Riigikaitse eelarve

[strateegiline sõdur]

2.3% punnitatakse 2019 aasta riigikaitse eelarves välja

reelarve.png

https://etv.err.ee/v/paevakajasaated/ak ... -ilm-nadal

Juhtusin ka viidatud slaidi eilsetes AK uudistes nägema ning tõden, et lisaks keelereeglite lihtsustamisele on vist ka protsendiarvutamise reegleid muudetud. Tuleb põhikooli tee jälle jalgealla võtta.

SKP prognoos jooksevhindades 2019 aastaks on 27,1 miljardit. Igaüks võib nüüd ise arvutada mitu protsenti on 594 miljonit SKPst. Mina 2,3% ei saanud kuidagi, pigem 2,19%. Seda esiteks.

Teiseks, arvust 594 miljonit ka. Hetkel olen segaduses, et kuidas selline arv on tekkinud.
Riigieelarve seletuskirjas on esialgu siiski teistsugune number: „NATO definitsiooni kohaselt on 2019. aasta kaitsekulu 585 mln eurot, mis moodustab 2,16% SKP-st. NATO metoodikas ei võeta arvesse välistoetusi, vaid tuuakse välja riigi enda panus riigikaitse rahatamisse“.

Ilmselgelt ka Riigikogu rahanduskomisjoni juhil on mingid vananenud numbrid ja riigieelarve teisel lugemisel opereerib ta endiselt siiski 585 miljoniga. Toodud summale ehk 585 miljonile meie enda rahale lisanduvad veel 29 miljonit välistoetusi. Kõik kokku 614 miljonit.
Tsiteerin „Kaitseministeeriumi eelarve maht tugineb 2019. aasta prognoositava sisemajanduse koguprodukti 2% osa alusel leitaval komponendil. See on 540 miljonit eurot, millele lisanduvad riigi eelarvestrateegias ettenähtud kaitseinvesteeringute programmi vahendid kaitseotstarbelise erivarustuse hangeteks, see on 30 miljonit eurot. Liitlasvägede vastuvõtu võimekuse tagamiseks eraldatud täiendavad vahendid 15 miljonit eurot ning välistoetused kokku 29 miljonit eurot“.

[Kapten Trumm]

Valimiste eelne eduraportöörlus hakkab juba totraks kiskuma nagu näitab ülaltoodud näide. Kes saab 2,2 ja kes 2,3 "tulemuseks".
Umbes nagu sellesamuse mõõtmisega, et kes alustab põlveõndlast ja kes varba otsast

Miks aga ükski võimu juures olev erakond ei kipu seda arvu suurendama, sellel on äärmiselt lihtne põhjus - praeguses eelarveraamis tähendab isegi 2,3% (reaalne, mitte varba otsast mõõdetu) mitmeid ebapopulaarseid kärpeid mujalt, rääkimata siis Kunnase välja visatud 2,6-st. Viimast riigieelarvet aeti kokku juba 5 miljoni kaupa kraapides.

[kuido20]

Raha on juurde vaja, Terras ja Herem stuudios, hetkel summa suureneb ainult majanduskasvu tõttu.
https://etv.err.ee/v/paevakajasaated/es ... ne-stuudio

[kuido20]

Vabaerakond on katuserahadesse sisse kirjutanud taotluse summas 17 000 EUR sõiduvahendite ja sidetehnika hankimiseks Tallinnasse

vabaerakond.png (79.95 KiB) Vaadatud 5035 korda

https://poliitika.postimees.ee/6466368/ ... 1531599724

[Kriku]

Küsimus Pätsi monumendi kohta läks õigesse rubriiki: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 31#p566531

[aj1972]

Viimase nädala uudistest on läbi jooksnud,et Eesti kolmanda kvartali SKP on olnud loodetust suurem st. meie % kaitsesse tuleb loodetust väiksem, raqhaliselt loomulikult midagi ei muutu.

Laaneots on soovinud nüüd liitlaste osakaalu duubeldamist Eestis st. jälle lisa 0,2 % SKT mis maksaksime nende siinoleku eest.

