••
Kaitsevägi tunnistab, et varustusega oli mõningaid probleeme, ja kinnitab, et ilmnenud probleemidest õpitakse.
•• Ootamine oli kaitseväe esindaja sõnul siiski paratamatu, sest pataljoni formeerimine võtabki aega.
•• Erukindral Ants Laaneots soovitab kinnaste puudumise üle virisejatel seelikud selga panna.
Eelmisel nädalal toimunud välkõppekogunemisele „Okas 2018” ilmus kutsutud 1248 reservväelasest osalejate hinnangul umbes 650 ehk napilt üle poole. Sama suurusjärku kinnitab ka Sõdurilehe video lõpurivistusest.
Ehkki kaitsevägi jäi üldjoontes välkõppusega rahule, sest peamine eesmärk ehk üksuse lahinguvõime saavutamine suuresti õnnestus, pöördus Eesti Päevalehe poole mitu õppusel osalenud reservväelast, kelle hinnangul oli õppusel mitu kitsaskohta.
Üks tundmatuks jääda soovinud noormees rääkis, et kui ta kolmapäeval pärast teate saamist oli mõne tunni jooksul võtnud koos sõpradega suuna kogunemiskoha poole, saabus järsku uus teade. E-kirjas öeldi, et tegelikult võib kohale jõuda ka neljapäeva õhtul. Kuna mehed olid juba kogunemiskoha lähedal, otsustasid nad siiski minna viivitamatult kohale, nagu algses sõnumis öeldi.
Lõputu tiksumine
„Kolmapäeval oli kasarmus lihtsalt üks lõputu tiksumine, me ei teinud mitte midagi. Varustust ka ei saanud. Öösel jagati magamiskotte ja kästi uut päeva oodata,” tõdes noormees. Ent ka neljapäev ei olevat toonud olukorda lahendust. Tema jutu järgi tundus asi minevat üle kivide ja kändude.
Enamik logistikapataljoni, kus teenib alaliselt umbes 300 ajateenijat, oli välkõppuse väljakuulutamise ajal maastikul väljaõppel. See aga tähendas, et suurem osa pataljonist jõudis Ämarisse tagasi samal ajal, kui hakkasid saabuma esimesed reservistid. Pärast seda hakkasid ajateenijad eri ladudest üle Eesti alles varustust kokku vedama, sest Ämaris polnud seda piisavalt.
Ent see kiiruga kokku kogutud varustus oli reservväelase sõnul kehv. „Varustus oli iganenud ja ajateenistuses kasutatuga võrreldes täiesti aegunud. Kõige suurem mure oli aga kinnastega. Neid meestele lihtsalt ei jagatud, sest kindaid polnud kuskilt võtta.”
Varustus oli iganenud ja ajateenistuses kasutatuga võrreldes täiesti aegunud.
Ka teine õppusel osalenud noormees kinnitas, et varustus ei olnud nii hea kui ajateenistuses, ent tema suhtus sellesse mõnevõrra mõistvamalt. „Kindaid ja sokke eriti ei olnud, aga meie ees vabandati ka korduvalt ning ühel hetkel saabusid kindad metsa,” rääkis ta. Omavahel olevat arutatud, kui paljudele oleks varustust jagunud veel siis, kui kohaletulnute osakaal olnuks suurem.
Kuid mis põhiline, enamiku õppuse ajast veetsid oma igapäevatoimetused paugupealt sinnapaika jätnud mehed tegevusetult. „Järgmised 48 tundi harrastasime sõna otseses mõttes erinevaid vedelemis- ja magamistehnikaid kõikvõimalikes asendites,” meenutas reservväelane.
Kolmas Eesti Päevalehega ühendust võtnud mees nimetas õppust otsesõnu täielikuks läbikukkumiseks, sest peale „meeletu passimise ja molutamise” suurt midagi ei tehtudki. „Ladvikust alla ei liikunud ühtegi infokildu,” põrutas ta.
Käsk näidelda?
Käredasõnalisema reservväelase sõnul tuli neile peaminister Jüri Ratase külaskäiguks käsk näidelda, kuidas kõik on heas korras ja toimib. Teine mees oli peaministri külastust meenutades veidi tasakaalukam ja seadis sõnu diplomaatilisemalt. Tema sõnul anti neile enne Ratase saabumist ülesanne, mida nad olid küll ajateenistuse ajal täitnud, ent mille jaoks neil polnud sel korral vajalikke vahendeid autodesse pandud, mistõttu ei saanud seda täies ulatuses täita.
