Seda küll. Reformierakonna juhitav koalitsioon olnuks pigem halvem, sest seal oleks võinud sellestki lubadusest taganeda, sest raha oleks nagunii püütud võimalikult palju tulumaksuvabastuse laiendamisele panna. Ning EKRE sama lubadus sai sama saatuse osaliseks. Seega varianti polnud.
Samahästi on vaja lisaraha KE-l "erakorraliseks pensionitõusuks" ja "õiglaseks riigiks kõigile".
Ka need lubadused pole mõõdetavate summadega kaetud. See ongi antud koalitsioonilepingu omapära. Seega me ei tea, kuhu ja kui palju lisarahastust läheb, kui üldse läheb. Aga tulumaksuvabastuse laiendamine kõigile on väga konkreetse maksumusega asi ja sellega on nii, et kas on või ei ole, ei saa olla a la erakorraline pensionitõus n eurot, vastavale sellele, kui palju raha jätkub.
Noorem Helme propageerib kangesti laenu võtmist ja pean ütlema, et selles osas olen ma temaga nõus, kui sealt ikka ka kaitsekulude tõusuks jagub. Ja kuna tegemist on parajate populistidega, siis oleneb väga palju sellest, mida avalikkus arvab ja kui palju ning mis suunas strateegiline kommunikatsioon seda mõjutab.
Martin Peeter kirjutas:Seda küll. Reformierakonna juhitav koalitsioon olnuks pigem halvem, sest seal oleks võinud sellestki lubadusest taganeda, sest raha oleks nagunii püütud võimalikult palju tulumaksuvabastuse laiendamisele panna. Ning EKRE sama lubadus sai sama saatuse osaliseks. Seega varianti polnud.
Reformi tulumaksu miinimumi vabastus kõigile oli erinevate parteide tippvalimislubadustest üks odavamaid.
Martin Peeter kirjutas:Seda küll. Reformierakonna juhitav koalitsioon olnuks pigem halvem, sest seal oleks võinud sellestki lubadusest taganeda, sest raha oleks nagunii püütud võimalikult palju tulumaksuvabastuse laiendamisele panna. Ning EKRE sama lubadus sai sama saatuse osaliseks. Seega varianti polnud.
Reformi tulumaksu miinimumi vabastus kõigile oli erinevate parteide tippvalimislubadustest üks odavamaid.
Maksumus olnuks 247 miljonit aastas, mis kunagiste prognooside kohaselt ongi umbes kogu raha, mida koalitsioon saaks jagada, praegu vist on seegi küsimärgi all. Kaitsekulutuste tõus 2,5% ni maksnuks 112 miljonit aastas praeguse SKT juures.
Minu väite sisu oli, et praeguses koalitsioonis saab raha see valdkond, mis oma rahastamise eest võitleb. Ja stratkomist võib taas kujuneda tõsine pidur, kui ta retoorikat ei muuda. Üks, mida võiks teha, on hakata valmistuma selleks, et NATO tervis võib veelgi halveneda sel moel, et avada inimeste silmi selles osas, et oma Kaitsevägi peab olema kriisi korral suuteline "ostma" Eestile piisavalt aega. See, et me paneme selle 2% SKT-st ainult NATO mingi normi täitmiseks ja rohkem panustada pole mõtet, on väär arusaam, mis on senise stratkomi tulemusena kahjuks sügavalt juurdunud. Peab seletama ka seda, et abi ei pea alati olema otseselt seotud liitlaste sõtta astumisega, piisata võib ka abistamisest muul moel, nagu me nägime Gruusia näitel.
Viimati muutis Martin Peeter, 08 Apr, 2019 12:52, muudetud 1 kord kokku.
A4 kirjutas:
Kui keegi arvab või loodab, et kaitse-eelarve suurendamine on peidus sõnades „täiendavad vahendid võimelünkade täitmiseks“, siis arvestades seda, et samasugune ümar sõnastus on ka pensionitõusude, aktiisilangetuste jpm veelgi kulukamate lubaduste taga, siis vaevalt, et neid täiendavaid vahendeid reaalselt näeme.
