljateenimise tõttu. Rügemendiülema ametisse määrati major Feliks Jänes, kellest sai ühtlasi ka Elva garnisoni ülem.
Ratsarügemendi likvideerimise tõttu 1940. aasta septembris sai major Jänes rügementi juhtida napilt üle nädala.
Vabadussõjast saabunud ratsavägi oli nii organisatsiooni kui ka vaadete poolest juurdunud endisesse Vene süsteemi.
Rügemendi sisekorras üritasid need, kel Vene teenistus veel meeles, seda meelde tuletada ja järele aimata. Siiski leidsid katsed sisekorda Vene määrustiku alusel maksma panna vastuseisu.
Ette võeti süsteemi põhjalik revideerimine, mis põhines Vabadussõja kogemustel. Võimaluste piires võeti eeskujuks ka Lääne-Euroopa ratsavägi.
Enne veel, kui asuda lähemalt vaatlema ratsaväelaste väljaõppega seonduvat, tuleb ära märkida ratsaväe inspektuuri loomine kahekümnendate aastate alguses. Inspektuur allus sõjaministeeriumile (hiljem kaitseministeerium). Tema ülesandeks oli kontrollida ratsaväe erialast väljaõpet, tutvuda uute relvadega, katsetada neid ja töötada välja juhendid. Sarnaselt paljude teiste Eesti Vabariigi riigiasutustega lõpetati ka inspektuuri tegevus 1940. aastal.
Oma esimesed ajateenijad sai rügement 1920. aasta septembris. Nende 185 mehe väljaõpe kannatas ratsarügemendile kohustuseks olnud piirivalveteenistusest tulenenud ajapuuduse tõttu. 1921. aastal said kutsealused juba aga kavakindla väljaõppe. Toimunu oli teedrajav ning kasutusele võetud õppemeetodid ja saavutatud tagajärjed said mõõdupuuks tulevaste aastakäikude õppetööle ratsateenistuse alal. Kuna järgnevate aastate kutsealused olid muutunud nõuete kohaselt sunnitud suure osa oma ettevalmistusest kulutama jalaväe lahingupidamisviiside õppimisele, siis said 1921. aasta ajateenijad neist parema väljaõppe ratsateenistuse alal.
Ratsaväkke tuli saata esmajärjekorras need kutsealused, kes avaldasid soovi teenida ratsaväes ja seda oma hobusega. Ülevaatuse läbinud hobune toodi sõjaväeosa ülema korraldusel väeossa alles siis, kui nekrut oli saanud 4–5 kuud esialgset õpet. Kogu teenistusaja oli hobune riigi ülalpida-
misel. Hobuse vigastuse või surma puhul tuli kahju riigil hüvitada. Nekrutiaja lõppedes lahkus ajateenija koos hobusega.
1923. aastal paranes ratsaväelaste väljaõpe tunduvalt, sest avanes võimalus kasutada Petseri laskeplatsi. Varem olid rügemendi eskadronid suvise õppetöö ajal ruumipuudusel pillutatud laiali erinevatesse mõisatesse Tartu lähedal, mis takistas ühtset väljaõpet. Nüüdsest algas kõigis eskadronides ühine lahinguväljaõpe nii ratsa kui ka jala. Leiti, et ratsarügemendis kasutusel olev endine Vene ratsarivi ei vastanud enam aja nõuetele. Mitmete katsetuste järel jõuti järeldusele, et uus rivikord peab arvestama tulelahingu eripäradega. Kujunenud seisukohad pandi maksma ratsaväe ajutise eeskirjana.
Kahjuks puudub võimalus selle eeskirja kohta midagi täpsemat lisada, kuna käesoleva artikli autoril pole õnnestunud ajutise eeskirja kohta andmeid leida. Petseri Põhjalaagris viibimine võimaldas ratsaväele kõige mitmekesisemat lahinguväljaõpet. Eripalgelisel maastikul sai ratsarügement sooritada ülesandeid, mis nõudsid kümnete kilomeetrite läbimist.
Polügoon pakkus ka häid võimalusi harjutada koostööd teiste väeliikidega. Peale
lahinguväljaõppe võimaldas laager rügemendil rahuldada omi spordi- ja puhkevajadusi.
1920. aasta 1. juunist sai Tallinnas asunud ratsa-tagavaradivisjonist, mis oli loodud Vabadussõja ajal ratsaväe allohvitseride väljaõpetamiseks, ratsaväe allohvitseride kool. See kool ei saanud tegutseda kaua, sest juba 1921. aasta jaanuaris ühendati jala-, kahur- ja ratsaväe allohvitseride koolid üheks allohvitseride kooliks, mis 1930. aastate teisel poolel muudeti lahingukooliks.
Kuna ratsaväes valitses allohvitseride puudus, loodi juba 1921. aasta novembris ka ratsarügemendi juurde õppekomando. Esimene kursus kestis 31. jaanuarini 1922. aastal. Kursantideks määrati 23 meest esimestest teenistusse võetud nekrutitest. Nende õppeprogrammi kuulusid ratsasõit, mõõgaga raiumine, piigitegevus, sisemäärustik, garnisonimäärustik, topograafia, välimäärustik ja jalaväe rivikord.
Vabadussõja lõppedes tegutses Tallinnas vabariigi sõjakool, mis valmistas ette erinevate väeliikide nooremohvitsere. Selles koolis valmistati ette ka ratsaväe nooremohvitsere.
1923. aastal kaotati sõjakoolis ratsaklass, sest ratsaväeohvitseride vajadus oli täidetud. Edaspidi hakkas ratsavägi saama ohvitsere erikorra järgi.
Samal aastal liideti sõjakool ja selle juures olevad kursused, allohvitseride kool ning kindralstaabikursused Sõjaväe Ühendatud Õppeasutusteks (1929–1937 Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, KÜÕ)
KÜÕ juures Tallinnas asus õppeeskadron, kus täiendati ohvitseride ratsaväeteadmisi ja ratsasõiduoskusi. Õppeeskadroni ülesannete hulka kuulus remonthobuste ratsastamine ja tsere-
mooniatel tähtsate isikute eskortimine. 1931. aastal tekkis idee likvideerida Tallinnas asunud õppeeskadron ja anda selle ülesanded üle Tartus asunud ratsarügemendile. Mitmesugustel põhjustel jäi see siiski teostamata. Viis aastat hiljem mõeldi ainult remonthobuste ratsastamise üleviimisele Tartusse. Selgi korral jäi kavatsus ellu viimata. Põhjuseks olid seekord uue talli ehitamise vajadus Tartusse, kuna viimane oli liiga hõivatud, ning eriorganisatsiooni loomise vajadus.
Seoses teenistusaja lühendamisega ühele aastale 1928. aastal vajas ratsavägi hästi ettevalmistatud ohvitsere ja üleajateenijaid. Juba 1927. aastal algas ratsaväeohvitseride lähetamine Poola. Kuna Eestis sel ajal valitsenud vaated ratsaväe kasutamise ja väljaõppe alal ei vastanud enam tolle aja nõuetele, siis pidid lähetatud ohvitserid tutvuma Poolas maksmapandud ratsaväe väljaõppe nõuetega. Võõrsil kursuse läbinud ohvitserid tõid endaga kaasa uuemaid tõekspidamisi ning asusid muutma siinseid vaateid ja õppemeetodeid. Selgus, et puhtakujuline ratsavägi, varustatuna mõõga, piigi ja karabiiniga, on oma aja ära elanud. Moodsal ratsaväel pidi peale kiiruse, liikuvuse ja manööverdamisvõime olema ka tugev tule- ja löögijõud. Seepärast kaotati üks hobueskadron ning asemele loodi suusk-jalgratturite eskadron. Nii Eesti oludele kohandatud ratsasõidu kui ka ratsaväe ülesannete lahendamise väljaõppemeetodid osutusid väidetavalt aga veel jätkuvalt otstarbekaks ja elujõuliseks.
Alles kolmekümnendate aastate alguses hakkas ratsasõidu uus kool murdma end Eesti ratsaväkke. Uuenesid ratsasõidu tehniline külg, alused ja põhimõtted ning õpetamismeetodid.

