Kaitseväereformi teema, mis tegelikkuses peaks käsitlema erinevate tagamisteenistustes ja staapides teenivate kaitseväelaste arvu vähendamise kavasid ning plaane kaitseväe logistika funktsioonide suuremahulisest kantimist tsiviilsektorile, on viimasel 3-l leheküljel sujuvalt kanaliseerunud vaid autode (ja natuke ka muu liikurtehnika) remondi ja hoolduse peale. Kusjuures on juba ikka päris-päris sügavatesse tehnilistesse nüanssidesse mindud. Väga tuttav tendents paljudest teistest teemadest, kus on üritatud näiteks põhimõtteliste küsimuste üle arutlemiseks teemat teha, kuid pärast järgneb lõpuks ikka kümneid ja kümneid lehekülgi vaidlusi näiteks relva kaliibri ja kuuli materjali üle.
Aga ma noppisin siin eelnevatest postitustest välja rea esitatud väiteid-küsimusi ja püüan nüüd siis nendes oma pädevuse piires natuke selgust luua.
Hillart, aga mis oleks tänase rahanumbri juures tsiviilarstide vägisi militariseerimise alternatiiv?
7 aastat arstiteaduskonda, 3 aastat sõjakooli ja leitnandi alla 1000-eurone palk? Teostumatu unelm on selle nimi.
Mõni fanaatik või harvaesinev patrioot ehk tuleb. Järjest vähemaks neid jääb, kui Soomes saab perearstipraksises alates 4000 eurot.
Pole ei mina, ega keegi teine pädevam persoon rääkinud-kirjutanud miskit
vägisi militariseerimisest. Tegu on ikka süsteemi loomisega, mis teeks kaitseväeteenistuse teatavale kodanikkonna kontingendile ahvatlevaks. Kuid sellest on erinavate teiste teemade all juba piisavalt räägitud. Asi pole mitte ainult meditsiiniteenistuses. Ja ka sellest on räägitud, et pädeva ja kvaliteetse kaitseväelase teenistusse saamiseks ei ole mitte ainult PALK see peamine. On olemas ka nn. pehmed väärtused, missugused kaitseväeteenistuse kasuks otsustamisel sageli hoopis otsustavamateks osutuvad. Vähemalt selles vallas pole vaja meil (Kaitseväel) küll nn. jalgratast leiutada. Kõik see on paljude pikaajaliste militaartraditsioonidega riikides juba kasutusel ja muideks, vägagi efektiivselt ja jätkusuutlikult. Selle asemel on meil aga mindud hoopis (noh, kuidas seda nüüd viisakalt öelda?) asja primitiseerimise teed - kaotati alles lapsekingades motivatsiooni ja stimuleerimissüsteem, varjutades seda tegevust just-kui palganumbri läbipaistvaks muutmise sõnavahuga. Et kamraadid aru saaks, siis üritan nimetud aktsiooni veel edasi aktsenteerida. Seda annab nimelt veel edasi lihtsustda ja veel "läbipaistavamaks" muuta. Nimelt kaotada ära kõik erisused auastmetes ja ametikohtades ning viia kogu tasustamine ametnikega ühele tasemele (sama tabeli alusel). S.t., et KÕIK kaitseväelased saaksid ühte ja sama palka. "Läbipaistvus" missugune!
Kuidas küll selline asi motiveerib kaitseväelast olema pikaajaliselt teenistuses ja samaaegselt innovatiivselt oma kohustustesse suhtuma ning ennast arendama jne.? Ega vist, arvan ma.
Noh, lisame juurde veel madalamat paganumbrit kompenseerima pidavad nn. pehmed väärtused (kindlustunne endale ja perele, enesetäiendusvõimalused, töö eesrindliku tehnikaga, huvitav ja mitmekülgne töö igapäevaselt jne.), missuguseid meie kaitseväeteenistusega niigi pea-aegu, et polegi. Uues KVTS-is on neid nn. pehmeid väärtusi omakorda veel enam vähendatud, muideks!
Jah, nii see on. See süsteem ei saa olla efektiivseks ja jätkusuutlikuks toimimiseks (kellegi primitiivse mõtlemisvõimega kohandatult) selline, nagu ta praegu on ja milliseks seda edaspidi planeeritakse.
Mis puudutab aga esitatud arsti/õe väljaõppetsüklit, siis lisaks just-just minu poolt kritiseeritud EKV stimuleerimis-motivatsioonisüsteemile (praeguseks olematu) on selle eriala väljaõppel rakendatav hoopis teistsugune süsteem, mis samuti poleks mingi "jalgratta leiutamine". Juba ammu-ammu on olemas efektiivselt ja jätkusuutlikult toimivad skeemid teistes riikides. Olen sellesr rääkinud teise teema all (meediku eriala). Midagi sellist pole meil tehtud ja vaatamata korduvatele ettepanekutele, pole seda isegi arutlusvääriliseks peetud. (Miks see nii on olnud, sellest juba pisut hiljem. S.t., et miks see minu arvates selliselt on.)
Ah, jaa! Selle nn. vägisi vormi toppimise ja lihtsalt paberil kastikestesse mingite nimede kirjutamise võimaldamise (nimi kirjas ja süda rahul?) ilmekaks näiteks on uue KVTS sätted, kus meditsiinitudengitel loetakse ajateenistuseks nende erialaõppe ja selle raames paari ainepunkti ulatuses nn. sõjameditsiini kursusekese läbimine. See peaks just-kui olema täiesti sobiv meditsiinilise erialaga OHVITSERIDELE ja VANEMALLOHVITSERIDELE nende RA ja SA ülesannete täitmiseks!? Seda, et see selliselt ei ole, olen piisava põhjalikkusega tõestanud kah juba teise teema all (meediku eriala). Lihtsalt annab uus seadus nüüd ametnikkonnale võimaluse täita koosseisutabelite seni tühjad lahtrid mingite formaalsete nimedega. Ja annabki just-kui seadusliku aluse vastavaid kodanikke vajadusel "käsa väänates" kohale tuua. Jälle üks näide sellest, et sisulist lahendust probleemile ei üritatagi.
Tegelikult, kui seostada minu viimati äratoodud näidet põhiteemaga, siis - oma probleemi lahendusest püütakse eemalduda ja arvatakse, et nende probleemide lükkamises tsiviilsektorile, ollakse neist just-kui lahti. Et siis, jumal tänatud, ei vastuta nende valdkondade eest enam ise, vaid vastavalt lepingutele juba erafirmad. Aga sellest vastutusekartuse teemast on kah juba eelnevalt piisavalt juttu olnud. Pikemas perspektiivis aga pole see jätkusuutlik. Aga keda see huvitab? Nn. tulekahju saab ju ära kustutatud, mingu see siis maksma palju ta läheb. Ja et SA võimekust taolistest ümberkorraldustest ei ole ja ei saagi kunagi olema, ei huvita samuti kedagi. "Tuletõürjujaid" huvitab vaid "nüüd ja kohe" ning sõda meil ju ei ole ja ei saagi kunagi olema (sest meie ju nii pisikesed ja väetikesed oleme, ja nii-kui-nii ..., jne.).
Asja teine tahk on selles, et kui valdkond veab viltu ja seepärast, et seda ei peeta tähtsaks. Näiteks ressursside mõttes. Noh, kasvõi seepärast, et otsuseid teevad jalaväe- tankiväe- või tont teab mis "hundid", kel suht udune ettekujutus, mis loom see LTT üldse on. Kui vaadata neid arengukavasid, siis tundub, et nii ongi. Kellele ema ja kellele vanaema
Selline pinnas on eriti viljakas igasugu tsivilistide arust "vajalikele" ülalt alla surutud reformidele a'la "võtame LTT erasektorist". Kui eesotsas on isikud, kes teemat ei jaga, siis ei osuta nad ka vastupanu (ei oska vajalikkust põhjendada ega suuda/ei taha sinna ressursse hankida), kui vastukaubaks nt oma tankid tähtajast aasta varem saadakse (ja ärme räägi, et selliseid kompromisse meil pole enne tehtud, eks). Ja kui see elukene käibki Camp Bastioni rutiinis, kus kompanii sidumispunkt oleks suurim mure (edasi tegelevad maavälised jõud), siis on see veel eriline jama.
Nüüd paar sõna sellest, et miks otsustamisprotsessid ja otsused ise teatavates valdkondades just sellised on nagu nad on. Pean silmas just meditsiiniteenistust, millises ma end (omast arust
) pädevaks pean rääkima.
