Riigikaitse eelarve

[Taaniel Tina]

Minu postitus oli mõeldud, et välja tuua väike võrdlusmomendi puudujääk Soome ja Eesti % võrdluses. Suured asjad hangitakse väljaspool kamina eelarvet. Mida võiks praktiseerida ka Eestis.

Kui austatud kindralihärra täna marsiks valitsuse istungile ja ütleks, et nüüd peab valitsus eraldama 600 milj. € sest me vajame tankipataljoni, siis tõenäoliselt saab ta raha asemel süüdistuse tapmiskatses, kuna mõnel härral läheks kindlasti selle jutu peale süda rütmist välja.

[nimetu]

Ja arvud 20+ tuhat meest pole siin siiski õige vastus, need arvud peaks olema nii 3 korda suuremad.

Kolm korda suurema kaitseväe ehitamine ei jää ainult eelarve taha, puudu jääb ka inimestest. Meie kogu reserv on juba iseenesest 60 000. Kui seda arvu lahingutes veel kärbitakse, siis ei jäägi eriti midagi lauale.

[Viiskümmend]

Ka Eestis on poliitiline tahe minimaalselt 2% riigikaitseks kulutada ja riigikaitse planeerijad suudavad teha plaani 2% targaks kulutamiseks aga aasta lõpuks joostakse raamatupidamise andmetel järjekindlalt selle 2% lati alt läbi. Kuidas see võrdlus Soomega meid nüüd siis edasi aitab?!

[strateegiline sõdur]

Mõistmaks Sinu ja ka teiste seisukohta, küsin üle, et kust läheb hea ja kurja piir.
Väide nr 1. Põhimõtteliselt on 1,96% sama mis 2%.
Väide nr 2. Ka 1,93% on põhimõtteliselt 2%.
Väide nr 3. Isegi 1,86% on sama mis 2%.
Väide nr 4. Kahe protsendi hüppajate klubisse tohivad kuuluda ka lati alt läbijooksjad.
Väide nr 5. Lubaduste täitmine pole oluline. Küll hiljem teed.
Väide nr 6. Piisab kui sõnade ja tegude kokkulangevus on juhuslik.
Väide nr 7. Paku ise Sinule sobiv välja.

Hea ja kurja piir läheb sealt, kus eelarvestatakse vähemalt 2% SKP-st. Ülejäänu on eestlastliku ogarusega iseenda peas oleva juuksekarva lõhkiajamine.

Omaette teema, et Eesti kontekstis ei tähenda see 2% reegel midagi sisulist. Riigikaitse valmisehitamine on kallim.

Riigikaitse rahastamise lubaduses ei ole olnud kunagi sõnagi juttu eelarvestamisest. Ükski koalitsioonileping pole seda dimensiooni sisse toonud. Ja hea ongi, et pole. Rehepapid oleks ammu osa riigikaitse raha ära varastanud. Mõned näited on kus, eelarvestatud ja riigikaitsele antud raha on jäänud määratud aastal kasutamata ja seejärel järgmisele aastale ülekandmise asemel tagasi võetud.
Eelmise majanduskriisi ajal lapiti näiteks niiviisi eelarveauke. Kaitsevaldkond andis ka oma tubli panuse selleks. (Ja õige ongi, lollide käest tulebki raha ära võtta )

Kui riigikaitselubadust lugeda siis tundub, et mõeldakse ikka kulutamist/kasutamist, mitte eelarvestamist.
„Iseseisva kaitsevõime tugevdamiseks tagame kaitsekulutused vähemalt tasemel 2% SKP-st, millele lisanduvad NATO liitlasüksuste vastuvõtuks vajalikud investeeringud ja loome täiendava riigikaitseinvesteeringute programmi“

Sellest lähtuvalt sõnastaksin hea ja kurja piiri ikka sealt, kus kulutuste tase on vähemalt 2% SKPst.
Kui jääb mõni üksik miljon mõnel aastal alla või see näiteks kogunisti tagantjärgi ära tehakse, siis suures pildis võib silma kinnipigistada ja mitte hakata juuksekarva pooleks ajama. Selle mööndusega olen nõus. See oleks põhjendamatu tähenärimine.
Kui iseseisva riigikaitse tarbeks tegelikult tehtud kulutuste ja 2% vahe on hakanud aasta-aastalt kärisema ei ole tegemist enam juuksekarva suuruse probleemiga. Ma ei suuda enese pähe mahutada olukorda, kus mõni kaitsevaldkonna inimene tuleks ja ütleks, et üle mitmekümne miljoni tegemata iseseisvat riigikaitset 2018. aastal on ebaoluline detail. Mina selliseid ei tea.

[Leo]

See on täiesti õige tähelepanek, et Venemaa rünnaku korral käiks põhitegevus Lõuna-Soomes, kus asuvad vastupanu seisukohalt tähtsad suuremad linnad ja sadamad ning elab enamik inimesi. Põhja-Soome teedevõrk on hõre ja kulgeb piiriga paralleelselt lõunast põhja ning seda on kergem välja lülitata. Samamoodi nagu Jätkusõjas, oleks muidugi võimalik suuskadel või roomikutel läbi kõnnumaa logistada, kuid seal on vastas roomikutel arktiline brigaad.

Samuti on õige, et neutraalsus on kahe poolega münt - ühelt poolt sunnib see hoidma võimet iseseisvalt tehnikat hooldada ja laskemoona valmistada, sest häda korral ei saa liitlastele loota. Teiselt poolt muudab see riigikaitse kalliks, sest kõike on vaja hankida varuga. Näiteks ei saa välistada, et NATO-Soome saaks hakkama 30-40 hävitajaga, kui oleks kindel, et kriisi korral lisaksid liitlased teised samapalju.

[vk1]

Soomlaste vastupanuvõimaluste hindamisel ei maksa end eksitada siiski nende 1500 km piirist - läbi inimtühja põlismetsa, kus on paar pisikest teed, ei "manööverda" suurt midagi. Soomlaste põhiline kaitsepiirkond on Lappenranta-Kotka vaheline kitsus laiusega ca 60 km. Vanasti oli selleks Karjala maakitsus, aga selle röövis NSVL ära. Lappenrantast põhja poole algab suur Saimaa järvistu, kust üle ei hüppa ka niisama midagi. Nagu meil Ida-Viru, ainult peegelpildis. Vahe lihtsalt on selles, et soomlastel on samasuuruse piirkonna kaitseks välja panna nii 10 korda suuremad jõud. Kui meil oleks Ida-Viru kitsusele (eeldusel, et me ei tee Lõuna-Eestit tühjaks) panna nt 50 000 meest (st 4 diviisi), siis usun, et me magaks rahulikumalt. Ses mõttes, et soomlased opereerivad siiski analoogsete kaitsepiirkondade puhul meist 5-10 korda suurema jõuga. Kui Soome SA suurus oli 750 000 meest (80ndatel nii oli), siis muutuvad need mastaabid täitsa kolossaalseteks.

meie ohuks on ju mitte ainult 50 km. kirde-eestis vaid ka kagu-eesti ja üldse kogu läti idapiir. ma küll ei suudaks magada rahulikumalt, kui kiiver peas, a tagumik ja kõik muu paljas. sestap soome lahendused üks-ühele ei puutu meisse ju üldse

[Health]

Puutudes siin väikeriikidele ja nende kaitsmisele, kuna siin sai seda arutelu peetud. Tahaks pakkuda sellise, võimalik et ketserliku, mõte.

Kas mastaabi mõttes ei oleks targem ennast mitte Singapuri ja Soomega võrdseks punnitada, vaid näiteks vaadata mida saaks õppida Küproselt kellel on meiega mõneti sarnased probleemid ning langeb ka sarnasesse kaaluklassi. Tean et see on kergelt probleemide kallal vägivallatsemine, et seda endale meeldivalt sobivaks saada, aga siiski.

Siiski pinnapealse vaatluse järel tunduvad küproslased pärast türklastelt vastu hambaid saamist, kreeklaste valvsa pilgu all, küllaltki kompetentse riigikaitse ülesehitamisega hakkama saanud. Muidugi on siin erinevused, alustades NATOst ning relvastuse valiku piirangust mis see toob, kuni selleni et ca pool Küprosest on okupeeritud. Ehk aga oleks meil ka neilt midagi õppida.

[Kriku]

British Sovereign Base kuluks meile siia ära küll...

[Health]

Miks ka mitte sõbraliku vennasrahva mehhaniseeritud rügement.

Siiski vaadates ka lihtsalt küproslaste isiklikke üksusi tunduvad ka need märkimisväärsed olevat. Muidugi mängib rolli ka aeg mis selle rahvuskaardi ülesehitamiseks on kulunud, kuid vaadates mida nad sarnase rahvaarvu ning ohtliku naabriga on ehitanud kõlab see paberil vähemalt küllaltki märkimisväärselt.

[Viiskümmend]

Soomes ja Singapuris hoolitsevad kaitsekulu (riigikaitse eelarve) ära kasutamise eest suures osas riikliku osaluse või kontrolliga äriettevõtted, ehk läbi suurte siseriiklike strateegiliste partnerite saab ka riik end hankimisest vabastada ning hankimine (RHSi mõttes) liigub koos üle antava avaliku rahaga hoopis väljavalitud äriettevõtete kohustuseks (3 pakkumist jne...) , kes on avalikust sektorist palju efektiivsemad. Vastutasuks saab riik kohe aasta alguses ise suurest koormast lahti ning kaitse eelarve ära kasutamata jätmise risk on väiksem. Kui ka suured hanked kaitse eelarvest välja viia (Soome) siis moodustab iga aastase kaitse-eelarve enam-vähem ühesugune korduv püsikulu, mille haldamine on juba rutiini ning nende samade kokkulepete küsimus.

[A4]

Huvitav, mis oleks soomlaste % number SKP-st, kui sinna lisada ka see number, mis tuleb otse riigieelarvest suurte hangete jaoks (laevad, lennukid jne)???
Ma arvan, et graafikud muutuksid meie poolt vaadates kohe palju kurvemaks.

Ei muutuks kurvemaks. Muutuks lihtsalt Eestiga väga sarnaseks. Väga hästi on see Soome kaitsekulude SKT-st osakaalu küsimus ning suurte hangete lisarahastuse mõju kokku võetud selles Soome Kaitseministeeriumi poolt parlamendile esitatud lühikeses memos: https://www.eduskunta.fi/FI/vaski/Julka ... 118781.pdf

Nendele, kes soome keelt ei valda – lühidalt kokku võttes on tegelik pilt järgmine. Soome pidevad ja püsivad (deklareeritud) kaitsekulud on stabiilselt suurusjärgus 1,3-1,4% SKT-st (ehk vähemalt esmapilgul tunduvalt madalam tase kui meie pidev 2%). Selline osakaal on saadud Soome enda n-ö siseriikliku arvutusmetoodika alusel, kus kaitse-eelarve (ja selle SKT protsendi hulka) ei arvata erukaitseväelaste eripensioneid, välismissioonide kulusid ning Soome piirivalve puht-sõjalise tegevuse ja ettevalmistusega seotud kulusid. Miks seda ei tehta, on mulle jäänud pisut arusaamatuks. Avalikes allikates viidatakse mingile poliitilisele soovile ja suunisele näidata kaitsekulusid võimalikult väiksena.

Kui kasutada NATO metoodikat (mis kehtib ka meie 2%) puhul ning liita kaitse-eelarvele ka need pensioni-, missiooni ja Soome puhul ka osad Piirivalve kulud, siis tõuseks Soome kaitsekulude protsent u 0,2% võrra u 1,6%-ni SKT-st. St meie kuludele juba lähedasemaks. Aga olemuslikult selline raamatupidamislik võte lisaraha ja lisavõimeid juurde ei tekita.

Kui nendele kuludele nüüd järgmisel aastakümnel liita ka need tavapärasele kaitse-eelarvele erandotsusega lisanduvad summad Laevastik 2020 ning uute hävituslennukite tarbeks (mida ei käida välja ühe aastaga, vaid jagunevad vastavalt 7 ja 11 aasta peale), siis tõuseks Soome kaitsekulud tasemeni 1,95-2,08% SKT-st. Ehk umbes samale tasemele kui meil.

Ühesõnaga – kui võrrelda seda kui palju Eesti vs Soome osakaaluna oma rahvuslikust rikkusest riigikaitsele kulutavad, siis ei vasta tõele väide, et soomlased kulutavad meiega võrreldes tunduvalt rohkem tänu suurte hangete läbiviimisele väljaspool kaitse-eelarvet. Kulutavad laias laastus ja kokkuvõttes sama palju.

Siit edasi on see esmajoones maitse küsimus, kumb lahend on parem ja kasulikum – kas saada pidevalt, stabiilselt, garanteeritult ja prognoositavalt kätte 2% SKT-st aastas? Või saada stabiilselt 1,3-1,6% ning loota, et suurteks väljaminekuteks leiab valitsus lisaraha. Aga põhimõtteline kaitsekulude osakaal SKT-st seeläbi ei muutu ega erine.

Kui nüüd Eesti osas on ettepanek, et meie kaitsekulud võiksid olla stabiilselt 2% SKT-st, millele lisanduksid suured lisaeraldised uute võimete loomiseks või olemasolevate väljavahetamiseks, siis see on juba teine jutt. Aga kui minna tagasi selle arutelu alguse juurde, siis saab Soome oma tingimustes justkui iseseisva kaitsevõime tagatud samas osakaalus kulutustega kui Eesti. Ja palun seda konstateeringut nüüd jälle mitte võtta kui seisukohta, et Eesti seetõttu ei peakski üle 2% kulutama.

[Leo]

Võimalik, et selle soovi taga kaitsekulutusi võimalikult madalana näidata on sisepoliitilised kaalutlused - kui kaitsekulutused tunduvad madalana, on ka väike nende poliitikute hulk, kes sooviksid sellist "liigset kulutamist" väga aktiivselt piirata. Eeldab ju lisa-eelarvete tegemine suurt poliitilist üksmeelt, näiteks Laevastik 2020 projekt nõuab 7 a jooksul keskmiselt 171 milj € aastas ja hävituslennukite hange 11 aasta jooksul 636–909 milj € aastas ehk siis lähiaastatel kuni miljard € aastas. Nende aastatega jõuab vahetuda valitsus ja oluline on, et uus valitsus ei hakkaks mingil päevapoliitilisel põhjusel (a la maanteede korrastamiseks on vaja rohkem raha) varem kokkulepitud kaitsekulutusi kärpima.

Samuti on õige tähelepanek, et suur osa SKJ pööritamisega seotud tegevustest on "erastatud" riigile kuuluvatele või riigi enamusosalusega aktsiaseltsidele, näiteks kogu Soome riigile kuuluvat kinnisvara haldab Senaatti-kiinteistöt, tehnika remondi ja valmistamisega tegeleb Millog ja kõikides garnisonides toitlustab Leijona Catering, mis suudab 71 milj € käibe juures isegi mõned miljonid kasumit saada.
https://fi.wikipedia.org/wiki/Senaatti-kiinteist%C3%B6t
https://fi.wikipedia.org/wiki/Millog
https://fi.wikipedia.org/wiki/Leijona_Catering
Selline ülesannete jaotus annab võimaluse kaitseväelastel keskenduda sõjalistele tegevustele, sest väeosa kokad, koristajad, elektrikud ja automehaanikud tõesti ei pea olema kaitseväelased. Teiseks annab see võimaluse kulusid prognoosida ja vältida olukorda, kus aasta esimeses kvartalis tahaks osta, kuid raha ei ole ja viimases kvartalis ostetakse mobilisatsioonivarudesse roosasid villaseid sokke rahade ärakulutamiseks.

Üldiselt on näha, et mõlemas riigis on omamoodi asi paika loksunud kaitsekulutustega, Eestis räägitakse seda 2% mantrat, mis on kõikidele osapooltele piisav ning Soomes opereeritakse selle 1,3-1,4%, kuid mõnisada miljonit on teiste ministeeriumide eelarves ja vajadusel leitakse lisaraha suuremateks hangeteks.

[Kapten Trumm]

Ja arvud 20+ tuhat meest pole siin siiski õige vastus, need arvud peaks olema nii 3 korda suuremad.

Kolm korda suurema kaitseväe ehitamine ei jää ainult eelarve taha, puudu jääb ka inimestest. Meie kogu reserv on juba iseenesest 60 000. Kui seda arvu lahingutes veel kärbitakse, siis ei jäägi eriti midagi lauale.

Ei jääks, probleemiks jääb meil ikkagi raha.
Värbamis- ja mobilisatsioonivälja laiendamine on tegelikult lihtne (kuid ebameeldivat otsust nõudev) - naiste ajateenistus nagu Iisraelis pluss tänase reservi kohalkäimise parandamine (et ei peaks 1 SA koha jaoks 2 inimest õpetama). Kui meil hakkaks ajateenistuses käima igal aastal 4000 tüdrukut, siis sealt tekib erilise kahtluseta igal aastal ka vajalik sadakond vanemallohvitseri ja ohvitseri kandidaati, keda suurem koosseis eeldaks.

Et meil ei jätkuks kaadrit, pole kindlasti õige vastus.

[Health]

Kui mul lubatakse jätkata oma meelevaldset Eesti ning Küprose võrdlust.

Ma leian, et meil ei ole eriti mõttekas võrrelda ülalpeetava kontingendi otseselt.

Samas, kuna oleme jõudmas nendega sarnasele tasemel palkades ning ka SKTs ostujõu pariteedi alusel (GDP PPP) kohta leian ma et võiks uurida kuidas tuleks läheneda nende, iga aastase, ligi 10 000nde ajateenija numbrile. Meie probleemiks tundub olevat muidugi arusaadavad asjad, mis muudavad selle kohese hüppe ebapraktiliselt kalliks võrreldes küproslastega kellel on meiega võrreldes iidamast aadamast palju aega olnud arendada välja oma kaitseväge ning on väga palju selles toetunud oma kreeklastest vennasriigile.

Seda enam kui Kaitsevägi hakkab olemasoleva 2 protsendiga SKTst jõudma seisundisse, kus uute võimekuste arendamiseks läheb vaja rohkem raha, ning ka sellega rohkem protsendi pügalaid, oleks huvitav uurida süvitsi milliseid valikuid on tehtud Küprosel et ehitada üles väge, mis vähemalt paberil, on võimekas nii aktiivselt kui reservis.


Lisan ka, ilmselt mõneti aegunud, Küprose Maaväe lahingkorra.

Screenshot_2019-10-16 Cypriot Armed Forces - Greek Cypriot National Guard (GCNG) Land Operations Group - Maritime Wing - Ai[...].png (4.06 KiB) Vaadatud 5170 korda

[Leo]

Küpros ja Eesti on nii elanike arvult kui majanduslikelt võimalustelt täiesti võrreldavad, ajateenistus kestab 14 kuud. Samas on nende struktuuris ka palju õhku, näiteks need 3 erivägede pataljoni (mis tähendab siis rügementi?) on ilmselt pataljoni struktuuriga kuid kompanii isikkoosseisuga. EKJ võiks ka kaaluda seda haipi, et meil on olemas Erioperatsioonide väejuhatus, nüüd kirjutame sinna juurde ka rügemendi jagu üksuseid, kantides kõik pataljoni luurerühmad ja brigaadi kompaniid ning KL VGd sinna juurde. Paberil paistab lahe, kuid reaalselt tulejõudu juurde ei tule. Naiste ajateenistusel Eestis on veel palju areneda, lihtsalt naljakas on vaadata, kuidas nende mõnekümne tüdruku ajateenistuses käimise teemadel lõuga väristatakse. Soomes käib aastas ajateenistuses 500-600 naist, enamiku ambitsiooniks on karjäär armees või mujal riigiteenistuses, kus ajateenistusest ja seeru või ohvitseri pagunitest on kasu ja sellest ei tehta mingit erilist teatrit. Teiseks, EKJ juba tegutseb sinnapoole, et igale tervele mehele ajateenistust võimaldada. Kas iga tagalateenistuse inimene peab ikka olema ideaalse tervise ja haridusega? Õige vastus on, et armees on hulgaliselt toetavaid tegevusi, kus peavad olema mingil tasemel tehnilised oskused, kuid füüsiline vorm on teisejärguline. Kui see resurss on lõpuni kasutatud, võiks hakata naisi värbama.