Siinkohal tuleb arvestada, et koalitsioonil on 3 osapoolt. Kui mingid täiendavad vahendid eelarvesse tulevad, siis tuleb neid kolme vahel ka jagada. Kaitsekulude tõus oli Isamaa üks väheseid rahalisi lubadusi. Seega on tõenäoline, et mingit raha saab ka tema oma lubaduste täitmiseks. Muidugi, kui meie stratkom jätkab samal võidukal lainel, et "Kõik on kõige paremas korras ja NATO vihmavari kaitseb kindlalt", siis läheb raha mingi teise lubaduse täitmiseks.
Nii palju võiks Eesti demokraatiasse ikka usku olla, et sellist põhimõttelist küsimust nagu kaitsekulude suurus määravad selleks ikka rahva poolt kutsutud ja seatud poliitikud, mitte aga mingid näotud ja anonüümsed „stratkomi eksperdid“.
Minu arust on täna olukord põhimõtteliselt teistsugune, kui enamike eelmiste, viimase 10-15 aasta valimiste osas selles küsimuses. Nimelt ilmusid üldse esmakordselt välja kaks erakonda, kes põhimõtteliselt ühe keskse valimislubadusena deklareerisid, et kaitsekulud peaksid olema suht pikalt eesmärgiks või sihttasemeks olnud 2%ist kõrgemad, ja määrasid ka konkreetse taseme – Isamaal 2,5% ja EKRE-l „lausa“ 2,6%. Väikse kõrvalpõikena küsiks muide selle peale, et kas sellist asja pidada nüüd „stratkomi“ vm kahjurametnike töövõiduks või hoopis tööõnnetuseks?
Mõlemad kaks erakonda pääsevad valitsusse. Poliitiline tähtede seis (st Ratase soov iga hinna eest peaministriks jääda) oli selline, et soovi korral võib küsida peaagu kõike – eriti selliseid asju, milles kaks nooremad koalitsioonipartnerit eel identsel seisukohal on (nagu nt abielu mõiste fikseerimine Põhiseaduses). Olen suht kindel, et kui need kaks parteid oleksid mh algusest peale nõudnud, et teema stabiilse, aga fikseeritud kulude tõstmise nt 0,1% SKT-st per eelarveaasta (see on tühine 30 miljoniline tõus aasta peale 10+ miljardilisest riigieelarvest), siis oleks see ka läbi läinud. Sest kes väga tahtis, sai „oma asja“ sinna koalitsioonilepingusse ikkagi üsna konkreetselt kirja: Isamaa sai 2. pensionisamba reformi kirja väga konkreetse ja kiire tähtajaga (01.01.2020), EKRE sai oma rahvaalagatuse asja ja abielu mõiste referendumile paneku konkreetsete sõnastuste ja/või tähtaegadega sisse.
Ma ei väsi toomast 2011. aasta näidet, kus samamoodi oli eriti IRL-i lubaduseks 2% taseme saavutamine, samamoodi oli majanduses ja riigirahanduses ebaselge olukord (rängim masu oli äsja lõppenud), ei olnud ka avalik arvamus kuidagi toetavam toonasega võrreldes, Krimmini oli aega kolm aastat, neetud straktom rääkis samamoodi NATO-hosiannat jne –
aga kus selle kõige kiuste fikseeriti üldise hägi asemel kohe ja konkreetselt, et 2% saavutatakse kohe järgmisel, 2012. aastal (kuigi 2011. aasta tase oli u 1,7%, st ühekordne hüpe oli päris suur). Ühesõnaga – saab küll, kui tahta.
Seekord aga: riigikaitse- ja kaitsekulude asi, nagu tänaseks on selgunud, visati kiiruga nelja lausega paberile konsultatsioonide 1. või 2. päeval; ja rohkem selle juurde tagasi ei tuldud (v.a EKRE idee fixe sõjaväestatud piirivalve).
