www.militaar.net

Soome kohta juba sai pilt pandud. Paneks siis Eesti kohta ka. Allikaks kmini raamat "Riigikaitse rahastamine" aastast 2014. Seepärast viimase otsa aastad puudu.



Tahtsin tegelikult lisada veel ühe graafiku - kaitseministeeriumi eelarve osa riigieelarvest. Kuna aga kiirest kuskilt vastavate numbritega tabeleid ei leidnud ning pikalt arvutis istuda aega ei ole - ehk kunagi edaspidi.

Aga üldiselt saab ikka numbrijadasi vaadates aru, et on ikka see kaitseelarve rahake kasvanud küll, ja kasvab ka edaspidi. Ja selle viimase graafikuga (mis praegu kahjuks küll puudub) oleks saanud seletada ka seda eelisarengu osa. Et mis see tähendab.

Saan aru,et kui miskit pidevalt alaarendada ja ükspäev hakata seda lubatud piirides arendama siis see on eelisarendus?

See kaitse-eelarve kasvamine jookseb enamvähem sünkroonis majanduse kasvamisega ja kuna majandus kasvas kuni 2000ndate keskpaigani kenasti, siis tekkis ka näiliselt suur kasv.
See on nagu spordiga alustamisega, esimestel kuudel paranevad 100 meetri ajad mitu sekundit, kuid paari aasta pärast tuleb meeleheitlikult võidelda kümnendikega.
Selle majanduskasvust tuleneva loomuliku kasvuga on aga praegu (ja on ka lähimas tulevikus) viisakalt öeldes tiba raskusi, väliskeskkond eriti ei toeta ning kasvueeldused on ammenunud või ammendumas.

Seega taolist, pea 45 kraadist kasvukõverat lähikümnenditel olema ei saa. Kui suhteline rahastus ei muutu, on kasv mõningad (madalad ühekohalised) protsendid aastas.
Seda reaalsust adudes on ka minu küsimus rahastuspõhimõtete muutmisest tõusu suunas.
Loomuliku kasvu teel on nüüd võimatu raha kahekordistumine nt 10-15 aastaga.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.

Kui sa nüüd hoolega vaatad, siis seal on 2 graafikut. Üks on absoluutarvudes, teine protsendina SKP-st. Ja kasvutrendi näitavad ikka mõlemad. Teine muidugi mitte nii järsku, kui esimene.

Vaatasin, vaatasin.
Vaata absoluutarve, 2002 oli summa natuke üle 100 miljoni, 2008 oli ligi 300 miljont, kuskil 2006 oli ligi 200 miljonit.
Taolisi kasve majanduskasvu abil meile enam ei tule. Sest majandusel pole millestki enam kasvada taolise tempoga.
Veelgi enam, kuna tööjõupump asub 80 km Tallinnast, hakkab peale tõmblemine - paar aastakest kasvame, siis tõmbavad töölised 10 liitrit õhku sisse ja davai palka juurde 20% aastas või lähme Soome ära. Kasv pole jätkusuutlik, sest see jookseb asjade paranedes kohe kinni tööjõu puudusesse ja selle tootlikkust well ületavasse rahasoovi (sest Soomes saab poole rohkem).
Kui just naftat Hiiumaa tagant ei leita.
Kriteeriumite samaks jätmisel saab tulevikus loomulik kasv olema 2-8% aastas.
Mis tähendab muidugi, et mingeid kvalitatiivseid arengud meil eriti olema ei hakka.
Selline kasvutempo tähendab, et max 1 suurem võimearendus 10a peale.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.

Tõde on valus.

Ja nii ongi - kui praegu laenupedaal põhja litsuda, siis võib aastal 2022 meil kaitsekulude % üle 2 olla, kuid eurodes tuleb valus tõde alla neelata, et tegelikult on vaja koomale tõmmata ja siis veel nendel ilusatel aegadel (praegu kuni 2021) võetud laenude intresse sinna otsa taguda.

Kas keegi on vastu mõttele, et lisaks piisavale rahastusele on oluline ka see, et see (mis olemas on) järsku "alt" ära ei kaoks? Ehk stabiilsus ja ettearvatavus.