Nimelt on tänaseks päevaks viimase 6-7 aasta jooksul kujunenud EKV-s välja situatsioon, kus meditsiiniteenistus (ja kõik sellega seonduv) on ümbritsetud otsustajate tasemel (KV PS ja KaMin) mingi sellise auraga, et mitte keegi sellest väljastpoolt ei julge sellega seoses mitte vähematki öelda ja seda enam, otsustada. Asi on mõnikord läinud lausa naeruväärsusteni, kus piisab sellest, kui mingi objekti/eseme nimetuses esinev termin "meditsiini ..." või "meditsiiniline ..." parlüseerib just-kui momentaalselt asjaga tegeleja mõtlemisvõime ja selle ajus moodustub otsekui läbimatu müür edasisele analüüsivõimele. Kuigi näiteks mind võtab see küll n.ö. õlgu kehitama, et mis krdima sisulist vahet on asja olemuse mõistmisel näiteks tavalisel kontorilaual ja "meditsiinilisel" kirjutuslaual? Aga näe, nii see on. Piisab sellest, et see sõna "meditsiiniline" sees on, kui kohtad vaid äärmuseni tõrjuvat hoiakut ning vastav materjal suunatakse otsejoones ja, mis peamine, igasuguse järelemõtlemiseta meditsiiniteenistusse, kui kohalike "hüper-super-mega ekspertide" kätte, kes omavad lõppotsuse õigust. Vaat, aga sellest asjast olen ma samuti juba varamalt juttu teinud. EKV viga ja , nagu praeguseks juba ilmselgeks saanud on, õnnetus, on see, et alates 2000. aastast alates pole meil meditsiiniteenistuse juhtkonnas olnud enam mitte ühtegi meditsiinierialaga kaitseväelast (s.t., et meedikud on nad olnud küll, kuid mitte sõjaväelased, seda tahtsin ma öelda
). Meedik, olgu ta siis arst või õde, kes ei oma sõjaväelist väljaõpet ega arusaama Kaitseväest laiemas plaanis (e. siis, kellel puudub sõjaväeline mõtlemine) aga ei saagi ka kõige parema tahtmise juures võtta vastu õigeid otsuseid sõjaväelisest mõtteviisist lähtudes. Seda enam, et oma igapäevases tegevuses ollakse enamsti rohkem kontaktis oma tsiviisektoris töötavate eraialakolleegidega, kui Kaitseväesüsteemiga. Nii see mõtleminegi kujuneb. Ja nii me siis olemegi selle viimase 11 aasta vältel saanud jälgida aina kiirenevat allakäiguspiraali sõlmede läbimist. Kiirus on oluliselt olenenud vastavate persoonide intellektuaalsetest võimetest (oli üks mees, kes küll ei jaganud asja sõjaväelasena, kuid kes seda selliselt endale ka tunnistras ning oli aldis oma puuduvaid teadmisi-arusaamu pädevate nõuannetega kompenseerima. Selle mehe järeltulijad aga vastavat omadust ei ilmutanud ja see kajastus ilmekalt ka teenistuse allakäigukiiruses, kahjuks) ja autoritaarsusest ning miks mitte ka nn. nahhaalsusest. Seepärast vist ongi selliselt välja kujunenud, et igaüks, kes kuidagi "meditsiin"´iga kokku puutub, see sellest nagu pidalitõbisest eemale ka paiskub. Ja lõppinstants ongi alati ...., kust aga midagi sisulist ja otsustavat sõjaväemeditsiini osas ei tule. Seega on täiesti mõistatav, et valdkonda püütakse juhtida oma parimatest äranägemistest tulenevalt. Need parimad äranägemised aga pärinevad puhtakujulisest tsiviilmeditsiinist ja täielikust rahuajast(RA). Nüüd arvatavasti saate ka aru, et miks püütakse viia seda minu poolt käsitletavat teenistusvaldkonda maksimaalselt tsiviilsektorisse. Ehk siis olukord on selline, et "meditsiinist" mitteblokeeritud kaitseväelastele on olukord absurdne (kuid, kes kahjuks otsustajate hulka ei kuulu), kuid otsustatel on kõik meditsiiniteenistusega seonduv mõtlemisorganis blokeeritud.
Sellesse "sohu" siis ongi seni vajunud viimane kui üks altpoolt või siis samatasandiliselt instantsilt tulnud plaanid-ettepanekud Kaitseväe meditsiiniteenistuse aretamise, väljaõppe, organisatsiooni, struktuuri jne. alal.
Kuidas edasi? Ei tea. Tõenäoliselt jääb üle olla vaid statisti rollis ja "uppuva laeva reelingust kõvasti kinni hoida".
Kas lahenduseks võiks olla värbamine pärast ajateenistust, eriti veel rühma parameediku baasil, suunamine arstiteaduskonda sõjakooli hingekirjas (kaasnevad hüved- kadeti palk, ühikakoht jne), mõne aasta järel aastane NOK (vb erialaspetsiifiline), praktikad osaliselt KV süsteemis jne?
Sama asi allohvitseridega- pärast värbamist nt NAK/VABK, siis juba kaitseväelasena meditsiinikooli, praktikad KV-s?
Eelkõige huvitab Hillarti arvamus selle plaani osas- kas oleks lahendus.
See kõik eeldab muidugi ka kõrgematel tasanditel organisatoorse keha olemasolu, kes planeerib, värbab, tagab. Ja tõestab, et on vaja.
Jah, kindlasti midagi sellist. Ka sellest sai pikalt-laialt "meediku eriala" all pajatatud. Sellesisulised ettepanekud on korduvalt läinud ka vastavas suunas, kuid - sinna "sohu" on nad ka jäägitult kadunud. Isegi ilma viisaka vastuseta.
Pealegi pole tegu millegi uusideega, vaid siin-seal piiri taga edukalt ja jätkusuutlikult töötava süsteemiga. Kui mitte ühte AGA poleks! Nimelt on asi selles, et kui vastav otsus võtta vastu näiteks TÄNA (mida aga ei juhtu, paraku), siis esimese tulemi saaksime alles 5-10 aasta pärast, kuid - meil tahetakse ju saada "nüüd ja kohe" (nagu see oli ka 10 aastat tagasi !
). Muidugi võin ma praeguseks just-kui kahjurõõmsalt osatada, et - näe, kui oleksite toona, 10 aastat tagasi, asja käima pannud, siis te praeguseks ei hädaldaks, aga ... Mida ma ikka osatan, see ju mu oma Kaitsevägi.
Ei ole küll erialaspetsialist, kuid suure tõenäosusega midagi Sinu poolt kirjeldatu analoogset võiks teatud tingimustel toimida - KUI KEEGI TAHAKS!
Asi on väga lihtne: selleks tuleb üles leida TAHE!
Ma ei oska küll öelda kelle oma ja kust tuleks otsida, kuid nii see paraku on.
Jumalast õige seisukoht. Miks ja kellel aga seda tahet pole , selles peaksite olema nüüd küll juba piisava selguse saanud.
Mulle näib lihtsalt kampaania "laseme kõik lahti ja ostame teenust" ühe asendustegevusena (vene keeli "pakasuhha"), millega varjatakse märksa kulukamaid tegevusi, mida millegipärast ei osteta väljast - näiteks KV küllalt mahukas kinnisvaraprogramm, kus miskipärast eelistatakse ise kohe raha lauda lüüa ja ise mässata sellega, seejuures mitte kõige õnnestunumalt (näide - võidusammas).
Noo-jah, niis see tõenäoliselt ongi. Nagu hiljutise metallidetektoritevastase kampaaniaga. Tulihingelised muinsuskaitsjad võitlesid tões ja usus ning olid ka ise üdini veendunud oma tegevuse õigsuses ning ainuvõimalikkuses, kuid ... Lihtsalt - oli probleem, millega ei osatud miskit peale hakata (või ei jätkunud piisavalt intellekti, või ..., jne.) ja millele pidi reageerima, siis nüüd vähemalt ei saanud mitte keegi öelda, et miskit ei tehta - kümned ja kümned inimesed tegelesid, (ning kümneid ja kümneid miljoneid lasti tuulde !!). Aga kui oleks selle kogu protsessiga kaotatud ressursi kulutanud sisulisele ja tegelikule olukorra muutmisele? Siis vast polekski "kurikaelad" ei siis ega täna vaid rahulolevalt pihku pugistanud?
Nii siingi. Probleem on, ja selle asemel et otsustada ja üritada selle sisulist lahendamist (ka pikaajalist perspektiivi silmas pidades) eelistatakse tegevust stiilis "nüüd ja kohe" ning "jälle üks vastutusala enda pealt ära".
Kas on ikka mõtet seda ette teada läbikukkumisega lõppevat projekti üldse algatada? Ei pea mitte Lasnamäe tornmaja katuselt alla hüppama, et saada selle protsessi letaalsusest teadlikuks. Oodatavat tulemust võimaldab prognoosida ka meie mõtlemisvõime. Noo-jah. Just letaalset lõpet Kaitseväele see aktsioon tõenäoliselt küll kaasa ei too, kuid meie SA võimekusele paneb paraja põntsu. Vahest oleks siiski kasulikum, kui juba pragmaatilist seisukohta propageerida, projektile kuluvat summat hoopis sisulisemate asjade peale kulutada?
Aga üldiselt!!!
Krt küll! Saage ometi täiskasvanuks (20 aastat arengut peaks selleks ometi alust andma). Või on tegu alaarenenud abordiohvriga?
Õppigem ometi otsustama ja ka vastutama!