www.militaar.net

Minu arvates on juuste pikkusega väga lihtne. Rasvased pesemata juuksed = ebakorrektne välimus teenistuses. Kui seda piisava rangusega rakendada, väheneb karvaste osakaal miinimumini.

Samas on määratlus "rasvased pesemata juuksed" üpris vaieldav ja veniv kriteerium. Ses mõttes on lühikesed juuksed etem - ei pea aega ja närve mingi mõttetu vaidlemise ja rasvaprotsendi mõõtmise peale kulutama.

Ja nii ongi. Mina hakkasin käima sellise lühikese masinlõikusega peale kogemusi nii 13a tagasi metsas ja käin sedasi igapäevaselt. Kammi pole vaja ja juuksed on alati puhtad ja korras (see väike pesu tuleb igapäevase dushi all käimisega). Täiesti hooldevaba. Iga paari nädala takka tuleb masinaga lõigata, mida saab suurepäraselt ka üksi teha.

Kiilaks ajamine on samuti ebapraktiline - juus peab olema metsas niipikk, et sulle 100 sääske peas ei istu ja nii lühike, et ta mingit kammi ega erilist pesu ei vaja.

Olete kunagi mõelnud, kuidas saavad naised hakkama sõjaväes (ka missioonil)? Või PPAs? Või spordis? Võitlusaladel? See ei koti kedagi. Aga meestel näed on see demoraliseeriv.
Ma ei tea kuidas hinnata karvaseid tshetsheene või jihhadiste nende võitlusmoraali seisukohalt, kui neil on habe ja pikad juuksed.
Kristlastele tuletaks meelde Simsonit.
Minul olid tõesti pikad juuksed vist alates 12-13 aastaselt. Nõukogude kool käskis klassivendadel juuksed lühikeseks pügada ja mina otsustasin siis mitte pügada.
Iga suvi pärast seda töötasin metskonnas võsaraiuja/saagijana. Kolm suve klaasitehases komponente sõeludes - te ei kujuta ette tolmu ja palavust mis seal oli. Ma olen alati teinud mingi sporti. Vähekese ka käsivõitlust. Juuksed pole mind kunagi seganud.
Kui sõjaväkke läksin, tundus olevat loogiline need maha ajada. Ma ei olnud enam individualistist agropunkar Herem, vaid oma riigi sõdur teiste hulgas.
See kõik on äärmiselt ebaoluline sõjapidamise seisukohalt.
Vaadake KL üksuseid või RÕKil osalevaid reservväelasi. Seal on karvaseid RÜst kuulipildurini. Ja see sõdib küll.
Miks on see siis ajateenija puhul nii tähtis? Polegi!

Moosipirukast enne magamaminekut ka. Selle asja nimi on tõenäoliselt mingi õhtupala vms. Võimalik, et vahel on selleks moosipirukas või porgandipirukas. Kuid see pole seotud heaoluga, vaid füsioloogilise vajadusega.
Kahjuks ei saa ma soomlaste moraalses allkäigus süüdistajaid nendega sõdima panna. Kuid mul on tunne, et soomlased teeksid pika puuga ja koleda väljanägemisega ära.

Jah, korrektne soeng ja juuste pikkus on kaks ise asja.

Kahjuks ei saa ma soomlaste moraalses allkäigus süüdistajaid nendega sõdima panna. Kuid mul on tunne, et soomlased teeksid pika puuga ja koleda väljanägemisega ära.

Ma olen kogemata nende vastu ka mõned korrad "sõdinud". Reserviste pean siis silmas. Ajateenijaid lõpusirgel olen vähe näinud (kuid siiski).
Ei ei taha siin teemat pikemalt lahata, aga nendel "karvastel" üksustel näikse olevat ka taolisi distsipliiniprobleeme, mis mõjutavad nende võimalusi lahingus. Ja taolised probleemid on selle keti edasised lülid. Kui selle soenguvabadusega ei kaasne vaba olemine kõikjal, ülemaga vaidlemine jne, siis on kõik hästi, kui kaasneb, on muidugi pahasti. Eesti KV reservlastega ma võrrelda ei oska kahjuks, olen taolistega kokku puutunud vaid ühe korra.'

Samas ma nt arvan, et taoline, vene kroonu stiilis vooditegemine (ja see aegunud magamisvarustus) võiks vabalt kaduda, puhas sõduri ajaraisk ja ajude kurnamine, üks kapp voodiriietele+tavapärased tekikotiga voodiriided, mis olgu korralikult kokku panduna kapis. Ja relvade "hooldamine" tunde kuskil tabureti juures tukkudes võiks ka asenduda relvapesumasinatega. Ja tekkiva ajaga võib vabalt teha jao 6 kontaktdrilli või õppida vastase taktikat. Või hommikul see voodi silumise asemel võiks (peale võimlemist) käia korra dushi all hoopis.

Usun, et KV juhatuse põhjenduseks pikkade juuste lubamisel ei ole vist mõttekäik, et siiamaani KV reegliks olnud lühikeste juuste nõue on olemuselt sama sovjetiaegse ideoloogilise tõmblemisega koolides. Ses mõttes, et kuidagi natuke tasakaalust väljas tundub olema Heremi poolt toodud paralleel omaaegse "pedagoogikaga" Järvakandis koolis käies...siia-sinna lipates, spikrit veidi näppides (või oli see näpates) jne .

