mart2 kirjutas:sang kirjutas:c) USP-id olid seotud otseselt tolleaegse KVJ ainuisikliku nõudega koheselt PM-d välja vahetada, Tal olevat piinlik.
Seda kuulukat ei olegi ma varem kuulnud, kuigi olin tol ajal Päikesele küllaltki lähedal. Samas, olen kuulnud legendi ühest teisest varustuselemendist (mitte relvastusest), mille väljavahetamise põhjus olevat olnud täpselt sama KVJ tsitaat: "Kui kaua ma pean veel piinlikust tundma?!?"
Täpset sõnastust ei mäleta, kuid mees oli pahane, sest ühel jahil käigul hakanud Olari Taal nende PM-de üle naerma ja leidis, et see teeb eestlastest sõjamehed naljanumbriks.
Kui Päikesele lähedal olid, siis peaks mäletama, et see püstolite hange tõsteti ahankeplaanis käsu korral esimeseks, mitmete teiste vajalike ette.
Aga sellega piirduks.
Rubriigist meenuta- ja mäleta.
Mul on hoopis teistsugune lugu jutustada. Alustuseks seda, et nii Eesti kliimaavööndis, kui samuti kaitseväe igapäevaelus tuleb tunnustada Päikese olulist rolli, kuid lisaks Päiksele on taevalaotuses veel Kuu, Põhja- ja Ehatäht ning kõik muud vähema valgusjõuga taevakehad. Üks must auk on ka. Kõigi nende koosmõjust sünnib teejuhatus ilmarahvale. Minnes nüüd lindude keelelt üle kõigile lugejatele mõistetavale keelepruugile avaneb ajalooline perspektiiv hoopis teisest suunast.
2004 tehti lõplik valik minna üle 9 mm NATO standard kaliibriga püstolitele. Suund selleks oli iseenesest juba aasta varem paigas ja viimase kiirenduse andis selleks 2003 aastal alanud Eesti kaitseväe Iraagi missioon. Esialgne plaan oligi soetada vajalik kogus püstoleid missioonide jaoks (planeeriti ka raha) ja sealt edasi oleks järgnenud põhihange. Arutati ja kaaluti ning lõpuks leiti, et mõistlikum on siiski kogu hange ja üleminek uuele kaliibrile kaitseväes teha korraga.
Muud ebaolulisemad põhjused püstolite väljavahetamiseks võis grupeerida märgiliste või pigem emotsionaalsete tegurite alla. Näiteks nõukogude taagast vabanemine, mida püstol PM oma käepidemel oleva viisnurgaga sümboliseeris. Samuti uue ja parema püstoli moraali tõstev aspekt üksikvõitlejale. Eelkirjeldatud märgilisi põhjusi vähesel määral planeerijate poolt arutati, kuid need polnud sugugi otsustava kaaluga. Tagantjärgi on neile põhjustele omistatut liigset kaalu. Lugu nõukogude taagast vabanemisest kõlab lihtsalt paremini kui igav heietus logistilistest, tehnilistes ja ergonoomilistest parameetritest. Keda need numbrid peale Exceli ikka huvitavad.
Peamised põhjused püstolite väljavahetamiseks tähtsuse järjekorras olid: missioonidelt tekkinud kriitiline vajadus parema relva järele; uue püstoli paremad laskeomadused ning ergonoomika; NATO standard kaliiber; logistiline ühilduvus; võitlusvaimu parandavad tegurid, jms. Võimalik, et miskit oli veel, kuid täpselt enam kõike ka ei mäleta.
Visioon uuele püstolile minekuks tekkis seal kuskil 2002. Aastal 2003-2004 sai visioonist eesmärk ja lahti planeerimine vajalikeks tegevusteks tehti 2004. Raha hankeks (väiksem summa) planeeriti aastale 2005, kui pidi saabuma missioonidele vajalik relvastus, ja põhihange ise (suurem summa) planeeriti aastale 2006. Lõpuks viidi hange läbi ja tarne toimus aastal 2006. Kogu protsess kestis visioonist tarneni umbes neli aastat. Loomulikult ei tegeletud sellega igapäevaselt. Võimalik, et üksikud sähvatused, mis omandasid laiemat kõla on tagantjärgi tekitanud mulje, et kõik käis kuidagi järsku või ootamatult. Minu mäletamist mööda nii see polnud ja äkki nende üksikute sähvatuste pärast ongi tekkinud hulk huvitavaid teooriaid kuni vandenõuteooriateni välja, et kuidas ikka asjad olid. Et missugune Päike keda valgustas ja missuguse jahi käigus otsused langetati. Kas ja kes mida jahi käigus arutas, seda ei oska öelda, ju inimesed ikka midagi räägivad, kes neid keelata saab. Kuid paraku on tegelikkus pisut fantaasiavaesem.
2006 aasta hangete mahust moodustas püstolite summa mõned protsendid, kui täpne olla siis 3,5%. Küllaltki tühine osakaal, vähemalt mulle tundub. Lisaks püstolitele oli kogu hankeplaani lõikes töös üle paarisaja tegevuse ja projekti. Nii mõnedki neist said märksa kiiremini ja kahel juhul ka suurema rahastuse kui püstolid. Valdavalt oli põhjuseks kogemused missioonilt Iraagist. Püstolite puhul oli tegemist teemaga, mis planeerijate tööajast saigi tähelepanu umbes paar protsenti, kuid meedias ja militaarnetis – nii toona kui veel tagantjärgi – kütab vist endiselt kirgi. Lisaks oma algsele plaanile, kuidas püstolite visoonist tarneni jõuda, saadeti vajadust põhjendavaid ettekanded missioonidelt, tehti memosid ja analüüse, valmistati ette plaanid ja otsuse projektid, teemat arutati, kaaluti ja tehti vaheotsuseid, vahepeal kiideti rahaeraldused heaks, tehti püstolitele vajalik lähteülesanne, kirjutati tehniline kirjeldus ning koostati hankedokumentatsioon kuni lõpuks jõudis asi tarneni. Kokku oli umbes 7-8 erinevat tasandit või koosolekuformaati, kus teemaga paar aastat tegeleti enne kui asi jõudis lõppotsuseni. Jahimeeste osakaal lõppotsusest on üle müstifitseeritud. Päris nii ei olnud, et jahi käigus keegi sai vitsaga vastu vahtimist ning siis tekkis valgustatus ja kohe leiti raha ning kohe toimus hange.
Kõik eelnev on minu isiklik arusaam ja võimalik, et kuskilt kaugemalt orbiidilt võis Päike kedagi eriliselt pimestada. Objektiivselt võttes ja vaadates faktilist poolt, ei erinenud püstolite projekt kuidagi kümnetest muudest projektidest, mida 10-15 aastat tagasi tehti.