Relvajõudude loomine

[hillart]

Kuna siin on korduvalt läbi käinud ja juba ka juurdunud väide, et me (EV) oma kaitsejõudude arengus alles lapsekingades oleme ja veel (vaatamata pea-aegu 20 aastasele aretamisele) praktiliselt kõigis valdkondades pea-aegu stardipositsioonidel oleme, siis poleks vahest halb võtta eeskuju mõne teise pisi-pisi-pisiriigi (kui juba kord mõned meist ei väsi seda "pisi-pisi´t" ette-taha rõhutamast) relvajõudude arenguloost.
Tegu on nimelt Singapuri relvajõudude loomise looga.

http://www.waronline.org/IDF/Articles/t ... gnolia.htm

Kui ikka asjad kuidagi ei lähe, siis poleks ju palju ka asjaga taas kord uuesti n.ö. otsast peale hakata. Taolisi uuesti alustamisi olen ka mina EKV-s juba korda 3-4 üle elanud.
Aga, jah. Lugege ja vahest saate ka miskit kõrva taha panna. Tegelased selles ju ikka meiega võrreldavad riigikesed. (Teen küll EV-le vist pisut liiga, sest need osalised on siiski meie riigist väiksemad.)
Ja unustage ära mingite suurriikide armeede mallide eeskujuks seadmine ja NATO ette-NATO taha. Kui me ikka tõepoolest OMA RIIGI kaitsest ja säilumisest huvitatud oleme, siis ei saa seda mitte VAID mingile kõrgema võimu lootusele rajada ja peame seda kõike siiski vaid ISE tegema!

[hillart]

Hm-mm ...

Paistab, et kamraade on see lugulaul lausa keeletuks muutnud?
Selle jutu foonil tunduvad meie kohapealsed nikerdamised ja "tormid teeklaasis" tõepoolest, kergelt öelda, koomilised.

[metsaline]

Miks meil nii s-asti on sellega? Minu arust 2 asja o selle taga - 1. NATO (jänkide) kokkuleplus Peipuse tagusega, et meil ei oleks kunagi arvestatavat raskerelvastust ja 2. oma riigimeeste lollus (& simmlus)...

[hummel]

Kui ikka asjad kuidagi ei lähe, siis poleks ju palju ka asjaga taas kord uuesti n.ö. otsast peale hakata. Taolisi uuesti alustamisi olen ka mina EKV-s juba korda 3-4 üle elanud.

Sõltub, mida uuesti alustamise all mõeldakse. Kas kardinaalset reformimist nagu 2000ndate algul ja nagu 2007-2009 või "suurt pauku" 1990-1992 stiilis.

Üldiselt ma pooldan mitte väga suurt jalgratta leiutamist ja mitte wannabe-eksklusiiv-spetsiaal-senitundmatute taktikate, relvade(-ta) ja struktuuridega trummilöömist enne, kui üks normaalne traditsiooniline klassikaline Armee on üles ehitatud ja toimima saadud.

Minumeelest meie Kaitseväge vastavasse konditsiooni pole veel suudetud/tahetud viia, kusjuures asi ei ole minumeelest enamasti ei raha ega "sõbralike" riikide näpuvibutuste taha jäänud mitte...

[hillart]

Üldiselt ma pooldan mitte väga suurt jalgratta leiutamist ja mitte wannabe-eksklusiiv-spetsiaal-senitundmatute taktikate, relvade(-ta) ja struktuuridega trummilöömist enne, kui üks normaalne traditsiooniline klassikaline Armee on üles ehitatud ja toimima saadud.

Sa kah nagu juba suhteliselt vana olija EKV-s, nagu ma tean. Seega peaks sulle ka teada olema, et sellist uuesti otsast alustamist ja aina uusi põhisuundi on selle aja jooksul olnud ikka kohe 4-5 korda kindlasti. Ja iga järgmine kord seletati, et kuivõrd mõttetud mehed seni asja juures olijad olnud on, kes seni just-kui miskit teinud polegi.
Mis puudutab aga ühe traditsioonilise klassikalise armee ülesehitusse, siis (nagu ehituseski) selleks on vajalik ju üks kindel projekt ja, kui seda projekti ka ehituse käigus muudetakse, siis hea arhidekt (kes oskab oma projektis kajastada oma terviknägemust koos kõigi selle osadega) ning hea töödejuhataja (et ehitamisele ei võetaks kõigepealt näiteks seinad, jättes vundamendi tegemata, või mis veel hullem, püüdes meelt heites aknaid paigaldada, samas, kui pole veel seinugi jms.).

Projektis ettenähtud kõigi selle osade all pean Kaitseväe projekti kontekstis silma seda, et sellel peavad olema olemas kõik selle funktsioneerimiseks vajalikud osad. Tasakaalustatud ehitustegevuse all aga samas kontekstis seda, et Kaitseväe erinevaid osasid tuleb üles ehitada tasakaalustatult, et sõltumata selle arengutasemest mingil ajamomendil, oleks ta eesmärgipäraselt kasutatav ning areng toimuks eelkõige selle erinevate võimekuste balanseeritud tõstmisena (NB! Aga kindlasti tasakaalustatult.)

Tänase päeva seisuga ei näe ma selle nn. klassikalise traditsioonilise armee ülesehitustegevuses (missugune väidetavalt praegu toimuvat) eelpoolnimetatud tunnuseid, missugused peaksid ühte normaalselt kulgevat ehitustegevust iseloomustama.
Esiteks juba see, et see, mida üles ehitatakse, pole praegu põrmugi mitte üks klassikaline traditsiooniline oma riigi kaitseks mõeldud armee.
Projekti on möödunud 20 aasta jooksul oma 4-5 korda muudetud. Kusjuures paar korda päris kapitaalselt. Juba ülesehitatud osasid on maha lõhutud ning mõne aja pärast taas uuesti üles ehitatud. On isegi kurioosseid näiteid, kus mingit ehitustegevust alustati juba teadaolevalt sellest loobumise-mahalõhkumise otsuse olemasolul kõrgemal tasemel. Terveid territooriume on maha müüdud (või tasuta loobutud) ja mõne aja pärast hingehinna eest taas tagasi ostetud, jne. Tingituna ikka eelpoolnimetatud projekti kardinaalsetest muudatustest. Projekt ise on juba algusest peale puudulik olnud ja selle järgi valmivasse ehitisse on need puudused juba sisse planeeritud. Kas tõesti teadlikult? Vähe sellest. Ehitajate ja tehniliste süsteemide projeteerijate poolt (erialaspetsialistid) tulevad märkused aga jäetakse igasuguse tähelepanuta (samuti, kas tõesti teadlikult?). Ehitise projekt on rajatud vaid monumentaalehitiste eeskujule, üritades mingi suurehitise tüüpprojektist näiteks vaid selle esikuosa (või peldikut ) koos paraaduksega endale tegemiseks võtta, selmet maailmas palju pruugitud väikeelamute ehitamise kogemust ka omas projektis teostada (viide minu poolt äratoodud Singapuri Armeele) ja terviklahendus saavutada. Samuti on selle aja jooksul soovida jätnud suhtumine ehitajatesse. Projektijuhid ja töödejuhatajad vahetuvad koos projektimuudatustega. Vastavalt muutuvad ka suhtumised nii alltöövõtjatesse, kui ka lihttöölistesse, millest tulenevalt on näha ka päris suurt kogemustega kaadri pidevat lahkumist stabiilsematesse firmadesse. Seda enam, et need kogemused ja pikaajaline ametitruudus ettevõtja pool aasta-aastalt aina vähemat väärtustamist leiab.
Ja nii ongi selle meie projekti ja selle aretamisega olukord, kus eeskujuks oleme võtnud suurarmee (USA Army) mingi allüksuse ülesehitamise, olles juba eos välistanud selle iseseisva eksistentsi ja tegutsemise. (Oleme ju vaid kergejalavägi, mis iseseisva kaitsevõimekusena on ... ja millel puuduvad nii mõnedki eksistentsiks olulised tugiteenistused - "liitlased annavad"?!). Meeleheitlikult püütakse üles ehitada mingeid teistest isoleeritud võimekusi, ignoreerides tõsiasja, et ilma teiste tagavate võimekusteta, see ei toimi (ja ei saagi toimima). Ehitustegevuses oleks sellele tegevusele vasteks, et püütakse meeleheitlikult raudbetoonseinu ehitada vaid palkvaiadele, ilma korraliku vundamendita. Katus, mis kaugele paistab, paistab meil juba valmis olema, kuid kuna kindlaid seinu pole, siis ega seegi eriti kindel ei paista olevat (ärklielanike kindlustundest järeldades). Kanalisatsiooni-vesivarustust pole momendil kehtivas projektis peaaegu üldse ette nähtud (näiteks meditsiiniteenistust), kuid kui järgida eelkõneleja seisukeohta traditsioonilisest-klassikalisest armeest, siis - keskaegsetes majades polnud kah eelpoolnimetatud tehnilisi lahendusi (piisas kaevust hoovil ja ööpotist ). Samas aga oleks ju igati normaalne, kui projektis nähaks ette, juba selle planeerimisel, võimalust areneda ja lausa 100% tõenäolisusega järgnevaid vajalikke täiendusi. Ehitustegevuses väldiks see näiteks veetorustiku paigaldamiseks uusehitise ulatuslikke lammutustöid.