Aga jah. See kas pikad juuksed on rasvased või mitte kuulub vist elementaarse hügieeni alla. Nii tsiviilis, kui KV-s. Inimesi on muidugi igasuguseid, aga üldiselt ikka "pestud, kustud, kammitud" ollakse ja ka pikkade juuste eest normaalne inimene hoolitseb ise ning seda pole talle vaja pidevalt meelde tuletada. Lisaks ei keela keegi, kui asi läheb tõsisemaks ja puhtust on raskem pidada kui "kasarmuteenistuses", otstarbekuse huvides neid juukseid maha ajada.

Paljaks pöetud pea pole mingi nõuka tõmblemine, vaid mõni aeg tagasi valdav arusaam, et sisemise distsipliini aluseks on väline distsipliin/uniformsus.
See oli igal pool sedasi, ka NATO-s ja ka samas Soomes. Soomes lubatud vabadused on suht hiline leiutis.
Samas zanris, kui saapasääre sisse topitud saapapaelad, puhas vorm või mütsi kandmine nokk eespool.
Sisemine distsipliin on aga aluseks sellele, et ülesanne/käsk täidetakse igasugustes oludes (ka riskeerides surma saada), mitte ei lööda käega ja kõnnita minema.
Kas need seosed ka tegelikult nii on, pole mul ühtegi tõsiteaduslikku allikat näidata. Lihtsalt refereerin, miks need nii olid/on.

On ka hästi teada, et nõuka armee probleem oli tegelikult sisemise distsipliini nappus (kuigi väline oli kole korras).
Siin aga pole seost, et sisemise distsipliini nappus oli tingid välise distsipliini liigsest nõudmisest, vaid sealne haige sisemine korraldus (eelkõige määrustikuvälised suhted).

Lühikeste juuste nõue sovjetiaegses koolis tulenes mingil määral kindlasti ka sovjetistani tasalülitavast ettekujutusest hügieenist, kuid 70-80-ndatel oli olemuselt enamasti ideoloogiline tõmblemine.

Paljas pea peaks tagama esialgse kontrollimata suure seltskonna kokkulükkamisel preventiivse täideprobleemi kõrvaldamise, vähemalt olen nii aru saanud et sellest sai see tava alguse. Sama oli ju ka vanglates, lastekodudes jne. Mis aegadest see kroonu kombeks sai mõni teadjam võiks selgitada. Kuidas muude piirkondade raseerimise vajadusega oleks ning mida arvab sellest austet KVJ oleks ju huvitav kuulda.

Kapten Trumm kirjutas:Või hommikul see voodi silumise asemel võiks (peale võimlemist) käia korra dushi all hoopis.

Isiklikust kogemusest tean, et kiiremad jao ja rühmakaaslased jõudsid ka hommikul dushi all ära käia, seda ka SBK ajal kui hommikuti küllaltki tihti tuli takus oli, ning jõudsid nad ka voodi korralikult ära siluda.

Walter2 kirjutas:Paljas pea peaks tagama esialgse kontrollimata suure seltskonna kokkulükkamisel preventiivse täideprobleemi kõrvaldamise, vähemalt olen nii aru saanud et sellest sai see tava alguse. Sama oli ju ka vanglates, lastekodudes jne. Mis aegadest see kroonu kombeks sai mõni teadjam võiks selgitada.

Minu teada sai lühikeste juuste traditsioon alguse keskajal keskajal, kui püssirohtu kasutades võisid minna juuksed põlema - esmalt hakkasid juukseid lühikeseks lõikama suurtükiväelased.

Ses mõttes, et kuidagi natuke tasakaalust väljas tundub olema Heremi poolt toodud paralleel omaaegse "pedagoogikaga" Järvakandis koolis käies...siia-sinna lipates, spikrit veidi näppides (või oli see näpates) jne
Millest jutt on?

Jääb arusaamatuks see suur poleemika karvaste suhtes, arvestades et tänavapildis ja noorte meeste seas yldisemalt on nad yldiselt pigem uhkes yksinduses. Miks peaks need suurusjärgud KV-s kuidagi märkimisväärselt ymber jagunema? Ei tundu usutav, et muidu korrapäraselt juuksuris käivad noormehed järsku hipideks hakkavad.

Eh, ma olen täna mölapidamatuses.... A mis mul - ma olen vana ja ei pea oma nahka esimeses vaatuses ohverdama....
Ehk siis - 2 asja:
- Reaalne võitlusvõime
- Moraal/distsipliin
Mõeldes näiteks ortodoksetele juutidele või kasakatukaga banderalastele - mul on on tunne et pikad soengud ei ole tõsine probleem.
Mul isiklikult on jummala savi, mis soengut kameraden kannab, kui ta oma asjad tehtud saab. (Tegelikult see on peamine). See minu moraalile mõjub vist hästi... Kui ei saa tehtud, siis on teine teema...
Ma võin öelda et minu suunamine nudimise läbi (kui distsiplineerimeise vahend) mingi distsipliini alla oleks igal juhul lõppenud kas isiksuse pragunemise või totaalse vastuseisuga. Aga nii ehk naa oleks ma praeguseks hetkeks tunduvalt kibestunum ja mürgisem... Aga inimesed on erinevad.
Mul on päris palju tööalaseid kogemusi nö. noortega - ja tõsi nad tunduvad mulle jube vedelad. Aga kui tiba kaevata, siis neis on see vurts ikka alles. Nad lihtsalt ei reageeri nö. traditsioonilistele lähenemistele. Ei ole üldse lihtne.
Ma arvan et vanamoodi enam edasi jätkusuutlikult ei saa. Aga Martini uus mood on õige või ei - seda ma ei tea...
Üks Klassika: