Puutoigas käes, kokkupressitud hammaste tagant kostmas kujuteldavad kuulivalangud, tormab väike poiss kodumaja taga lahingusse, nõnda kui tuhanded teisedki eakaaslased 1980. alguses, mil sõda mängiti veel päris- mitte virtuaalmaailmas. Neli kümnendit hiljem oskab Kanepi aleviku koduõues kohvi rüüpav värske brigaadikindral Enno Mõts (45) endiselt seda «automaaditärinat» teha, andes naistele taas põhjuse arvata, et mehed pole muud kui lihtsalt suured poisid.
«Kogu aeg sai täristatud, mis toob mõtte, et kas olen nüüd hull sõjard? No ei ole! Mina ei arva, et sõja mängimine inimese sõjardiks teeb,» ütleb 17. juunil presidendilt brigaadikindrali õlakud peale saanud Kaitseväe Akadeemia rektor Enno Mõts. «Käisin läbi kõik tolle aja kangelased: indiaanlane, kauboi. Vahepeal olin Ivanhoe – kallasin isa plekist värviämbri tühjaks, lõikasin silmaavad välja ja keerasin endale pähe, karvamüts läks alla. Lõpuks olin mingi aeg piraat, tegin parved ka kahele õele ja nii me tiigi peal solberdasime.»
Elevust vähem
Värske kindralihärra võtab meid vastu oma Kanepi aleviku kodus, taastatud vanas majas, kuhu pere koroonalaine puhkedes Tartu korterist päriselt elama kolis. Küsida sel päikesepaistelisel hommikul ohvitserkonna teravaimasse tippu jõudnud mehelt, mis tunne on olla kindral, tunduks pisut sportlaslik.
«Ma olen üsna kindel, et kui sain leitnandi auastme (2000), olin oluliselt rohkem elevust täis,» ütleb Mõts. «See elevus oli tingitud eluverd täis noorusest, kui tulevik on tundmata, avastamata ja teenistusperspektiivid on niivõrd suured. Tean kaitseväge, oma teenistuse perspektiive – valikud on oluliselt ahtamad kui olid leitnandil.»
Teine oluline murdepunkt tema teenistusredelil oli koloneli auastme saavutamine (2017). «Kolonelleitnante on Eestis juba üsna palju, aga kolonelide peal tekib väga oluline positsiooniline erinevus,» selgitab ta. «Sealt edasi, tänasesse auastmesse läks juba vaikselt ja sujuvalt. Kolonel on brigaadi ülema ametikoht. Meil on mehi ja isegi naisi, kes on olnud pataljoni ülemad, aga hüpata pataljoni ülemast brigaadi ülemaks, see ongi suur erinevus. Brigaadiülemaid on meil vähe.»
Juht nii kirdes kui lõunas
Enno Mõts on brigaadi juhtinud nii Kirde- kui Lõuna-Eestis. 2012. aastal anti tollasele kolonelleitnandile juhatada Kirde kaitseringkond, mis oli «prestiižne ja võimas ametikoht». «Need olid momendid, kus tegid metsas 1500 mehega õppust ja samal ajal teine ringkond oli 300 mehega metsas,» võrdleb ta. 2014. aastal suunati Mõts juhatama Lõuna kaitseringkonda, millest reformimise järel sai 2. jalaväebrigaad. Seal piirdus tema teenistusaeg ülemana aastaga, sest kahe brigaadi juhtimise peale tulid vajalikud kolm aastat kokku, mis viis Mõtsa 2015. aastal kaitseväe peastaapi nõunikuks. Aasta hiljem läks ta Tartusse juhatama Kaitseväe Akadeemiat, mida teeb tänini.
«Mulle on alati meeldinud õpetada ja rektori kohal tunnen sellest puudust,» tunnistab Mõts. «See on selles mõttes tänamatu töö, et näeme oma töö tulemusi kümme pluss aasta pärast. Akadeemia eelis on rektori sõnul vahetu suhtlemine nii-öelda rikkumata inimestega, kellega saab kohe probleemid ära lahendada. «Aga kui oled pataljoni ülem, brigaadi ülem, siis see on ametikoht, kus on inimesi, kellele sa ei meeldi ja kellega ei saagi asju sirgeks rääkida.»
