Riigikaitse eelarve

[URR]

Vaata mereväe ja rannakaitse teemast.

[Runkel]

Eks see ole meie ühiskondliku leppe tulemus. Varasemad 25 aastat 30-st elasime teadmisega, et ajalugu on lõppenud ja mingit vastasseisu ei ole ega tule globaalsel tasemel. Loodame, et see ei olnud fataalne valearvestus.

Kas ühiskondliku kokkuleppe tulem on, et ÕT, rannakaitset jt võimekusi meil ei ole ega tule? Ajaloo lõpuga me (ma meietan, vabandan) samuti ei ole rehkendanud. Kui oleks kena kestev rahu paistnud ja paistmas, siis me ei oleks Natos ega ELis, vaid oleksime omariiklust ehitanud kui Luka või nagu soovib Valgevene opositsioon miskit neutraliteedi sarnast asja (jälle) püsti pannud.
Kas liitlaste ja liitude olemasolu demotiveerib iseseisva kaitse ülesehitamist, sellest vanast arutelust kirjutab Hvostov tänases EEs.

[Martin Herem]

Avatar - Jah!
Ministeeriumi muidugi mitte.

[Avatar]

Kas jah-jah-jah-jah, või jah-piiks-piiks-piiks?

[Martin Herem]

Kas minu postitused tõesti ei anna vastust piiksudele?
Palun siis küsimused ükshaaval ja lühidalt uuesti esitada.

[Chupacabra]

Kui tarvis, siis ma pakun ühe kokkuhoiukoha välja. Õppustel jagada poole vähem paukmoona. Poole kogusega saab sama pointi kätte.

[Martin Herem]

On ikka tarvis! Paku!

[Avatar]

Proovin:
1) Kas Sinu meelest on (ainu) õige: laenuga võimendus - jah, aga ilma igasuguste poliitikutepoolsete prioriteetide ettekirjutuseta?
2) Kas Sinu meelest võiks olla ka: laenuga võimendus - jah, poliitikute poolsed prioriteedid - jah, lisaks poliitikute (finants) garantiid mis KV spetsialistide hinnangul tagaksid nende prioriteetide funktsionaalsuse ja kestlikuse?
3) Kui vastused on 1) - jah ja 2) - ei, siis minu meelest jääb säärastel tingimustel see rahaline võimendus ära, ja ma ei usu et nii praeguse kui ka võimaliku tulevase valitsuskombinatsiooni valguses säärast võimendust enam laual on/tuleb. Kas sellisel juhul oleks mõistlik säärased võimearendused nagu Keskmaa-õhutõrje või Rannakaitse-raketisüsteemid (kui ebarealistlikud ja segadust-tekitavad) keskpikast või ka pikast arengukavast välja tõsta?

Ma arvan et vastused on ei-jah-ei, aga ei ole kindel.

[A4]

tegelik vastus kogu teemale tuleb 30. septembri paiku, kui eelarve läbirääkimised on lõppenud).

Vaadates kaabude kiiret kapitulatsiooni koalitsiooniläbirääkimistel, kus valimislubaduses olnud kaitsekulude % lendas elegantselt prügikasti, siis ma siin väga palju lootusi ei hellita.

Parim realistlik lahendus olukorrale on see, et kaitsekulude absoluudi langust ei tule, see 300 lisamiljoni jutt on liiga ulme, et olla tõsi ja pealegi pole need relvaostud jooksvate kulude osas toetatavad.

Ma kipun arvama, et umbes niimoodi ka läheb – kaitse-eelarve säilitab järgmisteks aastateks oma eelnevad planeeritud absoluutsummad (millega nende osakaal SKT-st tõuseb heal juhul isegi 2,2% peale vms) ning mingit suurt, konkreetse võimearenduse või tootajaga seotud laenu vms „lisarahastust“ ei tule. Kõiki asjaolusid arvestades on see riigikaitse ja kaitsevõime jaoks ka kõige parem lahendus. Sest nii uskumatu kui see esmapilgul ka ei tundu, siis selline uisa-päisa ja konkreetse hankega seotud laen koosmõjus baaseelarve kärbetega poleks tegelikku kaitsevõimet mitte tugevdanud, vaid üsna pikaks ajaks hoopis nõrgendanud. See kõik ei takista kaabusid nüüd muidugi aegade lõpuni rääkimast sellest, et tahtsime kaitsevõimet parandada, võimelünkasid lappida ja pakkusime lisaraha, aga need lollid ei suutnud või ei tahtnus meie novaatorlikku pakkumist vastu võtta. St saab ennast näidata riigikaitse suurima sõbra ja panustajana ilma, et selleks tegelikult suurt midagi peale suurte sõnade peaks tegema.

Mis puudutab omaaegseid valimislubadusi ja koalitsioonikõnelusi, siis seal mitmes mõttes see iva peidus ongi. Kui asjaosalistel oleks olnud tegelik ja siiras soov kaitsevõimet parandada, siis oleks võinud kokku leppida kaitsekulude protsendi stabiilses ja jätkusuutlikus suurendamises. Ei oleks iga hinna eest pidanud tegema kohe hüpet 2,0 pealt 2,5 peale, aga oleks olnud kasu ka iga-aastaselt 0,1% võrra suurendamisest. Siis oleks eelarve(kasv) stabiilselt prognoositav, mille peale oleks saanud planeerida ka uute võimete väljaarendamise ja ülalpidamise ilma, et oleks tulnud hakata lammutama või peenemaks lihvima olemasolevat struktuuri. Kui ma õigesti mäletan, siis Kaitseministeerium ja Kaitsevägi panid enne valimisi nii avalikkuse kui erakondade jaoks kokku isegi erinevad arvutused ja „pakkumised“, et millise uue ja täiendava võime ja kui suure SKT protsendi eest saab, sh keskmaa-ÕT osas. Aga kes see praegu fakte, numbreid ja eksperte ikka nii väga kuulata tahab. Tõeline revolutsionäär teab ka ilma „kodanlike spetsialistide“ abita, kuidas tuleb võimelünki likvideerida/sisekaitset arendada/maasikaid kasvatada/maanteid ehitada/teadust arendada.

Mis puudutab koalitsioonikõneluste aegset „kapitulatsiooni“, siis kapituleerumisele peaks üldiselt eelnema mingit sorti võitlus ja sõda või vähemalt mingid läbirääkimised. Minul ausalt öeldes eelmisest kevadest küll muljet ei jäänud, et oma programmis kaitsekulude tõusu pooldanud kaks erakonda (EKRE ja Isamaa) oleksid nendel kõnelustel kaitsekulude stabiilse tõstmise lauale pannud. Ja see kõik pandi kokku kohe koalitsioonikõneluste esimesel või teisel päeval, enne kui mingid sisulised vaidlused üldse algasid. Aga õnneks või kahjuks pole praeguses koalitsioonileppes vaid riigikaitse ebakonkreetsete sõnastuste ja ümara jutu ohvriks langenud, vaid selline üldsõnalisus, deklaratiivsus, konkreetsete mõõdikute ja tähtaegade puudumine iseloomustab tervet seda koalitsioonilepet. Vähesed konkreetsed ja mõõdetavad asjad puudutavad pensionireformi ja abielu mõiste teemalist rahvahääletust. Kõike muud võib igaüks tõlgendada täpselt niimoodi ja sellises ajaraamis, kuidas parajasti vajalik ja sobilik. Üleüldse jääb arusaamatuks, mille üle nad seal poolteist kuud läbi rääkisid ja vaidlesid.

[Kapten Trumm]

1000 ühikut kaadrit keskmise palgaga 1500 eurot bruto teeb aasta jooksul koos maksudega kokku 24 miljonit eurot.
See minu eelnevate repliikide point oligi, taolisteks säästudeks ei piisa mingite "kamina lapsametnike" vähendamisest, vaid kärpida tuleb põhitegevust ja päris karmilt.

Palgata puhkus on äge, mis see koduspassiv kaaderkoosseis läheb vargile siis või mismoodi see suurele probleemile (kärpimine jms tsirkus) abiks on?

Küllap sa ise ka taipasid, et näide on retooriline ja see pole soovitus nii talitada.
Taolised kärped kahjustavad riigikaitset oluliselt ja neid ei ole poliitikutel mõtet ilustada "kamina mõttetute lapsametnike" koondamisega, kelle koondamise kokkuhoid on tegelikult 1-2 miljonit. Selleks, et kärpida 50M suurusjärgus summa igast aastast on vaja
1. kärpida oluliselt kaaderkoosseisu ja koos sellega ka väljaõppemahtu/ajateenistuse mahtu või
2. kärpida oluliselt mingeid võimearendusprogramme või laskemoona hankeid.

[Kapten Trumm]

Kui tarvis, siis ma pakun ühe kokkuhoiukoha välja. Õppustel jagada poole vähem paukmoona. Poole kogusega saab sama pointi kätte.

Tegelikult soovitaks lükata Rahe programm edasi ja jätkata väljaõpet G3 põhiste püssidega - paukmooma kulub kordades vähem. Tegelt ka.

[Leo]

Kui Soome KJ viimane suur kärpimine toimus 2013, siis pandi mõned väiksemad garnisonid kinni ja tõmmati kordusõppusele kutsutavate arv 20000 juurest mõne tuhande peale, sest suuremate säästude saamiseks on kaadri ja ajateenijate ning reservistide arvu vähendamine ainukene võimalus. Varem on kuulda olnud, et ajateenijate nädalavahetuseks kojusaatmisel on ka väike rahaline boonus, nii 10€ ööpäevas toiduraha jääb alles, ehk 1000 (loe: üks tuhat) € päevas, kuid see on kommiraha, kui vaja on säästa miljoneid. Padrunid maksavad mõnikümmend senti lasust, paukmoon on isegi odavam, kui neid piirata, siis erilist säästu ei sünni. 100 padrunit vähem aastas oleks 30 €, kuid kui laskeväljaõpe kannatab, on suur probleem.

Ajateenija ööpäeva hind 48 € sisaldab kindlasti ka seda värvipurki, millega kasarmu laudpõrandat iga 5 a tagant üle värvitakse. Võrdluseks - reservisti ööpäeva hinnaks tuli samal aastal 170 €, mis on ka loogiline, sest kui märgatav osa ajateenistusest möödub kasarmus või metsalaagris suppi luristades ja tähtsaid tarkuseid õppides, siis reservistidel on enamik ajast põllul, kütus ja lahinglaskemoon on kallid. Kaadri olulist vähendamist EKJ puhul ilmselt teha ei saa, siis tuleb tõesti mõni väljaõppekeskus kinni panna või mõni tegevus ära lõpetada. Teine küsimus on, millest need palgata puhkusele saadetud kaitseväelased peaksid elama? Kui palk on Eesti keskmine või natuke üle ja perekond vaja elatada, siis vaevalt on suuremaid varusid kogunenud, millest kuu või paar ära elada.

[Kapten Trumm]

Soome puhul oli ju asja mehhanism teine - toimus SA struktuuri tuntav vähendamine, mille tulemusena langes ka väljaõppe (ja kordusõppe) vajadus omajagu.
Meil aga toimub lihtsalt krokodillide komisjoni tegevus, kusjuures ei SA struktuuri (ega ka idanaabri pakutavat väljakutset) pole ju keegi vähendada plaaninud.

Soome SA struktuur on ju 1990ndatest alates vähenenud nii 3 korda. Sõjaline oht idast muidugi kah, sest tänane VF armee on hale vari sellest nõuka sõjamasinast, mis kuni 1991 eksisteeris - terve suurusjärk lahjem lausa.

1980ndatel polnud soomlastel lootustki mingit regionaalset õhuülekaalu saavutada või iga kaotatud lennuki kohta 10 vastast alla lasta. Hea kui suudeti venelaste tegevust häirida.

[Leo]

Soome külma sõja aegne SA struktuur oli üles ehitatud põhimõttel et iga terve mees peab olema relvastatud. Tegelikult tähendas see, et II MS aegsed püssid, kuulipildujad ja isegi TT-kahurid (küll jalaväe tuletoetuskahurite nime all) olid kõik kenasti alles ja kasutuses. Seega täiendreservile oli pakkuda hall villane munder, vintpüss või püstolkuulipilduja, vöörihm padrunitaskutega, kiiver ning seljakott. See komplekt ei erinenud oluliselt II MS lõpu varustusest. Suur osa transporti planeeriti korraldada rekvireeritud traktorite järelkärudega. Uuem varustus ja relvastus oli operatiivüksustele. Taktika seisnes oluliste piirkondade ja maastikupunktide enda käes hoidmises iga hinnaga. Suurem kogus uuemat relvastust saadi 1990ndatel Saksamaalt likvideeritud Ida-Saksa armee varusid ostes. Siis muutus ka taktika liikuvamaks ja aja jooksul hakati kõige vanemaid mehi ja relvastust reservist välja arvama. Külma sõja aegne Soome õhukaitse oli huvitav kombinatsioon lääneriikide ja vene lennukeid, hanked olid hajutatud vähendamaks sõltuvust ühest riigist. Maaväe õhukaitse koosnes peamiselt II MS aegsetest kahuritest.

