Eesti kaitsejõud 1939a

[hugo1]

nublu, tundub, et Sa ei ole asjaga päris kursis, tsiteerin Sulle M.Õuna Eesti Merekindlused raamatust ühe lõigu. lk.66
Hoopis konkreetsemad andmed on olemas kolme 37 mm ÕHUTÕRJEKAHURI kohta, mis asusid esimese vabariigi lõpus Aegnal Rannapatareis nr. 10. Need ja veel kaks samatüübilist kahurit telliti 26 aprillil 1936 Saksa firmalt Rheinmetall-Borsig 420 000 riigimarga ehk 540 709 Eesti krooni eest. Tellimus täideti 1937. aasta jaanuariks ja 9.veebruaril sõitis kolmeliikmeline komisjon Saksamaale tellitut vastu võtma. Lisaks viiele õhutõrjekahurile saadi ka 6800 brisantmürskudega padrunit, 500 õppepadrunit, tagavaraosi ja viis kaugusemõõtjat. Sellest varandusest eraldati Aegnale kolm kahurit, kolm kaugusemõõtjat ja 3000 padrunit. Tundub, et need õhutõrjekahurid olid tegelikult välja töödatud Zürichis šveitsi firmas Solothurn AG. Nende rännakukaal ratastel oli 2,23t ja lahingukaal 1,7t. Need olid merekindluste ainsad automaat kahurid, nende teoreetiline laskekiirus oli 150-180 lasku minutis. Raua pikkus oli 1,85 meetrit ehk 50 kaliibrit. Kõnealused kahurid olid merekindlustes erandlikud veel selle poolest, et nende mürsk kaalus vähem, kui 1kg - 625g. Mürsu algkiirus oli 840m/s, laskekaugus 6,8 km. Laskekõrgus 4,8km. Mõjuvtule kõrgus oli siiski vaid 3 km-selles ulatuses oli lennuk tabatav. Suurtükiraua tõstenurk oli 85 kraadi, seega oli nn. surnud koonus, mille ulatuses lennukit ei saa tabada, väga väike. Mürsk lendas 3,2 km kõrgusele 8,5 sekundiga, tolleaegne pommituslennuk läbis sama aja jooksul ligi 1 km. Kahurit laeti 6 padru.

Nii nüüd räägime natuke sellest kahurist, mis pärast paari pauku olevat ära lagunenud.
Juhtus see tõesti talvesõja ajal 1 detsembril, kuid esiteks ei olnud, see lugu Aegnal, nagu Sina väidad, vaid hoopis Naissaarel rannapatarei nr. 5 positsoonidel. Seal viskas üks punatäheline pommilennuk alla 5 pommi, millest üks pomm vigastas allohvitseride elamut, teine aga purustas 76mm dessanditõrjekahuri. Nii, et asi ei olnud mitte kahuris, vaid selles, et toimus ootamatu rünnak ja käsk vastutulistada puudus.
Juba 2 detsembril ilmus Rannapatarei nr. 10 päevaraamatusse korraldus tulistada kõiki lennukeid, mille ilmumisest pole ette teatatud, kui ilmuvad saare kohale. Kolm pidet olgu valmis laetud, üks asetatud laadimislauale. .
Korraldus oli küll patareiülema poolt antud aga on selge, et see tuli kusagilt kõrgemalt poolt.
Täpselt kolm kuud hiljem 2. märts 1940a. läks laskmiseks,
Sama patarei päevaraamatus on selle kohta kirjas nii, Kell 13:35 tulistati nelja üksiklasuga lennukit, mis ilmus NW suunalt 200m kõrguselt ja suundus avatud tule tõttu SSW. See oli pommituslennuk ja kandis NSV-Liidu tunnuseid. Kell 15:20 tulistati NW poolt ilmunud lennukit 6 lasuga. Ja samas jätkatakse, 11.03 kell 12:40 tulistati kahe lasuga kolmikkoondist, mis ilmus NNO suunast 500m. kõrguselt, kuid suundus siis otsekohe NNW-i, samal ajal ilmus NO suunast kolm lennukit. Tuli kanti üle neile lastes välaj kolm lasku, mille peale lennukid sooritasid sama manöövri, kui esimene grupp, lennukid olid pommitajad.
2, 10 ja 11 märts tegid nõukogude pommitajad(kokku 93 lennukit) üle Merekindluste (peamiselt üle Aegna ja Naissaare)viisteist üksik ja grupilendu. Eesti õhutõrjekahurid avasid Vene lennukite suunas 8 korral tule. Tabamuste kohta ei ole märkmeid aga küllap neid välditi.
Andmed on võetud samast M.Õun Eesti Merekindlused lk. 74-75.
Kordan veelkord, et Eesti riik oli väga suure raha nende kindluste alla pannud. Ainuüksi merekindlused ja maaalad kokku maksid 9 479 550 tolleaegset Eesti krooni. Tavaline liht tööline teenis sel ajal umbes 100 krooni kuus, nii, et mõelge ise. Lisaks veel suurtükid ja laskemoon. Kuigi paljud kahurid ja õhutõrjerelvad olid I maailmasõjast, olid nad hästi hoitud, täiustatud ja laskemoona oli rohkem, kui vaja. Osad kahurid lasid peale täiustamist sama tugevalt peaaegu poole kaugemale.
Eesti merekindlused olid täiesti tasemel ja Aegnat peeti üheks parimaks maailmas.
Lisaks merekindlustele oli Eestil veel liikuv raskekauglaske patarei. Suurtükide laskekaugus oli 19,4 km. Selline laskekaugus võimaldas mereranda Tallinn- Narva raudteelt ulatuslikult tule all hoida.
Kokkuvõtes oli Eesti merevägi ühe väikeriigi kohta igati tubli ja tasemel.
Kahjuks anti alla ja kõik see toredus kingiti venelastele