Prantsusmaal oli plaanis lasta eelarve 2,8% miinusesse järgmine aasta kui meie laseks sama % SKT-st miinusesse ühel aastal ja käituks "lääne ühise joonena" siis saaksime ühe aasta defitsiidi eest omale aastakümneks keskmaa õhutõrje.

[Martin Herem]

... et Eesti kolmanda kvartali SKP on olnud loodetust suurem st. meie % kaitsesse tuleb loodetust väiksem, raqhaliselt loomulikult midagi ei muutu.

Ei saanud aru. Palun selgita.
Minu meelest tuleb raha riigikaitsele ikka juurde. % jääb samaks.

[Kapten Trumm]

Eelarve summad on ju paika pandud absoluutsummana, mitte protsendina.
Seega tegelik majanduskasv omab siin kaudset mõju - kui majandus loodetud ulatuses (mille järgi tehti eelarve) ikka ei kasva, siis tekib aasta lõpus negatiivse lisaeelarve ehk kärpe oht. Kui aga kasvab väga palju ja tekib eelarve ülejääk, siis ei pruugi see kaitse-eelarvesse jõuda, RK ütleb, et Eesti on hästi kaitstud ja paneb selle nt päästjate palgatõusuks.

[nimetu]

Minu meelest tuleb raha riigikaitsele ikka juurde. % jääb samaks.

Raha tuleb heal juhul juurde ikka järgmisel aastal kui uut eelarvet koostatakse, sest järgmine eelarve on juba ju paigas.

[aj1972]

... et Eesti kolmanda kvartali SKP on olnud loodetust suurem st. meie % kaitsesse tuleb loodetust väiksem, raqhaliselt loomulikult midagi ei muutu.

Ei saanud aru. Palun selgita.
Minu meelest tuleb raha riigikaitsele ikka juurde. % jääb samaks.

Eelnevalt küll asi ära räägitud, kui 2018 aasta SKT kasvab hoopis rohkem kui algselt prognoositi siis näiteks 0,3% lisakasvu juures tagantjärgi arvestustes oleks meie panus kaitseeelarvesse alla 2%.
Minu meelest lätlased isegi mingi aeg panid jooksva eelarve aasta sees kaitseeelarvesse raha juurde,et 2% ikka täis saada mitte jääda 1,9% peale kuhu kukuti % arvestusega, sest SKT tõusis prognoositust rohkem.
Ma loodan,et kõik aru saavad raha muutub ajas ainult odavamaks st. täna osta on odavam kui aastate pärast, sellepärast propageerin laenu kasutamist põletavate võimete soetamiseks.
Raha kallimaks minna ei saa, sest siis kukub kogu maailma majandus kokku, ainuke võimalus süsteemi elus hoida on tõstame palka, tõstame pensione, tõstame kõiki hindu -rohkem osta suurema raha eest ei saa aga süsteem toimib.
Näiteks USA võlg oli kümme aastat tagasi peaaegu poole väiksem
2000 alguses oli USA riigivõlg alla 3 triljoni täna siis 21 triljonit
Isegi kui protsente SKT-st saadakse väiksemaks siis absoluutsummades kõigil võlad kasvavad välja arvatud erandid nagu Eesti.

http://www.usdebtclock.org/
https://www.nationaldebtclocks.org/debtclock/estonia

Eesti ei pea isegi teistelt laenama piisab kui riik annab välja võlakirja mida saaksid osta meie pensionisambad mille maht juba 4 miljardi kandis ning enamus raha välismaal, sest seadused nõuavad seda. Maailmas on palju riike kes suurtes laenudes aga laenajad on oma riigi kodanikud näiteks Jaapan.

[Martin Peeter]

Eesti ei pea isegi teistelt laenama piisab kui riik annab välja võlakirja mida saaksid osta meie pensionisambad mille maht juba 4 miljardi kandis ning enamus raha välismaal, sest seadused nõuavad seda. Maailmas on palju riike kes suurtes laenudes aga laenajad on oma riigi kodanikud näiteks Jaapan.

Nõus. Ma ainult lisaksin, et isegi võlakirja ei ole vaja. Järgmise aasta eelarve on 133 miljoni euroga ülejäägis ja maksurahadest kogutud reservid on üle miljardi. Pole mingit vajadust võõrastele intresse maksta. Kuni 3% SKT-st võib eelarve defitsiiti minna, sinna maani ei juhtu suurt midagi.
Euroopa Liidus on erinevaid kriteeriume ja tehakse ettekirjutusi riigipõhiste soovituste näol, kuid kuni nö Maastrichti kriteeriume ei riku, siis ei järgne ülemäärase eelarvedefitsiidi menetlust (nagu Itaalial praegu kipub tulema) on need samasugune näpuviibutamine nagu ettekirjutused, mid Eesti nagunii igal aastal saab ebaadekvaatse sotsiaalse turvavaiba ja Euroopa suurima soolise palgalõhe pärast.

Aga Maastrichti kriteeriumid on siin (relvastuse ja moona ost välismaalt kuidagi meie siseriiklikku inflatsiooni ei kiirenda):

Kood: Vali kõik

- HICP inflation (12-months average of yearly rates): Shall not exceed the HICP reference value, which is calculated by the end of the last month with available data as the unweighted arithmetic average of the similar HICP inflation rates in the 3 EU member states with the lowest HICP inflation plus 1.5 percentage points. However, EU member states with a HICP rate significantly below the eurozone average (and pre 1999 below "comparable rates in other Member States"), do not qualify as a benchmark country for the reference value and will be ignored, if it can be established its price developments have been strongly affected by exceptional factors (i.e. severe enforced wage cuts, exceptional developments in energy/food/currency markets, or a strong recession).[5] In example, at the April 2014 assessment: Greece, Bulgaria and Cyprus with HICP values respectively 2.2, 1.8 and 1.4 percentage points below the eurozone average, were all found to have suffered from exceptional factors, and hence concluded to be outliers, causing the reference limit instead to be calculated based on the HICP values from the three states with the 4th to 6th lowest HICP values in EU.[6]
- Government budget deficit: The ratio of the annual general government deficit relative to gross domestic product (GDP) at market prices, must not exceed 3% at the end of the preceding fiscal year (based on notified measured data) and neither for any of the two subsequent years (based on the European Commission's published forecast data). Deficits being "slightly above the limit" (previously outlined by the evaluation practice to mean deficits in the range from 3.0–3.5%[7]), will as a standard rule not be accepted, unless it can be established that either: "1) The deficit ratio has declined substantially and continuously before reaching the level close to the 3% limit" or "2) The small deficit ratio excess above the 3% limit has been caused by exceptional circumstances and has a temporary nature (i.e. expenditure one-offs triggered by a significant economic downturn, or expenditure one-offs triggered by the implementation of economic reforms with a positive mid/long-term effect)".[2][3][8] If a state is found by the Commission to have breached the deficit criteria, they will recommend the Council of the European Union to open up a deficit-breached EDP against the state in accordance with Article 126(6), which only will be abrogated again when the state simultaneously comply with both the deficit and debt criteria.
- Government debt-to-GDP ratio: The ratio of gross government debt (measured at its nominal value outstanding at the end of the year, and consolidated between and within the sectors of general government) relative to GDP at market prices, must not exceed 60% at the end of the preceding fiscal year. Or if the debt-to-GDP ratio exceeds the 60% limit, the ratio shall at least be found to have "sufficiently diminished and must be approaching the reference value at a satisfactory pace".[3] This "satisfactory pace" was defined and operationalized by a specific calculation formula, with the entry into force of the new debt reduction benchmark rule in December 2011, requiring the states in breach of the 60% limit to deliver – either for the backward- or forward-looking 3-year period – an annual debt-to-GDP ratio reduction of at least 5% of the part of the benchmark value being in excess of the 60% limit. If both the 60% limit and "debt reduction benchmark rule" is breached, the Commission will finally check if the breach has been caused only by certain special exempted causes (i.e. capital payments to establishment of common financial stability mechanisms, like the ESM) – because if this is the case they will then rule an "exempted compliance". If a state is found by the Commission to have breached the debt criteria (without this breach solely being due to "exempted causes"), they will recommend the Council of the European Union to open up a debt-breached EDP against the state in accordance with Article 126(6), which only will be abrogated again when the state simultaneously comply with both the deficit and debt criteria.[8]
- Exchange rate stability: Applicant countries should not have devalued the central rate of their euro pegged currency during the previous two years, and for the same period the currency stability shall be deemed to have been stable without "severe tensions". As a third requirement, participation in the exchange-rate mechanism (ERM / ERM II) under the European Monetary System (EMS) for two consecutive years is expected,[9] though according to the Commission "exchange rate stability during a period of non-participation before entering ERM II can be taken into account."[10] For example, Italy was deemed to have converged with only 15 months as an ERM-member, as measured on the last day in the review period of the convergence report.[11] Meanwhile, the European Commission concluded that for Cyprus, Malta and Latvia, their 18 months of membership in the review period ending on 31 October 2006 was insufficient.[12] As of 2014, all 29 times the subcriteria for ERM-membership length was found complied with by the Commission, these cases had the particular observation in common, that the state had surpassed minimum two full years of ERM-membership either ahead of the "final approval date (following approximately 1.5 month after the publication of the convergence report) where their currency exchange rate would be irrevocably fixed by the Council of the European Union" or by the "first possible euro adoption date following the publication of the convergence report".
- Long-term interest rates (average yields for 10yr government bonds in the past year): Shall be no more than 2.0 percentage points higher, than the unweighted arithmetic average of the similar 10-year government bond yields in the 3 EU member states with the lowest HICP inflation (having qualified as benchmark countries for the calculation of the HICP reference value). If any of the 3 EU member states in concern are suffering from interest rates significantly higher than the "GDP-weighted eurozone average interest rate", and at the same time by the end of the assessment period have no complete funding access to the financial lending markets (which will be the case for as long as a country is unable to issue new government bonds with 10-year maturity – instead being dependent on disbursements from a sovereign state bailout programme), then such a country will not qualify as a benchmark country for the reference value; which then only will be calculated upon data from fewer than 3 EU member states.[13] In example, Ireland was found to be an interest rate outlier not qualifying for the reference value calculation in the assessment month March 2012, when it was measured to have a long-term interest rate average being 4.71 percentage points above the eurozone average – while at the same time having no complete access to the financial lending markets.[14] When Ireland was assessed again in April 2013, it was, however, deemed no longer to be an outlier, due to posting a long-term interest rate average only 1.59 percentage points above the eurozone average – while also having regained complete access to the financial lending markets for the last 1.5 month of the assessment period.[15] A final relevant example appeared in April 2014, when Portugal likewise was found not to be an interest rate outlier, due to posting a long-term interest rate average being 2.89 percentage points above the eurozone average – while having regained complete access to the financial lending markets for the last 12 months of the assessment period.[6]

[strateegiline sõdur]

Rahandusministeerium teeb kaks korda aastas majandusprognoosi – kevadist ja suvist. Prognoosides, et kuidas Eesti majandusel läheb ja missugune on majanduskasv ning kui suur on SKP. Neil ametlikel majandusprognoosidel põhineb ka riigieelarve ja sealhulgas ka riigikaitse-eelarve koostamine. Riigikaitse kontekstis on üks olulisematest numbritest majandusprognoosis SKP suurus. Põhjusel, et riigikaitse kulude baasmäär on hetkel kokkuleppelisena fikseeritud 2% peale ja arusaadavalt SKP muutudes muutub kohe ka rahanumbrit riigikaitse jaoks. Viidatud kvartaalsed Eesti majandustulemused riigikaitse eelarvele kohest mõju ei oma. Ja hea ongi, et kohene ning vahetu mõju puudub. Ka senine kaks korda aastas pidev muutmine nõuab liigset arutut rähklemist. Kui majandusel läheb hästi on muidugi tore, et paranenud prognoosist raha lisandub, kuid pikemas perspektiivis majanduse tsüklilise iseloomu tõttu vahepealne eufooria tasandub languse aegse pohmelusega. Nagu näiteks juhtus 2009 aastal, kui nii mõneski valdkonnas tõmmati 20% mahust koomale. Vahepealseid väiksemaid sarnaseid võnkeid on olnud veel. Ühte näidet vaatamegi allpool täpsemalt.

