Siitpoolt arvutit tulevad ovatsioonid.Samuti on oluline osa RÕK-ide ladusal korraldusel ja projektipõhisuse asemel vastava süsteemi juurdumisel.
Midagi nii teravat siin igapäev ei kohta.
Ka minu kogetu (nii öelda sihtgrupi rollis) räägib projektipõhisusest, kogu tegevus on suunatud sellele, et "üritus ära teha", kuskil ette kanda ja valmis. Ajakirjanduses rääkida, kuidas kõik on kaitstud.
Loomulikult, suvalisest rahvast kokku klopsitud üksus saavutas selle lühikese ajaga tuntava edasimineku, pandi mingid hinded (olid kuidas olid) ja siis....järgnes lahtiformeerimine ja unustamine.
Kuni ühel kenal päeval tuli järgmine kutse - antud allüksuses polnud enam ÜHTEGI meest, kes oleks eelmisel RÕKil osalenud. Ka polnud ainsatki ülemat, kes eelmine kord olid ja kellega tekkis päris hea teineteisemõistmine (käskida polnudki enam tarvis). Ja kogu trall algas otsast peale, täiesti suvaliste inimeste kokku harjutamine otsast peale, kuniks viimasel päeval saabus eelmine kord kogetud "üksuse tunne". Kolmas kord veel samamoodi?
Selline kogemus panigi mind käsi plaksutama, lõppeks keegi juhtis tähelepanu reaalsele probleemile (õppekogunemine kui linnuke paberil, ilma lahinguvõimelist üksust taasloomata).
Minuarust, lugedes raamatuid Iisraeli armee elust-olust ongi seal läbiv jõud kokkukuulumise tunne - no kuidas ma jätan jänni jao kamraadi, kellega ma olen 2 korda käinud Gaza operatsioonil ja kellega koos harjutanud viimased 10 aastat....