„Kuna peaminister tuli hommikul kella kaheksa ajal, siis kõik tegevused, mis sellele ülesandele said eelneda, võinuks juhtuda eelmisel õhtul. Raske öelda, kas see ülesanne oli antud ainult selleks, et peaminister saabus, või oleksime seda niisamagi tegema pidanud,” arutles ta.
Tagantjärele on kõik ajakirjanikega vestelnud mehed siiski veidi mõistvamad ja saavad aru, et eesmärk ei olnudki teha kordusõppuseid, vaid kontrollida pataljoni lahinguvõime saavutamist. „Ma ei ütleks, et see täiesti läbi kukkus, aga oleks saanud märgatavalt paremini. Samas oli kokkusaamine vajalik, et kaitsevägi saaks oma tööd parandada,” ütles üks mees. Reservväelased kinnitasid, et sõpru metsas kohata oli tore, ja võrdlesid õppust hariliku sõpradega metsas telkimisega.
Kaitseväe pressijaoskonna ülema Arvo Jõesalu sõnul ei saa nad julgeolekukaalutlustel avaldada, kui palju kutsutuid täpselt kohale tuli. Ühtlasi ei saa tema kinnitusel võrrelda kutsutute ja kohaletulnute protsenti lahinguvalmiduse hinnanguga, sest selle puhul hinnatakse ka teisi komponente – näiteks tegevväelaste arvu ja juhtimist.
Oluline on lahinguvõime
Ent Jõesalu jutu järgi oli kaitseväele kõige olulisem, et kogunemisele kutsutud üksus saavutaks lahinguvõime. „See ka saavutati ja vastavalt kaitseväe lahinguvalmiduse hindamise metoodikale oli see üle 90%, millega jäi rahule nii 51. logistikapataljon kui ka kaitsevägi üldiselt,” märkis ta.
Jõesalu lükkas ümber jutu, justkui oleks reservväelastele saadetud kahetisi sõnumeid. „Anti korraldus ilmuda kogunemispunkti viivitamatult pärast kutse kättesaamist. Muid korraldusi ei olnud,” kinnitas ta.
Samuti selgitas ta, et pataljoni formeerimine võtabki paratamatult aega, sest inimeste hulk, kes tuleb vastu võtta, registreerida või ka nende tervist kontrollida, on suur ja aega selleks on vähe. „Kaitsevägi mõistab, et motiveeritud reservväelased tahavad kohe tegevusse asuda, ja teebki selleks omalt poolt kõik, mis võimalik, et nad kaua ootama ei peaks.”
Kaitseväe esindaja ütles, et käsk peaministri ees näidelda pole määrustikupärane. „Eesti kaitsevägi ei näitle, vaid kaitseb vajaduse korral Eestit. Eesti kaitseväes ei ehitata Potjomkini küla,” kinnitas Jõesalu. Ühtlasi tõdes ta, et varustusega oli mõningaid probleeme ja neid hakati lahendama. „Kohustus reservväelased varustada, riietada ja paiknemisalale saata oli just üks treenitav ülesanne,” selgitas Jõesalu ja kinnitas, et kaitsevägi õpib ilmnenud probleemidest.
Laaneots: eestlased muudkui virisevad
Endine kaitseväe juhataja ja riigikogu liige Ants Laaneots (Reformierakond) viitas kaitseväe mobilisatsioonidepoole ehk üksusepõhisele varustuslaole, kus peab olema riidevarustus, relvastus, laskemoon ja tehnika väikese ülekattega kogu sõjaaja koosseisu jaoks. „Ma ei saa aru, kuidas saab kuulutada välja õppekogunemise, kui mobilisatsioonidepoo pole valmis,” imestas ta.
Siiski avaldas Laaneots arvamust, et rahulolematud on vaid üksikud reservistid. Erukindral teab omast kogemusest, et neid, kes pole kunagi millegagi rahul, leidub alati ja igal pool. „Kui see on viie või kuue mehe jutt, siis ma üldse ei kuulaks neid. Eestlastele on omane kogu aeg viriseda,” teatas ta ja avaldas lootust, et rõhuv enamik saab asjast aru.
