Praeguse, 2026. aastani ulatuva riigikaitse arengukava 2030. aastani uuendamise eel, mis toimub sel aastal, on paslik heita pilk möödunud veerandsajandi kogemusele kaitseväe taastamisel ja kirjeldada järgmise veerandsajandi väljakutseid.
Iseseisvuse taastamisel alustati Eesti kaitseväe ülesehitamist isegi mitte nullist, vaid suisa miinusest: koristamist vajas kogu saast, mille okupatsiooniväed Eestist lahkudes maha jätsid. Kui Nõukogude armee käsutuses oli 1991. aastaks 87 000 hektarit, siis Eesti kaitsevägi hõivab sellest praegu kolmandiku, seda koos kõigi harjutusväljadega. Ülejäänu on n-ö tsiviilis: endiste polügoonide ja linnakute aladel paiknevad looduskaitsealad, matkarajad, tööstuskompleksid, elamurajoonid, kultuuriasutused.
Selle ajaga on sõjalises kaitses toimunud märkimisväärne areng ja võime uhkusega öelda, et meil on välja arendatud oma regioonis mitmeski mõistes unikaalne sõjalise kaitse süsteem.
Peame aga oskama paigutada oma võimalusi laiemasse konteksti. Kui kaitsekulu osakaalult SKTst oleme olnud NATOs aastaid esiviisikus, siis nominaalsuuruses oleme praeguseks 28 liitlase seas kukkunud tagumisse viisikusse, ja sel aastal möödus meist ka Läti.
Samas, vaadates, kui suure väestruktuuri suudame selle kulu eest 2026. aastaks täies mahus mehitada, varustada ja välja õpetada, näitab lihtne võrdlus lõunanaabritega, et oleme suutnud oma suhteliselt väikest kaitsekulu tõhusalt kasutada ning ehitada sama rahaga märksa suurema ja paremini varustatud väestruktuuri. 2026. aastaks on meil relvastatud ligi 25 000-meheline kaitseväe sõjaaja struktuur, mida võimendavad ja toetavad Kaitseliidu vabatahtlikud.
Paberarmeed oleks märksa mugavam pidada
Õigus on neil, kes ütlevad, et maaväekeskne kolme brigaadi ekvivalendi suurune sõjaaja struktuur (kaks brigaadi ja maakaitsepataljonid) ei ole piisav, hoidmaks tagasi täieulatuslikku Eesti-vastast rünnakut. Sõjamängud ja -imiteeringud näitavad, et heidutava jõudude tasakaalu loomiseks läheb vaja märksa rohkem kui kolm brigaadi, isegi kui neist ühe koosseisus on raskerelvastuses liitlaste soomuspataljon, mis 2017. aastast Tapal paikneb.
Meie heidutushoiaku usutavus tugineb lisaks kohapealsetele vägedele ka nendele sõjalistele jõududele, mida liitlased on valmis kriisi algusfaasis kiiresti piirkonda siirma, Eesti ja meie naabrite kaitseks mõeldud sõjalisi jõude vajadusel mitmekordistades.
Võin kinnitada, et ka selles liinis on eeskätt viimase viie aasta jooksul toimunud vägagi jõuline areng. Seda mitte ainult meie liitlaste hoiakutes ja ohutajus, vaid vägede reaalset siirmist ette nägevate konkreetsete plaanide näol.
Korduvalt on väidetud, et Eesti peaks ehitama ise märksa suurema väe, mis tagaks vajadusel ülekaalukale vastasele vastupanu võime ka iseseisvalt. On leitud, et ajateenistuses väljaõppe saanud enam kui 60 000 naist ja meest kaasates peaks kaitseväe väestruktuur olema vähemalt kaks korda suurem.
Eestil on reservarmee, me palume oma kodanikul veeta osa oma noorest kujunemiseast riigi teenistuses, kohustame teda astuma vaenlasele vastu, relv käes. Annaks jumal, et seda kunagi ei peaks vaja minema, sest kaitsevaldkonna edu kriteeriumiks pole mitte niivõrd sõja võitmine kui selle ärahoidmine. Aga kui peaks tõesti nii juhtuma, siis on aus ja ainuvõimalik, et kodanikku ei saadeta rindele ilma ellujäämiseks vajaliku varustuse ning piisava lahinguvaruta.
Pelgalt massi, püssi ja vaprusega kaugele ei jõua. Me ei saa paluda riiki kaitsma kutsutud kodanikul saada sõja teisel päeval hakkama ilma laskemoonata või jätta nad varustamata muuga, mis on eduks vajalik. Meil pole vaja ainult rindele minevaid kangelasi, vaid seda, et suudaksime sündmuste arengut otsustavalt mõjutada ja selle käigus ka ise vastu pidada.