Enno Mõtsa saamine kutseliseks sõjaväelaseks on, nagu paljud asjad elus, seotud juhusega. 1992. aasta kevadel plaanis ta, Puka keskkooli lõputunnistus taskus, minna edasi õppima riigikaitse akadeemiasse. Vastuvõtulauas istunud naisterahvas pani aga noormehe pealetungi seisma küsimusega, et millises kolledžis ta täpsemalt soovib õppima hakata. Valikuid oli rohkem kui üks: politsei, toll, korruptsioon, piirivalve, kaitsevägi. «Siis sain aru, et ma ise ka ei tea,» tunnistab Mõts. «Mina tahtsin minna riigikaitse akadeemiasse ja kõik.» Plindrist aitas Enno välja juba kaitseväes olnud lapsepõlvesõber. «Helistasin ja küsisin, mis ta soovitab. Ta pani väga üheselt suuna paika. Siin ma olen ja tõden, et ta pani viie minutiga mu elutee paika.»
Nüüd on ta akadeemia rektorina ise positsioonil, kus võimalik suunata noorte inimeste eluteed. «Ühelt poolt anname kõrgharidust, aga teisalt sõjaväelist väljaõpet. Üsna unikaalne kool Euroopas, et oleme suutnud need ühendada,» räägib Enno Mõts. «Euroopas ja USAs on tavapärane, et sõjakoolist antakse hariduslik diplom, aga siis pool kuni aasta saad juurde sõjaväelist väljaõpet. Meil on see kokku pandud.»
Õppida tuleb ka antiiksõdadest
Asjade selline korraldus sunnib otsima tasakaalu teooria ja praktika vahel. «Kõike tahetakse pöörata väga rakenduslikuks,» nendib Mõts. «Et milleks õppida filosoofilist, eetilist aspekti Antiik-Kreeka näitel ja kuidas seda nüüd ja praegu rakendada?» Tõepoolest, Maratoni lahingu ajast on relvastuses mõndagi muutunud, kuid kas ka inimene?
«On kurikuulus ütlus, et kindralid valmistuvad alati eelmiseks sõjaks. Kui jääme kinni ainult eelmisesse sõtta, siis see on viga, aga kui läheme tagasi antiikaega, siis avastame, et on väga-väga palju uut õppida,» räägib Enno. «Kuulus näide on Venemaa niinimetatud Gerassimovi doktriin, hübriidsõda, aga kui tudeerida Vana-Hiina sõjakunsti, siis mitte midagi uut seal pole. Me lihtsalt jäime kinni viimase 50 aasta sõjapidamisse ja panime endale sellega klapid ette.»
Nõnda tuleb ka kaitseväe akadeemial, leiab Mõts, koolitada Eestile ohvitserkonda, kes suudaks mõelda laiemalt ja kaugemale kui eelseisvad kolm aastat. «Anname haridust mitte selleks, et oleksid ühel ametikohal kolm aastat, vaid et sul oleks järgmiseks 15 aastaks baas all, millelt edasi minna.»
Tapmata ei saa võita
Sõduri ülesannete hulka, kuigi sellest palju ei räägita, kuulub ka teise inimese tapmine. «Tõsi ta on,» nendib Mõts. Kas sellega toimetulekuks antakse ka mingisugust psühholoogilist ettevalmistust? «Ühelt poolt on see sõduriõppe teema. Ma tahaks väga uskuda, et selle eest kantakse hoolt, et laskeõpe ei ole ainult puhttehniline, kuidas hingata, relva hoida ja päästikut tõmmata,» räägib ta. «Vietnami sõja ühed järelmõjud olid üsna ehmatavad, kui hakati saama tagasisidet, et Ameerika sõdurid lasid meelega mööda.»
«Ega siin lihtsat vastus ole,» jätkab ta. «On väga tähtis, et inimene ise mõtleb läbi, eelkõige elukutselised kaitseväelased, miks ta seda mundrit tegelikult kannab. Me ei peaks siin olema palga pärast, vaid ikkagi sisemise veendumuse, kutse pärast, et Eesti elu, minu kodu, sõbrad väärivad kaitset. Ja kahjuks vaenlast hävitamata võitu ei tule.»
Päris sõjas on taasiseseisvunud Eesti sõdurid käinud mitut puhku. Kodumaalt kaugel. Kas nii nagu kirurg peab vormis püsimiseks stabiilselt lõikama, peab ka kaitsevägi hoidma kas või üht sõrme seotuna reaalse sõjaga? «Selleks, et ohvitser saaks teha sõjalist plaani, ei pea ta olema reaalses sõjas,» vastab Mõts. «Et aga tõsta mentaalses plaanis lahinguvalmidust, vajavad rühma ja kompanii tasandi ülemad koledat, aga väga olulist praktikat.»
Vägikaikavedu kui võitluskunst
Eesti ühiskond, ükskõik kui palju me omavahel ka käratseks, pole Enno Mõtsa hinnangul militaarne. «Jaapani samurai kuldajastul oli sõdalasklass tegelikult kaheksa protsenti ühiskonnast. Kaitseväelased on ikkagi ülalpeetavad. On väga oluline, et meie rahvas pole väga sõdimisaldis, vaid ikka mõtleme. Meie riigi ajalooline teke ja okupatsioonist taastõusmine sai teoks tänu sellele, et oskasime säilitada kainet mõtlemist.»
