kaugeltuuriv kirjutas:Selge see,et,hetke valitsus enam kaitsekulutusi tõstma ei hakka.Sisuliselt on ju valimisaasta alanud ja sügisest juba nad seal omavahel karvupidi koos uute valimiste tõttu.
Näha on ju,et hetkel püsivad nad hambad ristis koos.
Nägin tuubis videot,kus lahati Poola majandust ja kaitsekulutusi.Juhul,kui näiteks meie majanduskasv oleks sarnane(4 protsenti aastas alates sellest 90-nendate šhokiteraapia lõpust),siis oleks ka 3 prossa,ma kujutan ....
Aga kui sõda tuleb, siis kas me jätame selle tõttu vastu hakkamata, et koalitsioonileping sõda ette ei näinud? Selleks meil need valitsused on, et juhtida riiki vastavalt olukorrale. Ja meie asi on seda valimistel meenutada. Praegu võib öelda, et viga tehti juba 2014, kui otsustati lisapanus panna ainult liitlaste vastuvõtmisele. Siis oli meil Reformierakonna juhitav paremvalitsus, kaasvastutus IRLil ja SDEl.
Eesti eelmise aasta majanduskasv oli 4, 9 %.
Minu meelest ei ole õige see lähenemine, et kaitsekulud ei ole siseriikliku poliitdebati teema, kui ikka mingi poliitjõud adekvaatseid otsuseid takistama hakkab. Kui IRL selle nõudmise pärast opositsiooni peaks jääma, sis saab ta minu hääle valimistel vähemalt. Tõenäoliselt ka RK sisse.
Läheb sisepoliitiliseks vaidluseks. Aga välispoliitiliselt oleks õige aeg kaitsekulude tõus välja käia. Eriti, kui lõpuks seda nagunii teha tuleb ja eriti, kui õnnestub seda n Poolaga koos teha. Ega need lääneeurooplased ei muutu, aga see teeb raskemaks põhjendada kõigile liitlastele ämbri pähetõmbamise.
Kahju, et rahvalgatuse seadus läbi ei läinud. Oleks võinud algatuse teha kaitsekulude tõstmiseks.
Ära taha midagi "rahvaalgatust" sellistel teemadel, siis ilmub kohe karjade kaupa "vanaraua ostmise" sarjajaid välja ja jutustatakse pisartlõhestavaid lugusid, mitu pensionäri me selle raha eest ära toidaks või kooli/lasteaeda renoveeriks.
Kas sellest tuleks aru saada, et Postimehega seotud reformierakonnameelsed ringkonnad on panemas panuseid nii punasele kui mustale? Osad pooldavad kaitsekulude tõusu ja osad mitte, pea-asi, et saaks valimistel mõlema mõtte pooldajate hääled ning valijale jälle mingi Rõiva
Ämari-klipi pähe tõmmata.
No mõelgem sellele lennukiklipile ja toona langetatud valikutele viimaste nädalate sündmuste kontekstis.
Kahjuks pole artikli autoriteni jõudnud vastikuvõitu teadmine, et neid va Eesti relvajõude võibki vaja minna, me ei tea enam päris kindlalt, mis moodi käituvad liitlased, aga kuni me ikka ise vastu peame, siis tõenäosus, et me abi saame, suureneb.
Akf Kaugeltuuriva poolt osundatud Norra Sõjaväeluure E-Tjenesteni endise juhi (kindralleitnant Grandhageni ?) hinnang kehtib ka meie kohta:
ME EI SAA ENAM KINDLAD OLLA, ET KRIISI KORRAL TRUMP OTSUSTAB TEGUTSEDA KIIRESTI.
«Eelmine aasta oli esimene, kus me ei olnud enam pailapsed. Meile öeldi, et te olete piiririik, see kaks protsenti enam ei müü, teie absoluutsummad on naeruväärsed,» ütleb esimest korda avalikult välja kaitseministeeriumi kaitseplaneerimise asekantsler Meelis Oidsalu.
See Postimehe juhtkiri on jah natuke segadust tekitav. Et relvad justkui niiväga ei loe (mis on kohati õige) ja tegelikult peaks tegelema teiste valdkondadega (millest küll järeldatakse, et ei tegeleta, ma ei tea). Point on ikkagi selles, et me peame oma ressursse riigikaitses maksimaalselt ära kasutama. See tähendab ka inimressursi võimalikult efektiivset kasutust. Seda aga saame teha ainult siis kui üksused on neile vajaliku tehnikaga korralikult varustatud. Eero Rebo ütles hästi, et ainult käsirelvadega on kaitseväest vaid küünemusta jagu rohkem kasu kui tee ääres plakatitega seismisest. See kaitsekulutuste tõus tundub palju mõistlikum kui riigipiiri mitmesaja miljoni uputamine.
Eesti saaks 2,5-protsendise kaitse-eelarve korral 2026. aastaks teoreetiliselt soetada nii keskmaa-õhutõrje kui ka tankid. Tõsi, nende võimetega kaasnevad püsikulud nõuaks tuleval kümnendil ilmselt juba uut kaitsekulude tõstmist.
Eesti saaks 2,5-protsendise kaitse-eelarve korral 2026. aastaks teoreetiliselt soetada nii keskmaa-õhutõrje kui ka tankid. Tõsi, nende võimetega kaasnevad püsikulud nõuaks tuleval kümnendil ilmselt juba uut kaitsekulutuste suurendamist.
Keset palavat poliitsuve räägivad sellest Ameerika Ühendriikide president Donald Trump, Eesti riigipea Kersti Kaljulaid ja kaitseanalüütikud. Kahe protsendi teema pole Eestile ammu olnud nii põletav küsimus, ja selle põhjused viivad NATO kinniste uste taha. Just seal võeti mullu suletud kuulamisel riikide kaitsekulud pulkadeks.
«Eelmine aasta oli esimene, kus me ei olnud enam pailapsed. Meile öeldi, et te olete piiririik, see kaks protsenti enam ei müü, teie absoluutsummad on naeruväärsed,» ütleb kaitseministeeriumi kaitseplaneerimise asekantsler Meelis Oidsalu.
Meelis Oidsalu
Erakogu
Kõrge riigiametniku hääl on rahulik. Nagu Eestit hinnanud NATO raportöörid ei tegele ka tema poliitikaga. Oidsalu saab aru, et alliansi kaaslaste viisakusel oli oma inerts ja Eesti jaoks rauges see mullu. Ta ei väida, et Eesti peaks pea ees kuhugi jooksma hakkama, aga mures on ta küll.
Midagi peab muutuma
Umbes 500 miljoni eurose kaitsekuluga kuulub Eesti NATOs n-ö alla miljardi klubisse, kus on peale meie veel kaheksa väikeriiki. Eesti hoiab selle rahaga üleval 25 000-mehelist väge. Samalaadset tulemust suudavad «klubis» näidata üksnes Leedu ja Bulgaaria, ent nende kaitsekulud on 800 miljoni kandis. Tähendab: raha on meil kasutatud efektiivselt.
Sellega head uudised ka lõpevad. Meil on kaks brigaadi, neist vaid üks soomustatud, teine müttab metsas peamiselt jalgsi. Sisuliselt puudub riigil õhu- ja merekaitse. Poliitikud armastavad žongleerida soomusmanöövervõime valmimisega 2026. aastaks, ent ilma tankideta ei saavuta see iial selle mõiste tegelikku tähendust.
Umbes 500 miljoni eurose kaitsekuluga kuulub Eesti NATOs n-ö alla miljardi klubisse, kus on peale meie veel kaheksa väikeriiki.
Otsa tegi juunis lahti president Kaljulaid. Võidupüha kõnes hoiatas ta erakondi relvaostu «hurraa-poliitika» eest, ent mõtiskles samas: kas Eesti saab endale lubada, et midagi ei muutu?
Vastus sellele on «ei». Oidsalu ütleb, et kui kaitsekulude baas jääb kahele protsendile, siis pärast 2026. aastat Eesti kaitsevägi endale enam midagi uut osta ei saa – kogu raha läheb olemasoleva ülalpidamiseks. Ühes SKTga kasvab küll aasta-aastalt ka kahe protsendi maht, ent elukallidus ja sõjatehnoloogia põlvkondade hinnavahed söövad selle kasvu ära.
«Siis on valida, kas teeme väiksemat kaitseväge või vahetame mingi võime teise vastu. Nullsummamäng,» tõdeb asekantsler.
Mida muudaks kaitsekulude suurendamine? Postimees küsis kaitseministeeriumilt välja võimete võimalikud maksumusmudelid ning jõudis mõttemänguga üllatavate tulemusteni.
Tankid on mõeldavad
Riigikaitse eelarve suurendamiseks 0,4 protsendipunkti võrra tuleks valitsusel igal aastal juurde leida pisut üle 100 miljoni euro. Teab mis enneolematu see poleks – sama summa võrra tõstis riik tänavu pensione. Tunamullu kulus sama palju raha nelja parvlaeva ostuks.
Kui tahe on olemas, saab valitsus kaitse-eelarve 2,5 protsendini suurendada kõige varem alates aastast 2020. See annaks kaitseväele uute võimete loomiseks seitsme aasta peale kokku juurde umbes 900 miljonit eurot. Ligikaudu kolmveerand ehk 680 miljonit sellest summast saaks otseselt panustada võimesoetusesse, ülejäänu kulub nende soetusjärgsele ülalpidamisele.
Ministeeriumi kaitseplaneerijatel on iga uue võime loomise maksumus peensusteni teada – alates ostuhinnast ja hoolduskulust kuni selleni, mitu ruutmeetrit hooneid on vaja ehitada või mitu tegevväelast värvata ja välja õpetada.
Nende järgi saaks Eesti minimaalse usutava keskmaa-õhutõrjevõime tekitada umbes 290 miljoni euro eest. See koosneks 12 relvasüsteemist koos vajalike radarite ja meeskondadega.
Tankide puhul oleks seis keerulisem: valida oleks 44 tankiga tankipataljoni või säästuvariandi, 15 tankiga kompanii loomise vahel. Esimese tervikvõime maksaks 720, teise oma 230 miljonit eurot.
Matemaatiliselt tähendab see, et iga-aastane 100 miljoni euro suurune adrenaliinisüst Eesti kaitse-eelarvesse teeks tõepoolest võimalikuks mitme kauaoodatud võime loomise. Tankid õhukaitset ei välista ja vastupidi. Tõsi – tankid ei pruugi sugugi olla Eesti esimene valik, tulejõudu saab kasvatada ka teistmoodi.
Valik pole ilmne
Tegelikult on olukord mõistagi keerukam. Mitte iga ost pole tingimata ratsionaalne. «15 tankiga tankikompanii puhul tekib küsimus, kas on mõtet sellist kulutust teha, me sisuliselt ei saa sellega midagi,» toob Oidsalu näite.
Teiseks kaasneb iga uue võimega olenevalt selle tüübist 8–70 miljoni euro suurune aastane püsikulu. Just sel põhjusel on asekantsler varem ise rääkinud pigem kolme protsendi vajadusest. Nii ei peaks kaitsekulusid järgmisel kümnendil ebameeldiva üllatusena uuesti suurendama hakkama.
Võib tunduda veider, aga eespool kirjeldatuga sarnast ostunimekirja kaitseministeeriumi külmkapilt tegelikult ei leiagi. Eesti riigikaitses kehtib džentelmenide kokkulepe: võimeprioriteetide otsustamisel on kaalukaim sõna sellel, kes sõja võitma peab, ehk kaitseväe juhatajal. Tema eelistused võivad olla sootuks teised: näiteks parandada ära need haavad, mis tükk aega plaastrit oodanud.
Üks neist on kaitseväe maakaitseringkondade side- ja juhtimissüsteemide muutmine mobiilsemaks ning senisest pealtkuulamis- ja hukukindlamaks, mis neelaks liikuvate juhtimispunktide ja Harrise raadiojaamade näol umbes 80 miljonit eurot.
Neli valikut
Oidsalu ütleb, et kui kaitse-eelarvesse tuleks lisaraha, on riigil uute relvasüsteemide hankimise kõrval veel kolm võimalikku valikut.
Esimene neist oleks ehitada praegune struktuur valmis kiirkorras.
Teiseks võiks tugevdada olemasoleva väe ja relvasüsteemide lahinguvõimet. Sinna alla läheks näiteks otsus kasutada Lõuna-Korea riigilt saadud ostuoptsiooni ja soetada juurde liikursuurtükke K9 Kõu 1. jalaväebrigaadile, aga miks mitte ka 2. jalaväebrigaadile.
«Tulejõu lisamine oleks ehk esimene asi, mida saaksime ka väiksema lisarahaga teha,» arutleb asekantsler.
Kolmas võimalus on paisutada sõjaaja lahingustruktuuri, tehes näiteks juurde pataljone. Millist teed neljast minnakse, sõltub eelkõige ohuhinnangust, relvastusturu seisust ja kaitseväe juhataja nõuandest.
Pärast 2026. aastat Eesti kaitsevägi endale enam midagi uut osta ei saa – kogu raha läheb olemasoleva ülalpidamiseks.
Oidsalu on seda meelt, et Eesti riigikaitse senised otsused on läinud asja ette. Erinevalt paljudest teistest riikidest täiendab riik tõhusalt laskemoonavarusid, sest kui konflikt kunagi puhkeb, tõusevad hinnad ja varustusteed kuivavad kokku. Kuigi ettenägelik, on see väga suur kulu, mis neelab maksumaksjale nähtamatult igal aastal 70 miljonit eurot.
«Hästi oluline ongi see, et järgmisi otsuseid tehtaks võimalikult kaalutletult. Mida mõne naaberriigi eeskujul ei tasu korrata, on üldrahvalikud kampaaniad millegi ostuks,» soovitab asekantsler sarnaselt president Kaljulaidiga.
Erinevalt riigipeast on Oidsalul aga veel üks mure: 2026. aastal platoole jõudev kaitsevõime. «Baas peab kasvama, muidu me valetame iseendale,» ütleb ta.
Erakonnad teadmatuses
Suurt lootust, et pärast tulevakevadisi riigikogu valimisi võimule tulev uus valitsus kaitsekulusid kasvatama asub, praegu siiski ei paista.
Postimehe uurimine näitas, et kaitsekulude põhimõttelist kasvu plaanivad oma sügisel avaldatavates valimisprogrammides toetada vaid kaks parlamendiparteid: Vabaerakond ja kaitseministri Jüri Luige kodupartei Isamaa. Millise määrani nad kulu tõstaks, ei tea aga õieti nemadki, sest infot Eesti riigikaitse tegelike vajaduste kohta neil napib.
Küsimus erakondadele
Pm
Kahevahel on Reformierakond, kelle valimisprogrammist seda ettepanekut samuti ei leia, ent kes on valmis baastaseme tõusu arutama. «Kui on vajalik täita lüngad, mis võivad kriitilises olukorras kujuneda otsustavaks, siis tuleb selleks valmis olla,» teatas endine välisminister Keit Pentus-Rosimannus.
Praegused kaks suuremat võimuparteid Keskerakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond seisavad kaitsekulude suurendamisele pigem vastu. Nad korrutavad mantrana, et oluline on kulusid hoida vähemalt praegusel tasemel.
«Eestis on palju neid valdkondi, mis vajavad samuti senisest suuremat rahalist panust. Kaitsekulutuste märkimisväärne tõus vajaks seega laiapõhjalist ühiskondlikku konsensust,» põhjendab keskerakondlane Aivar Riisalu.
Kommentaarid
Kersti Kaljulaid, president
Soovin, et sel korral oleks diskussioon riigikaitse ja julgeoleku üle hästi sisuline. Kui märkame valimisprogrammis märksõnu uutest sõjalistest võimetest või relvasüsteemidest, siis mõelgem, kas kaitsekulusid tuleks sellisel juhul tõsta 2,5, kolme või veelgi enama protsendini SKTst. Teine variant on rahulduda tänase kaitseväe suuruse ja võimekuse ning peamiselt paberil eksisteeriva laiapindse riigikaitsega. Kuid sellisel juhul peab see olema teadlik ja valijatega läbi räägitud otsus. (Võidupüha kõne, 23.06.2018)
Sven Mikser (SDE), välisminister
Kui julgeolekuolukorra märgatav halvenemine tulevikus nõuab meilt kaitsekulutuste märkimisväärset suurendamist, siis peame mõistagi olema valmis paindlikult reageerima. Kui majandus peaks kasvama prognoositust aeglasemalt, võib tekkida vajadus seatud eesmärkide tähtaegseks täitmiseks kaitsekulutuste määra suhtena SKTsse suurendada. See eeldab aga avatud mõttevahetust ka eelarve tulude poole üle. Eesti pikaajalised kaitsevõime arendamise plaanid lähtuvad eeldusest, et meie kaitsekulud püsivad kahe protsendi tasemel meie SKTst.
Hannes Hanso (SDE), riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees
Ma tõesti loodan, et kui lähenevad riigikogu valimised 2019. aastal, siis me ei vaataks seda kahte protsenti kui mingit eesmärki omaette, vaid pigem kui miinimumstandardit ning mõtleks sealt edasi. Tankid, keskmaa-õhutõrje, rannikukaitse – no arvuta, kuidas tahad, protsendi eest me neid Eestis ei tee. Kui need kõik kokku panna, siis me räägime 2,9 protsendist. Nii lihtne ongi, matemaatika on matemaatika, asjadel on väärtus. (Riigikogu Toimetised 36/2017)
Keit Pentus-Rosimannus (Reformierakond), riigikogu väliskomisjoni aseesimees
Täna ütlevad Eesti enda eksperdid, et kui tahame järjel püsida, peame kaitsekulutusi tõstma 2,5 protsendini. Kui see on vajalik, et täita lüngad, mis võivad kriitilises olukorras kujuneda otsustavaks, siis tuleb selleks valmis olla.
Aivar Riisalu, Tallinna abilinnapea, Keskerakonna valimisplatvormi riigikaitsevaldkonna toimkonna liige
Keskerakond on seisukohal, et Eesti kaitsekulutused peavad olema vähemalt kaks protsenti SKTst, millele lisanduvad täiendavad kaitseinvesteeringute programmid ning liitlaskulud. Tõsi, õhutõrjevõimekuse arvestavale tasemele viimiseks võiks kaitsekulutuste määr olla 2,4 protsenti. Aga Eestis on palju neid valdkondi, mis vajavad samuti senisest suuremat rahalist panust. Kaitsekulutuste märkimisväärne tõus vajaks seega laiapõhjalist ühiskondlikku konsensust.
Sven Sakkov, Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse direktor
Poola on seadnud eesmärgiks jõuda 2,5 protsendi tasemele, sama peaks tegema Eesti. Läbi aastate on olnud paar kõige suuremat võimelünka – võimed, mida on vaja, aga mille jaoks ei ole eelkõige raha. Neist kõige olulisem alati on keskmaa-õhutõrje. Loogiline järgmine samm tulevikus oleks tankid. Vaadates seda konteksti, kus me elame, mida meie idanaaber teeb, ei ole meil minu arvates sellist luksust, et kahe protsendi peal pikutada. Ma ei arva, et peaksime rääkima neljast [protsendist], pigem räägiks 2,5 protsendist mingite aastate peale. (ERR)
Borja kirjutas:
..aga sa ära soovita, vaid kopipeisti ise artikkel foorumisse
Ise teen ma seda igaissanda nädal - EPLst/EEst siis, kuhu mul ostetud juurdepääs..
Vot tak
Olen seda ikka teinud ka, aga olen praegu vällamaal ja moblaga netis. Ei õnnestu kuidagi. Tänud akf Chupacabrale!
Aga mida ma tõdeksin: mõningad akf-de avaldatud mõtted, mis praegusest arengukavast ja praeguste vahendite juures välja jäänud, on kenasti kaalumisel. Näiteks:
1. Fakt iseenesest, et kaitsekulude tõus iseseisva kaitsevõime tõstmiseks on vajalik ja võimalik. Loodetavasti on neil strateegilistel kommunikaatoritel, kes seda kunagi lausa maha tagusid, nüüdseks teised korralduse.
2. Tankid kaalumisel.
3. Soomukid veel ühele pataljonile kaalumisel.
4. Suurem SAK on võimalus.
5. Keskmaa ÕT kaalumisel.
