Rõhutan, et ma pole pädev kritiseerima ja mingeid põhjapanevaid hinnanguid andma EKV-le, sest pole EKV-s aega teeninud. Kõik minu mõtted baseeruvad sellel vähesel kokkupuutel EKV-ga, mida natukene siiski on olnud ja ongi
lihtsalt mõtted ja isiklik arvamus.
Martin Herem kirjutas:
Üldiselt läheb see linnalubadega mängimine tihti täiesti napakaks, isegi ohtlikuks. 2011 tuli Tapal KRK võistkonna kossutrenni ajateenija. Ei jaksanud eriti midagi teha. Küsisin. Ta ütles, et on haige ja isegi väike palavik. Ma muidugi soovitasin tal med punkti pöörduda ja vihjasin isalikult rumalale käitumisele ... ja siis hakkas tulema. Vend rääkis, et nende rühmas on mitu meest, kellel on juba mitu päeva palavik aga arsti juurde nad ei lähe. Sest need kes lähevad on slangid ja linnaloale ei saa. Pole vahet millise pataljoni tegemist oli. Hilisemate vestlustega ilmnes, et see on nii igal pool ... üle Eesti.
Peab paika ja võib olla tõesti lausa ohtlik.
Ma saan küll aru sellest, mida sellise käitumisega saavutada tahetakse, aga igasuguste tõeliste patoloogiliste "viilijate" (keda nii ehk naa paratamatult esineb ja jääb esinema) tõttu jäävad kannatajaks tõepoolest meditsiinilist abi vajavad võitlejad. Samas ei saa vast sellise väärkäitumise põhjustajaks just nimelt (ja ainult) linnalubade süsteemi pidada. Et ainult linnaloa pärast jäetakse õigel ajal med.punkti pöördumata. "Slang" olemine ilmselt põhjustab (või põhjustas) ka muid ebameeldivusi lisaks linnaloast ilmajäämisele.
Seega minu mõte lühidalt: Probleem ei ole IMHO selles, et "slangid" ei saa linnaluba, vaid see, millistel alustel ja milliste tegude tagajärjel võitleja endale slangi tiitli saab.
Linnalubadest teoreetiliselt (teoreetiliselt sellepärast, et ei oma pädevat infot praegu valdavalt rakendatava linnalubade süsteemi kohta):
Ütlen kohe ära, et ei poolda ei linnalubade massilist andmist igal võimalikul nädalavahetusel n.ö. "default", ega poolda ka nendega koonerdamist lihtsalt koonerdamise pärast. Kõik äärmused, nagu ikka, on tavaliselt ebasobivad. Mingi normaalne kesktee võiks olla.
See, et tõeline slang linnaluba ei saa, on minu meelest normaalne. Isegi kui sellel slangil nädalavahetusel väeosas midagi mõistlikku teha pole.
Linnaloa mitte saamine on üks võimalikest kasvatusmeetoditest ("teole järgneb tagajärg" arusaamiseks) ja mõjutusvahenditest, kui sellel on teatud väärtus.
Kui linnaluba on asi, mida harva saab (eriti teenistuse algperioodil), või millest on kerge teatud
selgeid reegleid mitte järgides ilma jääda, siis sellisel linnloal on oma kindel väärtus.
Kui linnaluba on asi, mida alati kergelt saab (eriti, kui selle saamine ei olene teatud selgete reeglite järgimisest), siis selline linnaluba "devalveerub" ja selle saamise nimel ei pingutata enam nii palju, kui võibolla peaks.
Samas, peaks ju lisaks olemas olema teisi tulemuslikke mõjutus- ja kasvatusmeetodeid (vahendeid), mis toimivad sama hästi ja on sama motiveerivad, ning siis ei pea kasvatama ja motiveerima ainult linnaluba kui selline (mis olekski normaalne). Ehk siis võitleja kasvatamine peaks olema (ma ei ütle, et praegu ei ole!) süsteemne, erinevatest komponentidest koosnev, mille ainult üheks osaks oleks (on) ka linnalubade süsteem.