Ja juhin tähelepanu asjaolule, et Soome ei ole väga hea näide laenu võtmisest ja heast riigikaitsest käsikäes. Hetkel lasevad nad liugu eelnevatel headel aegadel. Laen läheb aga mujale kui riigikaitsesse. Ja ühel hetkel on vaja laenuvõtmist piirama hakata...

Eks Reformierakonna otsustamatus sinnamaale meid vägisi ka viis. Aga siis, kui areng peatub, oleme me lootusetu ääremaa, kust kõik ärksamad lahkuvad ja mille Venemaale üleandmise vastu keegi eriti ei viitsi võidelda ja meile ei anta ka enam laenu mitte, juba sel põhjusel.

_________________
Dona nobis pacem!

Selle masenduse peale ka veidi positiivsemat.


http://www.err.ee/595220/euroopa-komisj ... -prognoosi

BTW - alles kusagil selle aastavahetuse paiku ületas Eesti SKP majanduskriisi eelse tipu. Erinevad statistikad näitasid erinevat aega, kas möödunud aasta viimases kvartalis või selle aasta esimeses.

BTW BTW - eelmine SKP tipp saavutati samuti laenude arvel. Ainult et laenajateks olid enamasti eraisikud, mitte riik.

Praegu, kus majandus hakkab tasapisi hoogu koguma (mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopas) oleks pigem vaja peale passida, et laenamisega jälle liiale ei mindaks ning majandust ülekuumendataks.

No ülekuumenemisest võib hakata rääkima siis, kui kasv sinna 7% kanti aastas hakkab jõudma. Aga ka 2,3 % on parem, kui sisuline seisak paar aastat tagasi. Kuid samas on mure selles, et selle 2,3 -ga ei jõua me eriti arenenumatele järele, sest EL keskmiseks saab olema 1,9%. Seega peaks me ikka sihtima kusagil 4-5%. Väikese kasvu tulemuseks võib olla taas uus väljarändelaine (eriti Soome kasvu paranemisel) ja investeerimise vähenemine (kus on kasv, sinna tuleb raha juurde, kus pole - läheb ära).
Samas on artiklis üks oluline punkt, et inflatsioon kiireneb 3,3% ni. Kui meil praegu on võimalik emiteerida riigi pikaajalisi võlakirju vbl 1% intressiga aastas, siis tähendaks see, et raha on tagasi makstes tunduvalt odavam. Ja relvaost välismaalt just majanduse ülekuumenemist ei põhjusta.

_________________
Dona nobis pacem!

Tartu Ülikooli majandusteaduskonna professor Raul Eamets räägib tööjõu sisserändest ja tööjõu vajadusest Eesti majanduse kontekstis, sh tuleviku tööst ja sellest lähtuvalt ülikoolis õppekavade kohandamise vajadusest

http://www.uttv.ee/naita?id=23627

See 2,3% pole loomulikult mingi ülekuumenemine, ega isegi mitte korralik majanduskasv. See oli lihtsalt üle hulga aja (minu mäletamist mööda) kus Eesti majanduskasvu prognoosi korrigeeriti ülespoole. Seni on prognoosi ikka igakord kärbitud, nüüd aga majandusnäitajad tõesti näitavad suuremat kasvu kui prognoositud.

Sellest "ülekütmise" ohust rääkisin aga pigem selles võtmes, et Eesti valitsus käitub taas vastupidiselt tavapärasele. Vabaturumajandus on tsükliline. Kasvuperioodidele järgnevad masud ja kriisid. jne. Klassikaline valitsuste sekkumine majandusellu on ikka olnud selline, et kasvuperioodil vähendatakse oma võlga ning kogutakse reservi. Masu perioodil laenatakse ja investeeritakse. Pakutakse tööd muidu loiul turul ning üritatakse seda elustada.

Eesti valitsus kukkus masu ajal ka kärpima ning sellega kuidagi ei pehmendanud seda kriisi, tegi pigem järsemaks. Praegu (kui paistab ometi reaalselt kasvu poole pööravat) aga kavatseb hakata laenama ja raha põletama.

No ei ole lihtsalt loogiline käitumine, pluss suurendab ülekütmise ohtu.

Eesti on presidendi sõnul praegu "keskmise palga lõksus, selg vastu lage". Tänase palgatasemega neid töid, mida tehti siin 1999, enam teha ei saa (tehakse Venemaal, Hiinas jne). Toimuma peab ümberstruktureerimine, mis võtab aega ja mida tegelikult Soome immigratsioonipump tugevasti segab - sest ümberkvalifitseerumise asemel on labidamehel lihtsam minna labidameheks Soome ja edasi elada. Seepärast majandus(kasv) venibki. Ja venib tõenäoliselt kaua veel sedasi, sest struktuurilistest muudatustest, millest ettevõtjad on hulk aastaid rääkinud, pole praktiliselt midagi tehtud - aeti mugavuspoliitikat ja turg reguleeris ise (seni kuni jätkub kasvueeldusi, majandus kasvab ka ise).

Kuulsin ühes loengus huvitavat käsitlust - et Eesti majanduse tulevik on olla "fkluktueeriv" - st tuleb 2-3-4 aastat kasvu, millele järgneb kohe langus. See fenomen tuleb sellest, et rasvane pekitükk Soome näol on käeulatuses ja nagu on näha, et elu vähe paremaks läheb, järgneb sellele töötajate poolne massiline palgasurve (aga muidu lähen Soome) ja sellega palgakasv, mida pikka aega toetada pole lihtsalt tootlikkust ja pikema kasvu toetuseks puuduvad eeldused. Tootlikkust pole vähe alati sellest, et eestlane lööb naelu aeglasemalt, vaid nt sellest, et Kone lifte müüa on palju kasumlikum tegevus kui Kone liftidele metallvidinaid vähempakkumise korras soomlastele toota. See "fluktuatsioon" omakorda keerab vinti juurde majanduspagulusel (inimene tahab lihtsalt stabiilsust). See majandusstruktuur, mis toimis meid kuskil 2007 aastani, on laias laastus ammendunud.

Kui vaadata praegu, mis toimub Tallinna lähedal põldudel, siis 2007 aasta juba paistab.
Arvestades meie tänast jõukusastet peab meil 5% kasvu olema tavapärane ja 2,3 või mis iganes on juba madal.
Millega aga seda 5% toetada, ei tea.

Selles kontekstis jääb üle korrata, mida ma eespool ütlesin. Ajad, kus kaitse-eelarve kasvas (majanduskasvu ja maksukogumise massiivse paranemise tõttu) mõne aastaga kolm korda, on möödanik.
See omakorda tähendab pidurit igasugu võimearendustele. Kui tahetakse areneda idanaabriga samas taktis, tuleb rahastust oluliselt suurendada, sest majanduskasvu tõttu see lähikümnenditel oluliselt ei parane. Eelarve paar % suurenemise aastas sööb aga edukalt ära hinnatõus ja palgatõusud - ehk siis väike kasv ei tähenda sõjajõu kasvu.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.

Vot sellega olen 100% nõus ja eks see masu ja sellega sellisel kombel toime tulemine ühe suure väljarände ka põhjustas. Eesti poliitiline protsess ja mõistlik käitumine ei liigu alati ühte sammu, aga eks seda juhtub mujal ka (ning viimasel ajal eriti veel vägagi vanades demokraatiamaades).
Ma küll olen kusagilt kuulnud, et masu ajal (meenutagem, et see oli krooniaja lõpp) ei antud Eestile isegi mitte vastuvõetavatel tingimustel laenugi, sest kõik arvasid, et majandus ja kroon kukuvad hoopis hullemini. Võib muidugi ka reformikate ja irlikate levitatav vale jutt olla, sest milleks see kuradi EBRD siis tehtud on, kui selle raha eest kriisi ajal infrat ehitada ei saa. Aga peale masust esialgset taastumist ja euroga ühinemist (millega "avanes" meile ikka väga odav raha), olid meil siin mõned väga madala kasvuga aastad (2013 -2016) ja siis oleks pidanud valitsus majandust turgutama.

Samuti nõus ka akf Trummiga ning ökonomisti ja otsapidi sotsiaalteadlasena võin lisada, et ainus enam- vähem realistlik kaitseinvesteeringute tõusu allikas on eelarvedefitsiit ja laen. Tegelikult võime ka seda öelda, et see kaitseinvesteeringute lisa 60 miljonit tuleb ka eelarvedefitsiidi arvelt, mis siis kaetakse, kas reservide või laenuga. Seega uks on paokil, aga ma ei näe, kes virutaks jalaga. Või kas peaks seda üldse tegema?

_________________
Dona nobis pacem!

Elu on igaühele üks antud. Täiesti loomulik, et inimene tahab oma elu veeta nii hästi kui iganes võimalik. Ma mõistan, et püramiidi tipust vaadates, kui endal on hea palk, stabiilsus, tulevik kindlustatud, on raske tunda empaatiat "mugavuspagulaste" suhtes. Keeruline, isegi võimatu, on kujutleda ennast teise inimese kingadesse.

Inimesed ei "ähvarda" Soome minekuga. Neil pole lihtsalt teist võimalust. Keegi ei jäta kodumaad kerge südamega maha. Nad ei lähe Soome ega mujale välismaale "käsi pikal", nagu siin keegi kommentaator väitis. Eestlased lähevad tööle. Ja korralikku ning seaduskuulekat tööinimest on igas riigis vaja. Kui ikka kuust-kuusse ja aastast-aastasse saab palga, millest jätkub vaevu äraelamiseks, unistamata üldse reisidest vms, ees terendamas pensionipõlv, mis veelgi närusem, siis milleks seda kõike vaja on? Mispärast inimesed ei või välja rännata, et oma elujärge parandada?

Riigi ülesanne on tagada, et tööjõu väljarännet ei toimuks. Kuidas on riik seda taganud?

Ega see "riik" otseselt Soome 2-3 korda kõrgemaid palkasid tasa tegema ei hakka. Riik saab maksimaalselt toetada majandusarengut siin, et ka siin palgad tõuseks. Seni aga tuleb kannatada (kui siin olla).

Küll aga ei näe ma mõistlikku õigustust sellele eimillegitegemisele, mis puudutab teatud kalleid erialasid, kus Eesti riik on vähese rahaga on muutunud soomlaste jaoks lollikeseks, kes neile midagi küsimata tööjõudu koolitab. Üks selline näide on äärmiselt kulukas arstiõpe, mis on täna muutunud enamvähem Soome meditsiinikoolituseks Eestis. Ja mitte ainult - näiteks Eestis ebapopulaarse õe, hooldaja jne erialadele on tohutu tung, arvake, miks.... Aga miks mitte ka nt ehitusalade kutsekoolid (peaks enne uurima, mis erialadele Soome minnakse).

Sellised erialad tulnuks ammu muuta tasuliseks, kus lõpetaja töötamisel Eestis X aastat kustub tema õppemaksuvõlg, kes soovib minna Soome pikka eurot püüdma perearstina, see maksku oma sealsest palgast ise ja vaadaku, kas seal üldse enam käi tasub. Jutt ei puuduta peeneid spetsialiste, kus Helsinkis on praktikavõimalused, mida meil pole, vaid üldiseid erialasid nagu perearstid, hambaarstid, õed jne, kuhu Soomest midagi seninägematut ei teki. Eesti ei peaks olema Soomele lolliks kallite erialade doonoriks.



Ma ei ole sinuga nõus. Eestis on töötus langenud alla 10% piiri, mis tähendab, et kõik enamvähem töövõimelised on kuskil tööl. Töötajatest umbes 10% ongi selline seltskond, keda tööandjate arvates võiks parem mitte olla. Palgad pidevalt tõusevad. Vaatasin just CV keskusest, torulukksepale pakuti 1700 bruto. Soomes saaks ta ilmselt mingi 2500. Ei ole mingit väljapääsmatut olukorda, inimesed peaksid ise olema aktiivsemad (nt eriala vahetusel ja kvalifikatsiooni tõstmisel), sest õppimine ja muutumine tähendab viitsimist. Pakkusin paar päeva tagasi ühele töölisele võimalust, et tõstame palka nii ja nii palju, tingimuseks on, et läbid (tööandja kulul) C-kategooria kursused. Kolm korda võite arvata, mis vastus oli - höh, ma saan mujal ka samapalju ega pea mingite autokoolidega jebima...
Vot selline on tegelik elu. Et ega see töötajate põhimass väga koostööd tegema kipu, kui lihtne väljapääs olemas.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.