„Mis kuradi kindaid nad tahavad, kui väljas on plusskraadid? See on poisikeste vingumine.”
Kõige vähem mõistis Laaneots kriitikat kinnaste puudumise pärast. „Mis kuradi kindaid nad praegu tahavad, kui väljas on plusskraadid? See on poisikeste vingumine, need pole mingid sõjamehed,” põrutas ta. Kõige suurematele virisejatele soovitas erukindral sootuks radikaalsemat lahendust. „Neile tuleks seelikud selga panna, äkki naistevorm sobib neile paremini.”
Endise kaitseministri ja riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehe Hannes Hanso (SDE) arvates ei peaks kriitikat ootamatuse ja vähese ettevalmistuse kohta tõsiselt võtma. Tema sõnul ongi ootamatus välkõppekogunemise põhielement. „See peab tulema kõigile ootamatult. Sellest ei tea ka pataljon, kes peab reservistid kohale kutsuma ja paugupealt tegutsema hakkama. Välkõppuste puhul ei saagi kohe kõike korraga nagu planeeritud õppustel,” selgitas ta.
Ka Hanso rõhutas, et õppuse ja formeerimise seisukohalt on kõige tähtsam, et üksus saavutaks lahinguvõime. „Kas seal on kindad või mitte? Tough luck, aga see ei ole lahinguvõime saavutamisel kõige kesksema tähtsusega küsimus.”
Kindad ei ole lahinguvõime saavutamisel kõige kesksema tähtsusega küsimus.
Endine kaitseminister tõdes, et osa mehi hakkas tulema Inglismaalt ja Soomest. „Kuna käsk oli kohale tulla viivitamatult, siis tuleb aru saada, et Lõuna-Inglismaalt ei saa sama kiiresti tulla kui Tapalt või Kohilast. See, et inimesed saabusid erineval ajal ja õppus hakkas pihta hiljem, on kaunis loogiliselt seletatav.”
Kokkuvõttes võrdles Hanso reservarmeed suitsuanduriga. „Kõik teavad, et see peab kodus olema. Aga aeg-ajalt tuleb see laest alla võtta ja kontrollida, kas see töötab või mitte. Kui ei tööta, tuleb patareid ära vahetada või parandada,” ütles ta.
Hanso nõustus, et õppekogunemised on inimestele ebamugavad. „Aga see on meie põhiseaduslik kohustus seal osaleda. Ja iga kord õpitakse midagi. Reserv- ja lisaõppekogunemised on läinud järjest suuremaks. Inimestes peab tekkima harjumus, et selline asi võib ette tulla. Ka kaitseväe eesmärk on õppida. Kui tehakse vigu, siis tuleb neid tunnistada ja teha järgmine kord paremini,” sõnas ta.
Mida pani kaitsevägi õppusest kõrva taha?
Kaitseväe pressijaoskonna ülema Arvo Jõesalu sõnul on mõni päev tagasi lõppenud õppuse põhjapanevatest järeldustest veel vara rääkida. „Saame juba praegu öelda, et peame parandama reservväelaste teavitamise kiirust, meie käsutuses olevaid andmeid, aga ka formeerimist puudutavaid detaile, sealhulgas juba viidatud üksuse varustatust,” loetles ta.
„Lisaõppekogunemine annabki meile võimaluse leida süsteemist kitsaskohti ja neid parandada. Lisaõppekogunemise planeerimine toimub erinevatel tasanditel, millest mõnedel on õppuse toimumine pikemalt ette teada, kuid see tasand, mis puutub otseselt kokku õppusele tulnud reservväelasega, saab samuti õppusest teada ootamatult ehk sisuliselt reservväelastega samaaegselt, sest see ongi eesmärk, kuna lisaõppekogunemine ei ole õppus mitte ainult osalevate reservväelaste jaoks, vaid paneb proovile ka neid formeerivad üksused,” lisas Jõesalu
===============
Eelmisel nädalal toimunud välkõppekogunemisele „Okas 2018” ilmus kutsutud 1248 reservväelasest osalejate hinnangul umbes 650 ehk napilt üle poole. Heh???
(akf?) oleks lubanud. Poleks ülemus käskinud, poleks suud lahti teinud.