Üldiselt on täiesti mõistlikult võimalik hakkama saada ka ühekordse aastase baasnäitajate muutmisega, peale mida käivitub planeerimisprotsess ja tehakse vajalikud muudatused. Juhul kui muuta kaks korda aastas on töö maht mõistetavalt kahekordne ja kui läheksime riigieelarve tasandil kvartaalse prognoosist tuleneva muutmise juurde oleks sama tegevust vaja teha neli korda rohkem. Mina isiklikult sedasorti tihedust otstarbekaks ei pea. PS. Täiendavalt lisan selgituseks juurde, et liitlastega seotud kulud on lisaks 2% baasmäärale, samuti on täiendavalt eraldi otsustatavad kaitseinvesteeringud ja välisrahastused. Neid viimaseid alljärgnevas näites pole.

Toon näite majandusprognooside ja riigikaitse kulude muutustest. Näites on vaadatud viimase viie aasta kümmet erinevat prognoosi aasta 2018 kohta (esimene number on SKP prognoos 2018 aasta kohata jooksevhindades ja teine arvestuslik 2%):

2014 kevadine.......24,9 miljardit.......498 miljonit
2014 suvine..........24,2....................484
2015 kevadine......24,2.....................484
2015 suvine.........24,6.....................492
2016 kevadine......24.......................480
2016 suvine.........23,3.....................466
2017 kevadine......23,5.....................470
2017 suvine.........24,5.....................490
2018 kevadine......24,7....................494
2018 suvine.........25,5.....................510

Nagu näha on viie viimase aasta prognoosides kõikunud riigikaitse baasmäär – kui kasutada sellist väljendit -, arvude 466 ja 510 vahel ehk kahe äärmuse vahe on olnud 44 miljonit. Alguses oli väljavaade positiivne, siis kaks aastat hiljem olid väljavaated negatiivsed ja nüüd veel kaks aastat hiljem jälle positiivses. Kui majandus kasvab eeldatust kiiremini tuleb raha juurde ja vastupidisel juhul raha hulk väheneb. Kõik summade muutused tuleb detailideni eelarvesse planeerida, mis nõuab oma aja. Üldiselt arvan, et ühest prognoosist ja sellest tulenevatest järelmitest aastas piisab. Hetkel oleme pigem majandustsükli laineharjal ja küll me jõuame varsti liikuda ka teise suunda, aega kui hakkame jälle eelarvet koomale tõmbama.

Kokkuvõttes selgub tegelikult täpne tõde alles ikkagi tagantjärgi, peale seda kui on teada tegelik SKP suurus 2018 aastal ja on teda ka palju reaalselt kulutati riigikaitseks 2018 aastal. Seega millalgi 2019 saame päriselt teada, et kui suur oli kaitsekulude protsent 2018 aastal. Siinkohal on oluline mõjutaja ka, kas kaup x hinnaga zz miljonit tarnitakse 31.detember 2018 või 01.jaanuar 2019. Iga tarnimata jäänud asi, eriti juhul kui summad ületavad miljonite piiri mõjutab lõpptulemust. Kassast väljamakstud summad tähtsust ei oma, määravaks saab kauba reaalne kohalejõudmine. Lähiajaloost mäletame vähemalt ühte aastat kui kaitsekulud jäidki lõpuks napilt alla 2% ehk tulemuseks oli 1,96%. Täpsemalt aastat 2014.

Siinkohal jõuamegi oluliste küsimusteni – esiteks, kuidas vältida headel aegadel alla 2% langemine, teiseks kuidas tagada, et kõik mis riigikaitsele eraldatud oleks ettenähtud ajal kasutatud ja kõik ostetu kohal ning kolmandaks, kui tihti peaks üldse reageerima ajutise iseloomuga muutustele. Igaüks võib eelneva põhjal nüüd ise oma seisukoha kujundada.

Mis puudutab riigitasandil laenuvõtmist, siis arvan, et oleme olnud põhjendamatult konservatiivsed. Samas pole riigikaitsevaldkond küll esimene kuhu laenuraha kõigepealt peaks suunama, mõni muu valdkond tundub veelgi olulisem. See viimane tõdemus läheb muidugi vist militaar.neti ametliku doktriiniga vastuollu.