Selles olukorras vaataks eelkõige ikka kahe konkreetse partei otsa, kes pea oma ainsa riigikaitses sisulist lisandväärtust tekitanud lubaduse kohe teisel päeval unustasid. Mitte aga erakondade otsa, kes üldse valitsust ei moodusta, või kes pole ka kunagi lubanud rohkem kui 2%.
A4 kirjutas:Selles olukorras vaataks eelkõige ikka kahe konkreetse partei otsa, kes pea oma ainsa riigikaitses sisulist lisandväärtust tekitanud lubaduse kohe teisel päeval unustasid. Mitte aga erakondade otsa, kes üldse valitsust ei moodusta, või kes pole ka kunagi lubanud rohkem kui 2%.
Kõik õige, aga kui riigikaitse pärast murelik kodanik on järgmistel valimistel valikute ees, siis pole erilist põhjust eelistada neid, kes ei lubanud ega teinud, neile, kes lubasid, aga ei teinud. Kummastki pundist pole oodata, et järgmisel perioodil teevad. Mitte et see enam eriti teemasse puutuks.
Ma ei õigusta neid kahte parteid. Vastupidi - olen pettunud. Kuid mitte keegi ei suuda selle koalitsioonilepingu järgi öelda, kuhu ja kui palju lisaraha antakse. Leping on, aga jätab kõik lahti ja sellega tuleb arvestada. Stratkomi eksperdid on võib-olla laiemalt mittetuntud, aga stratkomi viivad ellu lisaks neile ka kõigile tuntud ametiisikud eesotsas VP-ga, kelle sõnadel on kaalu. Kui nende jutust ei selgu kaitsekulude tõstmise vajadus, siis, kuidas see selguma peaks.
Viimati muutis Martin Peeter, 08 Apr, 2019 21:30, muudetud 1 kord kokku.
Mõni ajakirjanik võiks Seedril ja Helmel selles küsimuses nööbist kinni võtta, et mis värk on? Kaks parteid, üks lubadus, null tulemust? Praeguse seisuga ma kardan et kui pappi ka leitakse siis läheb kõik pensionitesse ja neljaralistesse maanteedesse...
Küllap on ka akf KVJ mõtisklenud kahe küsimuse üle:
Kas meil on veendumus Donald Trumpi juhitava USA pühendumuses NATO-liitlaste julgeoleku tagamisele?
Kui ikka ei ole täielikult, siis kas sel taustal on õige kinnitada rahvale, et julgeolekuga on kõik väga hästi ning mitte selgitada kaitsekulude tõstmise vajadust?
Kusjuures me ei tea, kas järgmine POTUS on NATO suhtes soosivam.
SKO on vaid selle kommunikatsioonitöö proletaarlased.
Kuid praegu on tekkinud permanentne olukord, kus (lisa?)rahastus hakkab sõltuma kommunikatsioonist. See ei ole SKO taseme küsimus, see on valdkonna tippjuhtide taseme küsimus, millel ei ole lihtsaid lahendusi, nagu seni kasutatud.
Minu arust on täna olukord põhimõtteliselt teistsugune, kui enamike eelmiste, viimase 10-15 aasta valimiste osas selles küsimuses. Nimelt ilmusid üldse esmakordselt välja kaks erakonda, kes põhimõtteliselt ühe keskse valimislubadusena deklareerisid, et kaitsekulud peaksid olema suht pikalt eesmärgiks või sihttasemeks olnud 2%ist kõrgemad, ja määrasid ka konkreetse taseme – Isamaal 2,5% ja EKRE-l „lausa“ 2,6%. Väikse kõrvalpõikena küsiks muide selle peale, et kas sellist asja pidada nüüd „stratkomi“ vm kahjurametnike töövõiduks või hoopis tööõnnetuseks?
Eks probleem on siis Trumpi-ajastu eelne püüdlik-kandiline propaganda stiilis "Eesti on hästi kaitstud". Peale seda, kui Trump valiti presidendiks ja tõmmati käima saag, mis ähvardab käkkida USA-Euroopa suhted, kestab veel ehmunult ringi vaatamine ja uut narratiivi pole veel välja mõeldud. Ma ausalt öelda ei suudaks ka ise seda välja mõelda (peale iseseisva kaitsevõime rolli olulise kasvatamise), sest toimiv turbulents ja USA destruktiivne maailmapoliitika+isolatsiooni teemad teevad ju lapselegi selgeks, jutustamine "keegi teeb" pole enam nii usutav kui 2012.
PS. Sellest "ehmunult ringi vaatamise" žanrist muide on ka presidendi hiljutine Moskva-visiidi teema, kus idee tuli enne ja põhjendusi, mida seal tehakse, mõeldi järgmised 2 nädalat välja. Kui sirgelt öelda, siis KK Moskva teema on väga finlandiseerumise lõhnaga.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Vabanda, Martin Peeter, aga minu arvates on väga lihtsustatud ja algeline lahendus justnimelt see, et avalik arvamus, poliitiline toetus ja kaitsekulud hakkavad kohe mühinal kasvama ainuüksi sellest, kui rahvale öelda, et 2% on hea tase tase, aga natukene suurema summa eest saaks natukene veelgi parema kaitsevõime (ei tea seejuures mitte ühtegi kaitsevaldkonna esindajat, kes avalikult oleks väitnud vastupidist). Samamoodi on väga mitmes mõttes kipakas konstruktsioon see, et hakkame rääkima sellest, et Trump pole enam usaldusväärne, ning adekvaatne ja toimis lahendus on suuremad kaitsekulud.
Nagu ma olen siin vist juba ühe korra selgitanud, siis minu hinnangul oleks kaitsekulude hüppeliseks ja märkimisväärseks kasvuks vaja avalikult ja kõva häälega pidevalt karjuda, et 2% on katastroofiliselt madal tase ning ilma kaitsekulude märkimisväärse tõusuta meil oma riiki enam kauaks ei ole. Esiteks on see väide suures pildis üsna vildakas, sest Venemaa 60-miljardilise kaitse-eelarve ja 130-miljonilise elanikkonna vastu võime minu poolest kasvõi 20% SKT-st (ehk u 6 miljardit) huugama panna, aga päeva see lõpuks ikka ei päästa, kui üksinda sõdima peaksime jääma. Teiseks – ja see on põhiline – vaadates seda, kui ruttu neil nädalatel unustati ära ka see marginaalne 2,5%ni suurendamine nende „kõige isamaalisemate“ parteide poolt, siis pole ka suure kisa ja kära korral minu hinnangul piisavat garantiid, et kaitsekulud ikka tõusevad. Ning siis on tulemuseks see, et oleme Eesti elanike seas sihilikult ja omaenda kätega hävitanud riigikaitse ja Kaitseväe usaldusväärsuse ilma midagi praktilist vastu saamata. Minu hinnangul ei vääri selline risk täna küünlaid.
Toon siia mõned utreeritud paralleelid. Õpetaja elukutse maine ja populaarsus on tänaseni üsna madal eelkõige põhjusel, et õpetajad, nende ametiühingud ja pikka aega ka Haridusministeerium on söögi alla ja söögi peale rääkinud, kui madalat ja haletsusväärset palka õpetajad ikka saavad. Politseisse on keeruline leida tööle inimesi, sest politseinikud, PPA peadirektori ja Siseministeerium hädalavad igal aastal eelarveläbirääkimiste ajal sellest, kui vähe palka saab patrullpolitseinikud ning kuidas vanad kalad ebasoodsa pensionikorralduse tõttu kohe-kohe töölt massiliselt lahkuma hakkavad. No kui valdkonnajuhid (õpetajate ja politseinike näitel) ise muudkui räägivad, kui halb on ikka politseiniku ja õpetaja elu ja sissetulek, siis ei maksa ühel hetkel imestada, et keegi seal enam töötada ei soovi. Samamoodi – kui kaitsevaldkonna juhid hakkaksid äkki igapäevaselt hädaldama, kui naeruväärselt väiksed on meie kaitsekulud, siis milline reservväelane tahaks mobilisatsiooni korral teenistusse tulla teadmises, et kogu sõda on ette ära kaotatud?
Mis Trumpi ja USA-d puudutab, siis kui USA oma 600-miljardilise kaitseelearvega NATO tagant ära kukub, on kogu Euroopa jaoks asi kapitaalselt pekkis, ning 2,5%, 3 või minu poolest ka 10% kulutamine enam päeva ei päästa. Täna ei ole see Trump veel kuskile ära kaldunud – retoorika oma murettekitav, samas Euroopas paiknevate USA vägede arvu pidev suurendamine, sh eriti Poolas, samas jälle positiivne trend. Üsna rumal ja kahjulik oleks sellises olukorras Eesti riigi ametlike esindajate poolt hakata kõva häälega rääkima USA Euroopast lahkumisest jne, ehk teisisõnu ise õnnetust välja kutsuma. Veelkord – see ei tähenda, et Trumpist tulenevate riskide maandamisega ei peaks tegelema, aga seda pole teps mitte mõistlik teha avalikult.
Kolmandaks, kui küsida, et millega siis need ametnikud, kaitseväelased ja stratkomi „käpardid“ on seni kõik need aastad oma tööpäeva (muude asjade seas) sisustanud, siis tuletaks meelde, et ega ka senine 2% tasemeni jõudmine, sel tasemel püsimine ajal, mil kõik teised Euroopas oma kaitsekulusid kärpisid, ning alates 2015. aastast selle taseme pidev ületamine pole toimunud iseenesest ja juhuslikult. Selle eest tuleb tänada eelkõige IRL-i ja Reformierakonna riigimehelikke poliitikuid, heaks toeks on olnud ka NATO 2% baasnõue, aga ka see on paljuski olnud ametnike, ohvitseride ja kommunikatsiooniinimeste jõupingutus, et tänaselegi tasemele oleme jõudnud.
Ma tean, et Trumm hakkab nüüd kohe jälle rääkima sellest, kuidas ilma NATO nõudmiseta poleks meil üldse mingeid kaitsekulusid. Aga tuletaks meelde, et esimesed 8 aastat püsisid meie kaitsekulud (paljuski tänu ülikiirele majanduskasvule) pidevalt tasemel 1,5-1,8% SKT-st, st väga ei kiirustatud selle NATO „nõude“ täitmisega. 2% tasemele toimus hüpe 2012. aastal, kui igal pool ümberringi toimus kaitsekulude jõhker kärpimine ning NATO-s oli vaid vist 3 või 4 riiki, kes seda nõuet üldse täitsid. Samamoodi on väga suur õnn (tänusõnad eelkõige Taavi Rõivasele), et alates 2015. aastal on kaitse-eelarve iga-aastaselt saanud 0,1-0,2% ulatuses lisaraha kõikideks liitlaste võõrustamise kuludeks – vastasel korral oleksid need üsna suured summad tulnud meie enda võimearendusprojektide surmamise arvelt. Tänaseks 2% tasemeni jõudnud Lätil ja Leedul, muide, sellist privileegi minu teada pole – neil tuleb 2% seest nii rahvuslik võimearendus kui ka liitlastele pakutav HNS.
Ja lõpuks on veel üks üsna objektiivne asjaolu, mis paratamatult piirab ametnike ja ohvitseride hääle valjudust, kui jutt läheb kaitsekulude suurendamise peale. Kaitseministeerium ja Kaitsevägi ei ole ainukesed ministeeriumid Eestis, mis arvavad, et nende valitsemisala on kõige tähtsam ja prioriteetsem ning vajaks kohe ja palju lisaraha juurde. Sellised ministeeriumeid ja valitsemisalasid on Eestis veel kümmekond tükki – kõik peavad ennast tähtsamateks, see on inimestele sisuliselt ametijuhenditesse sisse kirjutatud. Küll aga on Kaitseministeeriumi suureks privileegiks aastaid olnud see, et nemad ei pea eelarvetaotlusi ja vajadusi iga-aastaselt Rahandusministeeriumile, valitsusele, avalikkusele, Riigikogule jne selgitamas, tõestamas ja lunimas käima, vaid saavad suht automaatselt ja ilma vaidlusteta oma protsendi SKT-st kätte, mis omakorda kasvab automaatselt koos SKT tõusuga. Liiga kõvasti veel lisaraha nõudes on üsna suur risk, et see pill läheb ühel hetkel katki – võid ühel või teisel aastal lisaraha saada, aga võid mõnel aastal üldse mitte midagi juurde saada.
