Borja kirjutas:Viiskümmend kirjutas:FH70 tuli koos 155mm moonaga ja liigutama hakati siis, kui moon otsa hakkas saama, Rootsi M/41 tuli koos moonaga ja liigutama hakati siis kui moon otsa hakkas saama, see oligi ajastu märk
120mm varude uuendamise hange oli eepiline BS, parima pakkumise tegi Nammo, lepingu sai Elbit ja moona tarnis Serbija Yugoimport.
Borja kirjutas:Sest olgem ausad - kõikvõimalike rutiindokumentide aastakümneteks salastamine meie erinevates ministeeriumides valdavalt ju vaid ametnikkonna enda käkkide ja/või tegematajätmiste varjamise eesmärki teenibki.
Prooviks nüüd ikka teha vahet dokumentidel, mis on vastavalt Avaliku teabe seadusele märgitud „Asutusesiseks kasutamiseks“ ning nendel, mis on vastavalt Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusele märgitud „Salajaseks“.
Esimesi saavad ja suudavad AK-ks märkida praktiliselt kõik riigiametnikud, ning iseenesest olen ma täiesti nõus, et bürokraatidel on kombeks väga kerge käega ja massiliselt teha AK-ks igasuguseid dokumente, kus tegelikult pole tundlikust infost haisugi. Küll aga ei saa AK-ks dokumente teha „aastakümneteks“, vaid tegelikult vaid maksimaalselt 5+5 aastaks – siis on kõik. Erandiks on delikaatseid isikuandmeid sisaldavad dokumendid, aga nendest antud juhul jutt ju ei käi.
„Salajaseks“ saab dokumente tõepoolest teha aastakümneteks, aga siin ei saa rääkida „rutiindokumentidest“ või massilisusest. Kasvõi sel lihtsal põhjusel, et salajasi dokumente saab koostada ja töödelda eraldi arvutites ja arvutivõrkudes, millistele enamikel riigiametnikel (isegi kui neil on riigisaladuse juurdepääsuluba) on juurdepääs üsna piiratud, tülikas ja keeruline. St ei ole nii, et kui ametnikul on vaja mingi omaenda või kolleegide käkk kinni mätsida, siis nikerdab sel teemal kohe kokku salajase dokumendi ja asi tahe.
Kui nüüd lahingumoona kogusteni jõuda, siis pole see kunagi olnud AK-teave, vaid algusest peale ikka „salajane“. Ei ole selle taga mitte ametnike suva, laiskus või soov midagi mätsida (kuigi seda viimast salajasus loomulikult „soodustab“), vaid salastamine on antud juhul täiesti põhjendatud – laskemoona koguste alusel (eriti suurekaliibrilise moona ja rakettide puhul) on potentsiaalsel vastasel üsna kergesti võimalik välja arvutada see, kui mitu päeva või nädalat suudab vastane avaldada organiseeritud ja lahingumoonaga „tagatud“ vastupanu. St kui sa tead, et vastasel lõppeb nt suurtükiväe ja MP-lasemoon nt 7 päeva pärast, siis selle pinnalt võid suhteliselt julgelt eeldada, pärast seda tärminit asendub nt pataljonide ja brigaadide organiseeritud lahingutegevus hajutatud ja käsitulirelvi kasutavate väikeste gruppide sporaadilise tegevusega. Ning selle teadmise pinnalt saad omakorda teha juba üsna kaugeleulatuvaid järeldusi nt omaenda moonavajaduste, või ka selle kohta, et kas liitlased jõuavad agressiooni ohvrile üldse ennem appi kui neil lõppeb moon. Utreeritult võiks öelda, et ega meil sõjalises riigikaitses väga palju muid „tõelisi“ ja päriselt hoidmist vajavaid saladusi väga ei olegi kui laskemoona kogused ja DOS-id ning kaitsetegevuse operatiivkava, ehk täpne sõjaplaan selle kohta, kuidas me sõdima hakkame.
Nii pole see mitte ainult meil, vaid enamikes riikides. Ei ole mina veel leidnud ega näinud ei NATO ega ka nt Venemaa avalikke või AK dokumente, või ametlikult avalikustatud infot selle kohta, kui suured või mitmeks päevaks/nädalaks/kuuks on ühel või teisel riigil lahingumoona varutud. Kui sa Borja oled kuskil näinud selliseid NATO staapides koostatud avalikke dokumente, siis näita meile kah.