Vaatan, et siin on küsitud keskpolügooni kohta. Proovin vastata.
Esiteks, et seisukoht oleks selge. Üksused vajavad harjutusvälja, mida suurem, rohkemate võimalustega ja lähemal seda parema väljaõppe üksused saavad. Praegune keskpolügoon seab neile nõuetele mitmeid piiranguid. Nii väljaõppe, harjutuste kui laskmiste läbiviimise seisukohast. Piirangud tulenevad polügooni suurusest, kujust, maastikust, kliimast, ehitustegevusest ja kasutus intensiivsusest. Kas 1991. aastal oleks võinud toonased otsustajad olla ettenägelikumad – noh jah, oleks olnud täna abiks küll. Keskkonnaminister 1991. aastal oli Tõnis Kaasik. Tasub tema käest küsida, et miks ei mõistnud ta riigikaitsevajaduste peale juba siis mõelda. Kaitseminister ilmus meie ajaloo areenile aasta jagu hiljem ehk 1992. aasta juunikuus, selleks ajaks oli juba looduskaitsealad tehtud ja järgnevate kümnendite võimalikkuserööpad maha seatud. Kõik järgnev on olnud nende rööbaste painutamine riigikaitserongi tarbeks.
Sisulisemalt.
Kas Lätis õppusel tasub käia või mis see maksab võrreldes käimisega meie enda keskpolügoonil on natuke keerulisem temaatika, kui et esmapilgul paistab. Ainult marsruudist, sõidukite arvust, kütusekulust ei piisa. Tapalt keskpolügooni linnakusse on umbes 30 km. Tapalt Adažile on 300 km ehk kümme korda rohkem. Kulud transpordile ja õppusele minek on ilma sügavama arvutamiseta suurusjärgus 10x kallimad. Vähemalt esmapilgul. Nimetatud kulud on väga otseselt mõõdetavad. Samuti on väga selgelt võimalik mõõta sadade inimeste liigutamisega kaasnevat asjatut ajakulu ja ümber arvutada see rahanumbriteks. Kümneid tuhandeid eurosid ühe reisi kohta, hinnates ajakulu ja keskmist palka. Kuid siin on paar aspekti veel mida tuleks vaadata. Kui Tapalt peale otsetee valmimist keskpolügoonile hakkavad lahingumasinad sinna sõitma näiteks ise, ilma treileriveota, ei pruugi see olla odavam, kui sõit treileril märksa kaugemale. Siin tuleks juba hakata täpsemalt arvutama. Samuti on keerulisem hinnata kaudset kulude mõju. Muuseas, kaudseks kuluks on ka see miljoneid maksev otsetee harjutusväljale.
Kui nüüd üritada mingit tasuvuspunkti leida, siis tuleks arvesse võtta kõiki kaasnevaid kulusid. Näiteks kui palju maksab keskpolügooni kohandamine sellisteks tingimusteks, mis võimaldaksid teha sama, mida Lätis harjutamas käiakse. Kas see üldse on praeguse keskpolügooni puhul võimalik? Kui palju selleks on vaja metsa raadata, soid kuivendada ja kui palju teid ehitada, mis kulub hiljem hoolduseks, palju on hoolduspersonali vaja, hooldustehnika kulud, jne. Kui peast kiirelt arvutada ja proovida viimaste aastate keskpolügoonile suunatud kümnetest miljonitest eraldada seda osa, mis oleks Lätti õppusele sõitmise või mittesõitmise kontekstis adekvaatne, siis mulle tundub, et tasuvuspunkti saavutamiseks kuluks rohkem kui paar aastat. Seni kuni Läti oma harjutusväljaku eest raha ei küsi võib isegi kulutõhususe osas olla odavam käia aastas korra Lätis laskmas. Kütus seal ka ju odavam, ei tea kas nad ikka panevad seal paagid täis
Tegelikult ei oska ma ilma põhjaliku analüüsita vastata kui palju on Lätis käimine kallim. Targutan niisama. Põhjalikum vastamine eeldaks paaripäevast mõttetööd. Praegu vist jääb põhjalikum vastamine tegemata.
Nursipalu harjutusvälja puhul mõni aasta tagasi teemat vaadates oli tasuvuspunkt paari aastaga käes. Puhtalt rahalises plaanis oleks olnud riigil odavam kohalike vastupuiklejate suud ammu rahaga sulgeda. Visata neile paar pakki raha ning hakata laskmisi tegema. Paraku kaasnenuks sellega mõistetavalt soovimatud kõrvalmõjud.