Nii et selles olukorras on mõistlikuks lahenduseks ikkagi selle fikseeritud protsendi stabiilne ja garanteeritud suurendamine, mitte aga ühekordsed rahasutsakad laenu vms asja näol, ega ka prognoosimatu tulemusega hädakisa peatsest maailmalõpust.
Ja lõpuks on veel üks üsna objektiivne asjaolu, mis paratamatult piirab ametnike ja ohvitseride hääle valjudust, kui jutt läheb kaitsekulude suurendamise peale. Kaitseministeerium ja Kaitsevägi ei ole ainukesed ministeeriumid Eestis, mis arvavad, et nende valitsemisala on kõige tähtsam ja prioriteetsem ning vajaks kohe ja palju lisaraha juurde. Sellised ministeeriumeid ja valitsemisalasid on Eestis veel kümmekond tükki – kõik peavad ennast tähtsamateks, see on inimestele sisuliselt ametijuhenditesse sisse kirjutatud. Küll aga on Kaitseministeeriumi suureks privileegiks aastaid olnud see, et nemad ei pea eelarvetaotlusi ja vajadusi iga-aastaselt Rahandusministeeriumile, valitsusele, avalikkusele, Riigikogule jne selgitamas, tõestamas ja lunimas käima, vaid saavad suht automaatselt ja ilma vaidlusteta oma protsendi SKT-st kätte, mis omakorda kasvab automaatselt koos SKT tõusuga. Liiga kõvasti veel lisaraha nõudes on üsna suur risk, et see pill läheb ühel hetkel katki – võid ühel või teisel aastal lisaraha saada, aga võid mõnel aastal üldse mitte midagi juurde saada.
Sisejulgeolekule nt lisaraha leidmisest meil pole nagunii pääsu - sest sõja saatuse võib otsustada see, kuidas hallil ajal hakkama saadakse. Kui meenutada seda, mida ma nägin 2007 aprillimäsu ajal, siis täna meenutan mõnda asja hirmuvärinaga - taevas tänatud, et mõni värisev sõrm päästikule ei vajutanud.
Sisejulgeolekus muidugi tuleb enne seda ka peeglisse vaatamine ära teha - vastates ausalt küsimusele, milline on tegelik võime suuremat kriisi hallata.
Kui Mustika Prisma põlenguks aeti kokku juba komandosid väljaspool Tallinna, siis kahju küll, aga nt Tallinna pommitamine on väljakutse way üle meie võimete. KV puhul ma näen selget plaani - mis saab SIIS. PPA ja PA puhul ma seda ei näe.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Mina pigem nõustun akf Trummiga, et stratkom on teatavas peataolekus. Sest mis on stratkom? SKO on selles tegevuses vaid mutter.
Strateegiline kommunikatsioon tähendab riigi tegevuse planeerimist ning koondamist ühtseks kommunikatiivseks tervikuks ja selle edastamine ühiskonnale. Selleks koordineerivad riigiasutused oma tegevusi, et avalikkusele edastatavad sõnumid oleksid läbimõeldud, selged ning toetaksid Eesti põhiseaduses kirjapandud väärtusi.
Eeldades, et kaitsekulude tõusu on vaja planeerida ja saavutada, siis kuidas on stratkom kommunikeerinud vajadust tõsta kaitsekulusid? - Ei ole märganud.