Erinevalt jaapanlastest pole meil ka võrreldavat võitluskunsti. Või siiski? «Noooh,» venitab Enno lõbusalt, «meil on huvitav võitluskunst, et istume tagumikuga maha, paneme tallad kokku ja kisume kaikaga teise mehe tagumiku püsti.» Kes nüüd selle peale itsitab, pidagu korraks hoogu. «Kõlab ühelt poolt väga haledalt,» ütleb Enno. «Teisalt on siin raskuskeskme tunnetamine ja meditatiivne osa täiesti olemas. Kõik võitluskunstid baseeruvad raskuskeskmel ja teise tagumiku maast üles kaksamine on puhas raskuskeskme teema. Selline huvitav võitluskunst on meil. See näitab meie rahu, läbimõtlemist. Me ei torma, rusikad õieli, lahingusse, vaid püüame asju lahendada esmalt teistmoodi.»
Lahing pole enam malemäng
Lahingusse tormamist, nagu seda ajaloost tunneme, on vähe kui üldse järele jäänud. «Kui sõjapidamist on võrreldud malega, siis täna see enam nii ei ole,» tõdeb Enno Mõts. «Vanasti istus väepealik künkal, vaatas oma «malendeid», nägi vastaspoole paiknemist ja suunas enda omi. Täna me ei tea, kus vastane on. Praktika on ka selline, et meie omad üksused kaovad vahepeal ära. Lahinguvastutus on langenud kindrali õlgadelt keskastme juhtidele, kes oma üksusi peavad teadmatuses juhtima. See on suur põhimõtteline muutus.»
Muutuse kutsusid esile tulirelvad, mis lahinguvälja hajutasid. «Mõõga või odaga torkides pääsu pole: tuleb rivi koondada ja seda kilbirivi taga koos hoida. Aga kui toodi mängu kuulipildujad ja granaadid, hajutasid need meid ja põnev on spekuleerida, mis suunas sõja kulg hakkab minema.» Ühelt poolt on inimkond leiutanud relvasüsteemid, mis lasevad väga täpselt ja väga kaugelt ning võiks ennustada täppislöökidega lahingute kasvu. «Teisalt viljeldakse Teise maailmasõja taktikat ka praegu, et üksused on küll hajutatud rivistuses, aga geograafiliselt paikapandavates joontes. Teame, et rühm hoiab mingit ala, kompanii kolm korda suuremat ala ja nii edasi. Aga relvasüsteemid võivad ka selle sassi lüüa.»
Omaette teema on infosõda ja selle tallermaaks olev kübermaailm. «See on intrigeeriv, et rünnaku alla võetakse mitte sõjaväelased, vaid kõik inimesed. Kui tehisintellekt areneb, saab põhimõtteliselt hakata sõdurite lähedasi välja pressima. On võimalik jälgida, mida nad internetis teevad. Sellest lähtudes võib tehisintellekt kujundada väga personaalse rünnaku ja kuna ta on tehis, siis ta ei väsi kunagi.» Kaitseväge juhivad ja kujundavad praegu inimesed, kelle lapsepõlves mängiti sõda puupüssidega. Võime vaid aimata, kuhupoole liigub maailm, kui ohvitserideks saavad need, kes kasvanud üles Fortnite’i ja teiste sarnaste arvutimängude lahinguväljadel.
Muuseas, kui Enno lapsena maja taga metsas täristas, siis kelle vastu ta õigupoolest seal sõdis? «Ma ilmselt olin punaväelane, kes metsa all täristas,» tunnistab ta muigega. «Telekast sai vaadatud üsna koledaid filme, kuidas sakslased Nõukogude Liidu inimesi terroriseerisid ja see avaldas mõju.» Nagu enamik tolle aja lapsi, oli ka Enno oktoobrilaps ja seejärel punase kaelarätiga pioneer, kuigi kodus sellele hästi ei vaadatud. «Tean sõpru, kellele tehti salaja eesti kasvatust. Mulle seda kordagi ei tehtud, aga isa pidas mingit vimma rätiku peale ja me sellest ei rääkinud,» jutustab Enno. «Aga avastasin ise, kui tema diivani ükskord üles tõstsin, et see oli täis eestiaegset kirjandust. See oli avastus. Lugesin neid ajakirju ja raamatuid ning see oli täiesti uus maailm. Aga jah, muidu jooksin metsa all punaväelasena ringi.»