Riigikaitse eelarve

[Kriku]

Kui me jääme ootama seda aega, mil loomulikus (aeglases) tempos toimuv rikkuse kasv viib meie riikaitse haljale oksale, on suur tõenäosus, et rebane saabub kanakuuti varem, kui see haljas oks pole veel käeulatuseski.

Täiesti võimalik.

Iisraeli kaitsejõudude loomist, sh kallite väe- ja relvaliikide loomist alustati ikkagi palja tagumendiga, ootamata ära SKP per capita jõudmist top 20 hulka.

Iisraelile karati kohe kallale ning enne seda oli juutide ajalugu ka selline, et meie või ühegi teise Euroopa rahvaga ei anna kuidagi võrrelda.

[Kapten Trumm]

Kõik õige, aga paraku ongi nii, et inimene võtab midagi tõsiselt alles siis, kui kõrvetada saab. Mul ei ole illusiooni, et inimloomust annaks kuidagi ümber teha ses osas.
Seni, kuni häda käes, annab vaid protsentidega mängida. Öelda, et tervishoidu raha juurde ei pane ja las arstid streigivad nii kaua kui tahavad, seda (enam) ei anna

ERR võiks tänase proparessursi eest vändata mõneosalise dokfilmi Venemaa meditsiini, ravikindlustuse ja sotsiaalvaldkonna hetkeiseisust.
Miks mitte värskelt vallutatud Krimmi näitel (piltlik näide hüpoteetiliselt vallutatud Eesti ja elu siin).
Täiesti tähelepanuta on jäänud nt Tsetseenias kümnete tuhandete inimeste haihtumised peale 2000ndat aastat.
Mõnelgi streikijal võtaks hoogu vähemaks, kui neid perspektiive valgustada.

[Kriku]

Ei usu. Kui minu isa ootaks infarkti, sest südameoperatsioonile ei pääse, ei pakuks Venemaa ega Tšetšeenia mulle suuremat huvi.

Okupatsioon on hüpoteetiline, lähituleviku infarkt loodusteaduslik tõde.

[Martin Peeter]

Vaata Soomel jääb sellele töötuabirahale, meditsiinile ja kõigele muule "sotsialkale" veel rohkem pappi üle, kui Eestil peale oma pisikese 2% ohverdamist.

Ja Eesti inimesed millegipärast kipuvad ikka sinna Soome tööle, ja kiruvad milline vilets on see sotsialka siin Eestis.

Viimased 10 aastat on Eestis töötajaskond pidevalt vähenenud. Seega - kuigi SKP kasv on olnud minimaalne, SKP kasv töötaja kohta on pidevalt olemas olnud. Oleks samal ajal töötajate arv samaks jäänud, või kasvanud (nagu ta näiteks Soomes on kasvanud), siis oleks ka SKP Eestis oluliselt kiiremini kasvanud.

Mida rohkem Eesti inimesi hääletab Eestis toimuvale jalgadega, seda väiksem on ka riigikaitse eelarve kasv tulevikus. See oleks selle loo moraal.

Vot sellega olen nõus ja ütlen ka, et meie eelmised otsustusvõimetud valitsused on teinud väga valesti, et ei avanud õigel ajal laenukraane, mille tõttu me oleme kaotanud nii inimesi, kui kaitsevõime arendamisel. Aken avanes eurotsooniga liitumisel ja seda oleks pidanud kasutama kohe peale esimese kriisist taastumise hoo raugemist. Kõige selle koonerdamise juures on ju inimesed ikka jalga lasknud. Viimased paar aastat on vbl Soomest rohkem tuldud, aga see on ajutine ja tulenenud Soome majanduse enese seisakust (mis on vist jälle liikuma saadud).
Kusjuures paradigma on hakanud oluliselt muutuma. Mitte ükski parlamendierakond eelmises Foorumis ei raiunud vana postulaati "Igasugune laen on kuradist".

[Peavoolumeedia]

....Yana Toom oma riikliku vaesuslõksu jutuga ei saa ju võita, kuidas jälle edukaks saada?

[tommy]

Nende argumentide jätk: Soome riik on ikka täitsa loll, et nii palju raha riigikaitsesse paneb - 2,8 miljardit. Summa on ikka jube suur, selle eest saaks palju igasugust heaolu.

Selline argument või???