Minupoolne režümee oleks siis, et - oleks vast õigem projekti ja sellejärgse ehitustegevuse juures võtta aluseks siiski mingi väiksemamahulisem, kuid kindalt jõukohane ja ka juba etteteadaolevalt iseseisvalt jätkusuutlik tüüpprojekt (Iisrael, Singapur jne.), mida siis oma vajadustest ja erioludest tingituna vähemas ulatuses kohandatakse (kliima, elanikkond, kultuurikeskkond, piiririigi staatus jms.). Ja näiteks väikemaja integreerub täiesti normaalselt ja igati loomulikult keskkonnaga, kus me oleme. See, et naabermajaks näiteks 9-kordne paneelelamu on, ei välista ometi selle maja elanikega koostööd. Ja sama ka vastupidi. Iseseisva kaitsevõimekusega väikearmee olemasolu ei välista mitte põrmugi koostöö ja integratsiooni liitlaste suurarmeedega. Pigem vastupidi. Iseseisvalt hakkamasaav relvajõud on vaieldamatult aktsepteeritavam ka suurema ja võimsama liitlase poolt, kui temast täielikus sõltuvuses olev "pisipoiss" (ligisev-logisev suhteliselt primitiivne kergejalavägi), kellele peab pidevalt pissipoti ja luti käepärast hoidma.
Seega ei peaks meie eeskuju mitte lombi taga või isegi mitte kanali taga olema (kust me seni oma iga vähemagi näite võtnud oleme, sageli isegi üks-ühele), vaid hoopis mujal, kust me saaksime hoopis hoomatavamate mõõtmete ja ülesannetega ning arusaadavamaid eeskujumudeleid.
Mina tõin näiteks Singapuri ja Iisraeli, kuid küllap on häid näiteid veel mujalgi.
Rõhutaksin, et Singapuri Armee ehitati üles IDF instruktorite juhiste abil ja käe all. Küll oleks edumeelne, kui edaspidi võiks siin meie kodusel Maarjamaal näha lennukiemalaevadest, strateegilisest raketiväest ja tankiarmaadadest pajatavate jänkide-tommide kõrval ka näiteks Iisraeli õpetussõnade jagajaid. (Seda aga on minu poolt vist tõenäoliselt palju tahetud. )
Millegipärast arvan ma (senisele kogemusele tuginedes, mitte aluseta), et tulem, mille poole me kõik ju püüdleme, saaks olema märgatavalt (võib-olla isegi kardinaalselt) parem, kui see seni olnud on.

[Kapten Trumm]

Hillarti küsimuse "miks ei ole" vastamiseks tuleks minuarust vaadata kolme küsimust:

1. Kes on olnud kaitseministrid alates 1991-tänaseni ja kes nende hulgas on asjalik olnud. (Mina peale Aaviksoo kedagi ei tea.....)
2. Kes on olnud KV juhatajad 1991-tänaseni ja kes tegelikult kandsid oma kogemuse-haridusega selle ameti välja? (Mina peale Laaneotsa kedasi ei tea......)
3. Kes on olnud võtmeisikud kaminas 1991-tänaseni ja milline on olnud nende kasutegur/roll punktides 1 ja 2?

Kui need 3 küsimust on igaüks enda jaoks vastanud (jätke minu remargid kõrvale), siis siin peitub ka vastus küsimusele, miks ei ole.

Olen mõelnud, et miks meil pole idanaabrit, kes meid aeg-ajalt suurtükkidest tulistab või reaktiivlennukitega üle Tallinna kimab. Siis oleks vast jalad kõhu alt võetud ja täidetud postid asjalike inimeste, mitte ballasti ja karjeristidega.

Juba Lenin armastas öelda, et kaadrid otsustavad kõik. Me armastame rääkida taktikalisel tasandil, et loeb tankist, mitte soomuse mark. Aga riigikaitset on juhtinud 20 aastat kohati isikud, kelle pädevus on kolmekordsetes jutumärkides.

[hillart]

Ei-ei, ega ma ei küsigi tegelikult, et - MIKS? Minu enda jaoks on asjad küllaltki selged. Aga ma tahaks kangesti, et see selgus ka kaasfoorumlaste silmad avaks, selles on asi. Seepärast ma üritangi teid kaasamõtlema ärgitada.
Kuigi, jah - Omapärane igatahes, et selline huvitav kirjatükk foorumlastele pea-aegu mingit huvi ei paku.
On probleemiks viitsimatus lugeda? Või ei osata lugeda? Või ei saada lihtsalt aru? Või ... mis iganes.
Ma siis pruukisin oma aega pisut, arvan, et kasulikult ja tõlkisin selle huvitvama osa ära. Et siis ka laiem üldsus oskaks asja üle arutleda.
Ma ise arvan küll, et see lugu üks kangesti mõttetegevust ergutav tükk on. Seda enam, et oi-oi kui palju paralleele meie armsa kodumaaga leida on.

Soovitan sisusse süüvida ja panna tähele erinevaid ajalisi piire millal ja kuidas seal kaugel maal tehti. Ka poleks paha, kui jälgida tegevuste järjestust ning süsteemi täiustamise protsessi.

(oma erialast lähtudes panin näiteks tähele - ju siis on see minu professionaalse kretinismi ilming - , et koos teiste erinevate erialakoolidega loodi koheselt ka meditsiinikool vastavate spetsialistide väljaõppeks. EKV on kestnud juba 20 aastat, aga sõjaväestatud meditsiiniteenistuse vajalikkus pole ikka veel pärale jõudnud?! )

Aga lugege, mis muud!

„Kamraad lendab kaugele maale”

„Mehhiklased” loovad armeed

Värskelt loodud riigi esmaseks probleemiks oli riigikaitseküsimus: nagu juba öeldud, olid suhted Malaisia ja Indoneesiaga pinevad, kuid kogu Singapuri armee moodustasid kõigest pisut üle 1000 sõdurit ja ohvitseri, kes omakorda olid koondunud kahte jalaväepataljoni ning needki olid komplekteeritud peamiselt malailastega, kaasa arvatud juhtkond. Peale selle paiknes Singapuris 1 Malaisia brigaad. Arvestades mõjuvõimu, millist omasid selle ülemale sellised poliitilised liidrid, nagu Said Djafar Albar ( X partei peasekretär), kes oli Singapuri iseseisvuse äge vastane, oli olemas reaalne oht, et see iseseisvus lõpeb veel enne, kui on jõudnud alatagi. Praktiliselt mittemillestki oli riigi kaitseks tarvis ülesehitada reaaalselt võitlusvõimeline armee.
Go Ken Svi, kes oli kaitseminister, pöördus Mordechai Kidroni, endse Iisraeli saadiku poole Tais. Viimane tuli Singapuri ning kaitseminister esitades talle omapoolsed ettepanekud sõjaväelise väljaõppe organiseerimiseks. Iisraelil oli selleks ajaks olemas juba rikkalik kogemustebagas relvajõudude instrueerimisel Aafrika ja Aasia noortes riikides, ja ka ta ise seisis edukalt vastu riiki ümbritsevale arvuliselt ülekaalukale vastasele. Seepärast oli ka pöördumine abipalvega just Iisraeli poole täiesti seaduspärane. Hesi Carmel (MOSAD´i esindaja), kes tuli Singapuri koos Kidron´iga, sõnade kohaselt arvas Lee Kuan Yew, et vaid Iisrael on suuteline selle ülesandega hakkama saama. Kuid peaminister Lee Kuan Yew oli eelnevalt armee loomise küsimuses pöördunud juba ka India ja Egiptuse poole. Nende riikide mitteühinemisliikumiste liidrid Lal Bahadur Shastri ja Gamal Abdel Nasser ei saatnud aga mitte midagi peale viisaka õnnitluse iseseisvumise puhul. Šveits, kelle relvajõudude komplekteerimismudel on „reservistide armee” näiteks, vastas, et Singapuril oleks parem hoopis ilma kaitsejõududeta hakkama saada. Endine patroon, Suurbritannia, kes oli omal ajal aidanud Malaisia armee loomisel, püüdis, apelleerides oma huvidele regioonis, samalaadsest abist Singapurile hoiduda. Seejärel anti Kidronile oma ideede teostamisel nn. roheline tee. Sellele teele aga ei mindud hoopiski mitte ilma kõhklusteta, sest keegi ei tahtnud rikkuda suhteid oma islamiuslise malai vähemuse, ja seda enam veel isalamimeelsete naaberriikide, Malaisia ja Indoneesiaga. Pilk kaardile näitab väga ilmekalt, miks see just selliselt oli.

Hinnake mastaape! Singapur - 692.7 km2, koos väikesaartega, Malaisia - 329,750 km2, Indoneesia - 1,919,440 km2. Elanikkond iseseisvumise momendiks: Singapur – 2 miljonit (2005 - 4.4 miljonit, neist ca. 900 tuhat välismaalast, kodanike etniline koosseis: hiinlased 77%, malailased 14%, hindud 8%), Malaisia – 9.3 miljonit (2005 - 23.9 miljonit), Indoneesia - 105 miljonit (2005 - 242 miljonit).

