Kindlasti ei saa mainimata jätta ka tolle aja moeasja - keemiasõda!
Olime valmis nii passiivseks kaitseks, kui ka tootma ise sõjakeemia aineid - ipriiti näiteks. Seda oleks suutnud toota isegi sõja tingimustes kaunis suurtes kogustes, toomise tehnoloogia oli väga täiuslikult välja töötatud.
Kes viitsib arhiivis uurida, leiab isegi vastava Sõjakooli lõputöö.
ProPatria
Eesti kaitsejõud 1939a
Kas keegi teab, m idagi sellest, et Eesti olevat veidi enne 1939a ma ei tea täpselt kas 38 või 37 ostnud hea hunniku vintpüsse inglastelt?
propatria
Võiksid täpsemalt rääkida, kui viitsid sellest keemia valdkonnast. Minu jaoks on see täiesti uudis ja kuulen sellest esimest korda
Ei taha küll ennast lolliks teha aga keemiasõdadest ei tea ma suurt midagi. Nii palju, et I maailmasõda kasutati palju sinepigaasi. II maailmasõda minu teada keemirünnakud nii populaarsed ei olnud, kuigi neid väga kardeti.
Viimane küsimus oleks, mis asi on ipriit?
propatria
Võiksid täpsemalt rääkida, kui viitsid sellest keemia valdkonnast. Minu jaoks on see täiesti uudis ja kuulen sellest esimest korda
Ei taha küll ennast lolliks teha aga keemiasõdadest ei tea ma suurt midagi. Nii palju, et I maailmasõda kasutati palju sinepigaasi. II maailmasõda minu teada keemirünnakud nii populaarsed ei olnud, kuigi neid väga kardeti.
Viimane küsimus oleks, mis asi on ipriit?
Kahtlen selles. Kuid pole ka väga kindel. Minu teadmist mööda on valdav enamus eesti vintpüsse pärit siiski Vabadussõja ajast. Ning inglased saadi samuti siis abina, mille eest hiljem maksti. Püssivaru oli piisavalt suur ning muud relvaostud pidevalt ootamas - ilmselt sellist kulutust ikka ei tehtud, kuigi relvasüsteeme oleks tulnud unifitseerida.hugo1 kirjutas:Kas keegi teab, m idagi sellest, et Eesti olevat veidi enne 1939a ma ei tea täpselt kas 38 või 37 ostnud hea hunniku vintpüsse inglastelt?
Viimased püssid saadi samuti sellest 1939. a. sõja puhkemise tõttu konfiskeeritud relvalastist. Kogu relvalast oli Poola päritolu ning püssid olid saksa Mauserid. Ei oska öelda, kas Poolas valmistatud, või poolakate "sõjasaak" Esimese Ilmasõja lõpupäevist.
Ma ise ka täpselt ei tea seda vintpüssilugu 
Midagi nagu oleks kuulnud kusagilt kunagi aga kindel ei ole. Muideks see, et nad vabadussõja aegsed olid ei tähenda, et nad viletsad olid. Kas mitte ka Sakslaste vindid ei olnud enamuses esimese maailmasõjaaegsed ja vanemad. Pean silmas 39 aastat. Aga see selleks. Kusagilt ma nagu olen kuulnud, et Eestil oli päris hea hunnik uusi Inglise vinte, mis hiljem anti punaarmeele
Midagi nagu oleks kuulnud kusagilt kunagi aga kindel ei ole. Muideks see, et nad vabadussõja aegsed olid ei tähenda, et nad viletsad olid. Kas mitte ka Sakslaste vindid ei olnud enamuses esimese maailmasõjaaegsed ja vanemad. Pean silmas 39 aastat. Aga see selleks. Kusagilt ma nagu olen kuulnud, et Eestil oli päris hea hunnik uusi Inglise vinte, mis hiljem anti punaarmeele -
Külaline
Võtaks siis järgmisena ette õhutõrje...