Midagi pole teha, saatus on järelikult ebaõiglane..
Mõni riik ja rahvas ongi lihtsalt nii mitu korda suurem kui teine.
Suuremal rahval ka suurema käibega majandus, rohkem raha liikumas igas sektoris.
Mõni riik võib kulutada ka nullkomaprotsenti tuludest kaitsele ja arve on neil ikka miljardites.

Ära ei tüüta juba see pidev sea ja käo võrdlemine.??

[Z03]

Mõistan pahameelt. Samas, kas ikka on mõistlik eirata neid meeleolusid, mis lihtrahva hulgas valitsevad? Võib ju muidugi pea liiva alla peita ja sildistada kõiki eriarvamusel olijaid ullikesteks, kremli trollideks ja rahvavaenlasteks, aga tulemuseks on - mis? Eestlane ei hakka kunagi avalikult protestima ega oma linnades marodööritsema, sest liiga raskelt on saabunud vabadus ja riiklik iseseisvus. Eestlase ainus protest on vaikselt riigist lahkumine. Ja kuna otse käeulatuses on nii rikkad Skandinaaviamaad kui ka Lääne-Euroopa, siis see ei ole liiga raske.

Teisest küljest on muidugi tõsi ka see, et kui ei panusta riigikaitsesse, siis pole võib-olla peagi vaja ka panustada tervishoidu ja sotsiaaliasse, sest riiki ei ole enam. Keeruline kahtlemata. Kommentaarimis on mugav filosofeerida, kui ise neid otsuseid vastu võtma ei pea.

[siilike]

Kas seda pikka poliitilist hala on siin vaja?

See pole ju uudis, et meid on vähe ja alustasime väga vaeselt ning oleme praeguseks lihtsalt vaesed? See pole mingi viimase aja paljastus.

Ja laenuga iseennast juukseidpidi mülkast välja ei tõsta. Laen iseenesest pole paha, kuid sellist lahendust tahaksid kõik valdkonnad Eestis. Ja poliitikud annavad järele, et hääli saada. Pärast on palju laenu ja siiski mitte just valju parem seis riigikaitses.

Kui ostame selle eest väljast rauda, siis anname selle raha lihtsalt kusagile ära. Vana raua eest me vastuoste ei saa küsida ja ega polegi midagi palju vastu pakkuda. Mõistlikum oleks ehk (kui juba laenamiseks läheb), seda raha kohapeal rakendada - mingi kaitsetööstusealane nišš leida vmt?

Oskab keegi välja pakkuda riike, mis on rahuajal laenanud ainult riigikaitse parandamiseks?

[Martin Peeter]

Oskab keegi välja pakkuda riike, mis on rahuajal laenanud ainult riigikaitse parandamiseks?

Selles mõttes on raske vastata, sest on väga raske määratleda laenu sihtotstarbelisust, hoolimata selle juurde käivast retoorikast. Üldiselt emiteeritakse riigi võlakirju ja raha kasutatakse eelarvedefitsiidi katmiseks. Aga riigi võlakirjad on pea kõigil arenenud riikidel, Eestil ei ole.

[Kriku]

Iisraeli relvade ostu rahastamiseks emiteeris riik 55,4 miljoni dollari väärtuses võlakirju. Hoiupank ostis need võlakirjad välja ja restruktureeris riigi välisvõla riigisisesteks võlakirjadeks.

1993. aastal emiteeriti 300 miljoni krooni eest võlakirju Põhja-Eesti Aktsiapanga ja Balti Ühispanga ühendamise ja rekapitaliseerimise vajaduse tõttu. Need võlakirjad maksti tagasi 2004. aastaks.

Peale selle emiteeris riik 2002. aastal rahvusvahelisi eurovõlakirju summas 100 miljonit eurot, lunastustähtaeg oli 2007. aastal. Nende võlakirjade emiteerimise eesmärk oli refinantseerida juba võetud välislaene ja rahastada radarisüsteemide ostu.

http://arileht.delfi.ee/news/uudised/ee ... d=74125815

Siin väidetakse, et võlakirjade emiteerimine sobib suuremate kohustuste võtmiseks kui 100 M.

[Martin Peeter]

Jah, Eesti varasem praktika on siin ehk erandiks ja selles mõttes ka kaitsevõimele halvaks erandiks, et võlakirju pärast lunastati KM eelarvest (vähemalt ma olen aru saanud, et Iisraeli relvaostu puhul see nii oli?). Ma ausalt öeldes ei olegi uurinud, mis aasta kaitsekuludesse see kulu arvestati, aga see on minevik. Tegelikult on mujal see lunastamine Rahamini probleem, kuidas eelarve kokku saada (s h võlakirjad lunastada), kas siis maksude, laenu, varamüügi või reservide näol. Aga emiteerimisel kujunev riigi võlakirjade intressimäär on iga arenenud riigi jaoks üks majandusnäitaja, mis Eestil praegu puudub. Igasugu reitinguagentuuridele ja suurinvestoritele oluline indikaator.

