Ma arvan, et mul on õigus jääda erinevale hinnangule ja tean, et Eestis on päris tarku välispoliitika analüütikuid, kes on ka seisukohal, et julgeolekuolukord on muutunud viletsamaks. Neid on ju isegi Eesti avalikes allikates võimalik leida.Veiko Palm kirjutas:Julgeolekuolukord ei ole KVJ hinnangul muutunud peale viimase pikaajalise arengukava tegemist. Mis siin arusaamatu on?
Sina vaidled vastu? Aga palun loe veelkord hoolega ka minu laused üle.
Mind, kui ökonoomika ja sotsiaalteaduste taustaga inimest, on koolitatud märkama ja analüüsima majanduslikke ja ühiskondlikke protsesse. Näiteks langetas POTUS detsembris sõjalis-poliitilise otsuse tuua väed välja Süüriast. Riigist, kus viibivast kontingendist oli hukkunud tolleks hetkeks vist 6 võitlejat ja neistki 2 liiklusõnnetuses - võrreldes Vietnami, Iraagi või Afganistaniga ikka väga väikesed kaotused ning mingisugusest tohutust valijamasside survest presidendile polnud mõtet rääkida. Minu jaoks on see tõend, kuidas USAs praegu , väga suure inertsiga ühiskondliku rahulolematuse protsess, mäss eliidi vastu, andis esimese absoluutselt põhjendamatu, ettevalmistamata ja läbikaalumata sõjalis-poliitilise otsuse. Sinnamaani oli peamiselt ohtu ennustav retoorika, see aga oli käsk, mida siis praegu püüavad erinevad vastutustundlikud inimesed kuidagi pehmendada, aga see on keeruline, võtab aega ja ei ole teada, mida üldse õnnestub teha. Valeotsuseid on ju tehtud ikka - ka põhjalikult ettevalmistatuna - aga see oli ikka uus kvalitatiivne madalpunkt.
Minu jaoks oli see ohuhinnangut muutev tegur.
Kõigi kollektiivkaitsele väga pühendunud ja kompetentsete USA sõjaväelaste, diplomaatide ja ametnike koostöö, mida siin kinnitab väga õigesti akf Herem, on võimalik samalaadse ignorantliku käsuga seisata. Aga siinkohal tsiteeriks ma taas Kaitseuuringute Keskuse juhti Sven Sakkovit -" kõik see toimub mitte Trumpi tõttu, vaid hoolimata temast." Aga võib-olla tõesti on see kõik juba andekate analüütikute koostatud ohuhinnangutes ammuilma arvesse võetud.
Teisalt on väga julgustav lugeda akf Heremi hinnangut, et 0,4%ga SKT-st on võimalik saavutada olulisi võimearendusi. See raha on riigil võimalik leida, kas või laenata, kui muuta enesele ise kehtestatud kitsendusi. Kui 10 aasta pärast on Eesti riigivõlg 8% asemel 13% SKT-st oleks me praegust seisu arvestades ikka ELi madalaima võlakoormaga riik. Praegu on järgmine Luksemburg - 21, 7%. Ma muidugi pessimistina paneks raha kiiremat efekti andvateks rahapaigutusteks, aga selles osas ma tõesti olen ebakompetentne.
Aga nüüd OT - omast kulude tõstmise vajaduse kommunikeerimise kogemusest ja hoopis teisest eluvaldkonnast. Kuulun nende umbes 5 aktivisti hulka, kes kusagil 6-7 aastat tagasi alustasid sellise vajaduse kommunikeerimist nagu palgavaesuse vastane võitlus. No ei meeldi mulle siiani, kuidas inimesed on sunnitud kodumaa tolmu jalgadelt pühkima vaesuse pärast. Riiklik retoorika kõmises tol ajal vahvasti "Parim ravim vaesuse vastu on töö!" Aga iga töö ei ole ju. Samuti olen osalenud laste vaesuse vastaste meetmete kommunikatsiooni edendamises. Ma arvan, et mõlemas valdkonnas on tulemusi. Esmalt õnnestus sellel ühiskondlikul survel murda ansiplik seisukoht Reformierakonna sees, et lastetoetused on lennukilt raha külvamine, mille tulemusel Reformierakonna ja SDE valitsus tõstis lastetoetuseid. Palgavaesuse vastase meetmena rakendus esimesena IRLi tulumaksutagastuse meede, mis nüüdseks on kasvanud tulumaksusüsteemi muudatuseks. Sisuliselt oli siingi üks võtmeerakond - Isamaa, mille meelemuutus selle võimaldas, sest neilegi ei meeldi, kuidas inimesed vaesuse tõttu lahkuvad. Loodame, et Kaja Kallas ja Reform nüüd 250 milli aastas selle likvideerimiseks ei uputa - siis ma õnnelik ei oleks.
Aga - jah - vaeva oli poliitikute veenmisel üks jagu, tuli avalikkuse mõjutamiseks üritusi orgunnida ja loomulikult - kogu au poliitikutele jätta. OT lõpp.
Ma arvan, et viimaste valimiste kampaania on tõendiks, et selles osas on olukord kahjuks muutunud. Mingit ühiskondlikku kokkulepet ei tulnud. 2 parteid toetas ja reklaamis seda otsust, ülejäänud mitte. Poliitikaid müüakse suht samamoodi nagu müüakse tosse ja pesukaitsmeid. Paha lugu, jah.Ühe endise peaministri käest küsiti kunagi, kas on mingid teemad, mida valitsus võiks otsustada, ilma et arvestaks rahvaga? Vastus oli: energeetika, välispoliitika ja riigikaitse - nendest komplekssetest asjadest ei jaga keskmine inimene eriti midagi ja see on valitsejate vastutus. Otsus tuleb teha teadmiste, mitte mainekujunduse põhjal.
Aga juhtus sama ju ka välispoliitikaga- ränderaamistik. Piirileping on olnud sisepoliitika teema. Energeetikas - nn roheelektri hind. Neid valdkondi, mida õnnestub nö spetsialistide pärusmaana hoida jääb aina vähemaks. Ja tekkiva koalitsiooni ajal raha jagamisel jäävad need valdkonnad pigem kaotajaks.