Kui tuua välja kõige olulisem asi, mille poolest Eesti silma paistab nii uuemate kui ka vanemate NATO liitlaste seas, siis on see pragmaatilisus ja realism, mis väljendub eelkõige fantoomüksuste puudumises meie sõjalises struktuuris.
Kõik üksused, mida loome, peavad 2026. aastaks olema täielikult relvastatud ja varustatud. Kui me teame, et meil on täna «ehitusmaterjali» kokku maksimaalselt 25 000-liikmelise struktuuri jaoks, siis on vastutustundetu kulutada ressursse, valamaks vundamenti kaks korda suuremale «ehitisele», mille puhul teame, et raha pole seintegi jaoks, katusest rääkimata.
Blufile panustav riigikaitse planeerimine on vastutustundetu ja oportunistlik mäng, mille hind on kõige kurvemal juhul riigi ja paljude elude kaotus. Eeldus, et kriisi ja sõja ajal on võimalik ka katuse jaoks raha välja kaubelda, on eos vildakas, sest isegi kui raha leidub, siis kiirkorras kalli tehnika ja keeruka väljaõppe puudumist ei kompenseeri.
Ka arusaam, et lahingumoona on võimalik sõjaohu kasvades kiiresti juurde hankida, ei pea paika. Sõjaliste pingete paisudes lahingumoona tarnekindlus väheneb, sest sõjaoht suurendab nõudlust relvaturul ja tarneteede takistamiseks on eriti Läänemere piirkonnas võimalikul vastasel kõik võimalused olemas.
Eesti sõjalise kaitse teine unikaalne väärtus, millest tasub kindlasti kinni pidada, on sõjaliste ekspertide roll olulisemate võimearendusvalikute juures. Eestil ei ole poliitiliselt motiveeritud ja sõjaliselt kasutuid trofeevõimeid. Kõigi meie võimearendusotsuste juures on kaalukas sõna inimesel, kes on palgatud sõjalist operatsiooni juhtima – kaitseväe juhatajal.
See võib tunduda iseenesest mõistetav, aga ei ole seda mitte. Väga paljudes riikides on kaitseväe arendamine ja juhtimine märksa enam politiseeritud ning ka ajas ebastabiilsem, järjepidetum. See ei tähenda, et tsiviiljuhtimisel oleks sõjalise jõu arendamisel ja rakendamisel vähem määrav roll. Relvajõudude tsiviiljuhtimine ei ole nullsummamäng, vaid asjalik koostöö.
Kolmas Eesti sõjalise kaitse positiivne eripära on meie armutu uudishimu, kas ja kuidas meie reservarmee mudel reaalselt toimib. Meie jalaväepataljonides on elukutseliste sõjaväelastega mehitatud vaid üksikud ametikohad. Ka juhtivatest positsioonidest – rühmaülemad ja jaoülemad – on enamik täidetud reservväelastega. Meie sõltuvus toimivast mobilisatsioonisüsteemist on seetõttu totaalne. Reservüksuste välkõppekogunemiste poolest oleme NATOs absoluutne avangard.
Möödunud sügisel välkõppekogunemisel «Okas» käinud vaatlejad mujalt riikidest ei uskunud, et me kutsume päriselt ööpäevase etteteatamisajaga reservpataljoni kokku. Et see polegi lavastatud ja ammu ette kokku lepitud, nagu ka selle üksuse ülem, kelle üksust testitakse. Tegelikult aga kuulis pataljoni ülem oma üksuse õppusest esimest korda raadiouudiste vahendusel. Isegi Šveitsi kaitseväe juhataja, kes kindral Riho Terrase kutsel õppust vaatles, pidi tunnistama, et nemad alles hakkavad taastama sellist oskust, ka Soome selline teadmus on kadumas.
Mõnigi on küsinud, miks kaitsevägi püüab nende õppekogunemistega nii enesetapjalikku tähelepanu. Paberarmee on selles mõttes mugavam: ei tülitata reservväelasi, ei tekitata õppustega müra. Aga ei teki ka kindlust, et see, mida plaanitakse, ka tegelikult toimib.
Need kaks protsenti SKTst, mille eest kaitsevaldkond on ääretult tänulik, ei ole käsitletavad kindlustusmaksena liitlastele, mis kriisi korral end kuidagi ära tasub. Me ei pea ega arenda kaitseväge ja Kaitseliitu pro forma, kollektiivkaitse lepingust tuleneva kohustuse pärast. Meil on seda päriselt vaja ja välkõppuste karmilt lühikest etteteatamisaega trotsivate reservistide pühendumus ainult kinnitab valitud mudeli elujõulisust.