Õhutõrje arengust rääkides on kindlasti oluline järgida ka muutusi ajas. Üritasin siin mingit lühikest arengut kirja panna.
Üldse oli õhutõrje kõige noorem iseseisev väeliik Eesti sõjaväes. Õhutõrje Suurtükiväe grupp loodi 1928. a. Kuid see ei tähenda, et see oleks kõige kaasaegsema relvastusega olnud, pigem vastupidi.
Esimesed 2 aastat tegutses grupp üldse ilma relvastuseta ning selle koosseisuks oli vaid ülem ning tema autojuht. Ülesandeks oli koosseisude väljatöötamine teiste riikide kogemusega tutvumine. Kusjuures esimene ülem sai nii õnnetult autoõnnetuses surma, et ei näinudki oma töö vilja . grupi reaalset sündi.
Reaalselt hakati gruppi moodustama 1930, mil võeti relvastusse 2 esimest suurtükki. Kuid tegu polnud ka mitte uute suurtükkidega, vaid laos hoitud I Ilmasõja aegse Mölleri õhutõrjekahuritega. Aja jooksul korjati neid (ja ka muid analoogseid kuid samast ajajärgust pärit relvi) kokku 2 patarei jagu, kolmanda patarei moodustasid õhutõrjekuulipildujad, kuid nende ülesandeks oli nende samade kahurite kaitse lähirünnakute korral.
Loomulikult oli tehtud selle aja jooksul mitmeid erinevaid plaane kaasaegsete kahurite ostmiseks, kuid rahakott seda lihtsalt ei lubanud. Vanad kahurid kõlbasid vaid hädapärast meeskondade väljaõppeks, kui sedagi. Vähemasti remontima pidi neid pidevalt.
Kuni puhkes Hispaania kodusõda ning õnn tuli Eesti kaitseväe õnnele. Koos mitmesuguse muu vana kolaga müüdi vabariiklastele maha ka enamus neist vananenud õhutõrjekahureist. Jäid vaid 2 Vickersi 76 mm kahurit, mis olid hiljuti remonditud ning milledest loodeti veel midagi välja pigistada.
Kuid erinevalt lennukeist oli õhutõrjerelvi lihtsam osta. Saksamaalt telliti 20 mm, 37 mm ja 75 mm õhutõrjekahurid asemele. Ning pea kohe saadi 37 mm ka kätte.
39. a. sügisese kriisi ajal olidki Õhutõrje suurtükiväegrupi relvastuses 1. patareis need aegunud 76 mm Vickersid ning ainukese lahingvõimelise üksusena 2. patarei 6 37 mm Rheinmetalli kahuriga.
Järgmine täiendus grupile oli juba tõeline kingitus - 12 40 mm Poolas ehitatud Boforsi õhutõrjesuurtükki, mis olid Eestis suurema (ilmselt Hiinasse mõeldud) relvalasti koosseisus. See last arrestiti seoses sõja puhkemisega Euroopas ning sai oluliseks Eesti relvastuse täiendamise allikaks. Ühena esimestest võeti kasutusele need Bofors'id. 1. oktoobril võeti neist relvastusse esimesed 2, järgmised neli 1. novembrist ning kogu 3. patarei pidi lahinguvalmis olema 15. novembriks. Järgmised kuus saadi samuti 1940. a. alguseks rivvi ning siis oli juba kokku kolm kaasaegsete õhutõrjerelvadega patareid lahinguvalmis.
Aga sellest hoolimata võis ütelda, et Tallinn oli õhust praktiliselt kaitsetu. Kuna kõik suurtükid olid tegelikult keskmise kaliibriga (hiljem liigitati need üldse väiksekaliibrilisteks) ning kõrgel lendavad lennukid oleks võinud pommitada täiesti riskivabalt. Kuna Saksamaalt tellitud 75 mm kahurid pidid saabuma alles 1940. aprilli-mais, siis küsiti omalt uuelt "liitlaselt" N Liidult selle ajani laenuks 12 76 mm kahurit. Ning kuna sel ajal käis Soome Talvesõda ning Tallinna sadam oli ka vene laevastiku baasiks, siis - oh imede ime - nood isegi andsid. Need relvad jõuti kätte saada täiesti Talvesõja lõpuks ning laskemoona polnud neile ka veel siis. Nii et nendest relvadest eestlastel soome lennukeid tulistada ei õnnestunud.