Et ainult linnalubade andmine või mitte andmine oleks kogu kasvatuse alus pole(ks) normaalne ja ma ei usu, et see nii on või on varem olnud. Kui on, või on olnud, siis näitab see ainult seda, et linnalubade jagaja on läinud võitlejate premeerimise vs karistamise meetodite valimise puhul enda jaoks lihtsamat ja kergemat teed. Viimasel juhul pole viga niivõrd süsteemis, kui konkreetsetes võimu ja voli omavates isikutes.
Ma kujutan ette, et umbestäpselt sama teema võib olla ka külastuste lubamises/keelamises.
Martin Herem kirjutas:
Tihti väidetakse, ja siin foorumiski on väitjaid, et SBK jooksul "sees hoidmine" aitab noormeestel saavutada iseseisvust, eraldab neid ema rinnast ... Ma tahtsin kunagi vastupidist tõestada ja loodetavasti tõestangi. Täna julgen ma arvata, et see on üsna väär seisukoht. Sellel väitel pole mitte mingit tõestust.
Ei oska kommenteerida ja võrrelda SBK ajal võitleja 10 nädalaks n.ö. "garantiini" pigutamise vs mitte paigutamise tulemuslikkust ja mida sellega saavutada saab või ei saa. Ühte võin aga oma kogemustele tuginedes öelda küll - 6;12;18 (või ilmselt ka 24 kuud - viimase kohta isiklik kogemus puudub) ilma linnaloa ja puhkuseta, muudab ühe keskmise inimese väärtushinnanguid ja vaateid igatahes küll väga pikaks ajaks (kui mitte elu lõpuni). Milleks see hea või halb võib olla, ei oska ütelda ja on kindlasti individuaalne.
NA-s oli üheks põhiliseks argumendiks, miks enne vande andmist kohe päris kindlasti linnaluba ega puhkust ei saa see, et kuni vande andmiseni oli kodanik sisuliselt (ja juriidiliselt?) tsiviil ja kui ta tagasi väeossa ei tulnud, siis karistati vastavalt tsiviilseadustele. Pärast vande andmist oli tegemist väejooksuga ja ka karistati vastavalt. Kuidas seda NA igandit EKV konteksti panna, kas panna ja mida see annaks, on iseküsimus.
Teaduslike uuringute tulemusi teadmata arvan, et 10 nädalat "garantiinis" veetnud võitleja väärtushinnangud, vaated, enesetunne ja enesehinnang on midagi muud kui 10 nädalat "garantiinis" mitte olnud võitlejal.
Küsimus jääb - kas seda on vaja ja milleks on vaja. Mina vastust ei tea.
Martin Herem kirjutas:
Lõpetuseks Lemetile ja HotelVictorile. NA utsebkat või üldse kogu teenistus ja meie ajateenistust ei maksa küll võrrelda. Tähendab mul pole kahtluski, et meie 11 kuud annab parema tulemuse.
Kui üldistada, siis igati nõus. Kui võrrelda tervikuna kogu NA-d ja EKV-d. Siin ei ole üldse mitte mingisugust küsimuse tekkimise kohtagi! Tõsiselt.
+ Ühe Eesti kaitseväelase seisukoht ei saa ja ei tohikski teistsugune olla!
Kui aga üldistamine kõrvale jätta, siis tänu NLiidu tohutule suurusele, ning sellest tulenevalt igasuguste erinevate võimaluste olemasolule, oli seal NA-s ka piisavalt utšebkasid ja üldse "kogu ajateenistust", mis kannataks võrdlused EKV-ga päris kindlasti ära. Tegelikult ka.
Erinevatel perioodidel oli selliste üksuste arv loomulikult lihtsalt erinev, kuid piisav, et sealt läbi käiks tohutu hulk inimesi.
Seda lihtsalt repliigiks ja mitte n.ö. "komakoinimise" eesmärgil.