[A4]

Soome 2012-13 aasta kärbete ja optimeerimiste sisu ja põhjused olid tegelikult pisut nüansseeritumad. Oma SA-struktuurist tõmbasid nad maha 50 000 meest (kõik vist maaväest), millede puhul oli tõsine kahtlus, et tegemist polnudki enam nii väga reaalselt eksisteerinud ja reaalselt relvastatud-varustatud üksustega, vaid numbriga, mida poliitiline juhtkond ei tahtnud pikka aega paberi pealt maha tõmmata. Soome ametnikud nimetasid ise neid mehi „kiväär-ja-küpara“ meesteks, st reservväelasteks, kellele oleks olnud jagada automaat ja kiiver, üksusevarustust jms kraami enam eriti mitte. (Kui Soome hilisem kaitseminister Jussi Niinistö paar aastat tagasi need 50 000 justkui üleöö SA-struktuuri tagasi pani, siis kahtlustasid paljud selle taga mitte reaalseid uusi üksuseid, vaid pigem väga „loovat raamatupidamist).

Iga-aastaselt õppekogunemisele kutsutud reservväelaste arvu järsk vähendamine ei tulenenud sellest vähendatud SA-struktuurist, vaid lihtsalt vajadusest jooksvaid kulusid kokku hoida. Allesjäänud 230 000-mehelise SA-struktuuri väljaõppetaseme hoidmiseks on 2000 reservväelast aastas ikka väga vähe. Aga samamoodi on soomlased käitunud ka varasematel kehvadel aegadel. Nüüd ollakse vist tagasi seal kuskil 20 000 tasemel aastas.

Teiseks, soomlaste kärped ja optimeerimised ei tulenenud mitte niivõrd sellest, et nad oleksid kaitse-eelarvesse nendel aastatel vähem raha saanud (eelarved püsisid enamvähem samal tasandil), vaid kaitsevägi ise sai aru, et toonase rahastuse taseme juures (poliitikud väga ei tahtnud jooksvateks kuludeks juurde anna, masu-järgne aeg) oli vaja ise koomale tõmmata RA-kulusid, paiknemist ja väljaõppemahtusid. Paari tuhande võrra vähendati palgalise seltskonna arvukust, kuid reaalsete tegevväelaste kärpimisest ja koondamisest üldiselt vist isegi pääseti – vanematel oli pensioniaeg kätte jõudmas, noorematega täideti allesjäävaid, kuid tühjasid ametikohti.

Küll aga pandi kinni mitu rahuaegset linnakut, ühendati üksuseid, vähendati lennutundide arvu õhuväes ja merepäevade arvu maaväes. Vähendati ka umbes kahe nädala võrra ajateenistuse pikkust, samuti ajateenijate nn metsapäevade arvu. Kui see ei näita midagi muud, siis vähemalt seda, et aja- ja reservteenistus on kindlasti odav võrreldes kutselise armeega, kuid mitte nii odav kui esmapilgul tundub. Kui ikka on vaja 2,8 miljardilise eelarve juures kulude kokkuhoiuks mängida päevade ja paari nädalaga.

Ka meil toimus eelmisel aastakümnel (2013-15) osaliselt üsna sarnane protsess. Ajateenistuse pikkust, RÕK-idele kutsutavate reservväelaste arvu ja metsapäevi küll ei kärbitud – need kõik hoopis vist kasvasid. Aga pandi samamoodi kinni osa linnakuid, optimeeriti juhtimisstruktuuri, vähendati (paberil) olnud SA-struktuuri. Ja seda kõike olukorras, kus kaitse-eelarve samal ajal tegelikult mühinal tõusid.