1. Vaatamata sellisele allajäämisele nii riigi pindalalt, kui ka elanikkonna arvukuselt, uskusid Singapuri riigi valitsusse kuuluvad entusiastid oma riigi jõusse. Samal meelel oli ka Iisrael, ning ambitsioossed plaanid hakkasidki teostuma. IDF peastaabi ülem Yitzak Rabin määras singapuri projekti kuraatoriks kindral-major Rechavam Zevi (Gandi), kes oli peastaabi operatiivosakonna ülema asetäitja. Zevi külastas salaja Singapuri ja kui ta naases, alustati Iisraeli kogemust ja vastloodud riigi reaalset olukorda arvestades ettevalmistustöödega sõjaväelise doktriini väljatöötamiseks. 1965. aasta sügisel saabus Singapuri esimene 8-st ohvitserist koosnev Iisraeli sõjaväeliste nõunike delegatsioon, kes jaotati kahte töögruppi.
Esimene töögrupp, mida juhtis operatiivosakonna ülem kolonel Jakov Elazar, hakkas tegelema kaitseministeeriumi ja armee staabistruktuuride loomisega. Gandi poolt olid need juhtkonna ülepaisutamise ja dubleerivate funktsioonide vältimiseks mõeldud luua, kui ühtne ning omavahel kombineeritud tsiviil- ja sõjaväeasutuste süsteem. Gandi pühendas singapuri projektile palju aega ja nägi selles oma „ideaalse armee” idee teostumise võimalust, milleks Iisraelis, tingituna erinevate juhtumuste-tingimuste kokkusattumisest, võimalus puudus. Teine grupp, mida juhatas seni 13. Golani brigaadi ja jaoülemate kooli ülemaks olnud kolonel-leitnant Jeguda Golan, formeeris jalaväeüksused ja töötas välja eeskirjad, juhendid ja väljaõppeprogrammid erineva taseme ülemate ning ohvitseride kursuste tarbeks. Salastatuse nõudest lähtudes nimetati Iisraeli nõunikke „mehhiklasteks”. „Kui nad tulid, päevitunute ja vuntsilistena, siis ma otsustasin, et liigse kära vältimiseks neile selline nimetus sobib” – selgitas Lee Kuan Yew mõni aasta hiljem briti ajakirjanikele antud intervjuus.

Jeguda Golan hilisemast ajast. Miks mitte mehhiklane?

Esmatähtsaks ülesandeks oli „õpetajate õpetamine”: piisavalt suurearvulise instruktorkaadri loomine, kes oleks suuteline iseseisvalt õpetama järgnevate kutsete ohvitsere ja sõdureid. 1966. aasta veebruaris algas esimene 3-kuuline ettevalmistav instruktorikursus, mida sobiva ruumi puudumisel viidi läbi algkoolihoones, Jurong´is. 40 õppurit olid valitud välja politseist, Singapuri vabatahtlikust korpusest (rahvakaitseüksus briti koloniaaladministratsiooni alluvuses), kahest armeepataljonist ja ka haridusministeeriumist. 300 kadetti, kes valiti välja 2500 kandidaadi hulgast ja kelledest paljud olid tsiviilametnikud, alustasid esimesel ohvitseride kursusel SAFTI´s (Singapore Armed Forces Institute) – Singapuri relvajõudude väljaõppekeskuses (Pasir Laba Camp), mis oli Pasir Laba´sse paari kuuga ehitatud. Kolonel Golani alluvuses läbisid nad 1 aasta jooksul noorsõduri väljaõppekursuse, jaoülema kursuse ja ka ohvitseride kursuse. Iisraeli instruktorid jäädvustasid end õppurite mällu ja kuni tänaseni on nad Singapuri Armee folklooris kuulsad, kui isiklikes suhetes demokraatlikud (eriti võrreldes briti ohvitseridega), kuid samas professionaalses sfääris äärmiselt nõudlikud. Ohvitseripaguniteni jõudis 117 kadetti 300-st ja ülejäänud praagiti, kui ohvitserikutseks sobimatud, välja. Väljaõppe viimases etapis väljaarvatutest moodustati uute allüksuste allohvitserkoosseisu tuumik. Kursus oli äärmiselt pingeline, ja kui drilliga harjumatud kadetid üritasid esineda kaebustega, siis kaitseminister Go Ken Svi, kes täielikult toetas ja usaldas välisinstruktoreid, andis korralduse edasiste kaebuste korral koormust kahekordistada. Rohkem kebusi ei tulnud.

Pealtvaatajad jaoülemate lõpuparaadil 05.07.1967. Lähim - kaitseminister Go Ken Cvi. Tema selja taga, paremalt teine, teises reas – kolonelleitnant Jeguda Golan. Selleks ajaks ei pidanud „mehhiklased” end enam maskeerima.
Go Ken Svi, kes palju aastaid oli rahandusministriks ja oli samas ka n.ö. Singapuri majandusime isaks, oli peamiseks jõuks, mis genereeris Singapuris valitsuses võimsa rahvaarmee ideed. Teema enda sõjaväeline „karjäär” seisnes vaid kapralina oldud ajas Singapuri vabatahtlikus korpuses, mis 1942. aasta veebruaris jaapanlastele alistus. Kuid vaatamata sõjaväelise kogemuse puudumisele (või vastupidi, tänu sellele) õnnestus tal oma etusiasmiga ka teisi nakatada. Kolonel Elazar meenutas hiljem, et „Isegi Lee Kuan Yew polnud kindel, et kas Singapur ikka suudab oma riigikaitset iseseisvalt üles ehitada. Kindel oli selles vaid Go Ken Svi.” Ka Iisraeli instruktorite kohapeale kutsumise initsiaatoriks oli tema, sest nagu ka eelnevalt juba öeldud, sai tema arvatus vaid see edu pandiks olla. Esimeste ohvitseride lõpuparaadil SAFTI´s 16.07.1967 ütles Go Ken Svi: „Singapur puutus sellise suure projektiga kokku esmakordselt, kuid instruktorid ja STAFI isikkoosseis kompenseerisid oma kogemuste vähesuse püüdlikkuse ja raske tööga. Neil vedas, et neil olid oma oskuste ja teadmistega abiks IDF nõunikud. Kõigile teile, nii instruktoritele, kui nõunikele, tahan ma selliste märkimisväärsete saavutuste eest nii lühikese aja jooksul, avaldada meie ülimat lugupidamist.”

Go Ken Svi SAFTI´s esimese ohvitseride kursuse lõpurivistuse vastuvõtul, 16.07.1967.

Üheks peamiseks põhimõtteks, mida tulevastele ohvitseridele Iisraeli õpetajate poolt pidevalt rõhutati ja mis on Singapuri Armee „juhtimise filosoofiaks” ka tänapäeval jäänud, sai „eeskujuga juhtimise” põhimõte. 1970. aasta lõpuparaadi sõnavõtus väljendas minister Lim Kim San seda filosoofiat järgmiselt: „Juhtida – see ei tähenda vaid käskude andmist, vaid ka juhtimist. Juhtida enda järel, näidata eeskuju ja teed ning olla oma sõdurite ees.” Teiseks tähtsaks põhimõtteks sai kõrge eneseteadvuse ja motvatsiooni kasvatamine oma alluvates, selmet sundida neid vaid „piitsa all” käske täitma.
Siin tuleb ilmtingimata peatuda ühel Lee Kuan Yew memuaarides äramärkimist leidnud tähtsal üksikasjal: „Iisraellased olid oma sõjaväeliste oskuste edastamisel kompetentsed ja nad õpetasid meid isegi selle sõjaväelise doktriini järgi, millele nende endi sõjaväelised oskused baseerusid. Nende meetodid olid briti omadele täielikuks vastandiks. Inglased lõid 1. ja 2. Singapuri jalaväerügementi aeglaselt, alustades ohvitseride väljaõpetamist rühmaülematest, seejärel järgnesid kompaniiülemad ja lõpuks, pärast 15-20-aasta teenistuse möödumist, tulid pataljoniülemad ja kolonel-leitnandid. Iisraellased rõhutasid juba algusest peale, et meie ohvitserid õpiksid nende pealt ja võtaksid instruktorite ülesanded enda peale võimalikult ruttu. Kõike mida nad tegid, pidid nende singapuri kolleegid dubleerima, alates rühma- ja kompaniiülematest kuni Peastaabi ülemani välja. Iisraellaste metoodika üllatas ja kutsus saarel olevates briti ohvitserides, kes toimuvat väljaõppeprotsessi kõrvalt jälgisid, esile isegi ettevaatlikust. Nende kahe erineva väljaõppemetoodika selgituse võib leida Peastaabi ülema I. Rabin´i saatesõnades esimesele Singapuri siirduvale nõunikegrupile:”Me ei kavatse Singapuri teha Iisraeli kolooniaks. Teie ülesandeks on õpetada neile seal sõjaväelase ametit ja panna nad jalule, et nad oleksid suutelised iseseisvalt oma armeed juhtima.” Veel nõunike tegevuse algusajal, 1966., külastas Rabin Singapuri ning jäi kohalike relvajõudude juhtivkaadri ettevalmistamise tempoga igati rahule. Talle avaldas muljet ka Lee Kuan Yew isiksus ning eriti selle äärmiselt pooldav suhtumine Iisraeli riiki.
Vastavalt sellele kiirele tegutsemisele avati juba 1 aasta peale SAFTI esimesi lõpetajaid SATO (Scool of Advanced Training for Officers) – Ohvitseride täiendava väljaõppe kool, et valmistada ette kompanii- ja pataljoniülemaid. Esimesed 11 õppurit alustasid 1968. aasta septembris. Järgmiseks sammuks oli juhtimis- ja staabikolledži (SCSC – Singapore Command and Staff College), Singapuri relvajõudude kõrgkooli, avamine 1970. aastal. Selle lõpetajad õppisid sõjateduse nii praktilisi, kui ka teoreetilisi aspekte ning võisid lõpetamisejärgselt olla brigaadiülemate ametikohtadel, töötada kaitseministeeriumis ja erineva taseme staapides. 1970. aasta teisest poolest alates oli vaneminstruktori ja seejärel ka faktiliselt kolledži ülema ametikohal kolonelleitnant Benjamin Ben-Eliezer (Fuad), kes oli endine Shaked´i allüksuse ülem ja tulevane poliitik ning Iisreli kaitseminister. Ta juhtis kolledžit kuni 1973. aasta keskpaigani ja tema juhtimisel sai oma väljaõppe Singapuri armee vanemohvitseride esimene põlvkond.
Pärast iisraellaste poolt läbiviidud esimest allohvitser- ja ohvitserkaadri väljaõpet algas Iisraeli malli järgi Singapuri ajateenistusel põhineva armee moodustamine – 2 aastat ajateenistust ja sellele järgneva 10 aastane reservõppekogunemiste periood, mis võimaldas kiirelt mobiliseerida suhteliselt väikesearvulise elanikkonna juures suurt sõjaliselt väljaõpetatud kontingenti. „Peale Malaisiast eraldumist otsustasime me, et kõige enam sarnaneme me Iisraelile, Soomele ja Šveitsile. Et muuta iga meie riigi noor kodanik lahinguliseks üksuseks, valisime me endale eeskujuks Iisraeli,” – teatas Lee Kuan Yew Sotsialistliku Internatsionaali kongressil Zürichis 1967. aastal. Selle eesmärgi saavutamiseks võttis Singapuri parlament 1967. aasta märtsis vastu „Rahvusliku teenistuse seaduse”, ja valitsuse poolt viidi selle teostamise nimel läbi laiahaardeline agitatsioonikampaania, kuna hiinlased, kes moodustasid ¾ kogu Singapuri elanikkonnast, erinevalt malailastest, olid traditsiooniliselt armee ja sõjaväeteenistuse suhtes negatiivselt meelestatud. Isegi hiina vanasõna ütleb, et „Heast rauast naela ei tehta ja korralik poiss sõduriks ei lähe.”
Juulis kutsuti teenistusee esimesed 9000 kutsealust, kelledest 900 valiti välja täisajaga 2-aastaseks teenistuseks ja nendest komplekteeriti 2 uut regulaarväe pataljoni, ülejäänud suunati aga veel eksisteeriva juhtivkaadri nappuse tõttu reservi või siis politsei abiformeeringutesse – Special Constabulari ja Vigilante Corps, millistel olid rahvamaleva ja tsiviilkaitse funktsioonid. Vastavalt armee võimekuse tõusule sellest variandist kutsealuste riigiteenistuseks loobuti ja edaspidi läbisid juba kõik oma ajateenistuse armees. Vastavalt erialale ja ametikohale, 2,0-2,5 aastat. Ajateenistuse läbinute teenistus jätkus reservteenistusena. Esimese kutse ajateenijad ei vallanud piisavalt inglise keelt (armee esimest etappi vaadati Singapuri juhtkonna poolt ka kui väheharitud noorte tööhõiveprobleemi leevendust), ja sellega seoses pidid Iisraeli instruktorid kasutama tõlke. Selline detail segas küll pisut väljaõpet, kuid need ajutised raskused ületati peatselt. Uus armee vajas professionaale paljudel erialadel, ja 1967-1968 aastatel avati erialakoolid suurtükiväelaste, sidelaste, pioneeride ja sõjaväemeedikute väljaõppeks.

Kaitseminister Go Ken Svi ja kindral-major Rechavam Zevi (Gandi) sidekooli avamisel 22.07.1967. Kaks sidekooli asutajat: dr. Go ja kindral Gandi.

Samas: „Armee teeb sind ohvitseriks. Side teeb sind juhiks.” Singapuri sidevägede major annab selgitusi kaitseministrile.
1968. aasta jaanuaris toimus sündmus, mis põhjalikult mõjutas edasist Singapuri armee ülesehitusprotsessi: Harold Wilson´i kabinet teatas „Suessist itta jääval alal” oma sõjalise kohaloleku vähendamise programmi raames Briti vägede Singapurist väljaviimisest 1971. aasta lõpuks. 35-tuhandelise garnisoni, kaasa arvatud sõjalaevastiku- ja lennuväebaaside, likvideerimine polnud Singapurile mitte ainult raskeks majanduslikuks löögiks (Briti sõjajõududelt saadav moodustas ca. 20% Singapuri SKP-st), vaid pani Singapuri võimud riigi kaitseküsimuste ette märgatavalt varem, kui seda varem planeeritud oli. Senini olid britid lubanud oma „kaitsevihmavarju” Singapuri kohal hoida kuni 70-ndate keskpaigani. Tekkinud olukorrast lähtudes pidi armee ülesehituse kiirust veelgi tõsta, kuid selle ülesehitustöö esimese etapi edusammud andsid lootust, et Briti sõjajõudude lõppliku lahkumise hetkeks on Singapuri armee võimeline oma maad iseseisvalt kaitsma. Täiendavat kindlust selliseks entusiasmiks andis ka nn. Kuuepäevase sõja tulemus, kus Iisraeli armee purustas kolme ülekaaluka naaberriigi armeed ja demonstreeris sellega suurepäraselt Iisraeli sõjalist doktriini praktikas. „Vastasel juhul oleksid meie sõjaväelased kaotanud usu oma Iisraeli instruktoritesse,” – märgib oma memuaarides ka Lee Kuan Yew.
1968. aastal lõpetas Iisraeli instruktorite esimene delegatsioon oma tegevuse ja pöördus tagasi Iisraeli. Seda tegi ka kolonel-leitnant Jeguda Golan. Esimesest hoopis suuremas koosseisus saabunud vahetusmeeskond asus Singapuri armee ülesehitamisel selle II etappi: maaväe üksuste ja allüksuste arvu järsule suurendamisele ning õhu- ja mereväe loomisele.

1969. aastal moodustas Singapuri armee 6 jalaväepataljoni, mis omakorda jagunesid 2 brigaadi ja ühtlasi üritati komplekteerida reservüksusi. Samal aastal toimus jalaväepataljoni ülema kolonel-leitnant Asher Dar´i (sai Kuuepäevases sõjas Jerusalemma lahingu eest lahingulise autasu-medali „ Itur ha-Oz”) juhtimisel esimene sõjaväeõppus brigaadi tasemel, mille käigus viidi kergetel ujuvvahenditel läbi ka jalaväe maabumisoperatsioon rannikule. Õppuse plaani väljatöötamisel arvestati jaapani ja briti vägede kogemust II MS-s. Õppuse plaani selle osa ettevalmistamise eest vastutas kompaniiülemate kursuse instruktor kolonelleitnant Moshe Shefi. Vaatlejana viibis õppusel ka IDF peastaabi väljaõppejaoskonna ülem kindral-major Ishak Hofi.

”Relvajõudude päeva” paraadi pealtvaatajad, 1.07.1969. esimeses reas paremalt kolmas – Kesksõjaväeringkonna ülem Rechavam Zevi. Uus ametikoht, uued mured, terrorivastane võitlus - kuid Gandi ei unustanud oma „lapsukest” ja külastas ikka regulaarselt Singapuri. Samuti pöörake tähelepanu iisraeli kolonelidele ja kolonel-leitnantidele esimeses ning teises reas. Iisraeli sõjaline missioon Singapuris oli selleks ajaks 45 ohvitseri.

Paljud Iisraeli nõunikud, ning eriti oli neid vanemohvitseride hulgas, omasid lisaks lahingulisele ja juhikogemusele ka rikkalikku kogemust instruktorina õppeprotsessi organiseerimisel ja väljaõppeüksuste juhtimisel. Sellelaadne eelnev kogemus oli väga tähtis, eriti, kui arvestades täisväärtuslike Singapuri armee lahinguüksuste formeerimise ajalisi piiranguid ja kaaderkoosseisu kiirendatud väljaõpet selleks. Eelpoolnimetatud kolonel-leitnant Asher Dar juhtis oma sõjaväelasekarjääri jooksul jaoülemate kursust ja Golani brigaadi varustusbaasi, oli jalaväespetsialistide kooli ohvitser-instruktoriks, kompaniiülemate kursuse instruktoriks ja ülema asetäitjaks. 1968-1970 vastutas ta koos kolonel-leitnant Ishak Zaid´iga, Singapuri projekti jalaväe suuna eest. Kolonel-leitnant Ishak Zaid oli endine kompaniiülemate kursuse instruktor, keskvarustusbaasi ülem ning Juhtimis- ja staabikooli õppejõud. Nende töö tulemuslikkust näitlikustab 1970. lõpul loodud esimene Singapuri jalaväediviis.

Minister Lim Kim San vestleb Taman Jurong´i laagris peale lõpuparaadi ohvitseridega, 2.03.1968. Paremal – kolonel-leitnant Ishak Zaid.