[Martin Peeter]

Mis puudutab riigitasandil laenuvõtmist, siis arvan, et oleme olnud põhjendamatult konservatiivsed. Samas pole riigikaitsevaldkond küll esimene kuhu laenuraha kõigepealt peaks suunama, mõni muu valdkond tundub veelgi olulisem. See viimane tõdemus läheb muidugi vist militaar.neti ametliku doktriiniga vastuollu.

OT küll, aga huvi pärast ja teise valdkonna inimesena kui tohib küsida - kuhu näiteks?

Laenuraha päris jooksvate kulude peale ma ei laseks, nagu propageerib Eesti 200. Eriti praegu tuleb arvestada majanduse ülekuumenemise ohtu.

Kus meil nii suur investeeringuvajadus on? Ehitus on praegu saavutanud oma võimete piirid ja aitaks ülekuumenemisele kaasa.

Väljamaalt relvade ja moona ostmisel on makroökonoomiliselt see omadus, et ta ei erguta eriti majanduskasvu ehk ei tee meie majandust laenusõltuvaks. Mingil määral oleme me niigi eurorahasõltuvad. Selles mõttes pole praegu paha aeg midagi laenurahaga osta. Majandusseisaku või languse ajal näeb vastutsüklilise eelarvepoliitika kontseptsioon ette defitsiidi arvel majanduse elavdamise.

Muidugi tuleb arvestada, et kõik plaanid võtavad aega ja nende realiseerimise ajaks võib meil olla juba uus majandusreaalsus.

[strateegiline sõdur]

Mis puudutab riigitasandil laenuvõtmist, siis arvan, et oleme olnud põhjendamatult konservatiivsed. Samas pole riigikaitsevaldkond küll esimene kuhu laenuraha kõigepealt peaks suunama, mõni muu valdkond tundub veelgi olulisem. See viimane tõdemus läheb muidugi vist militaar.neti ametliku doktriiniga vastuollu.

OT küll, aga huvi pärast ja teise valdkonna inimesena kui tohib küsida - kuhu näiteks?

Laenuraha päris jooksvate kulude peale ma ei laseks, nagu propageerib Eesti 200. Eriti praegu tuleb arvestada majanduse ülekuumenemise ohtu.

Kus meil nii suur investeeringuvajadus on? Ehitus on praegu saavutanud oma võimete piirid ja aitaks ülekuumenemisele kaasa.

Väljamaalt relvade ja moona ostmisel on makroökonoomiliselt see omadus, et ta ei erguta eriti majanduskasvu ehk ei tee meie majandust laenusõltuvaks. Mingil määral oleme me niigi eurorahasõltuvad. Selles mõttes pole praegu paha aeg midagi laenurahaga osta. Majandusseisaku või languse ajal näeb vastutsüklilise eelarvepoliitika kontseptsioon ette defitsiidi arvel majanduse elavdamise.

Muidugi tuleb arvestada, et kõik plaanid võtavad aega ja nende realiseerimise ajaks võib meil olla juba uus majandusreaalsus.

Proovin teemas püsida ja liigselt teistesse valdkondadesse ei lasku. Üritan teemat lahata ikka riigikaitsevaldkonna raames.

Minu argumentatsioon, miks ma hetkel pigem ei kaaluks laenu abil riigikaitse valdkonna rahastamist, peitub arusaamises, et miks üldse ja kuna on mõttekas kasutada laenuraha.

Kui laenuraha kasutamisest pole loota tulude kasvu või kulude vähenemist pole mõistlik laenu kaaluda, väljaarvatud juhul, kui olukord on lõplikult kriitiline. Kui näljasurmani on jäänud üks päev või sõja alguseni loetud tunnid kõlbab ka SMS laen. Küll pärast vaatab, kuis tagasimakstud saab. See on muidugi äärmus ja me vist siiski nii hullus olukorras veel pole. Laenu abil finantseerimist kiidaksin heaks neis valdkondades, kus on juures selged pikaajalise kasu tunnused. Riigikaitse valdkond teeb seda paraku kaudselt ehk korras riigikaitse loob turvalisema keskkonna ja seeläbi paraneb ka majanduskeskkond. Otsest ja vahetult mõõdetavat rahalist kasu riigikaitse valdkond ei tooda ning sel põhjusel ilma väga kriitilise vajaduseta eelistaksin pigem laenu kasutamist mujal. Jooksvad kulud ja igapäevased tegevused ma välistaks. Kui Sa juba Eesti 200le viitasid, siis ma viitan ka neile „Vajadusel emiteerime riiklikud võlakirjad, et valmis ehitada Eesti jaoks oluline taristu ja teha reforme, millel on pikaajaline positiivne mõju“, jooksvate kulude rahastamist laenuga vist siiski ka nemad ei ole propageerinud. Paranda mind, kui eksin, konkreetse viitega, palun

Kuid tagasi riigikaitse juurde. Teeme oletuse, et riigikaitse valdkonda tehakse täiendav ühekordne rahasüst aastal 2019, andes näiteks erandkorras 500 mln täiendavat raha. Väidan, et planeeritavate sõjaliste võimete arv sellest ei kasv, küll aga tuleb varasemaks planeeritud sõjaliste võimete täisvalmiduse saavutamise aeg või ühekordselt saab parandada mõne võime kvalitatiivseid näitajaid. Esmapilgul keeruline mõte, mida tuleb põhjalikumalt selgitada – kuna tegemist on ühekordse rahastusega, siis pikas perspektiivis saame me enesele ikkagi lubada seda hulka võimeid ja üksusi, mida on võimalik pikaajaliselt ja jätkusuutlikult ülalpidada või käigus hoida. Küll aga tänu varasemale soetusvõimalusele läbi lisarahastuse saaksime plaanitud soetused kiiremini ära teha. Kiirendamisel on samuti oma piir, mis sõltub iga üksiktegevuse ajakulust ja nende omavahelisest järgnevuse seosest. Mingi piirini saab raha abil tegevusi loomulikult kiirendada.
Möönan isegi, et eelnev selgitus võis jääda nüüd ebaselgeks ning vajaks üht pikemat teoreetilist käsitlust riigikaitse planeerimisest ressursivaates. Mingi hetk kirjutan neil teemadel pikemalt. Seniks tuleb leppida ülalolevaga.

Niisiis, algselt seadsime laenurahale kaks kriteeriumit – kas tulude kasv või kulude vähendamine. Hinnates, kuidas riigikaitse tarbeks laenuvõtmine kriteeriumitele vastab, saame tulu poole peale kirjutada paranenud julgeolekukeskkonna, mis on muidugi küllaltki hüpoteetiline ja raskesti mõõdetav kategooria ja tehte teisele poolele, kulusse, peaksime riigi tasandil kirjutama lisandunud intressid. Ja nüüd on oluline koht, kus tuleb hinnata kas riigikaitsevaldkond on kõigist võimalikest valdkondadest ja valikutest, lähtuvalt seatud kriteeriumist, kõige parem võimalik valik. Äkki on ka teisi valdkondi või tegevusi riigis, kus kulu ja tulu suhe oleksid paremas suhtes laenuraha aspektist. Arvan, et riigikaitse selles kontekstis hetkel esimese kolme hulka ei mahuks. Kui on tarvilik riigikaitse rahastust suurendada võib teha seda juba läbi tavapärase mehhanismi, tõstes riigikaitseks eraldatud rahastust iga-aastaselt näiteks 2,6% SKPst. Sel juhul tuleb küll sõjalisi võimeid juurde ja saab kiirendada olemasolevate või planeeritud võimete saavutamise aeg.

Eraldi teema oleks laenu kasutamise haldussuutlikkus. Näiteks 500 mln täiendavat raha ühe aasta jooksul mõistlikult ära kasutada käib momendil üle jõu. Endiselt peame lähtuma seadusandlusest ja ka tootjatel on oma tarneajad. 500 mln täiendavate vahendite ühe aasta jooksul ära kasutamiseks tuleb muuta seatud piiranguid. Väiksemas mahus aastal 2007 seda ka ühekordselt tehti. Kui häda on suur, lähevad kõik variandid käiku.