Kuidas on stratkom reageerinud Tumpi saamisele antud ametikohale? - Peamiselt kinnitamisega, et miski pole muutunud, mis on - ütleme otse - vale, kas "väike valge vale", on iseküsimus.
Kuidas on stratkom valmistunud olukorraks, et juba lähemate kuude jooksul võib näiteks USA-EL kaubanduskonflikti tulemusena tulla sisepoliitilise surve alt vabanevalt DT-lt mingi säuts, mis seab senilevitatud NATO vihmavarjuusu tõsise kahtluse alla? - Ei ole märganud.
Võib-olla on kõva tööd tehtud, aga kui minusugune, keskmisest ehk pisut rohkem teemat jälgiv kommunikatsioonitarbija pole märganud olukorrale adekvaatset reaktsiooni, siis on see kas üle mõistuse peen või pigem - andke andeks - vilets töö.
Kusjuures - tõesti kõik valdkonnad võitlevad raha pärast ja mõned väga vingelt (Sisemin tõesti näiteks - selle eripensionäride töölejäämise asja lükkasid nad ikka läbi), Kamin on oma tagatud protsendi tõttu pigem natuke loruks jäänud. Minister Luik on väga hea julgeolekupoliitikaspetsialist, kes kuulab ka teiste alade (sh sõjandus-) spetsialiste ning tema jäämine on kahtlemata valdkonnale väga hea lahendus. Saab tööd teha, selmet hakata Kunnasega maadlema teemadel, mida me siin mõnedes teistes lõimedes oleme käsitlenud. Kuid ta ei ole eriti tugev parteipoliitik selles mudamaadluses, mis käib raha pärast. Kui valdkond teda selles ise rohkem ei toeta, siis tõesti kõik nii jääbki.
Ja to akf A4
Vabanda, Martin Peeter, aga minu arvates on väga lihtsustatud ja algeline lahendus justnimelt see, et avalik arvamus, poliitiline toetus ja kaitsekulud hakkavad kohe mühinal kasvama ainuüksi sellest, kui rahvale öelda, et 2% on hea tase tase, aga natukene suurema summa eest saaks natukene veelgi parema kaitsevõime (ei tea seejuures mitte ühtegi kaitsevaldkonna esindajat, kes avalikult oleks väitnud vastupidist). Samamoodi on väga mitmes mõttes kipakas konstruktsioon see, et hakkame rääkima sellest, et Trump pole enam usaldusväärne, ning adekvaatne ja toimis lahendus on suuremad kaitsekulud.
Ma ikka küsiks kiuslikult, kuidas 2014 laskemoonaga seis oli, kui KV teatas oma kõige kõrgema kanali kaudu, et lisaraha midagi juurde ei anna?
Aga kas siis Trumpiga kaasnenud ettearvamatuse suurenemisele ei olegi Eestil mingit mõistlikku vastust? Ei saa kohe mitte midagi ise teha? Minu meelest on akf Herem üsna avalikult öelnud, et vajadusel läheb ta riiki kaitsma kas või kivikirvega. Mina sain sest nii aru, et ise saab ja tuleb teha seda, mis võimalik.
Eesti ennast lõpuni üksi ära ei kaitse, aga uus olukord tähendab, et tuleb olla valmis selleks, et abi ei saabu kohe või abistatakse mittesõjaliste meetmetega.
Antud artikkel on (paraku) Krimmi-eelsele ajastule tüüpne - oleme hästi kaitstud ja kui raha saakski juurde, siis abi sellest poleks, sest poleks inimesi (ja sada häda veel peale selle).
Ma kutsun alati sellise nutuse tooni peale inimesi tutvuma Wehrmachti tankidiviiside ajalooga, enamus neist, kelle eest maailm 1940 ja 1941 värises, olid veel aasta või kaks varem tavalised jalaväediviisid, kus polnud isegi veoautosid sõdurite vedamiseks. Või kui see on liiga "ebasobiv näide", siis näiteks reservistide kasutamisega Iisraeli relvajõududes.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