Vana ratsasõidu kool asetas põhirõhu manee˛isõidule. Varasemalt õigeks peetud istak ning hobuse liikumine andsid silmale ilusa pildi, kuid taolised manee˛ikooli ratsanikud osutusid maastikul saamatuks. Seetõttu pööras uus kool enam tähelepanu maastikul toimuvale väljaõppele.
Poola ei jäänud ainsaks välisriigiks, kuhu ratsaväeohvitsere saadeti. 1936. aastal lähetati leitnant August Märtin kaheks aastaks Ungarisse Örkeny ratsaväekooli.
Ratsasõiduinstruktorite väljaõpetamisele Poolas järgnes mõne aja pärast ratsasõiduinstruktorite kursuste asutamine Tallinnas, kus tutvustati uut ratsasõidukooli.
Peale ratsaväe ohvitseride osales kursustel ka suurtükiväeohvitsere. Õppeperiood jagunes talviseks ja suviseks. Põhiainetena õpiti ratsasõidu tehnikat, noorte hobuste ratsastamist, vanemate hobuste juures esinenud vigade parandamist, hobuse juhtimist igasugustel maastikel ja käikudel, püstoli käsitsemist ratsa jne.
Kuna Eesti kaitseväes oli puudus õige ja ühtlase ratsutamise ning hobuse kasutamisteenistuse alastest teadmistest, siis oli kursuse siht koolitada selliste teadmistega inimesi, kes lõpetamise järel asuksid omandatut sõjaväes teistele edasi andma.
Et KÜÕ juures puudus ratsaväeohvitseride ettevalmistamise klass, komplekteeriti ratsarügement jalaväe või suurtükiväe alal ettevalmistuse saanud ohvitseridega. Ratsaväelise ettevalmistuse saamiseks korraldati neile täiendavaid erikursusi. Kolmekümnendate aastate keskel hakkas aga ratsarügemendis tunda andma ohvitseride puudus. 1934. aasta septembris sai ratsaväeinspektor kindralmajor Jonson ratsarügemendi ülemalt ettekande, milles selgus, et rügemendi koosseisus oli viis ohvitseri alla normi. Lisaks olid neljal ohvitseril läbimata ratsaala erikursused ning oodata oli veel mõne ohvitseri lahkumist. Seetõttu palus kindralmajor Jonson kaitsevägede ülemjuhatajalt nõusolekut nooremohvitseride ratsaväekursuse organiseerimiseks. Lisaks ratsarügemendi ohvitseride koosseisu täiendamisele oleks kursus andnud ratsaväeohvitseri ettevalmistuse ka tulevastele jalaväerügementide ja pataljonide ratsakomandode ülematele. Kindralmajor Jonson leidis, et mobilisatsiooni korral ei suudaks ratsaväe reservohvitseride kaader anda piisavalt asjatundjaid iseseisva ratsakomando juhtimiseks.
1935. aasta jaanuari viimastel päevadel avatigi Tallinnas ratsaväeinspektuuri juures ohvitseride ratsaväekursus, kuhu lähetati jalaväerügementidest ja üksikpataljonidest kokku 24 nooremohvitseri. Kursuse eesmärgiks oli valmistada ette nooremjuhte ratsaväe komando- ja rühmaülemateks ning anda lisa ratsarügemendi ohvitseride kaadrile. Üheksa ja poole kuuline kursus jagunes talviseks, suviseks ja sügiseseks perioodiks. Talvise perioodi peatähelepanu oli pööratud ratsaväe taktikalistele ülesannetele. Ka õpiti hobustel ratsasõidutehnikat ning noorte, õpetamata hobuste ratsastamist. Talvel omandatud teoreetilised teadmised tuli suvel praktikaga kinnistada. Selleks sõideti Petseri Põhjalaagrisse, kus asus ratsarügement. Praktiliste õppuste korraldamiseks saadi rügemendist selleks vajalikke meeskondi, hobuseid ja relvi. Peale taktikaliste ülesannete lahendamise ja maastikusõidu pandi rõhku ka püstoli käsitsemisele ratsa, lõhkeasjandusele, rautamisoskustele ning hobuste haiguste tundmisele ja väiksemate vigastuste ravimisele. Laagri lõpul sooritas kursus ratsarännaku Värskast Tallinnasse. Sügisperioodil viimistleti ratsasõiduoskusi, võeti läbi veel mõned teoreetilised ained ning harjutati terarelva käsitsemist. Lõpetanud kursandid omandasid valikuoskused määrata hobuseid erinevatesse väeliikidesse.
Väga kaua puudus ratsaväel oma eeskiri, mille tõttu kannatas ratsaväe väljaõpe.
Alles kolmekümnendate aastate keskpaigas jõuti eeskirja väljatöötamiseni. Ratsaväe eeskirja I osa, mis käsitles üksikvõitleja väljaõpet, valmis 1935. aastaks ning kinnitati sama aasta märtsis kaitsevägede ülemjuhataja otsusega. Ratsaüksuste riviõppusi käsitlev eeskirja II osa valmis lõplikul kujul aasta hiljem.
1939. aastal juhtis sõjavägede staabiülem kindralleitnant Nikolai Reek tähelepanu ratsaväe eeskirja III osa (RE III) väljatöötamise vajalikkusele. RE III pidi sätestama ratsaväe tegutsemise lahingus. Seni oli ratsaväelaste väljaõppeks kasutatud umbkaudu viis aastat vana ajutist õppekava, mis ei vastanud kindralleitnant Reegi arvates enam muutunud eeskirjadele ja uuenenud nõuetele.
Artikli autoril puuduvad andmed, et enne NSV Liidu okupatsiooni oleks nimetatud eeskiri valminud.
Ratsarügemendi majandus- ja ehitusalased tööd.
Alates 1920. aasta mai algusest asus ratsapolk kandma piirivalveteenistust Peipsi rannikul. Sellest kohustusest vabaneti alles 1921. aasta jaanuaris, mil saabuti tagasi Tartusse ja asuti Lembitu kasarmutesse.
Tartus puudusid ratsaväelastel nõuetekohased eluruumid, tallid, laod, õppeplatsid ja lasketiirud. Kuni 1930. aasta sügiseni oli rügement (peamiselt tallid) pillutatud laiali üle linna. Sõltumata ilmast tuli kinnise manee˛i puudumisel pidada ratsasõiduõppusi lahtise taeva all. Kõik see raskendas rügemendis toimuvat õppetööd.
Olukorra normaliseerimiseks kulus rügemendil aastaid. Kõik vajalikud tööd tehti omal jõul ja algatusel. Esimeste töödena võttis rügement ette manee˛iplatsi rajamise, kahe galeriiga lasketiiru (laskeulatus 200 meetrit) ning ühele eskadronile talli ehitamise. Asutati ka oma rätsepa- ja kingsepatöökojad, kus igale sõdurile õmmeldi kogu riietus vastavalt mõõdule. Erinevate blankettide ja õppevahendite trükkimiseks loodi oma trükikoda.

E ESTI RATSAVÄGI MAAILMASÕDADEVAHELISEL PERIOODIL
1931. aasta jaanuariks koondus kogu ratsarügement Lembitu kasarmute juurde. Selleks ehitati mitmed vanad laoruumid ümber tallideks ja teisteks tarvilikeks hooneteks. Tallidesse seati sisse veevärk ning kõik rügemendi töökojad elektrifitseeriti. Mitmesuguste uute masinate ostmine töökodadesse võimaldas rügemendil teha ise töid, mida varem tuli lasta teha suurte summade eest mujal. Rügemendi kööki soetati kartulikoorimismasin, liha- ja leivalõikur ning nugade ja kahvlite puhastamiseks vajalikud masinad. Muretsetud tehnika võimaldas kokku hoida sõdurite tööjõudu.
Lembitu kasarmutesse paigutati ka rügemendi staap. Samuti sai veterinaar-ambulants ühes haigete hobuste talliga omale uued ajakohased ruumid. Ehitati uus ja moodne köök koos söögisaaliga, mis valmis rügemendi 15. aastapäevaks.
1937. aastaks olid rügemendil olemas köetavate laskehoonetega varustatud lasketiirud ning kinnine manee˛, mis oli suurimaid Baltikumis. Sõdurite vaba aja veetmiseks oli rügemendi poe juurde rajatud klubi.
Kuna väljaõppeks oli vaja suurt õppeplatsi ja mitmekesist maastikku, mida Tartu lähiümbruses polnud, viibis rügement suvekuudel väljaspool oma alalist asukohta. Et korteriolud maal ei võimaldanud rügemendi koospaiknemist, siis asuti eskadronide kaupa erinevatesse mõisatesse. See aga takistas rügemendi ühist väljaõpet ja ühtlast juhtimist. Olukord paranes alles Petseri polügooni loomisega. Esimest korda kasutas ratsarügement avanenud võimalust seal harjutada 1923. aastal. 1926. aastal omandas rügement Petseri laskeplatsil (nn Petseri Põhjalaager) krundi, kuhu asus ehitama kasarmuid ja talle, kus viibida suvekuudel.
Lisaks oli rügemendil kasutada keset õppevälja asunud Mustoja talu, kus halva seedimisega hobustele muretseti värsket heina.
Värska lahe ääres asunud laagrisse oli mööda veeteed võimalik vedada suuri koguseid kõikvõimalikku hobusemoona, mida rügemendil läks vaja kogu laagriaja kestel.
Eluliselt tähtsate rajatiste ehitamise kõrvalt pidas ratsarügement meeles ka neid ratsaväelasi, kes langesid Vabadussõjas. Nende mälestuse hoidmiseks püstitati rügemendi ülema kohusetäitja major Paul Bassen-Spilleri eestvõttel Lembitu kasarmute platsile mälestussammas.
Üle kuue meetri kõrge maakividest ja betoonist monument avati 6. juulil 1924. aastal. Avamisele oli kogunenud hulk rahvast ning mitmete väeosade ja organisatsioonide esindajaid.
Kaks aastat hiljem kinnitati sambale malmist mälestustahvlid langenute nimedega. Tahvlid avas sõjaministri abi kindral Paul Lill.
Püstitatud samba juurde kogunes rügement olulisematel tähtpäevadel. Mälestusmärgi juures jagati auhindu ning noored andsid seal oma vandetõotuse.
1932. aastal püstitati koos Võru Kaitseliidu malevaga monument ka Suure Munamäe jalamile, et meenutada ratsaväe üht verisemat lahingut Vabadussõjas. Maakividest alusele paigutatud obeliski avas kaitseminister August Kerem.
Seega oli ratsarügement lisaks ajateenijate väljaõpetamisele sunnitud kogu rahuaja tegelema ka oma alalise elupaiga väljaehitamise ja uuendamisega, kaasates töösse isegi riviallüksused. Igasugused majandustööd takistasid küll ratsaväelaste väljaõpet, kuid tulevikku silmas pidades
olid tehtud jõupingutused hädavajalikud, sest valminud ajakohased rajatised lõid paremad eeldused korraliku väljaõppe saamiseks rutem ja vähema vaevaga.
Veidi üle kahekümne aasta eksisteerinud Eesti ratsavägi suutis selle lühikese ajaga jätta endast olulise märgi Eesti sõjaajalukku. Vabadussõjas end veel igati vajalikuna näidanud väeliik ei jäänud puhkama sõjas teenitud kuulsusele, vaid üritas kahel järgnenud rahuaastakümnel end kui iganevat väeliiki kaasajastada, võttes eeskujuks Euroopa ratsavägedes toimuvat.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 12 Juul, 2007 15:14 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 18 Okt, 2006 16:57
Postitusi: 67
Asukoht: Tallinn
Ja kuna endal suur huvi ratsarügemendi vastu- kas keegi saaks siia üles lükata ka ratsaväerügemendis olnud märgid? Täitsa huvitab...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 12 Veebr, 2008 18:59 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 21 Mai, 2007 22:33
Postitusi: 35
No küll vana teema aga siiski.Leitsin ükspäev vanavanaema fotoalbumituurides sellise pildi[C:\Documents and Settings\Toomas\Desktop\Ratsa rügement.jpg]Pildil on Ratsarügemendi I eskadori II rühma sõdurid koos allohvitseridega.[/img]


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 12 Veebr, 2008 19:34 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 14 Okt, 2005 19:25
Postitusi: 684
Asukoht: Tallinn
vibu11 kirjutas:
Ja kuna endal suur huvi ratsarügemendi vastu- kas keegi saaks siia üles lükata ka ratsaväerügemendis olnud märgid? Täitsa huvitab...


Pilt

Märkide kohta leiad veel inffi raamatust "Eesti sõjalised autasud ja rinnamärgid 1918 - 1940" lehekülgedelt 280 - 285. Seal 8 erinevat rinnamärgi varianti, miniatuurid, dokumendid jm.

_________________
Olen huvitatud Kaitseliidu ja Kaitseväe rinnamärkidest, autasudest, dokumentidest ja sümboolikast 1918 - 1940. Võimalik erinevad variandid - ost, vahetus jne. Telefon 5092935.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 12 Veebr, 2008 23:26 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 21 Mai, 2007 22:33
Postitusi: 35
http://www.album.ee/node/14107882/50095744 pilt siis siit ning lisaks teisest
reast esimene vasakultpoolt on minu vana vana onu:D


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 17 Veebr, 2008 11:30 
Eemal
Liige

Liitunud: 08 Juul, 2005 8:34
Postitusi: 114
Asukoht: Harjumaa
Mu vanaisa teenis seal 39 - 40 a.
Rääkis õppustest, hobuse seljas tuli galopi pealt saabliga nukke raiuda, tihti olid hobustel kõrvad peast ära.
Kui venelased tulid, lülitati nad punaarmeesse, kus oli kuni sõja alguseni.
venelased olid selle väeosa hooned ära rüvetanud, isegi situti, kuhu juhtus. Sõda tuli,taganeti,ning õnnestus sakslaste kätte vangi end anda, ning eestlased peagi koju lasti.

_________________
Rahuaega hoiab relv


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: 3. eskadron
PostitusPostitatud: 11 Dets, 2008 12:36 
Eemal
Liige

Liitunud: 25 Apr, 2008 21:09
Postitusi: 45
Asukoht: Hiiumaa
Samuti teenis onu Tartu ratsarügemendi 3. eskadronis 39-40 a. Kannused aidas praegugi. Hea meelega näitaks siinsele seltskonnale pilte neist aegadest, aga ei oska siia pilte laadida.

_________________
mereajalugu eriti


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 11 Dets, 2008 15:43 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 27 Dets, 2004 11:01
Postitusi: 1732
Asukoht: Tallinn
Vaata loe pildi lisamisõpetust siit:

http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?p=151771

_________________
Jumal lõi inimese aga mr. Colt tegi nad kõik võrdseks:


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 03 Jaan, 2009 13:20 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 18 Okt, 2006 16:57
Postitusi: 67
Asukoht: Tallinn
Horisont » Arhiiv » Horisont 2/2008
Eesti ratsarügement hobustel, ratastel, suuskadel
Mairi Laanetu

90 aastat tagasi, 19. jaanuaril 1918, andis Johan Laidoner loa formeerida ratsapolk. Eestlastel ongi ratsavägi olnud üksnes muinasajal ja 1920.-1930. aastatel. Kuigi iseseisvusajal püüdis Eesti ratsaväge kõigiti kaasajastada, olid tolle väeliigi kuulsusrikkamad hetked siis juba möödas.

Hobusel ratsutati juba 2. aastatuhandel eKr, kuid nood ratsanikud polnud veel õiged ratsaväelased. Kõik nad ratsutasid sadula ja jalusteta, istudes kaksiraksi hobuse laudjal. See näitab, et hobune ei olnud veel küllalt tugev, et tema seljas tänapäevasel viisil ratsutada. 8. sajandiks oli aga aretustöö andnud ratsu, kellel assüürlased võisid sõita ettepoole kummargil, nii et ratsaniku raskus langes hobuse turjale. Loom ja inimene olid juba õppinud ka piisavalt hästi koos töötama, mis võimaldas ratsanikul liikumise pealt vibu lasta. Stepis ratsutati kindlasti juba varem -stepirahvaste tuntumad ratsanikud olid loomulikult mongolid, kelle vägi koosnes üksnes ratsarikest.

Esimene algus

Eestlased omasid ratsaväge juba muinasajal, ent järgmine kord, mil saab Eesti ratsaväest rääkida, on alles Vabadussõja periood.

Vene revolutsioon ning tsaaririigi lagunemine andis Eestile võimaluse asuda iseseisvust realiseerima. Riiki ei saa aga pidada riigiks, kui tal pole sõjaväge. Esimeseks ülesandeks oligi kokku koguda Vene riiki teenivad eestlased, keda hakkas kodumaale koondama Peterburis loodud Eesti sõjaväeosade organiseerimiskomitee. Vastav üleskutse jõudis ka ratsaväeosadesse. Algas ratsaväelaste koondumine Peterburi, küll üksikult, küll salgakestena, ja nii pandigi alus tulevasele Eesti ratsapolgule.