75 mm Kruppi kahurid saadi kätte alles päris Eesti Vabariigi lõpuks. Või isegi peale seda. 22. juulil 1940 tuli igatahes käsk anda 76 mm vene kahurid tagasi kesklattu (nende edasiseks tagastamiseks laenajale) seoses Kruppi kahurite kohalejõudmisega.
20 mm kahurid jäidki tarnimata...
Õhutõrje arengust rääkides on kindlasti oluline järgida ka muutusi ajas. Üritasin siin mingit lühikest arengut kirja panna.
Üldse oli õhutõrje kõige noorem iseseisev väeliik Eesti sõjaväes. Õhutõrje Suurtükiväe grupp loodi 1928. a. Kuid see ei tähenda, et see oleks kõige kaasaegsema relvastusega olnud, pigem vastupidi.
Esimesed 2 aastat tegutses grupp üldse ilma relvastuseta ning selle koosseisuks oli vaid ülem ning tema autojuht. Ülesandeks oli koosseisude väljatöötamine teiste riikide kogemusega tutvumine. Kusjuures esimene ülem sai nii õnnetult autoõnnetuses surma, et ei näinudki oma töö vilja . grupi reaalset sündi.
Reaalselt hakati gruppi moodustama 1930, mil võeti relvastusse 2 esimest suurtükki. Kuid tegu polnud ka mitte uute suurtükkidega, vaid laos hoitud I Ilmasõja aegse Mölleri õhutõrjekahuritega. Aja jooksul korjati neid (ja ka muid analoogseid kuid samast ajajärgust pärit relvi) kokku 2 patarei jagu, kolmanda patarei moodustasid õhutõrjekuulipildujad, kuid nende ülesandeks oli nende samade kahurite kaitse lähirünnakute korral.
Loomulikult oli tehtud selle aja jooksul mitmeid erinevaid plaane kaasaegsete kahurite ostmiseks, kuid rahakott seda lihtsalt ei lubanud. Vanad kahurid kõlbasid vaid hädapärast meeskondade väljaõppeks, kui sedagi. Vähemasti remontima pidi neid pidevalt.
Kuni puhkes Hispaania kodusõda ning õnn tuli Eesti kaitseväe õnnele. Koos mitmesuguse muu vana kolaga müüdi vabariiklastele maha ka enamus neist vananenud õhutõrjekahureist. Jäid vaid 2 Vickersi 76 mm kahurit, mis olid hiljuti remonditud ning milledest loodeti veel midagi välja pigistada.
Kuid erinevalt lennukeist oli õhutõrjerelvi lihtsam osta. Saksamaalt telliti 20 mm, 37 mm ja 75 mm õhutõrjekahurid asemele. Ning pea kohe saadi 37 mm ka kätte.
39. a. sügisese kriisi ajal olidki Õhutõrje suurtükiväegrupi relvastuses 1. patareis need aegunud 76 mm Vickersid ning ainukese lahingvõimelise üksusena 2. patarei 6 37 mm Rheinmetalli kahuriga.
Järgmine täiendus grupile oli juba tõeline kingitus - 12 40 mm Poolas ehitatud Boforsi õhutõrjesuurtükki, mis olid Eestis suurema (ilmselt Hiinasse mõeldud) relvalasti koosseisus. See last arrestiti seoses sõja puhkemisega Euroopas ning sai oluliseks Eesti relvastuse täiendamise allikaks. Ühena esimestest võeti kasutusele need Bofors'id. 1. oktoobril võeti neist relvastusse esimesed 2, järgmised neli 1. novembrist ning kogu 3. patarei pidi lahinguvalmis olema 15. novembriks. Järgmised kuus saadi samuti 1940. a. alguseks rivvi ning siis oli juba kokku kolm kaasaegsete õhutõrjerelvadega patareid lahinguvalmis.