Tavaolukorras siiski tuleb lähtuda ikka neist reeglitest, mis hetkel kehtivad. Kas te 2018 aasta 10 miljoni lugu mäletate? Kus riigikaitse investeeringute programmi raames antud raha sihtotstarbeliselt kasutada etteantud ajaraamis ja tingimustel oli keeruline, sestap viidigi raha aastasse 2019 üle. Kui on soov järsku suurendada raha kasutamist on vaja ka suurendada ressurssi, mis kulub selle raha kasutamiseks. Toon näite aastast 2004, kui ühele vastloodud valdkonnale anti raha 6,4 miljonit (~100 miljonit krooni), millest aasta lõpuks oli kasutatud ligi 70%. Põhjusel, et masinavärk polnud suurema summa kasutamiseks võimeline ehk peenelt öeldes oli haldussuutlikkus madal. Seal oli veel palju muidki põhjusi, kuid kokkuvõttes saame öelda, et süsteemi erinevad komponendid olid kõik aladimensioneeritud ning eeldatud projektvõimsust ei saavutatutki. Veast saadi aru, süsteemi parandati, muudeti efektiivsemaks ja lisati võimsust, kuid mis juhtus järgmine aasta, vaatamata sellele, et kõik oli parem, kui aasta varem. Järgmise aasta lõpuks saavutati hoopis tulemuseks 60% raha kasutust. Hämmastav, eks! Kõik oli parem kui eelmisel aastal ja päriselt oligi parem, ilma naljata, kuid tulemus oli kehvem. Juhtus see, et eelmise aasta kasutamata jäänud rahale lisandus veel jooksvaks aastaks antud raha ning kõigele lisaks oli ka jooksvaks aastaks antud summa oluliselt suurem. Kõike kokku oli juba üle kümne miljoni. Raha pealevool oli suurem kui võimekus kasvatada raha kasutamiseks vajaliku haldusaparaadi kvantiteeti ja kvaliteeti. 2004 aastaks plaanitud suutlikkus saavutati aasta hiljem, kui raha kasutus tõusis 6,4 miljoni peale, kuid lisandunud vahendid liikusid endiselt kiiremas tempos, kui masinavärgi suurendamine. Veast saadi aru, jälle parandati efektiivsust, lisati võimsust, tehti muudki tarvilikku, kuid jällegi oli raha lisandumise tempo ka kolmandal aastal kiirem, kui võimekus seda plaanitud tempos kasutada. Ühesõnaga jutu mõte selles, et eesmärgi suurenemisel tuleb ka kõiki muid tegevusi selle võrra suurendada. Lisada ajaressurssi läbi inimeste palkamise, anda uutele palgatutele aega omandada kogemusi, leida kohad kuhu ostetud kraam ladustada või ehitada uusi ladusid, soetatud kraam suunata väljaõppesse, kasutuses oleva kraami suurenedes suurendada ka hoolduspoolt, jne.

Lühidalt öeldes – tasakaalustatud areng on võtmesõna. Mingi valdkonna või tegevuse arengut saab lühiajaliselt forsseerida, kuid koheselt tekib vajadus ka teisi valdkondi järgi aidata. Igal organisatsioonil on oma võime lisandunut absorbeerida – omaks võtta, alla neelata ja kui suhu läheb suurem tükk, kui kõri mahutab on tulemuseks oksendamine. Mõned korrad, kui hästi lõhnastatud kabinetid sedalaadi okselõhna täis on olnud, on elus ette tulnud.

[Chupacabra]

Ühekordse rahasüstiga saaks osta pika realiseerimistähtajaga kulumaterjale.
Kui osta ennaktempos mingi võimekus, siis sellest tekkivate püsikulude katteks saab vähendada investeeringuid. See ei meeldi NATO paberimäärijatele (investeeringud 20% jne) aga reaalsuses oleks mingiks perioodiks kaitsevõime parem.
Muidugi oleks parim lahendus lihtsalt tõsta kaitsekulusid 3%ni SKTs, püsivalt.