Uued võimed nõuavad uut rahastuskokkulepet
Viimastel aastatel on palju räägitud hübriidsõjast. Tegelikult võivad küll areneda vahendid ja nende kasutamise viisid, kuid sõdade iseloom pole suures pildis muutunud. Püsiva edu saavutamiseks on konventsionaalsel sõjalisel tegevusel endiselt keskne roll.
Peatselt Ameerika Ühendriikide kõrgeima sõjaväelase ametisse asuv kindral Mark A. Milley on ennustanud, et tulevikusõjad on viimastel aastakümnetel tavaks saanutega võrreldes pikemad ja nõuavad kaugelt-kõrgelt vastasega sõdimise asemel edu saavutamiseks ebamugavalt palju vahetut maismaasõda.
Selleks et saaksime ka järgmise veerandsaja möödudes sama kindlalt väita, et Eesti kaitsevägi ja Kaitseliit on päriselt, surmavalt ohtlikud kõigile neile, kes meie iseseisvust ohustavad, peame hoidma ka riigikaitse arengukava 2030 koostamisel jalad kindlalt maas.
Kaitsevaldkonnas on aastaid süsteemselt tegeletud kõrvaltegevuste kärpimisega, et võimalikult suur osa kaitse-eelarvest läheks vahetult sõjaliste üksuste loomiseks, varustamiseks ja väljaõpetamiseks.
Ja kuigi igal sõjalisest kaitsest hoolival inimesel oleks kihk tuua uue arengukavaga pildile uusi hädavajalikke võimeid, on praegu selge, et kaitsekulutusi püsivalt suurendamata me uusi võimeid arendada ei suuda. Peame olema enda ja ühiskonna suhtes ausad ja arvestama, et iga uue võimearendusega peab kaasa käimas otsus kas olemasoleva struktuuri kärpimiseks või lisaressursi eraldamiseks.
elvasüsteemide soetuskulu on ainult jäämäe veepealne osa, vee alla jääb tuhanderealine Exceli tabel, mis on koostatud iga kaitseväe sõjaaja üksuse kohta ja sisaldab kõiki varustus- ja relvastuselemente, kasarmu- ja garaažiruutmeetreid, transpordi- ja sidevahendeid, mida ühe üksuse lahinguvõime saavutamiseks, uuendamiseks ning hoidmiseks vaja läheb.
Väga suure osa kaitsekulust moodustavad näiteks laskemoonahanked, see on kulu, mille viljad on avalikkusele nähtamatud, aga ilma milleta kaitsevalmidusest tõsiselt võetavalt rääkida pole võimalik.
Isegi olukorras, ku oleme viimaste aastate jooksul kulutanud sadu miljoneid eurosid laskemoona hankimiseks, tuleb nentida, et kaitseväe arvates optimaalseks peetavate varudeni jõudmiseks kuluv raha oleks lähedal miljardile.
Et uus riigikaitse arengukava 2030 ressursilagede saavutamise tõttu kvantiteedile rõhuda ei saa, saab võtmesõnaks kvaliteet: kuidas olemasolevaid ressursse kasutada kiiremalt, nutikamalt, hukukindlamalt? Kuidas kiirendada ja turvata kaitseväe formeerimist? Kas ajateenistuses olevaid võitlejaid saaks kasutada alalises valmiduses oleva väestruktuuri suurendamiseks? Mida teha selleks, et NATO tugevdusüksuste saabumine oleks kiirem ja turvalisem? Kuidas tagada, et igal aktiivsel Kaitseliidu vabatahtlikul oleks konkreetne sõjaaja ülesanne ja vastutusala ning ta oleks pühendumusele vääriliselt varustatud ja relvastatud? Kuidas kõrvaldada liitlastevahelised kunstlikud tõkked Balti sõjatandril ning kuidas tagada Balti riikide õhu- ja meretõrjevõimete sünkroniseeritud areng? Harivateks vaidlusteks on lähiaastal ainest küll ja küll. Küllap on avalikkuski nii mõnegi põneva arutelu tunnistajaks.
Uue planeerimistsükli eelseks vahekokkuvõtteks ja selleks, et uue riigikaitse arengukava koostamise hakul tekiks avalikkusel perspektiivitaju sõjalises kaitses seni saavutatust, olgu ära toodud mõned arvnäitajad, mis peaksid kõnelema iseenda eest (vt täpsemalt graafikult).
See kõik on meie ühise pühendumuse tulemus. Eesti rahvas on meie riigikaitset usaldanud ja toetanud, oleme väga tänulikud. Selline toetus innustab. Kõik me oleme tänulikud ka suurõppuse Kevadtorm osalejatele, teie seisate meie riigikaitse arendamise eesliinil.