Ratsavägi loodi siiski alles jaanuaris 1918, sest varem ei leitud sobivat juhti ning formeerumiseks ei antud ka luba. Eestisse saabunud ratsaväelased jäid esialgu kokku 1. jalaväepolguga, ent nende ülalpidamine muutus polgule raskeks, mistõttu anti käsk jaotada ratsaväelased kompaniide vahel. Sellest mehed keeldusid, misjärel proovis igaüks leida võimaluse end kuidagi ära elatada - osa läks hobusega metsatööle, osa heinatööle. Tuli ületada veel mitmeid takistusi, enne kui Eesti diviisi ülem Johan Laidoner andis 19. jaanuaril 1918 loa formeerida ratsapolk.

Läbi raskuste loodud polk saadeti aga juba 10. veebruaril laiali, peamiseks põhjuseks oli seejuures toidupuudus. Nimelt oli Eestimaa Nõukogu Täitevkomitee keelanud ratsaväelastele toidu andmise. Probleemi prooviti lahendada mitmel viisil: muretseti kõrvalisi teid mööda raha ja toiduaineid ning paluti abi ka eraisikutelt. Ent olud jäid raskeks. Lõpuks saadetigi mehed laiali, kusjuures igale sõdurile anti vastav tunnistus, hobune, relv ja varustus, et polk saaks vajaduse korral kiiresti kokku tulla.

Juba veebruari teisel poolel kogunesidki ratsaväelased uuesti, kuid sakslased ei tunnistanud ei Eesti riiki ega tema väeosi. Sakslaste likvideerimiskomisjon pidi kokku koguma kogu varustuse ja relvad, ent ratsaväelased otsustasid käsule mitte alluda. Nad murdsid puruks piigid ning pea igal hommikul tuli ilmsiks hobuste, varustuse ja relvade vargusi. Sel teel päästeti suur osa varustust ja relvi. Pärast Saksa okupatsiooni kokkuvarisemist olid ratsamehed esimesed, kes kokku tulid.

Teine algus ehk uuestisünd

Ratsaväe uuestisünd algas 11. novembril 1918, esialgu Kaitseliidu ratsaosakonnana. Juba 20. novembril muudeti ratsaosakond omakorda taas ratsapolguks, mille ülemaks sai kindralmajor Gustav Jonson. Ümbernimetamise hetkel oli polgus 149 ratsaväelast ja kaheksa hobust. Selline algus oli raske. Ainus, millest puudus ei olnud, olid püssid. Kõik ülejäänu, sealhulgas ka hobused, tuli sõjaväe tarbeks rekvireerida.

Nädala jooksul formeeriti 1. eskadron (keskmine eskadroni suurus 120-170 meest), mis saadeti 9. detsembril sõjaminister Konstantin Pätsi käsul Vabadussõtta. Järgmisel päeval sõitiski 1. eskadron Tallinnast välja, selle koosseisus oli 6 ohvitseri, 105 ratsaväelast ja kuulipildujate rühm kahe kuulipildujaga "Maksim". Juba mõne päevaga kandis eskadron lahingus suuri kaotusi.

15. detsembril 1918 oli polgus 448 ratsaväelast ja 110 hobust. Peagi formeeriti ka 2. ja 3. eskadron. Varustusvalitsuse poolt saadi ainult mõnikümmend hobust ja sama palju presendiga üle löödud sadulaid. Jätkuvalt tuli suurem osa varustusest ja hobustest muretseda rekvireerimise teel. Sadulaid saadi mõisatest. Hobuseid kogunes 20. detsembriks 260. Üksikuid hobuseid saadi ka kingituseks. Aja jooksul hakkas väeosa hobustega varustama varustusvalitsus, hobuseta jäänud ratsaväelased saadeti aga jalaväkke.

Esimesed ajateenijad

Sõja lõppedes asus ratsapolk Tartu piirkonda, kus tehti sõjategevusest kokkuvõtted. Kohe alustati ka polgu koosseisu ümberkorraldamisega. Esimesed ajateenijadki sai ratsarügement 1920. aastal, pärast sõja lõppu. Ratsarügemendis teenisid aega peamiselt maapoisid. Artur Zirki mälestused 1940. aastast iseloomustavad olukorda nõnda: "... Ja siis kui ma Helme ära lõpeti, siis olin aasta või poolteist veel ja läksin siis Eesti sõjaväkke, tollekordsesse Eesti sõjaväkke. Teenisin Tartus ratsarügement teine eskadron. No ratsarügementi võeti ju põhiliselt maapoisid. Aga seal oll JÄLLEGI distsipliin kõva ..."

1921. aasta kevadel tuli rügementi teise kutse 66 ajateenijat, kes said juba kavakohase väljaõppe, seda vaatamata korralike õppeväljade ja -laagrite puudumisele. Väljaõpe oli puhtalt ratsaväeline ning olevat olnud parim, mida Eestis selles vallas anda suudeti.

Aastate jooksul viidi läbi mitmeid muudatusi ja reforme. 24. novembrist 1922 nimetati ratsapolk ümber ratsarügemendiks. 1930. aastate rahuaegses Eesti kaitseväes oli üks ratsarügement, mis koosnes kolmest mõõgaeskadronist, ühest suuskrattur-eskadronist, ühest raskekuulipilduja-eskadronist, tööeskadronist ja tehnikakomandost.

Ratsarügemendi kodud

Ratsarügemendi alaliseks koduks jäigi Tartu, kuhu püstitati ka vajalikud hooned. Nende rajamine sõltus suuresti majanduslikest võimalustest ja rügemendi tallid paiknesidki 1930. aasta sügiseni linnas laiali. Selline olukord muutis keerukaks väljaõppe andmise. 1931. aasta jaanuariks suutis rügement koonduda Tartusse Lembitu väljale, kus vanad laoruumid ehitati ümber tallideks ja teisteks vajalikeks hooneteks. Lembitu kasarmutesse paigutati ka rügemendi staap ning algust tehti uue köögi ja söögisaali ehitamisega.

Paralleelselt Tartu kodu ehitustöödega asuti parandama ka ratsarügemendi väljaõppetingimusi. Taktikaliste õppuste läbiviimiseks vajati suuremat maa-ala, mida aga Tartu ümbrus ei pakkunud. Majutusolude kitsikuse tõttu paigutati rügement õppuste ajaks esialgu eskadronide kaupa Avanduse, Kuremäe, Hellenurme ning Kambja mõisa. Selline olukord takistas aga ühise väljaõppe läbiviimist. 1923. aastal koondati ratsarügement suviseks õppeajaks Vedernika ja Helbi rajooni. Selle tulemusena asuti kompaktsemalt ning paranesid majutustingimused, kuid seegi oli vaid ajutine lahendus.

Olukord muutus põhimõtteliselt alles siis, kui jõuti niikaugele, et 1926. aastal muretseti taktikaliste õppuste läbiviimiseks maa-ala Petserimaale. Suurema õppevälja ehk laskevälja sai asutada sellisele maa-alale, mis tagaks ümbruskonna elanikele ohutuse, kuid oleks mitmekesise maastikuga. Sobiv koht leitigi Petserimaalt - Järvesuu (Värska), Saatserinna (Saatse) ja teiste Petserimaa valdade alalt, täpsemalt Kostkova ja Õrsava külast, mis jäid kahe kilomeetri kaugusele Värskast. Laskeväli hõlmas 3700 hektarit maad, olles umbes 10 km pikk ja keskosas 6-7 km lai. Maastik oli seal künklik, suure osa laskeväljast võttis enda alla Tedresoo, mida asuti 1935. aastal kuivendama. Üheks laskevälja omapäraks olid kõrbe meenutavad tuiskliivalagendikud.

Pärast maade võõrandamist asuti laskevälja põhjapoolsele servale ehitama laagrit, mida hakati nimetama Petseri Põhjalaagriks. Tööd teostati väeosa oma tööjõu ja säästusummadega. Laagri asukoht valiti vastavalt ratsarügemendi vajadustele, läheduses pidi olema veekogu nii hobuste jootmiseks ja ujutamiseks kui ka sõduritele ujumiseks. Selleks sobis suurepäraselt Õrsava järv. Olulised olid ka head teeolud ning raudtee lähedus - rongiga toodi laagrisse suurem osa varustusest, hobusemoonast, toidust ja laskemoonast. Sõdurid tulid laagrisse enamasti hobustel rännakkorras, aga mõnikord toodi nemadki rongiga Petserisse või Orava jaama.

Petseri laskevälja ja laagri rajamine tähistas uue ajajärgu algust, sest sellest hetkest algas kõigis eskadronides ühtne lahingväljaõpe nii ratsa kui jala. Õppetöö algas tavaliselt Tartus, kus toimusid üksikõppused ja taktikalised eelõppused, ning lõppes alates 1926. aastast Petseri Põhjalaagris.

Hobuste asemele rattad ja suusad

Et ratsavägi täidaks ka edaspidi edukalt talle seatud ülesandeid, tuli parandada väljaõpet. 1927. aastast saadeti ratsaväeohvitsere tutvuma oludega välismaal. Uuenduste läbiviimist alustasid eeskätt Poolas täiendõpet saanud ohvitserid. Enam ei olnud ratsavägi puhtal kujul mõõga, piigi ja karabiiniga võitlev väeosa, vaid sellest sai modernne väeliik. Ratsavägi pidi olema kiire, liikuv ja manööverdamisvõimeline ning tugeva tule- ja löögijõuga. Selleks tuli rügemendil loobuda ühest eskadronist hobustest. Vabanenud mehed pandi 1920. aastate lõpus ja 1930. aastate alguses hoopis ratastele ja suuskadele.

Suuskrattur-üksus oli kergeväeosa, selle varustusse kuulus lumeta aastaaegadel ratas ning lumeoludes suusad. Lahingus pidi rattur tegutsema jalastunult, ratas peideti selleks ajaks ära. Suuskuril tuli ka tulevahetuses jääda suuskadele, suuski kanti jalastudes kaasas. Jalastunud suuskratturi tegevus lahingus ei erinenud jalaväelase ning jalastunud ratsaväelase omast. Nii õpetati jalastunud suuskrattureid koos jalaväega. Eraldi käsitleti ainult ratta ja suuskade kui liikumisvahendite kasutamist lahingus ning jagati tehnilist teavet. Nagu ratsaväelastelgi, toimus suuskratturite väljaõpe nii suve- kui talvekuudel.

Suuskadel ja ratastel liikuv sõdur pidi olema heas füüsilises vormis ning see väeosa komplekteeriti meestest, kes juba oskasid nii suusatada kui ka rattaga sõita ning olid keskmist kasvu (165-180 cm).

Ratsuri väljaõpe

Ratsaväe väljaõppe aluseks jäi kõigest hoolimata hea ratsasõidu oskus, eriti sõit maastikul.

Õppused Petseri Põhjalaagris algasid mais ja lõppesid augustis. Laagrisse saabuti rännakkorras umbes 20. maist 1. juunini. Kohale jõudes seati end sisse. Sõdurid majutati barakkidesse, hobused tallidesse ja ohvitserid suvemajadesse, mis asusid Õrsava järve kaldal. Põhjalaagris said suvisel laagriperioodil väljaõppe nii reamehed kui ka ohvitserid.

Äratus kõlas laagris kell viis. 5.15 algas talliteenistus, mis kestis kella 6.00-ni. Hommikueinet anti 6.45-7.15. Pärast seda algasid õppused, milleks päevas oli määratud kuus tundi. Teine talliteenistus oli 12.00-13.00 ja kolmas 17.30-19.00. Talliteenistuse ajal koristati tall sõnnikust, künad tolmust ja purust, seejärel joodeti ja puhastati hobused. Kui tall ja hobused olid puhtad, puistati talli põrandad värske liiva või saepuruga üle. Seejärel toodi hobused talli ning pandi neile ette kaer ja hein. Õhtuse talliteenistuse ajal laotati hobustele alla põhk.

Ratsaväelase väljaõpe algaski üldse hobuse iseloomu ja füsioloogia tundmaõppimisega. Igal sõduril oli oma hobune, kelle eest ta hoolitses. Sõdur pidi tundma hobust nii kehaliselt kui hingeliselt, oskama teda õigesti kohelda, toita ja tema eest hoolitseda.

Reameestele anti väljaõpet nii sõjatehnilisel kui ka taktikalisel alal, tegutsemaks nii jao, rühma, eskadroni ja divisjoni koosseisus kui ka iseseisvalt ratsa ning jala. Õppuste käigus tuli reameestel juhtida oma hobust üksiksõidul ja kolonnis, ümber rivistuda, kasutada igat allüüri nii pikemal kui ka lühemal sõidul. Ratsanik pidi õppima hindama maastikku ja läbi mängima situatsioonid, kus tal on maastikul vaja kas ratsa läbi pääseda või siis varjuda. Õpiti, kuidas tegutseda vaatleja ja piilkonna ülemana, töötada vahipostil ja lahingeelposti ülemana. Peale selle anti sõduritele teadmisi relvade ja laskemoona omaduste ning taktikalise kasutamise kohta. Treeniti takistuste ületamist ja raskuse kandmist nii kõndides kui ka joostes. Lahingõppuse tähtsaim osa oli õppus maastikul. Maastikusõidu õppus oli ainuke võimalus õpetada ratsanik ümbrust tähele panema ja kergelt liikuma situatsioonides, kus tuli kiiresti tegutseda. Eesmärgiks oli liita ratsanik hobusega, õpetada teda hindama ja kasutama hobuse jõudu ja võimeid. Tähtis osa väljaõppest oli sport, mis arendas ratsaniku julgust ja aktiivsust.

"Lõpuks peab täheldama, et oleks väga soovitav, kui reameeste teenistusaja lõpul korraldataks ratsameestele ratsaeriala katsed ratsasõidu, tuli- ja terarelva käsitsemise, voltižeerimise ja hobuse hooldamise alal." Selline "ratsaniku klassikatse" sooritamine või mittesooritamine pidi näitama, kes reservi minevatest ajateenijatest sobivad ratsväelasena arvele võtta. "Sest enesestmõistetavalt paljud ratsaväkke teenima määratud noormehed pole kõlvulised ratsanikuks ühel või teisel põhjusel," kirjutas leitnant N. Keskküla ajakirja Sõdur 1940. aasta 19. numbris.

Terve hobune oli relv

Ratsavägi oli relvastatud terarelvade (mõõk, tääk, piik) ja tulirelvadega (karabiin, püstol, kergekuulipilduja, raskekuulipilduja). Ka terve, kiire ja vastupidav hobune, kes suutis kanda rännakul 100-120 kilogrammi varustust ja ületada maastikul ettetulevaid takistusi, oli ratsaväe seisukohalt relv.

Nii ratsanikul kui ka hobusel oli oma lahinguvarustus. Ratsaniku lahinguvarustus koosnes tulirelvast ning vöörihmal ja õlarihmadel kantavatest esemetest. Hobuse varustuse moodustasid valjad ja sadul, mille külge kinnitati riietus, hobuse hooldamise vahendid, toit ning mõõk.

Lahinguvarustusse kuulus kolm sadulat: ratse-, kergekuulipilduja- ja paunsadul. Ratsesadula ülesandeks oli teha istumine hobuse seljas kergemaks ning mahutada osa ratsaniku varustusest - päevane annus kaeru, palitu, mõõk, peakott, sidumisrõngas, padrunitagavara, söömisvahendid, päevane toiduports, seep, jalarätikud ning hobuse puhastushari ja suga, riiete ning rakmete parandusvahendid. Kergekuulipildujasadul pidi mahutama kergekuulipilduja. Paunsadulale mahutati aga laskemoon ja pioneerivarustus. Nii koosnes paunsadul omakorda padrunisadulast ja pioneerisadulast. Padrunisadula paunades olid magasinidesse laaditud kuulipildujapadrunid. Pioneerisadul sisaldas purustusvahendeid.

Ratsasõidul sobis kolm saduldust: õppe-, rivi- ja lahingusaduldus. Õppesaduldust kasutati peamiselt ratsutusteel ja noorte ratsasõidu kursustel. Õppesadulduse puhul asetati ratsesadul tekile ilma sõba ja paunastuseta. Rivisaduldust kasutati reameeste õppustel, paraadidel, rännakharjutustel ja üksikmehe lahingulisel ettevalmistusel. Rivisadulduseks nimetati saduldust paunade ja palituga, kuid ilma varustuseta. Lahingusaduldust kasutati rännakutel, taktikalistel õppustel ja manöövritel. Kui õppuste ajal lahinglaskemoona välja ei antud, koormati sadul õppeotstarbel vastava raskusega. Lahingusadula asetamiseks hobuse turjale läks tarvis kahe mehe jõudu. Õppustel määrati saduldus kindlaks kas tunniplaani alusel või määras selle õppuste organiseerija.

Tants rügemendiorkestri pilli järgi

Õppuste läbiviimine polnud alati kerge, üheks põhjuseks sageli majanduslikud raskused. Näiteks 1928. aastal takistas kinnise maneeži puudumine talvise ja kevadise kursuse läbiviimist. On aga selge, et kui talvine õppus jäi puudulikuks, raskendas see ka suvise õppuse läbiviimist, sest sageli õpiti talvel selgeks ratsutamise põhialused.

Õppuste edukat läbiviimist takistas ka ratsarügemendi kohustus välja panna alalised ratsakäskjalad laagri staabi juurde ning hobuste ja vooridega tegelemine. Palju aega kulus mitmesugustele toimkondadele ja erakorralise patrulli teostamisele, kui Tartust saabusid lõbusõidulaevad. Need tõid Värskasse sageli kõrgeid külalisi, ohvitseride kaasasid ja muidu lõbureisijaid. Üheks selliseks laevaks oli Kungla. Värskasse jõudnud reisijad jalutasid või viidi autodega edasi Põhjalaagrisse. Kunglal mängis sageli tantsuks või siis lihtsalt ajaviiteks ratsarügemendi orkester. Peale selle oli rügemendil kohustus hoida korras kõik Põhjalaagri hooned, valvata neid ning korraldada ühistoitlustust.

Ratsarügemendi 15-aastane tegevus võeti ajakirjas Sõdur kokku järgmiselt: "Viimase viie aasta jooksul on rügemendil olnud võimalus kasutada suvekuudel kestvalt Petseri Põhjalaagrit, mis võimaldab kasarmulise paigutuse ja korra juures kasutada ja teostada kõiki lahinguväljaõppe nõudeid. Peale lahinguväljaõppe võimaldab laager rügemendile rahuldada omi spordilisi ja puhkenõudeid. Meeskonnal on suurepärased võimalused sportida ja supelda; hobustel on puhkeajad ettenähtud Mustaoja talus.

Laager täitis ka sisekorra ja kasvatuslikke nõudeid. Üldine õhtune loendus ühise hümni laulmisega orkestri saatel, laagri lipu allalaskmine ja paraad marsiga jätavad sügavamaid muljeid iga kaitseväelase ja ka eraisiku hinge."

Kiiremini kaugemale

Kõik suured väejuhid on püüdnud teha oma väge vastase väest kiiremaks. Kindlasti oli see geniaalne mõte ja suur edusamm sõjakunsti alal, kui inimene otsustas istuda hobuse selga, et sel viisil kiiremini liikuda.

Ratsaväe kuulsusrikkamad päevad, mil seda kasutati kiire ja otsustava löögijõuna, olid 1920.-1930. aastatel siiski juba möödas. Eriline pessimism tekkis pärast I maailmasõda, kus oluline oli olnud positsioonisõda ja ratsavägi ei toiminud enam efektiivselt. Ratsavägi oli tagaplaanile jäämas, sest ühelt poolt oldi kinni vanades arusaamades ja seda väeliiki ei reformitud piisavalt, teisalt ei nähtudki otsest vajadust reformida midagi nii vana ja suursugust. Suuremat rõhku pandi sõjamasinate ja relvade leiutamisele. Sellega oleks muidugi pidanud kaasnema ka ratsaväe uuendamine, ent ratsaväe relvastus jäi endiseks ning ega hobuse aretuski olnud nii tulemusrikas nagu relvade uuendamine. Hobune jäi ikka neljajalgseks ning tema füüsilistel võimetel olid piirid. Igal juhul tõi I maailmasõda hästi välja ratsaväe puudused ja näitas, kui ebaotstarbekaks kunagi võitmatuks peetud ratsavägi oli muutunud. Loobuda millestki, mille jõud oli omal ajal olnud nii hiilgav, oli isegi kogenud ja tarkadele sõjaväe juhtidele siiski väga raske.

Ratsaväe üsna järsk lõpp jõudis kätte II maailmasõja eelõhtul, sest eraldi väeliigina ratsavägi selles sõjas enam ei osalenud. Samas oli neidki sõjaväelasi, kes ennustasid 1920.-1930. aastatel, et tulevikusõda tuleb manööversõda, kus ratsavägi oleks igati õigustatud. Ratsaväe ülesanneteks pidi saama luure, kattetegevus, kaitse, osalemine lahingus, eelpositsioonide hõivamine, edu arendamine ning jälitamine, sidepidamine ja reidide teostamine vastase tagalasse. Väljaõppes hakati panema rõhku luureõppusele ning viidi läbi mitmeid uuendusi.

Ka Eesti ratsarügement oli uuenemas ja 1940. aasta kevadel peeti plaani muuta see luurerügemendiks, mis moodustaks sõja korral diviiside luurepataljonid. Ratsarügement pidi samal aastal juurde saama suurtükipatarei ja auto-tankirügemendist 2. kompanii. Seega poleks ratsaväge enam puhtal kujul jäänudki, sest ratsavägi oleks jaotatud eskadronide kaupa eri diviiside luurepataljonidesse. Ühe tõuke ratsaväe reformimiseks oli Eestile andnud 1939. aasta Poola-Saksa sõda, kus maailma parimaks peetud Poola ratsavägi taandus Saksa tankide ees.

Niisiis oli ratsavägi kui väeliik hääbumas ega mänginud tulevastes sõdades mitmetele uuendustele vaatamata eraldi relvaliigina enam erilist rolli. Eesti ratsaväele tegi kiire lõpu siiski hoopis 1940. aastal kehtestunud Nõukogude okupatsioonivõim, mis likvideeris ratsarügemendi juba 10. septembril. Suurem osa ratsarügemendist paigutati ümber formeeritavasse 22. territoriaal-laskurkorpusesse.



Mairi Laanetu (1977) on õppinud ajalugu Tartu Ülikoolis ja lõpetanud 2004. aastal Tallinna Pedagoogikaülikooli magistrikraadiga. Bakalaureuse- ja magistritöö teemaks Eesti kaitseväe õppelaagrid, rõhuasetusega ehitustegevusele ja väljaõppele.

_________________
Olen huvitatud Ratsaväerügemendiga seonduvast


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Ratsarügement
PostitusPostitatud: 03 Jaan, 2009 16:58 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 10 Jaan, 2007 15:46
Postitusi: 326
Asukoht: Tartu
kulda18 kirjutas:
Kas keegi oskab öelda, kus asus Tartus ratsarügement enne Teist maailmasõda?


Puiestee112A maja hoovipoolses küljes on mingi(d) hoone(d) isegi veel säilinud.Kuulujutud räägivad lammutamistest,restaureerimistest ja sotsiaalmaja rajamisest...

_________________
Pilt
IseOlenRahul


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Värska laager
PostitusPostitatud: 24 Jaan, 2009 13:19 
Eemal
Liige

Liitunud: 25 Apr, 2008 21:09
Postitusi: 45
Asukoht: Hiiumaa
1966 elasin seal kuu aega. Õppisin järves ujuma ja elasin õpetaja lapse elu. Mäletan, et parakkide vahelise tee ääres olid suured põllukivid, milledele olid värviga maalitud punastes valjastes mustad hobusepead. Eesti sõjaväest ei teadnud siis suurt miskit. Möödunud suvel käisin siis üle 42 aasta seda kohta vaatamas. Parakid olid alles, aga kivid olid ümber lükatud ja maalingud maha kraabitud, ainult valjaste jooned olid nähtavad, ju siis punane värv oli vastupidavam.

_________________
mereajalugu eriti


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 07 Dets, 2009 17:30 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 06 Veebr, 2007 18:57
Postitusi: 215
Maneez väljast
Pilt

Maneez seest
Pilt

Wabaduse eest langenud rügemendi poegadele
Pilt

Pilt

_________________
Alati võib pakkuda Eesti üliõpilasorganistasioonide sümboolikat, fotosid 2MS eelsest ajast


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 02 Jaan, 2010 23:22 
Eemal
Liige

Liitunud: 04 Okt, 2008 13:04
Postitusi: 64
Asukoht: Tallinna ligidal
Kolasin oma vanaema albumis ja leitsin sellised pildid. Pildil peaks olema üks ja sama isik aga kes seda kahjuks ei oska hetkel keegi öelda.

http://f.imagehost.org/view/0505/ratsanikhobusel

http://i.imagehost.org/view/0891/ratsanikilmahobuseta


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 27 postitust ]  Mine lehele 1, 2  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt