http://renetoomse.blogspot.com.ee/2011/ ... hus-3.html
Aga tsitaat allpool, teemasse puutuvad osad märgitud rasvasega:
Eesti väe võimalikud vastused – hübriidlahingud
Kuna üks peamisi manööversõjapidamise printsiipe on vastase tugevuste vältimine ja tema süsteemi nõrgemalt kaitstud kohtade ärakasutamine oma eesmärkide saavutamiseks, tulebki luua vastavad eeldused, kuidas Eesti vägi saaks olla edukas eelkirjeldatud vastase vastu.
Eesti kaitsejõud peaksid olema eriti võimekad pidama iseseisvalt ja hajutatult kompanii ja rühma lahinguid. Kaitsel pataljon on just see, mida vastane enda vastu ootab, sest see loob selge rindejoone ja kaudtulerelvade eelistatud sihtmärgid (kaitsepositsioonid, pataljoni juhtimispunkt, tagala, rännakukolonnid ja koondumisalad). Seega tuleb vältida jõudude koondamist vastase peasuunale, sest kogu tema tugevus on suunatud ette. Pigem tuleks püüda panna vastane pidevalt 360° ulatuses võitlusesse iga kontaktiga, luues tema lahingupildis segaduse ja ebamugavuse. Kiired löögid liikuva vastase külgedele ja selja taha on mõeldavad vaid väiksemate üksustega. Et saavutada piisavalt häirivat efekti, peavad need üksused olema tugevalt relvastatud ja ülimalt mobiilsed.
Õhuohu seisukohast ei paku väikesed üksused piisavalt selgeid ega väärtuslikke sihtmärke lennuväele. Kui anda Eesti rühmade ja kompaniide koosseisu lühimaa-õhutõrjerelvad, muudavad need vastase õhutegevuse vägagi keeruliseks, sest kunagi ei saa kindel olla, kus need õhutõrjerelvad täpselt asuvad. Eesliikuva motolaskurpataljoni varitsemine ja üllatusrünnakud mitmelt suunalt samaaegselt häirivad tõsiselt selle pataljoni lahinguplaani. Võitlus fikseeritud positsioonidelt ja vastase liikumissuunal on just see, milleks ta on valmistunud. Kaitsja seisukohalt on lahenduse võti seega eesmärkide püüdlemine „elastse kaitse“, kiirema mobiilsuse, tugeva relvastuse, väiksemate sihtmärkide pakkumise ja peaaegu täiusliku detsentraliseerituse abil.
Et vastase avangardile järgneb üldjuhul teine, kolmas ja neljaski pataljon, peab osa selliseid kaitsva väe „rändlevaid“ üksusi tegelema samaaegselt ka nende jõudude häirimisega. Sellises kaitsemudelis ei eristu rünnak kaitsest ja vastupidi, mis omakorda suurendab vastase väeüksuses segadust, kas nad peavad tegutsema kaitse või rünnaku vastu. Neil on võimatu saata ka iga tulekontakti korral keegi meie allüksust jälitama, sest nii killustuvad peajõud täielikult. Kui vastane seda siiski teeb, peaksid meil omakorda olema valmis seatud varitsused neile jälitavatele üksustele.
Seega on väiksema väe meetod pigem ründavad tegevused väikeste, kuid tugevate ja kiirete üksustega vastase suuremale üksusele igast suunast. Mingil juhul ei tohi keskenduda püsivale kaitsele kaevikuliinides kui peamisele võitlusviisile, sest seda on suhteliselt kerge kaudtulega maha suruda ja sellest siis soomusega üle sõita. Sihiks peab olema maksimaalse liikuvuse saavutamine, kus viivituslahing ei tähenda tahapoole liikumist, vaid pigem vastase üksustele igast küljest kaitsvate ja ründavate löökide andmist. Nii kurnatakse tugevam vastane füüsiliselt ja moraalselt ning kujundatakse soodne võimalus ta soomustatud brigaadi otsustava vasturünnakuga lõplikult purustada. Et seda oleks võimalik teha, tuleb arusaamine lahingupildist ja iseseisev otsustamine ning tegevuspädevus viia kõige väiksemate võitlevate üksusteni. See muidugi eeldab tunduvalt teistsugust, st loovamat juhtide koolitust ja arendamist, kui seda senini on võimaldatud