Tavalise jalaväe kõrval vajas Singapuri Armee ka eriüksust. Selle loomise ja väljaõppenõunikuks sai kolonel-leitnant Amos Neman, langevarjur, kes oli osalenud karistusoperatsioonides ja maabumistes Mitla mäekurus, dessant-luurekompanii ülem, luure ja dessantoperatsioonide spetsialist ning Haruv-allüksuse ülem. Lisaks eelnevale oli ta teeninud sõjalise nõunikuna Etioopias ja kompaniiülemate kursuse instruktorina. Neman saabus Singapuri 1969. aastal ja samal aastal alustas 20 Singapuri ohvitseri ning allohvitseri, kes olid valitud välja SAFTI´st (eelnev selektsioon oli kohalike ohvitseride poolt juba tehtud), õpinguid üksik-regulaarallüksuse instruktori kursusel. Kursuse lõpetamise järgselt said nad oma juhtimise alla 80 värskeltvärvatut, ja kolonel-leitnant Neman´i lähetusperioodi lõpuks 1971. aastal, nimetati eelpoolnimetatud allüksus ümber kommandos´te pataljoniks. Samas sai pataljoni isikkoosseis kätte ka dessantlaste punased baretid. Kommandoste kursus koosnes väljaõppest langevarjuasjanduses, helikoperi- ja meredessandi õppimisest, orienteerumisest maastikul ja üleelamiskursusest, luure- ja diverisioonitegevusealasest väljaõppest ning lõhkeasjandusest. 1971-1973. läbisid osa pataljoni ohvitsere täienduskursuse ameerika ranger´ite ja briti merejalaväe koolides. 70-ndate teisel poolel tugevdati mitmeid jalaväepataljone kommandos´te ohvitseride ja allohvitseridega ning nende üksuste baasil moodustati kaardiväebrigaad, mis arvati 90-ndate lõpuks kiirreageerimisdiviisi koosseisu. Tänaseks päevaks kuuluvad kommandoste hulka 1 regulaar- ja 1 reservpataljon, aga ka peamiselt terrorismisvastase võitlusega tegelev erioperatsioonide kompanii.
Iisraeli eeskuju väljendub ka Singapuri sõjaväelist algväljaõpet. Seda võib nimetada isegi iisraeli mudeli kopeerimiseks. Praktiliselt samaaegselt ajateenistuse sisseviimisega 1967. aastal, alustati koolide vanemates klassides Iisraeli „Noorte pataljonide” GADNA eeskujust lähtuvat riigikaitseõpetust, mis hõlmab endas ka sõjaväeüksuste külastamist ja reaalset tutvumist armeeeluga. Metoodiliste juhenditena kasutati sealjuures GADNA õpperaamatuid, missugused olid selleks spetsiaalselt hiina keelde tõlgitud. 1969. aastal loodi GADNA-st malli võttes skaudiorganisatsioonilaadne Rahvuslik Kadetikorpus maa-, mere- ja õhuväe osakondadega, kus koolide kesk- ja vanemate klasside õpilased saaksid süvendatud tutvuda erinevate väeliikidega ning valida neist oma järgnevaks ajateenistuseks sobiva. Ka avati 1975. aastal Iisraeli sõjaväeinternaatide ja relvateenistus kolledži eeskujul „Singapuri armee kool poistele” – Singapoure Armed Forces Boys School (SAFBS), kus alaealised alates 14. eluaastat võivad õppida nii sõjaväelistel juhtimis-, kui ka tehnilistel suundadel.
Rääkides relvajõudude komplekteerimisest Iisraeli mudeli järgi, ei saa märkimata jätta ühte sellist IDF iseärasust, milliseks on üldine sõjaväekohustus ka naistele. Singapuri Armee loomisel oli selle idee ainukeseks pooldajaks peaminister Lee Kuan Yew. Teised ministrid, sealhulgas ka Go Ken Svi, ei pooldanud seda ettevõtmist ning seepärast teenisid Singapuri naiskodanikud armees vaid vabatahtlikena ning ainult administratiivsetel ja meditsiiniteenistuse ametikohtadel. Alates 1970. aastast hakati naisi võtma ka sõjaväepolitseisse, alates 1972. aastast alustati esimese ohvitserikursusega naistele, 1986. aastal võeti vastu otsus võtta üle Iisraeli vastavasisuline kogemus ja avada naistele ka lahingulise väljaõppe instruktorite ametikohad ning 1988. aastal avati neile ka sõjaväe tehnilised erialad.
Peale puhtalt sõjalise aspekti on Singapuri armeel, nagu ka IDF-il, täita tähtis sotsiaalne funktsioon: erinevate rahvakihtide, sotsiaalsete gruppide ja rahvuste liitmine ühtseks rahvaks. Iisraeli juudid, kes pärinesid erinevatest riikidest, rääkisid erinevat keelt ja omasid erinevat kultuurilist tagapõhja ning omal ajal oli suureks probleemiks neile kõigile midagi ühist leida. Singapuris ei ela samuti mitte ainult hiinalsed, malailased ja hindud, kes kõik on oma religiooni, traditsioonide ja elukorralduse kandjad ning kes kõik elasid selles väikeriigis suletud kogukondadena, omavahel suuremat läbikäimist omamata. Ka täheldati, et isegi immigrandid erinevatest Hiina piirkondadest hoidusid omakorda omaette gruppidesse rääkides ka erinevaid hiina keele dialekte. Sinagapuri inimesed tundsid end reeglina vaid oma kogukonna liikmetena ja mitte Singapuri, kui riigi, kodanikena. Armee pidi saama selleks vahendiks, mille abil tahtsid Lee Kuan Yew ja tema pooldajad luua singapuri patriotismi ja ühtse sinagpuri rahva. Eeskujuks oli neile selle juures IDF. Loomulikult viib elu kõigisse headesse algatustesse sisse oma korrektiivid: näiteks malaia vähemust diskrimineeritakse armeeteenistuses ikkagi, ja see seisneb selles osas, mis puudutab eriti salajasi ja strateegilisi alasid, osaliselt õhuväge, luuret, kõrgema juhtkonna ametikohti jne. Ametlikult põhjendatakse seda sooviga mitte panna malaialasi n.ö. „kahekordse lojaalsuse” dilemmma ette. Õhuväe algaastatel vähendati malaisia päritolu ajateenijate osakaalu hiinlastega võrreldes kunstlikult, kuna kardeti potentsiaalset nn. viienda kolonni moodustumist. Kuid üldiselt võib öelda, et Singapuri Armee asutajad saavutasid oma tahtmise ja Singapuri Armee sai tõepoolest võimsaks teguriks ühtse singapuri rahva loomisel.

[hillart]

„Maa peal, taevas ja merel”

Relvastus ja väeliikide arenemine.

Mis puudutab uue armee relvastust, siis vaatamata Singapuri ohvitseride entusiasmile ja nende püüdele võtta oma instruktoritelt üle kõik, mis võimalik (isegi kuni Iisraeli paraadmarssideni - esimesed Sinagpuri paraadid viidi läbi just nii), lähtusid nõunikud oma tegevuses puhtalt professionaalsetest motiividest ja ettepanekule relvastada Singapuri sõdurid Iisraeli püstol-kuulipildujatega Uzi vastati Iisraeli poolt keeldumisega, kuna see relv kõlbab siiski vaid lähivõitluseks. Hiljem lükati Iisraeli poolt tagasi ka soov saada Galil-automaate, kuna see mudel oli alles väljatöötamisel, ja seega sai Singapuri Armee tabelirelvaks ameeriklaste M16 (alates 1970. aastast toodetakse seda ka litsentsi alusel Singapuris). Kuid jalaväe tuletoetusrelvaks, arvestades selle tuletiheduse parameetreid, osutus parimaks Iisraeli 60 ja 81 mm firma Soltan miinipilduja, ja need võetigi Singapuri Armee relvastusse. Edaspidi hakkas Singapur neid relvi ise litsentsi alusel valmistama.
1968. aasta algul, pärast brittide avaldust oma vägede peatse lahkumise kohta, otsustati teha Singapuri kaitsevõime kindlustamisel kvalitatiivne hüpe ja luua omad soomusväed. 1968. aasta novembris formeeriti VCU (Vehicle Commando Unit) – allüksus, mille koosseisus 36 ohvitseri jalaväest, sideüksustest, tagalateenisnusest ja reservist läbisid ettevalmistava kursuse masinate juhtimises, sides ning mehhaanika ja tehnilise teenindamise alustes. Ühe Iisraeli nõuniku naine viis neile ohvitseridele läbi ka ivriti baaskursuse, ja 1968. aasta detsembris siirdusidki need ohvitserid Iisraeli kergetankide AMX-13 (peale Kuuepäevast sõda võeti need IDF relvastusest maha) tundmaõppimiseks ja tankierialakursuse läbimiseks. Väljaõpet viidi läbi singapurlaste jaoks harjumatus talvises kõrbes ja oma nõudlikkusega tuntud IDF soomusvägede instruktorite poolt (singapuri allikates kasutatakse terminit „iisraeli instruktor” harva ilma epiteetideta „nõudlikud”, „karmid” jne.). Peale 4-kuulist teoreetilist väljaõpet, päevaseid ja öiseid õppesõite, lahingulaskmisi, taktikalisi õppusi, väliremonte, liivatorme ja kokkupõrkeid metallivarguses tegevate beduiinidega (varastasid metalli sihtmärkideks olevatelt vrakkidelt), toimus 30.04.1969. kursuse lõputseremoonia. Maikuus tuli ohvitseride grupp, kes sai oma „sõjajuttude” alusel hüüdnimeks „kaamelid”, Singapuri tagasi ning valmistas ette plaani tulevaste tankistide väljaõppeks ja treeninguks.

”Kaamelid” tankide materiaalosa õppimas, Iisrael, 1969. aasta algus.

Samal kuul tõusid Iisraeli-Singapuri suhted kõrgemaile diplomaatilisele tasemele: Singapuris avati Iisraeli saatkond. Ka Iisraeli sõjalise missiooni taset tõsteti ja kolonel Jakov Elazar´t asendas brigaadikindral Uri Rom, kelle seni oli teeninud tankibrigaadi ja tankikooli ülemana (Jakov Elazar asus kesksõjaväeringkonna staabiülema ametikohale ja pärast brigaadikindrali auastmes erru arvamist naases taas Singapuri sõjaliseks nõuandks, aga seekord juba eralepingu alusel). Peale Uri Rom´i konsulteeris uut väeliiki ka erivisiidile tulnud IDF soomusvägede ülem, kindral-major Avraham Adan (Bren).
1969. aasta juulis saadi Iisraelist esimene partii AMX-13´id, septembris – teine, ja kokku saadi 72 tanki. Iseseisvuspäeva paraadil 9. augustil ja Singapuri asutamise 150. aastapäeval, oli 18 AMX-13´st koosnev tankikolonn Malaisiale suureks üllatuseks, kuna see selleks ajaks veel ise tanke ei omanud. Selline oma sõjalise jõu demostratsioon osutus vägagi õigeaegseks ning jahutas maha nii mõnegi tulipea, kuna 1969. aasta mais toimusid Malaisias taas kokkupõrked malailaste ja hiinlaste vahel ning eksisteeris reaalne oht, et malaisia natsionalistid püüavad Singapuri taas föderatsiooni rüppe tagasi viia. Nagu ütles oma Kaitsenõukogule tehtud ettekandes Go Ken Svi: ”Ainukeseks helgeks päikesekiireks kogu selles tumedas loos rassiliste rahutustega Kuala-Lumpuris on see positiivne efekt, millist avaldas meie soomusüksus Malaisia poliitilistele ringkondadele.” Paraaadi tribüünil olid aukülalisteks ka Iisraeli nõunikud.

Esimese AMX-13 väljalaadimine, 07.1969. tankide saabumist hoiti kuni Iseseisvuspäevani ranges saladuses.


AMX-13´te kolonn ajaloolisel paraadil.

Paraadidejärgselt aitasid nõunikud „kaamelitel” viia VCU baasis läbi saadud teadmiste kohalike Singapuri oludega kohandamiseks täiendav väljaõppeetapp ja alates septembrist alustati tankiülemate kursustega. 1970. aasta juulis lõpetas 2 kompaniid värvatuid tankierialakursuse ja loodi 1. tankibrigaad, mis oli relvastatud AMX-13´te ja soomustransportööridega V-200 Commando, motoriseeritud jalaväe tarbeks. Järgmisel aastal (1971) viidi läbi esimene brigaaditaseme õppus ja avati tankikool.

Singapuri tankivägede näidisõppus, 1974. Taktikaline märgistus on kopeeritud IDF-lt.
Singapur on senini üheks suuremaks AMX-13 kasutajaks maailmas ja tema relvastuses on seda kokku ca. 350 masinat, mis on omal ajal osteti Iisraelist, Indiast ja Prantsusmaalt. Alates 1988. aastast läbis kogu Singapuri Armee AMX-13 park kohapealses Singapuri tööstuses moderniseerimiskuuri: AMX-13 sai diiselmootori, automaatkäigukasti, hüdropneumaatilise vedrustuse, parandatud tulejuhtimissüsteemi, uued sideseadmed ja tugevdatud soomuse.
Peale eelpoolnimetatute osteti 1975. aastal Indiast veel 63 Centurion Mk3 ja Mk7, ning 1993-1994 veel sama marki tanke Iisraelist, mis olid 1992. aastal IDF regulaarüksustest maha kantud, ja sellega kasvas seda marki tankide arv Singapuri armees juba 80-100´ni (erinevatel andmetel, on mainitud ka arvu 60). Erinevalt AMX-13´st, pole Centurion´ide olemasolu Singapur veel kunagi ametlikult tunnistanud ja valitsuse ametlikes tebematerjalides vastav info puudub. Mitteametlikud allikad aga väidavad, et Centurion´id moderniseeriti Iisraeli nõunike kaasabil ja Iisraeli standardeid järgides, mis tähendab 105mm L7 suurtükki, diiselmootorit ja ka oletatavasti dünaamilist soomust (kohaliku nimetusega „Tampest”). Need tankid leidsid rakendust Singapuri Armee ühisõppusel Taiwanil ja Bruneil (tänu piiratud territooriumile, peab Singapur viima oma suuremastaapseid sõjaväeõppusi läbi lepingute alusel sõbralike riikide polügoonidel). Sellest õppusest räägitakse ka raamatus „Defending the Lion City: The Armed Forces of Singapore”, kuid ametlikku kinnitust selle informatsioonile, nagu juba öedud, pole.
Paralleelselt soomusväega arenes ka suurtükivägi. Iseseisvuse väljakuulutamise hetkel olid Singapuri Armeel vaid vananenud inglise 25-naelased torud. 1967.-ks aastaks olid avatud suurtükikool ja loodud esimene singapuri suurtükiväedivisjon, missugune sai oma relvastusse 120mm Iisraeli Soltam-firma miinipildujad. Algul olid miinipildujaid mõeldud teisaldamiseks vaid meeskonna lihasjõul või siis pukseeritavateks üheteljelisel kärul; alates 1971. aastast, koos liikurmiinipildujate divisjoni loomisega, hakati neid torusid monteerima soomustransportööridele V-200 ja alates 1973.-st ka M113-le. 70-ndate jooksul toimus Singapuri suurtükiväe oluline võimsuse kvantitatiivne ja kvalitatiivne suurenemine: 1973. aastal osteti 45 155mm välihaubitsat M-68 (Soltam´i toode), 1976. – ca. 20 ameerika 155mm haubitsat M114 (USA armeest maha kantud), 1979. – 40-50 (erinevad andmed) haubitsat M-71 (Soltam´poolt M-68 baasil välja töötatud), 1980. – 12 rasket miinipildujat M-66 (Soltam´i toode). 155mm Iisraelis toodetud haubitsad olid kuni 90-ndate alguseni Singapuri Armee suurtükiväe aluseks. Peale seda aega hakkas Sinagpuri oma tööstus tootma M-71 baasil haubitsat FH-88, ja seejärel ka FH-2000, mille raua pikkus oli 52 kal. Vaatamata selle relva relvastusse võtmisele, ja ka uusimale 155mm liikursuurtükile „Primus” ning prantsuse kergetele 105mm Giat LG1 (kiirreageerimisdiviisile), jäävad 1993. aastal moderniseeritud M-71S´id jätkuvalt relvastusse. Litsensi alusel toodetakse jalaväe ja liikursuurtükiväe tarbeks Singapuris ka 120mm miinipildujaid.

Singapuri armee M-71, 1981.
Koos tugeva maaväega vajas Singapur ka tugevat õhuväge. Õhuväe küsimustega tegeles endine IDF tehnilise osakonna ülem kolonel Adam Civoni. Tema juhatusel muretseti 1969. aastal 8 prantsuse helikopterit „Aluett-3” (moodustasid esimese Singapuri õhuväe allüksuse) ja loodi õhuväe tehniline- ja lennukool Tenga õhuväebaasis. Esimesteks õppelennukiteks olid 8 lennukit „Cesna-172K”. 1970-1971 osteti Suurbritanniast 20 hävitajat „Hunter”, 16 õppelennukit BAC „Strikemaster” ja 35mm õhutõrjesuurtükid ning 28 õhutõrjeraketikompleksi „Bloodhound”. Esimesed piloodid läbisid oma väljaõppe Prantsusmaal ja Suurbritannias ning said järgnevatele Singapuri lenduritele instruktoriteks, olles aga jätkuvalt Iisraeli nõunike juhatuse all. Täiendavat abi väljaõppel andsid lepingu alusel värvatud endised RAF eruvanemohvitserid. 1972. aastal sai Sngapuri õhuvägi veel 27 „Hunterit” ja Itaalia õppelennukid SF260. USA mereväelt osteti 50 „Skyhook”, mis läbisid moderniseerimiskuuri A-4S tasemel ja neist moodustati 1974-1976 2 uut eskadrilli.

Lennukooli avamine, 01.08.1969.
Kolmas relvajõudude komponent, mille loomine algas samuti praktiliselt nullist, oli merevägi. 1965. aastal oli Singapuri vabatahtlikkuse alusel eksisteeriva mereväe (Singapore Naval Volunteer Force) relvastuses 3 vananenud alust: endine Jaapani miiniveeskaja „Vakataka” ja 2 relvastatud ühikut, mida kasutati rannavete kaitseks piraatide ja salakaubavedajate eest. Uus laevastik loodi IDF mereväe staabi operatiivosakonna ülema I järgu kapteni Zivi Tirosh´i juhatusel ja tema plaande kohaselt. Tirosh, kes oli endine Iisraeli mereväe ülema asetäitja, juhatas 60-ndatel komisjoni, mis töötas välja laevavastase raketi „Gabriel” ning Iisraeli raketi- ja valvekaatrid. 1969. aastal alustas Sentosa saarel esimene mereväelaste väljaõppekursus, ja sellest võttis osa 160 kursanti. Väljaõpe toimus koos Uus-Meremaa ohvitseridega. Samal aastal lasti vette esimene kuuest kiirvalveaatrist – brittide poolt tehtud „RSS Independence”. Teine kaater ehitati samuti Suurbritannias, kuid ülejäänud 4 juba Singapuris. Raketikaatrid relvastati laevavastaste rakettidega „Gabriel-I”, mis olid alates 1969. aastast ka Iisraeli mereväe relvastuses (mis olid Lähis-Ida merelahingutes juba suurepäraseid tulemusi näidanud) ja 57mm Boforsi suurtükkidega. 80-ndatel läbiviidud moderniseerimise tulemusena lisandusid eelnevale relvastusele veel laevavastased raketid „Harpun” ja õhutõrjeraketikompleks „Mistral”. „Sea Folf”-tüüpi kaatrid on senini Singapuri mereväe 185. eskaadri koosseisus ja need võetakse relvastusest maha alles siis, kui teenistusse on tulnud plaanituist viimane „Formidable”- tüüpi fregattide seeriast.
1971. aastaks oli Singapuri armee ülesehituse II etapp lõppenud. Kuigi 1.11.1971. aastal hakkas kehtima viiepoolne kaitseleping (ANZUK) Suurbritannia, Austraalia, Uus-Meremaa, Malaisia ja Singapuri vahel ning selle ametlik eesmärk oli Singapuri ja Malaisia kaitse välise kallaletungi vastu, asendades mingil määral varem Singapuris paiknenud briti garnisoni, ei jäänud Singapuri valitsus vaid sellele lepingule lootma. Seda enam, et üheks võimalikuks sõjaliseks vastaseks oli lepinguosaline Malaisia ise. Palju usaldusväärsemaks peeti sellise vaenlase vastu iseenda armeed ja 1971. aasta lõpul alustati Sinagpuri armee ülesehituse III etappi. See lõppes omakorda1974. aasta alguses.
III etapp seisnes üldsõjaväeliste väekoondiste loomises ning armee, laevastiku, soomus-, lennu- ja suurtükiväe juhtivkoosseisu professionaalse taseme edasises tõstmises. Iisraeli nõunikest, kes sellel perioodil Singapuris teenisid, võib peale eelpoolnimetatud kolonel-leitnant Benjamin Ben-Eliezeri (oli Sinagpuri armee juhtimis- ja staabikolledži ülemaks) nimetada veel Iisraeli sõjalise missiooni ülemat brigaadikindral Efraim Poroni (vahetas 1972. välja brigaadikindral Uri Roma) ja kolonel-leitnant Dana Vardit, kes kureeris tankivägede arendamist. Seoses sõjategevusega kodumaal pidi kolonel-leitnant Vardi oma lähetuse katkestama ja kodumaale naasma, kus ta võttis üle „Barak” brigaadi juhtimisee ning viis selle, mis pärast raskeid kaotusi Golani kõrgendikel ja endise brigaadiülema langemist veel järel oli, lahingusse.
1974. aastaks oli Iisraeli nõunike missioon Singapuris lõppenud. Nad töötasid välja kaitsekontseptsiooni, panid aluse uuele kaasaegsele armeele, laevastikule ja õhuväele, õpetasid välja juhtiv- ja instruktorkaadri tuumiku ning lõid aluse kõigi väe- ja relvaliikide edasiseks professionaalseks ning tehniliseks arenguks. Singapuri Armee seisis kindlalt oma jalgadel ja nad ei vajanud enam mentorit. Iisraeli sõjaline kohalolek, mis algas 1965. aastal 8 ohvitseriga ja saavutas oma kõrgpunkti 1969. aastal, kui kohal oli 45 Iisraeli nõunikku, lõppes 1974. aasta aprillis.
„Iisraellased tegid oma panuse sõjaliste teadmiste-oskuste õppimisele ja kõrge motivatsiooni loomisele Singapuri sõjaväelastes. Armee ei õppinud „mehhiklastelt” vaid paraade ja vormikandmisviise,” – kirjutab Lee Kuan Yew.

Samuti kannavad automaati ka Iisraeli reservistid.

Mingi hulk Iisraeli ohvitsere jäi veel edasi koordineerivatesse ülesannetesse Singapuri kaitseministeeriumi ja peastaabi juurde, kuid põhiline sõjaväeline koostöö kahe riigi vahel keskendus nüüd juba Singapuri Armee kvalitatiivse üleoleku säilitamisele ja kasvatamisele naaberriikide relvajõududega suhtes. Ja seda Iisraeli tehnoloogiat kasutades, IMI väljundis aasia turgudele ja tulevikus ka koostööprojektides sõjalise tehnoloogia väljatöötamisel. Aja jooksul on Singapurist saanud Iisraeli üks „intiimsem” sõber ja tähtis strateegiline partner.

[hillart]

„Kaug-Ida kindel tugi”
Tänapäevane Singapuri Armee
Iisraeli mõju, kuid tegelikult samad põhjused, mis on ka Iisraelil (väike pindala, kasin elanikkond, loodusvarade puudumine, panustamine vaid iseendale), on tuntav mitte ainult Singapuri Armee struktuurile ja sõjalisele doktriinile, vaid ka selles, mis puudutab relvajõudude kohta singapuri ühiskonnas. Singapuri Armee – see pole ainult ühtse rahva ja noorsoo patriootilise kasvatuse „sulatusahi”, vaid ka riigi poliitilise eliidi taimelava. Eruohvitserid, eriti need, kes said armee kulul hea hariduse USA ja Suurbritannia ülikoolides, alustavad peale teenistusest lahkumist oma teist karjääri kas poliitikas, või siis administratiivsetel-juhtivatel ametikohtadel. Selle tulemuseks on, nagu Iisraeliski ja vaatamata nende riikide erinevale poliitilisele praktikale, et riigijuhtimise kõrgematele ametikohtadele jõuavad üha enamad erusõjaväelased. Singapuri praeguses valitsuses on 3 endist kindralit: pea- ja rahandusminister Lee Hsien Loong, kaitseminister Teo Chee Hean ja välisminister George Yeo.
Peale selle, et ohvitsere koolitatakse juba varakult olema liidriteks mitte ainult armees, vaid ka riigis, on armee ise üheks Singapuri totaalkaitse („Total defence”) doktriini nurgakiviks. Need kivid moodustavad „ühe käe 5 sõrme”: sõjaline-, tsiviil-, majanduslik-, sotsiaalne- ja psühholoogiline kaitse. Patriotism, uhkus oma riigi-maa üle, oma professionaalsuse pidev tõstmine ja alaline valmisolek ümberkvalifitseerumiseks, erinevate Singapuri rahvuste vahelise harmoonia toetamine, eriolukordadeks vajalike teadmiste ja oskuste omandamine – kõik see on vastavalt korporatiivse riigi teooriale ja praktikale suunatud ka Sinagpuri, kui riigi, pidevale üldisele tugevnemisele. „Igaüks osaleb Singapuri kaitses”, - selliselt kõlab totaalkaitse programmi agitatsioonikampaania loosung.

”Total defence”- plakat
Igaüks, kuid eelkõige armee. Iga-aastased kaitsekulutused on ca. 5 miljardit USD – rekordiline summa Kagu-Aasia kohta (Indoneesial ja Malaisial kokku on see ca. 3 miljardit) ja 23. koht maailmamastaabis (2005.). Iisrael on samas valdkonnas võrdluseks 17. kohal. Nagu Iisraeliski on panus tehtud kvalitatiivsele üleolekule oma potentsiaalsest vastasest: tehnoloogiline ülekaal, teaduslik-tehnilised saavutused, pidev moderniseerimine ja uuendamine, isikkoosseisu harituse alaline tõstmine ja pidev lahinguvalmidus. Strateegilise sügavuse ja ressursside puudumine pikaajaliseks lahingutegevuseks tingis Singapuri „mürgiseene” doktriini: võimalikust agressioonist hoidumine diplomaatiliste ja poliitiliste vahenditega ning armee loomine, mis on piisavalt tugev, et põhjustada võimalikule vastasele tõsiseid ja sellele lubamatuid kaotusi. Lee Kuan Yew selgitas oma intervjuus ajalehele „New Straits Times” 2000. aastal seda kontseptsiooni selliselt: „ Me ei taha mitte kellegagi sõdida. Milleks? Kuid me peame võimalikku agressorit sundima maksma oma tegevuse eest kõrget hinda ... ja seejärel võite pöörduda ÜRO-sse.”
Lisaks kaitsestsenaariumidele on doktriinis ära märgitud ka võimalus rünnakuks: ennetavate löökide andmine olukorra tervanemisel ja lahingutegevuse üleviimine vastase territooriumile kõrgmobiilsete üksuste abil, vastase plaanide purustamine ja konflikti lahendamine võimalikult lühikese aja jooksul. Vastavalt doktriinile ei nähta casus belli´s mitte ainult vahetut sõjategevust, vaid ka Singapuri strateegiliste huvide häirimist, näiteks mereblokaadi või siis vesivarustuse katkestamist (suure osa oma mageveest saab Singapur Malaisiast), mis võivad võtta ära mitte ainult majandusbaasi, vaid ka riigi üldise normaalse elutegevuse. Nagu paljude teiste Singapuri realiteetidegagi, näeme siin suurt sarnasust Iisraeli olukorraga, kui IDF astus lahingutegevusse Egiptuse poolse Bab el Mandebi väina blokaadi tõttu 1956. ja 1967. aastal ning Süüria vastu, kui see häiris Iisraeli vesivarustust („Võitlus vee pärast”). Tim Huxley on öelnud, et: „Singapur – see pole küll Kagu-Aasia Iisrael, kuid ta annab selgelt mõista, et riskib selleks saamisega, kui selleks äärmine vajadus tekib.”
Singapuri kaitsevõime tähtsaks koostisosaks on sõjaline koostöö teiste riikidega oma iseseisva poliitilise kursi säilitamisel. Selle koostöö tehnoloogiline aspekt seisneb kohaliku kaitsetööstuse koopereerimises Iisraeli, Rootsi, Prantsusmaa, Austraalia, USA ja Suurbritannia sõjatööstuskompleksiga ning ostetavate sõjaliste seadmete mitmekesisuses; väljaõppe aspekt – ohvitseride väljaõpe ameerika, briti ja austraalia sõjaväeakadeemiates, Singapuri Armee ja õhuväe väljaõppeallüksuste alalist asumist USA, Austraalia, Prantsusmaa, Brunei sõjaväebaasides ning õhujõudude regulaarseda iseseisvad ja ühisõppused nende riikide territooriumil, aga ka Taivanil, Filipiinidel, Uus-Meremaal ja Tais. Oma polügoonide puudumine riigi territoriaalse kitsuse tõttu teeb „meretagused õppused” alalise sõjalise valmisoleku tagamisel eluliselt vajalikuks. Pealegi annavad need õppused Sinagpuri õhujõududele võimaluse hinnata oma professionaalse ettevalmistuse taset ja võrrelda seda lääne- ning aasia-vaikseookeni piirkonna riikide vastavate näitajatega.
Poliitiline ja rahvusvaheline aspekt seisneb Singapuri õhuväe osalemises rahuvalve- ja humanitaaroperatsioonides ÜRO vägede koosseisus ÜRO operatsioonidel Ida-Timoril, Bangladeshis, Kambodšas, Etioopias, Saudi-Araabias, Guatemaalast j.m. ning Singapuri sõjaväebaaside kasutamise võimaldamine USA relvajõududele. Singapuris asub USA 7. laevastiku varusteenistuse juhtimise staap, Singapuri valitsus rekonstrueeris oma kulul Changi mereväebaasi ameerika lennukiemalaevade vastuvõtuvõimeliseks, Paya Lebar´i õhuväebaasi on paigutatud USA õhuväe väljaõppeeskadrill. Enesest mõistetavalt võib Singapur, kui maailma finants-, tööstus- ja transpordikeskus, arvestada ka sellega, et „suured poisid” ka ilma igasuguste liitlaslepeteta ei lase teda jõuga likvideerida või siis tema majandust ja julgeolekut kahjustada, kuna see võiks ka nende endi huvisid kahjustada. Teiselt poolt aga on Singapurile tähtis mitte olla vaid kellegi satelliidiks ja omada oma isiklikku välispoliitikat. Seepärast on saareriigi puutumatuse tagatiseks oma tugev armee, mis on suuteline igasuguse potentsiaalse agressori vastavasisulise tahtmise juba eos kustutama ning andma talle vastulööki kas iseseisvalt, või siis äärmisel juhul, hoidma teda tagasi, kuni mängu sekkuvad „suured poisid”.
Alates 80-ndatest on märgata Sinagapuri riigi suhete soojenemist oma naabritega, mis seisnesid Sinagpuri Armee ühisõppustes Malaisia ja Indoneesia Armeedega, aga ka Baturaya väljaõppebaasi ja Siabu lennuväepolügooni kasutamist Sumatra saarel Sinagpuri sõjaväelendurite poolt, kuid see pole muutnud Sinagpuri juhtkonna seisukohta Singapuri relvajõudude säilitamise ja tugevdamise osas. Vastupidi! Järgnesid ametlikud avaldused „märgise seene” doktriini asendamisest „siili” doktriiniga, kus tugevdatakse armee ründefunktsioone. Muideks! Suhete soojenemine pole ka Sinagpuri naabrite seisukohti tugeva armee vajalikkuses muutnud, mida tunnistab selle piirkonna riikide jätkuv võidurelvastumine. Viimane rõõmustab muidugi erinevate riikide sõjalis-tööstuslikke komplekse. Perioodiliselt tehakse „jõudemonstratsioone”, millise ilmekaks näiteks võivad olla Malaisia ja Indoneesia armeede ühisõppuste käigus 09.08.1991., Singapuri Iseseisvuspäeval, piirirajoonis tehtud õhudessandid. Kui arvestada, et õppuse selle osa nimetuseks oli „Täielik hävitamine”, siis vihje saab seda enam ilmseks ning on täiesti arusaadav, miks Singapuri kindralid poliitiliste suhete soojenemist lahinguvalmiduse langetamise ajendiks ei pea.



Singapuri armee: „Me ei pea vaikust kunagi rahuks”.
Täiendavaks põhjuseks, miks Singapuri Armee „püssirohu kuiva hoiab”, on jätkuv poliitiline ebastabiilsus Kagu-Aasias, eriti islamiekstremistide tegevus Malaisias, separatistlikud ja mässumeelsed liikumised Indoneesias, Tais ja Filipiinidel ning kohalikud konfliktid, mis sageli veristeks kokkupõrgeteks laienevad, nagu näiteks 1989. aasta massilised hiina pogrommid Indoneesias.
Pikaajalised pingutused sõjalise doktriini elluviimisel on toonud kaasa selle, et tänaseks päevaks on Singapuri Armee ekspertide poolt tunnistatud kõige võitlusvõimelisemaks Kagu-Aasias, ja seda eriti suurearvulise väljaõpetatud reservi (ca. 600 000 sõdurit ja ohvitseri, 60 000-lise regulaaraemee jures), relvajõudude kõigi liinide kõrge informatiseerumise taseme ja kaasaegse relvastuse olemasolu tõttu: F-16, Apache Longbow, rakettidega varustatud sõjalaevad, koha peal toodetud käsirelvad ja kaudtulevahendid ning neile vastav laskemoon, täppisrelvad ja maailmatasemel sõjaelektroonika. Baseerudes kohalikule arenenud majandusele, teaduslikule ja tehnoloogilsele võimekusele, elanikkonna haritusele, valitsuse tasakaalustatud sise- ja välispoliitikale, strateegilistele sidemetele maailmas ja regioonis, on Singapuri Armee linn-saareriigi iseseisvuse ja sõltumattuse kindlaks garandiks. Küll on need kõik vaid teoreetilised arvestused, sest Singapuri Armee pole end veel kordagi reaalses lahingutegevuses pidanud näitama, kuid see ongi Singapuri kontseptsiooni sisuks: armee peab olema sedavõrra tugev, et vastane ei julgekski otsustada relvastatud agressiooni kasuks. Oma osa selles, et Singapuri Armee oma 40-aastase eksistentsi jooksul nullist tõustes on saavutanud tänase taseme, on ka Iisraelil. Ja Singapuris pole seda unustatud, millest annavad tunnistust Iisraeli nõunike osa tähtsustamine armee rajamisel ning tänapäeval toimiv pidev koostöö kahe riigi vahel.

[Lemet]

Kuigi, jah - Omapärane igatahes, et selline huvitav kirjatükk foorumlastele pea-aegu mingit huvi ei paku.
On probleemiks viitsimatus lugeda? Või ei osata lugeda? Või ei saada lihtsalt aru? Või ... mis iganes.

No kuule...järsku on Su kirjatükk lihtsalt nii hästi õnnestunud, et lisada nagu polegi midagi...

[hillart]

No kuule...järsku on Su kirjatükk lihtsalt nii hästi õnnestunud, et lisada nagu polegi midagi...

Mis sa nüüd! Selle tõlke panin ma alles nüüd üles, kuid vastav netiaadress oli ju juba hulgimat aega vaatamiseks väljas.
Aga, et seda loetud poldud, seda järeldan samalaadsest jahumisest mitmete teise teemade all.

Ja pealegi! Ega ma seda ise kirjutanud. Lihtsalt tegin pisut tõlketööd. Käigult, nii öelda.

[toomas tyrk]

Kunagi sai loetud mingit uurimust inimeste "netikäitumisest". Muud eriti ei mäleta, aga seal oli toodud välja rusikareegel: 1 lisa-link = 1/3 kaotatud kontakte.

Ehk siis foorumis - kui postitad teksti asemel lingi, siis 1/3 selle postituse lugejaid lihtsalt ei vajuta seda linki. Ükskõik mis juttu sa seal ees ei aja.

Siis sellest 2/3 kes linki vajutasid - pooled ei saa vene keelest aru.

Ülejäänud pooltest omakorda pooltel oli hetkel vähe aega ja mõtlesid, et loevad seda õhtul edasi..

jne...

Mina lugesin läbi. Ausalt. Aga lisada ega arvata midagi ei ole

[Lemet]

Mina pidasin õnnestunud kirjatüki all silmas seda eilset 14.36 postitatut. Mitte et tõlketöö millegi poolest küll halvem oleks

[Qtec]

Ma olen alati arvanud, et erinevalt meil levinud juutide sõimamisest, tuleks meil neist hoopiski vägagi paljudes asjades õppust võtta.

[Arnold]

Ma olen alati arvanud, et erinevalt meil levinud juutide sõimamisest, tuleks meil neist hoopiski vägagi paljudes asjades õppust võtta.

Iseenesest on see lihtsam kui arvatagi oskate, sest on ju võrokestel vanasõna: "Kui seto sündse, sis juut ikse!" (Kui setu sündis, siis juut nuttis!) Kuna meil on vähemalt kaks setust kõrget sõjaväelast(kol.lt. ja kindralleitnant), siis oleks vaja kõigest nad määrata vastavatesse ametitesse.