hummel:
Need U-kujulised on siis kasarmud ning igasse korrusetiiba mahub normaalselt elama u 50 ajateenijat, kuigi mõeldud olid algselt 45-le. Reaalselt elab tavaliselt ühes korrusetiivas sõltuvalt konkreetsest väeosast-allüksustest u 50-75.
Mis sa põed? MedVÕK-is on näiteks ametlikule 42-le kohale pandud 80 - ja kõik on rahul.
Eelmise aasta lõpul taheti panna isegi üle 110, aga viimasel hetkel tuli otsustajatel siiski mõistus koju ja leiti, et tervet rühma lebomattidel koridoris magatada ei ole siiski nagu sobiv.
Ja see pole veel kõik (nagu reklaamis
). Soojast veest ma parem ei räägigi. Isegi külm vesi on pesemisaegadel luksus.
Aga peldikukohad? Noh, mis te ise arvate?
Rivistamine? Saab hakkama. Need, kes tubadesse mahuvad, mahuvad üheaegselt külg-külje kõrvale ka koridori rivvi.
Vaat sellised lood on.
Oh, ei. Mitte nii ei tasu seda mõista, et ma taolist majutust normaalseks peaks. Seda enam, et juba pea 20 aastat on kaitseväge olnud.
Milles on siis asi? S.t., et mida arvan mina? (Ühe VÕK loomise näitel.)
Planeerimine on selle tänase probleemi idu. Ka meie kasamu ja väljaõppepinnad planeeriti 6 aastat tagasi igati ametlikele prognoosidele tuginevalt. Lihtsalt toonased nn. pika aja plaanid nägid ette üheaegset majutust ja väljaõpet 1 rühmale + 1 jaosuurusele erialaõppegrupile. (Eks see viimased 4-5 aastat ole kaitseväes n-ö. silmade avanemise aeg olnud ja iga aastaga jõuab "suurte sõjameeste" mõistus ka meditsiiniteenistuse valdkonnas aina enam ja enam sinna, kus see olema peab. Koos vastavate MedVÕK väljaõppemahtude tõusuga enesestmõistetavalt). Aga nagu lugupeetud kommentaatoritele väga hästi teada on, siis neid nn.
pika aja plaane (mis peaksid andma planeerimisaluse
pikaks ajaks!!) tehakse iga-aastaselt ju ümber ja nii siis saamegi (saimegi) just sellise tulemuse, nagu saame (saime).
Eks neis olemasolevais kasarmuis väljendu kah see üldine EKV tendents, kus tähelepanubalanss "raua" ja seda käitava elavõu vahel on sageli ikka väga paigast ära. Pean silmas, et - elavjõu kahjuks, paraku. Nii võibki ühel heal päeval (kui see päev tuleb) tekkida olukord, kus laod ja platsid on hirmkallist sõjamaterjali pungil täis, kuid - pole piisavalt motiveeritud ja lojaalset bioloogilist materjali, mis seda soovitud otstarbel pruukima hakkaks.
Kuna olen seoses eelpoolkirjeldatud kasarmu- ja õppekompleksi projekteerimis- ning ehitustööde käiguga omal ajal kursis olnud, siis oskan ka tõenäoliselt miskit sellest protsessist tuletada. Kõigepealt muidugi see, et kui miskit projekteeritakse, siis kahjuks võetakse aluseks just "täna ja nüüd" kehtivad plaanid ning normid. Ja seda isegi teades (möödunud pea-aegu 20 aasta kogemus), et need juba järgmisel aastal muutuvad (koormusenumbrid - aina suurenemise suunas). Varu prognoosida ju võib, kuid seda ehitustegevuses realiseerida pole võimalik, kuna selle planeerimiseks puudub ametlik alus (kehtiv nn. pika aja plaan ja arengukava). Lisakes eelpoolöeldule paneb igas asjas omad piirid RAHA, mida just sellises koguses selle konkreetse tegevuse (ehitamise) peale ette nähtud on. Seega - kas saada midagi vähemas ulatuses, või üldse mitte. Loomulikult on valik selge. Variant, et üldse mitte midagi ei saada ei lähe kohe mitte. Ja nii siis saadaksegi see, mille me reaalselt käegakatsutavalt kätte saame. Ja peame sellega ka hakkama saama.
Rivistuste koha pealt tahtsin kah miskit vahele öelda.
Nimelt seda, et - rivistusel (riviline korrastatus, liikumine jne.) sõjaväelises struktuuris pole mitte ainult praktiline, n.ö. käegakatsutav eesmärk (info jagamine jne.), vaid see on ka koostoimimise, sisemise sideme ja distsipliini kasvatamise vahendiks. Nii see paraku on. S.o. selline kindel sõjaväeline rutiin, ilma milleta paraku läbi ei saa.
(Oli selline aeg meie EKV lähiajaloos, kus üritati igasugustest rivistustest üldse loobuda, kuid - asi hakkas distsipliinile ja sõjaväelisele elukorraldusele ikka nii laostavalt mõjuma, et sellest eksperimendist loobuti.)
Seega! Minu arvamus neist EKV-s tehtavatest ehitamistest ja tegemistest on selline, et - Kui juba on meil miskit planeerimistegevuse aluseks, siis olgu need tõepoolest sellised alused, millele ka toetuda saab. Ja raudse kindlusega, et need kehtivad just selleks ajaks, milliseks nad ette nähtud on. S.t., et kui on olemas näiteks arenguplaan kuni aastani 2018, siis seda selliselt ka järgitakse. Kui on olemas nn. pika aja detailne plaan, siis see raudselt ka etteantud ajaks kehtiks. Jne. Muidugi pole välistatud igasugustest erakorralistest olukordadest või muust sarnasest tingitud
väikemad korrektuurid, kuid need ei peaks mõjutama seda alusdokumenti selle põhipunktides. Nendeks korrektuurideks peavad selles alusdokumendis olema lihtsalt planeeritud omad selleks ette nähtud ressursid. Või siis taotletakse erakorraliselt olukordade lahendamiseks, tekkinud soodsateks hangteks jne. lisafinantseeringut riiklikest ressurssidest.
Ja muidugi minu poolt juba korduvalt toonitatud tõsiasi, et - elavjõud on siiski see, mis määrab meie riigi kaitsevõime tegeliku efektiivsuse ja kõik sellega seonduv peab olema selliselt kajastatud ka vastavates riiklikes planeerimisdokumentides. Kui probleemid meie sõduritega juba käes on, siis on tavaliselt ka juba hilja midagi selle likvideerimiseks ette võtta. Ja tagajärgedega tegelemine on alati lõppkokkuvõttes kulukam, kui neid ennetada (missugune suhtumine "nüüd ja kohe"-poliitikutele aga suuremat korda ei lähe).
Mis puudutab aga seda teemaks olnud Tapa uut kasarmut, siis võib-olla ongi see just selleks ehitatav, et seda teema algataja poolt esile toodud kasarmute väidetavat ülekoormust selles linnakus vähendada? Rehkendage pisut! (kui viitsimist on.) Kui palju ikka läheb teistes olemasolevates kasarmutes lahedamaks, kui sellele olemasolevale pinnale lisandub see ehitamisele tulev?
P.S.
Üritage siiski mingite käegakatsutavate probleemide juures näha ka nende tõelisi algpõhjusi ja siis nende üle arutelu üleval hoida
Arutelu-kritiseerimine sellises laadis, et - seal on (oli) koni maas, või et see mees sülitas maha, või selles toas ei ole ruumi tahvli seina panekuks jne. ei vii paraku asja karvavõrdki edasi. Selline "tänitamine" on küll primitiivselt lihtne ja n.ö. igale matsile arusaadav, kuid ... Kas ka mingisuguse progressi ergutava tulemiga? Kahtlen selles.