[tommy]

Lisaks veel ehk seda, et kohe mitte kuidagi ei usu ma, et see kes kõige kõvemini ja võimalikult avalikult kisab, sellele ka antakse.

Siseminn kisab juba aastaid nii et vähe pole. Nii avalikult kui ka varjatult.
Üks tulevikuprognoos hirmsam kui teine.
Ja seda mitte hüpoteetilise kriisi kontekstis vaid täiesti igapäevaste, rahuaja võimekuste asjus.
Samas on just Sisemin see "esimene reageerija".

Tunnistan, et "kulbimehena" kallaks ma just sinna põhilise lisaleeme kihi.

[Martin Peeter]

Lisaks veel ehk seda, et kohe mitte kuidagi ei usu ma, et see kes kõige kõvemini ja võimalikult avalikult kisab, sellele ka antakse.

Siseminn kisab juba aastaid nii et vähe pole. Nii avalikult kui ka varjatult.
Üks tulevikuprognoos hirmsam kui teine.
Ja seda mitte hüpoteetilise kriisi kontekstis vaid täiesti igapäevaste, rahuaja võimekuste asjus.
Samas on just Sisemin see "esimene reageerija".

Tunnistan, et "kulbimehena" kallaks ma just sinna põhilise lisaleeme kihi.

Nunuh, siiski ...

Politsei saab üle Eesti ligi 40 konstaablit juurde

http://www.err.ee/584053/politsei-saab- ... lit-juurde

Sots. demmid on oma valdkondadesse raha väljanuiamisel vägagi efektiivsed. Isegi see kaitseinvesteeringute programm oli vist üsnagi Hanso. Vähemalt on ta suutnud avalikkusele selle mulje jätta.

[Kapten Trumm]

Siin esinetakse päris edukalt tavalise žanriga - eesmärgiga kaitsekulude tõusu diskussioon sohu juhtida (ennegi nähtud lemmikvõtted - sisemin kui löögi peamine võtja ja sotsiaalkulud). Nälgiva pensinäri seinale maalimine töötab hästi mistahes teemal. Tegelikult tuleb sisemin-il väga tõsiselt järgi mõelda, kas nende jätkusuutmatu personalimudel (pideva palgatõusu surve all ägav täiskutseline teenistus) on enam suuteline vastu võtma idanaabri pakutavaid väljakutseid. Soomlased näiteks on selle peale juba ammu mõelnud.

Seda kõike on siin kümnete lehtede kaupa jahutud - miskipärast pole taolises juturingis neid "sisemin kui peamine löögi vastuvõtja" tegelasi nagu näha (kui jutt läheb sellele, kuidas seda "vastuvõtmist" vähe tugevamaks muuta). Senikaua, kui sisemin on kõik ressursid sirgeks löönud vaid rahuaja vajadustele vastava sisejulgeoleku ülesehitamisele, pole neil palju lärmata (nagu poleks ka KV-l lärmata, kui teil oleks täna kutseline armeemudel).

Kindlalt on tegu äärmiselt keeruka ja valusa küsimusega, kus puuduvad hõbekuulid (nagu need puuduvad mistahes ühiskondlikel teemadel).
Kuid lahendusmetoodikana on täiesti väär kuulutada seda sissejuhatuseks võimatuks ja seejärel laiutada käsi - et me ju rääkisime, et on võimatu.

[Kriku]

Mis kaitsekulude tõusu diskussiooni? Keegi ju ei vaidle, et see on vajalik. Küsimus on selles, kui palju õnnestub seda poliitilise kokkuleppega teha.

Eestis ei ole kellelgi positsiooni põrutada, et nüüd võtame n miljardit laenu, sest muidu meid ülehomme ei ole ja kes sellest aru ei saa, pidagu lõuad koos. Praegune arutelu sai alguse akf Martin Heremi "Õhtulehe" artiklist ja eks ta püüa seal ka mõista anda, et raha on juurde vaja. Võib-olla liiga diplomaatiliselt, aga ega palju järsemalt ka öelda saa. See tähendab, muidugi saab, aga see ei too tulemust.