[nublu]

Olgu selle asjatundmisega nagu ta on

Mina pidasin silmas sündmusi 2. märtsil 1940, mil Aegna patarei kohale ilmus viisnurkadega lennuk ning selle suunas tehti suurtükist viis lasku. Mille järel see rikki läks. Paar tundi hiljem möödus saarest veel teinegi lennuk, mida tulistati kahest järelejäänud suurtükist kokku 7 lasku, kuid samuti ükski lask ei tabanud.

Allikas - Heino Gustavsoni "Merekindlused Eestis 1913-1940"

Kahuri kaliibrit pole seal küll mainitud, kuid 37 mm olid märgatavalt suurema tulekiirusega, selle aja jooksul oleks nad jõudnud teha märgatavalt rohkem laske ning oleks ka vähetõenäoline, et mõni neist nii kiiresti lagunenud oleks...

[hugo1]

Sellest juhtumist, millest Sa räägid ei tea ma midagi, kuidagi kahtlane on see aga ei vaidle vastu, sest ei ole jõudnud Heino Gustavsoni "Merekindlused Eestis 1913-1940 veel lugeda. Kas mitte Õun ei kasutanud oma raamatu tegemisel selle mehe raamatut. Imelik, et ta seda juhtumit ei maininud.
Sammuti ka imelik, et ühtegi lennukit alla ei saadud, kui just jälle maha ei vaikitud. Igaljuhul Õuna raamatu põhjal ei olnud Eesti mereväe seis nii nutune nagu sellest siiamaani räägitud on. Kas ei või olla, et tegelikult üritatakse Eesti allaandmist lihtsalt tänapäeval välja vabandada, see ju ikkagi üks häbiväärsemaid sündmusi meie ajaloos.
Mis muidu I maailmasõja aegsetesse ja vanematesse haubitsadesse ja õhutõrjekahurisse puutub, siis loen praegu Soome talvesõjast raamatut ja tuleb välja, et soomlaste ja eestlaste seis II maailmasõja eel oli väga sarnane. Ka nende õhutõrjekahurid ja haubitsad olid vanad osad veel 1800-ndate lõpust, värskemad ja lõviosa nagu meilgi, I maailmasõjast. See eest leidus sellistele vanadele küllaga laskemoona. Hiljem selgus, et vene kahurid olid peajagu tehniliselt üle sommide ja eestlaste omadest, aga lasta nad ei osanud. Kõmmutati ikka väga rämedalt mööda. Nii, et ei aita see midagi, kui lollile head relvad kätte annad, loll jääb lolliks
Eesti merekindlustest on seal raamatus palju juttu ja sommid kiidavad neid täiega, eestlaste peale ollakse solvunud, et me niimoodi alla antsime.
Raamatust selgub veel, et Eestil ja Soomel oli väga tihe sõjaline koostöö enne I maailmasõda. Eesti laevastik, pidi sõja korral alluma soomele ja soome rannakaitse patareide tuld oleks vajadusele juhitud ka Eestist.
Lisaks kasutasid Eesti ja Soome allveelaevad sama laskemoona ja vajadusele oli võimalik neid remontida, nii Eesti, kui ka Soome sadamates. Lisaks tegid Eesti ja Soome luure väga suurt koostööd. Olid olemas ka ühised kaitseplaanid. Ei ole jõudnud uurida, kumb see suurem põdeja oli kas Eesti või Soome, soomlased vihjavad ja mulle tundub, et Eesti

[kangelaspioneer]

Kõike, mida Õun kirjutab, ei tasuks alati 100% ja kuldse tõena võtta, Gustavson satub kahjuks samuti hinnangute andmise libedale teele, muidu on tema raamat veidi sisukam ja põhjalikum kui Õuna "Merekindlused".
Veel kirjandust merekindluste teemal:
1) Melkonov J. 2003 “Batarei Moonzunda” Riia: RTC BASK 2003
2) Reek N. 1937 „Saaremaa kaitsmine ja vallutamine a. 1917“ Tallinn
3) Õun. M. 1996 “Võitlused Läänemerel. Suvi 1941.” Tallinn: Olion
4) Õun M. 1997 “Võitlused Läänemerel sügis 1941 ja 1942. aasta” Tallinn: Olion
5) Ojalo H. 2002 “Saaremaa sõjatules oktoober 1917. Kaitse kodu 5 (41) lk. 25-27
6) Ojalo H. 2002 “Saaremaa sõjatules oktoober 1917. Kaitse kodu 6 (42) lk. 30-34

[nublu]

Eesti merekindlustest on seal raamatus palju juttu ja sommid kiidavad neid täiega, eestlaste peale ollakse solvunud, et me niimoodi alla antsime.
Raamatust selgub veel, et Eestil ja Soomel oli väga tihe sõjaline koostöö enne I maailmasõda. Eesti laevastik, pidi sõja korral alluma soomele ja soome rannakaitse patareide tuld oleks vajadusele juhitud ka Eestist.
Lisaks kasutasid Eesti ja Soome allveelaevad sama laskemoona ja vajadusele oli võimalik neid remontida, nii Eesti, kui ka Soome sadamates. Lisaks tegid Eesti ja Soome luure väga suurt koostööd. Olid olemas ka ühised kaitseplaanid. Ei ole jõudnud uurida, kumb see suurem põdeja oli kas Eesti või Soome, soomlased vihjavad ja mulle tundub, et Eesti

Eesti ja Soome kaitsekoostööst on hea lugeda mitte väga ammu ilmunud Leskineni raamatust "Vendade sõjasaladus". Pole viimasel ajal enam raamatupoodides trehvanud, aga võib olla kusagil on veel müügil. Hästi varustatud raamatukogudes on kindlasti saadaval.

Merevägi oli tõesti suht-koht korralikul tasemel, aga sellel oli ka oma varjukülg. "Lembitu" ning "Kalevi" ost pani Eesti kaitsekuludele paraja põõna ja seda just kõige olulisematel aastatel enne Teise Maailmasõja puhkemist. Samas Leskineni raamatus oli ka kirjas, et soomlased tegelikult soovitasid eestlastel jätta allveelaevad ostmata, kuna neil oli juba olemas 6 allveelaeva. Eesti kahe allveelaeve lisandumine ei tugevdanud oluliselt meresulgu. Kokku hoitud raha eest oleks saanud osta nii õhutõrjerelvastust, lennukeid, suurtükke, kõike muud mida vajati masimaarinde kaitsmiseks. Mitte muidugi kõike, kuid päris olulisi koguseid. Kui õieti mäletan, siis vist olid isegi mingid arvestused ära toodud, mida selle raha eest oleks saanud.

Eestlased ei kuulanud ning ostsid need 2 allveelaeva ära. Said need täielikult relvastatud ning lahinguvalmis just 1939. a. suveks. Ning aasta hiljem arvati need siis juba Punalipulise Baltimere laevastiku koosseisu...

Mis puutub 75 mm Mölleri kahurite võimesse tabada vene lennukeid - kahjuks pole ma kohanud merekindluse kahurite õppelaskmiste tulemusi, kuid kodus peaks ühes artiklis kirjas olema analoogsete kahurite Õhutõrje Suurtükiväegrupi suviste õppelaskmiste tulemused. Seis oli üsna nutune nende kahuritega. Tõrked ning rikked olid üsna tavalised, kuid ka õnnestunud lasu korral oli tabavusprotsent suht väike. Ja seda Eesti kaitseväe lennukite poolt veetud sihtmärki tulistades, mille lennukiirus oli oluliselt väiksem kaasaegse pommituslennuki kiirusest.

Aegnal asunud 10. patarei torud olid samasugused 75 mm Möllerid, sihtimiseks kasutati analoogset Papello sihtimisseadet (ÕSG-l oli tegelikult selle teine ning juba veidi täiendatud eksemplar) nii et lasketulemused olid suure tõenäosusega samast klassist.

Mis puutub aga neisse 37 mm kahuritesse, siis nende põhipuuduseks oli väike mõjuvtule kõrgus. N Liidu lennuväe doktriin nägi ette sihtmärkide ründamist just 3000 m või kõrgemalt - et jääda väikese ning keskmise kaliibriga õhutõrjekahurite tuleulatusest kõrgemale. Madalamalt tohtis rünnata vaid halbade ilmastikuolude või õhutõrje täieliku puudumise korral.

Seega oleks sundinud 37 mm kahurite olemasolu N Liidu lennukeid vaid veidi kõrgemalt pommitama ning ilmselt vähendanud tabavust. Ründamist nood takistada poleks suutnud. Ning ka 75 mm Mölleri kahur oleks olnud kõrgemal lendavatele lennukeile vaid moraalset vastupanu osutanud. Selle efektiivtule ulatus oli kuni 4000 m kõrgusele, muudest asjaoludest sai juba räägitud.

[andrus]

Aegnal asunud 10. patarei torud olid samasugused 75 mm Möllerid, sihtimiseks kasutati analoogset Papello sihtimisseadet (ÕSG-l oli tegelikult selle teine ning juba veidi täiendatud eksemplar) nii et lasketulemused olid suure tõenäosusega samast klassist.

siiski, 'sõja ja rahu vahel I' teatab, et aegnal, patareis nr.10 oli 01.09.1939.a. 3 37mm õhutõrjekahurit, 75 mm kahurid olid Hispaaniasse müüdud. Lisaks oli veel maavägede kasutuses 6 sama tüüpi kahurit ning eraldi veel 12 40 mm boforsi kahurit kuskilt relvapartiist, millele oli käpp peale pandud.

seda õuna raamatut tasuks siiski uskuda, see on tema 1984.aastal kirjutatud diplomitöö 'kodanliku eesti merekindlused' ja varustatud korralike allikaviidetega, näiteks tulistamise kohta kasutab ta enda sõnul 10.patarei (sõja)päevikut riigiarhiivist.

Mis puutub aga neisse 37 mm kahuritesse, siis nende põhipuuduseks oli väike mõjuvtule kõrgus.

Aegnale lennati peale ülaltoodud allika aluses 200 meetri kõrgusel, patarei tegi üksiklaske lennukite hirmutamiseks.

[kangelaspioneer]

J.Leskineni raamatu pealkiri siis "Vendade riigisaladus"
Merekindlustest rääkides, kõrguselt üle 3000 m sooritatud rünnakud nende vastu oleks ainult tolmu üles keerutanud, otsetabamuse tõenäosus läheneb 0-le, pealegi oli patarei nr. 1 projekteeritud vastu pidama sama kaliibri mürsu (305 mm) otsetabamusele. Mürsu kaaluks siis peaaegu pool tonni, kiirus aga suurem kui lennukipommil. Ainsaks efektiivseks õhurünnaku viisiks jääb ikkagi pikeeriv rünnak (kasutades 1000-2000 kg pomme, mida sugugi mitte kõik tolleaegsed pikeerivad pommituslennukid kanda ei suutnud) , mille tõrjumiseks olid 37mm kahurid täiesti omal kohal.

[nublu]

Merekindlustest rääkides, kõrguselt üle 3000 m sooritatud rünnakud nende vastu oleks ainult tolmu üles keerutanud, otsetabamuse tõenäosus läheneb 0-le, pealegi oli patarei nr. 1 projekteeritud vastu pidama sama kaliibri mürsu (305 mm) otsetabamusele. Mürsu kaaluks siis peaaegu pool tonni, kiirus aga suurem kui lennukipommil. Ainsaks efektiivseks õhurünnaku viisiks jääb ikkagi pikeeriv rünnak (kasutades 1000-2000 kg pomme, mida sugugi mitte kõik tolleaegsed pikeerivad pommituslennukid kanda ei suutnud) , mille tõrjumiseks olid 37mm kahurid täiesti omal kohal.

Hm, ainult et tekibki väike probleem sellise lennuki leidmisega, mis pikeeriks ning heidaks 1000-2000 kg pomme

Kui räägime ikka aastatest 1939-1940 ning ka veidi hiljem...

Siis venelastel ei olnud veel üldse pikeerivaid pommituslennukeid. Oli üks polk, kus eksperimendi korras katsetati SB ning DB-3 pommituslennukeid panna pikeerimiselt pommitama. Ning selgus et kumbki tüüp ei sobinud selleks absoluutselt. Polk osales Soome Talvesõjas, kuid kasutas oma lennukeid vaid horisontaallennult pommitamiseks.

Esimesed nö pikeerivad pommituslennukid olid sel ajal venelastel - olid I-15, I-15bis ning I-153 hävituslennukid. Kuna neid hakati juba õhulahingu jaoks vananenuteks pidama, siis formeeriti neist ründelennuväe polke. Need lennukid said tiibade all kanda kokku kahte 50 kg pommi. Hiljem (alates 1941. a. ) hakati neid polke relvastama ka Il-2 ründelennukitega, mis samuti sooritasid osa rünnakuid pikeerimiselt, kuid suurima kaliibriga pomm, mida nad suutsid kanda oli 250 kg, tavaliselt kasutasid aga samuti 50 kg, harva 100 kg. Tonnist pommilasti poleks suutnud õhku tõstagi.

Esimene tõeline venelaste pikeeriv pommituslennuk oli Pe-2, mis hakkas samuti väeosadesse jõudma 1941. See suutis kanda 1600 kg pomme, ainult et suurim kaliiber, mida ta kanda suutis, oli taas 250 kg. Ning tavaline pommikoorem oli ka 1000 kg või väiksem (4 x 250 kg või 6 x 100 kg). Juba sõja ajal valmis sellest versioon Pe-2f, mis võis võtta peale ka 2 x 500 kg. Kahjuks ei oska öelda palju neid jõuti toota ning millal täpselt tootmine algas.

Veel üks kandidaat, kes pikeerimiselt pommitas - sakslaste Ju 87.

Selle esimene seeriaversioon (mis ka tegelikult lahinglennukina kasutamist leidis) Ju 87B - normaalne koormus 1 x 500 kg + 4 x 50 kg. Teoreetiliselt võis heita ka 1000 kg pomme, kui pardalaskur maha jätta.

Ning alles Ju 87D (tootmises 1941. a.) oli võimeline kandma 1 x 1400 kg soomustläbistavat pommi.

Inglased ning ameeriklased jätan vaatluse alt välja, kuna nende pikeerivad pommituslennukid enamasti ei jõudnud kanda tonnist pommikoormatki, tonnisest pommist rääkimata.

Reaalseks 1000 kg pommi heitjaks 1939 - 1941 oleks siiski olnud mõni tavapommitaja. Selle pihtasaamisega on loomulikult nagu on. Aga ilmselt poleks vastava ülesande saamisel seda täitma saadetud mitte üks lennuk...

Veel tuleks aga silmas pidada, et soomustornid polnud ainus sihtmärk Aegna saarel (kuigi loomulikult peamine). Prožektorivarjendid ning nende raudteed, muud kommunikatsioonid, dessanditõrje patareid, jne...

Näiteks kaks eskadrilli (18 lennukit) DB-3 lennukeid oleks igaüks võinud puistata alla kas 16 (või isegi 18 ) x 100 kg pommi või siis 6 x 250 kg pommi ning pärast seda oleks sealne maastik näinud hoopis teistmoodi välja...

[andrus]

mingi osa nõukogude liidu plaanidest merekindluste ründamiseks on avaldanud erich kaup ajakirja tuna 1999.a. neljandas numbris:

http://www.eay.ee/sisukord.php?id=1999-4

Erich KAUP. Punalipulise armaada sõjakäigud Eesti vastu. September 1939 - juuni 1940. 1999, nr. 4, lk. 17-39.

seal on toodud ka õhujõudude tegevusplaan.

[kangelaspioneer]

Minu nägemust mööda olekski sellise kindluse (jutt siis merekindlustest)ründamiseks võimalikud viisid:
1) viia sabotaazidega rivist välja vaatlus- ja tulejuhtimisvõrk, seejärel sooritada halbades ilmastikutingimustes õhu- või plaaneridessant otse kindlustustele.
2) peale maarinde möödumist vastavast rannikupiirkonnast (kui tulejuhtimisvõrk on hävitatud) sooritada maadmööda kohale toodud väikealustel meredessant kindlusesaarele.
3) teostada suurest kõrgusest pikaajalist lauspommitamist (1-5 ööpäeva) õhutõrje relvade ja tulejuhtimissüsteemi purustamiseks, seejärel sooritada õhu- või plaaneridessant otse kindlustustele.

Esimese varianadi võimalikkus siis sakslaste poolt läänerindel 1940.aastal katsetatud.
Oskab keegi öelda, kas eestis õhutõrjedirizaablid olid olemas?

[hugo1]

Mnjahhh, kui nüüd rääkida, Eesti ja Soome ühisest kaitseplaanidest, siis isegi, kui oleks saadud kõik need kindlused hävitada, mis ma arvan oleks võtnud aega kuid, siis järgmisena tuli miiniväli ja seejärel Eesti ja Soome allveelaevad, ja merevägi, nii, et ründamine oleks kestnud kuid, ja ka siis ei ole kindel, et oleks suudetud sellest läbi murda ja jõuda välja ihaldatud läänemerele.
Ainult õhust ei oleks neid tol ajal kindlasti suudetud hävitada, vaadake II maailmasõja algust, ainult õhurünnakutega ei saadud jägu mitte ühestki kindlusest.

[Arnold]

Jõudu Hugo!

[nublu]

Kui vaadata meresulu toimimist juba II Msõja ajal, siis selle kõige efektiivsemateks koostisosadeks olid miiniväljad ning allveelaeva võrk. Nendega suleti venelased kotti ning kahurid (Soome poolsed ning saksa raudteepatareid, Eesti omad olid juba õhku lastud) peamiselt vaikisid.

Esimene reaalne oht Eesti ning Soome laevaühendustele oleks olnud venelaste allveelaevad. Rannapatareid poleks nende vastu saanud, kuna läbi oleks mindud ilmselt vee all. Eesti (ja Soome) allveelaevade tõrje tõhususe osas hoian pigem suu kinni. Ehk oskavad targemad midagi sel teemal kommenteerida. Kuid minu teada hilisema sakslaste-soomlaste ühise allveelaevavõrgu sarnase ülespanemiseks vähemasti kohe valmis ei oldud.

Miiniväljad oleks ilmselt rajatud, selle kohta olid nii plaanid kui miinid olemas. Need oleks rajatud ilmselt mitme vööndina, peamine oleks aga jäänud Naissaarest põhja ning olnud Mäkiluotto ning Aegna kahurite tuletsoonis. Et sealt pealvee laevad saaks läbi murda - suvisel ajal oleks kõige lihtsam traalimine öisel ajal oma sõjalaevade kaitse all. Suveöö on piisavalt valge, et toimetada traaleri peal ning näha lähiümbrust ilma kuntstlikku valgust kasutamata, kuid piisavalt pime, et kaldalt vaatluspunktidest täpselt sihtida.

Samal ajal kui oma laevastikukoondis traalib läbipääsu miinivälja, tiirutab vastase suurtükipatareide kohale või läheduses paar pommituslennukit. Kui keegi tõmbab prožektori käima või avab tule suurtükkidest - tuleb mere kohalt lennuk ning pillab sinna peale oma pommilasti. Lisaks saab mõnelt teiselt samas tiirutavalt luurelennukilt väga edukalt korrigeerida oma ristlejate tuld. Nii vastase laskude sähvatused kui oma suurtükkide mürskude plahvatused on mõlemad öös vägagi hästi eristatavad...

Kui aga nüüd tooks mängu paar pikeerivat pommituslennukit, mis ründaks vastase laevu, siis oleks kohe hoopis teine tera. Miinivälja rajatud kanalis on manööverdusvõime üsna piiratud ning öösel on lennukilt merel olevat ristlejat palju lihtsam sihtida ning rünnata, kui samalt ristlejalt tema suunas pikeerivat pommituslennukit tabada...

Korralikud pommituslennukid oleks ka oluliselt suurendanud seda ala, kus oleks saanud vastase traalimistööd segada.

Ning piisas suht lihtsast luurelennukist, et vastase laevastikukoondist ning ka allveelaevu õigeaegselt avastada. 1942. a. alates võitlesid eestlased Sonderstaffel Buschmannis üsna edukalt ka vastase allveelaevadega. Ja lennukid, mida kasutati, olid küllaltki primid.

Seega, minu arvates oleks esmatähtis olnud - olla valmis kiire miinitõkke rajamiseks. Teiseks oleks vaja olnud lennukeid nii luuretegevuseks, allveelaevade tõrjeks ning vastase laevade ründamiseks. Ning kahuripatareid alles kolmanda järgu küsimus (miinitõkke pealiini kaitseks), ning allveelaevad neljanda oma (tõkkest läbimurdnud laevade ründamiseks).

Millegipärast pidas tolleaegne sõjaväejuhtkond aga lennuväge neist komponentidest kõige vähemolulisemaks ning ka meremiinidele oleks võidud rohkem tähelepanu osutada.

Rääkimata sellest, et maarinne jäi meresulu investeeringute tõttu sootuks nõrgaks...

[kangelaspioneer]

Siinkohal ei tasu unustada, et Eestil ja Soomel oli ühine mereluure ja tulejuhtimisvõrk, mille vaatluspunktid ei asunud mitte ainult Naissaare-Porkkala joonel, vaid kogu Soome lahe idaosas nimetatud joonest alates. J. Leskineni raamatust selgub, et õppuste ajal saavutati küllaltki tõhus kontroll kogu Soome lahes toimuva üle, samuti oli ülesannete kõrgusel sõjaväeluure, mis kogu Punalipulise Baltimere Laevastiku tegevusest täpselt ja operatiivselt aru andis.
Nublu poolt pakutud variant miiniväljadest läbi tungimiseks... veel paremini oleks see toiminud, lisades kirjeldatud olukorrale tiheda udu või vihmasaju. Aga miskipärast on mul tunne, et ka tollased planeerijad nägid taolist võimalust ette ja... Minu poolt apkutud variantidega igatahes eriti arvestatu ei oldud.
Ning lõpuks- me ei tea, kui palju NL sõjaväeluure kogu sulu toimimise kohta infot oli koguda suutnud.

[nublu]

noh, et nüüd teemat saaks veidigi pädevalt edasi venitada tuleks vist enne läbi lugeda andruse soovitatud Tuna artikkel.

Ja vastuseks varasemale küsimusele, mis mul algul kahe silma vahele jäi - ei, minu teada Eestil ei olnud õhutõrje aerostaate ning nende kasutamine ei kuulunud Eesti õhukaitse kavade koosseisu.