Aga sellest hoolimata võis ütelda, et Tallinn oli õhust praktiliselt kaitsetu. Kuna kõik suurtükid olid tegelikult keskmise kaliibriga (hiljem liigitati need üldse väiksekaliibrilisteks) ning kõrgel lendavad lennukid oleks võinud pommitada täiesti riskivabalt. Kuna Saksamaalt tellitud 75 mm kahurid pidid saabuma alles 1940. aprilli-mais, siis küsiti omalt uuelt "liitlaselt" N Liidult selle ajani laenuks 12 76 mm kahurit. Ning kuna sel ajal käis Soome Talvesõda ning Tallinna sadam oli ka vene laevastiku baasiks, siis - oh imede ime - nood isegi andsid. Need relvad jõuti kätte saada täiesti Talvesõja lõpuks ning laskemoona polnud neile ka veel siis. Nii et nendest relvadest eestlastel soome lennukeid tulistada ei õnnestunud.
75 mm Kruppi kahurid saadi kätte alles päris Eesti Vabariigi lõpuks. Või isegi peale seda. 22. juulil 1940 tuli igatahes käsk anda 76 mm vene kahurid tagasi kesklattu (nende edasiseks tagastamiseks laenajale) seoses Kruppi kahurite kohalejõudmisega.
20 mm kahurid jäidki tarnimata...
Nende teemade kohta on olemas 2 Mati Õuna raamatut "Eesti sõjalaevad 1918-1940" ja "Eesti merekindlused"Kas keegi oskaks veel mereväest täpsemalt rääkida, peale kahe kuulsa alveelaeva? Mis alused veel mereväele kuulusid, mis relvastus peal oli ja kas tegemist oli vanaraua või korralike alustega, sammuti huvitab ka Eesti rannakaitsepatareid? Kas neist teab keegi midagi täpsemalt?
Paneks siis veel paar rida kirja sõjaväeluurest. See samuti selline oluline teema 
Ainult et sellest saab tõesti kirjutada vaid paar sõna, sest dokumente sel teemal eriti säilinud pole. Need jõuti 1940 valdavas enamuses hävitada. Mis aga omkorda näitab seda sama, mida on kirja pannud enamuses Eesti sõjaväeluurega kokku puutunud inimesed - luure oli tasemel.
Luure oli tasemel ning tegi aktiivset koostööd lähinaabrite ning potensiaalsete liitlastega informatsiooni vahetamise ning kogumise osas. Informatsiooni vahetati Soome, Läti, Leedu ning Poolaga. Luurealast koostööd tehti algul Prantsusmaa ning Inglismaaga, hiljem ka Saksamaa ning Jaapaniga.
Praktilistest koostööprojektidest on teada soomlastega kahasse loodud venelaste Balti mere laevastiku jälgimissüsteem. Toimus nii raadioluure kui ka visuaalne vaatlus venelaste laevade liikumise kohta. See koostöö ning selle viljad hakkasid huvi pakkuma ka sakslastele (inglased ning prantslased maksid piiririikide luuretele pidevalt pappi ning said vastutasuks osa kogutud infist) ning nood tegid omakorda koostööettepaneku.
Koostöös sakslastega arendasid eestlased edasi oma raadioluuret (lisaks rannikul olnud raadioluure punktidele loodi ka neid idapiirile) ning varustasid punaste laevastiku luure uute ning paremate fotoaparaatidega (Zeissi optika
)
Kahjuks pole säilinud mingit infi kuivõrd suudeti venelaste šifreid murda, kuid vähemasti SIGNINT oli oma aja tipptasemel...
Ainult et sellest saab tõesti kirjutada vaid paar sõna, sest dokumente sel teemal eriti säilinud pole. Need jõuti 1940 valdavas enamuses hävitada. Mis aga omkorda näitab seda sama, mida on kirja pannud enamuses Eesti sõjaväeluurega kokku puutunud inimesed - luure oli tasemel.
Luure oli tasemel ning tegi aktiivset koostööd lähinaabrite ning potensiaalsete liitlastega informatsiooni vahetamise ning kogumise osas. Informatsiooni vahetati Soome, Läti, Leedu ning Poolaga. Luurealast koostööd tehti algul Prantsusmaa ning Inglismaaga, hiljem ka Saksamaa ning Jaapaniga.
Praktilistest koostööprojektidest on teada soomlastega kahasse loodud venelaste Balti mere laevastiku jälgimissüsteem. Toimus nii raadioluure kui ka visuaalne vaatlus venelaste laevade liikumise kohta. See koostöö ning selle viljad hakkasid huvi pakkuma ka sakslastele (inglased ning prantslased maksid piiririikide luuretele pidevalt pappi ning said vastutasuks osa kogutud infist) ning nood tegid omakorda koostööettepaneku.
Koostöös sakslastega arendasid eestlased edasi oma raadioluuret (lisaks rannikul olnud raadioluure punktidele loodi ka neid idapiirile) ning varustasid punaste laevastiku luure uute ning paremate fotoaparaatidega (Zeissi optika
)Kahjuks pole säilinud mingit infi kuivõrd suudeti venelaste šifreid murda, kuid vähemasti SIGNINT oli oma aja tipptasemel...
Eesti luure jägas soomlastele Talvesõja ajal korduvalt informatsiooni punaarmee kohta. Koostöö oli ülimalt salajane ja toimus soome lahes oleva kaabli ehk "kuuma liini" kaudu. Pöhiliseks info jägajaks meie poolelt oli kindralstaabi sideluurebüroo ülem kpt. Andres Kalmus. Soome mjr. Rein Hellamaa oli Kalmusega ühenduses väidetavalt iga päev. Huvitav on see, et Hellamaa oli mees, kes isiklikult pühendas Kalmuse raadioluure saladustesse. Eraldi töi Hellamaa välja selle, et eestlased olid eriti osavad desifreerijad ja punaarmee taktikaliste koodide lugejad. Kalmuse alluvuses töötas selline mees nagu kpt. Olev Õun, kes desifreeris Nõukogude Liidu kõige uuema maa- ja õhujõudude salakirja koodi juba 1939.a. septembris, enne kui venelased sekkusid teise maailmasõtta( 17.sept. Poola). Kuna punaarmee kasutas Talvesõjas samasid koode, mida meie mehed juba lugeda oskasid siis salajaste teadetega muret ei olnud, pidi olema ainult viitsimust need läbi lugeda. Üldiselt püüdis meie raadioluure pidevalt kinni punaarmee sivreeritud raadioteateid, mis soomele edastati. Hea oli ka see, et venelased kasutasid sama salakirja koodi ka diviiside ja polkude tasandil. Punaarmeele oli see muidugi ebaönn aga soomlastel oli jälle lihtsam nende tegemisi takistada, põhjustades suuri kaotusi elavjõus.
Nii, et eesti luure kõrget taset võib ainult kinnitada.
Nii, et eesti luure kõrget taset võib ainult kinnitada.
Ehk enamus I maailmasõjast ülejäänud kraami...oliver kirjutas:Eesti Vabariigil oli tanke ja tankette:kas eestil oli tanke esimesel Eesti Vabariigi ajal?
4 Inglise rasketanki Mark V
12 Prantsuse kergetanki Renault FT17
6 Poola tanketti TKS
Marv V liikus vist kuskil 4km/h ja kabiinis oli 70 kraadi sooja.
I maailmasõjas osales neid natuke alla 50.
Renaultid valmisid prantslastel sõja lõpupoole.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist